Motor Kaputt

12.11.2012

Pikk ja tihe koosviibimine on tekitanud seltskonnas mõningasi pingeid, peale teravaid kraaklusi tükkis mannapudru ümber suudame siiski Tarifa kodu vabastada ja ennast teekonnaks autosse pakkida. Giffi teeb igaks juhuks veel ühe ära jooksmise, jätab kohalike koertega hüvasti.

Suundume mööda idarannikut Prantsusmaa poole, et homme kohtuda Kerstini ja Raikoga, kes minu uue autoga Eestist vuravad. Esimene enda auto ja ma pole seda isegi eemalt veel näinud. Super-inimesed Jürka, Vallo, Kerstin ja Raiko on teinud vähemalt nädala ränka tööd, et osta masin, registreerida, kontrollida remontida. Uskumatu kui häid sõpru võib inimesel olla!

Tundub, et autol on siiski palju tõrkeid, Kerstini SMS’d jonnaka Bitchi kohta on päris hirmuäratavad. Plaanime siiski homme Nimes’s kohtuda.

Meie karavan liigub tasa ja targu, otsime mugavaid asendeid ja üritame koera stressi leevendada, vaeseke väriseb terve tee jaanakoera kombel peidus. Koera jalutamiseks ja auto apelsinivarude täitmiseks teab Tom ideaalset paika, vaja ainult üle aia ronida, sealt edasi traataed ja ainult täida kotid. Kaspar ja Paavo lähevad ründele, täislaadimist vajavad kotid taskus. Eemal oodates seiskub meie juures Guardia Civil, ehk kohalik politsei, pöörab ringi ja silmi kissitades näeme nende auto juures punaste pükstega tegelast, Paavo. Seis tundub kahtlane. Politsei seisab käes puusas, meie poisid jooksevad põõsa vahet. Mures, kuid naervate nägudega poisid kõnnivad meie poole, politseiauto kiivalt sabas nõudmas passe. Politseid nähes olid nad üritanud teeselda põõsas pissimist, aga juba hõigati: Estonia! No mis sa enam valetad, kõik apelsinid tuli peidupaigast lagedale tuua. Sõbralikud korravalvurid andsid küsimise peale isegi 2 apelsini. Kahtlasele täidetud protokollile allkirju ei võetud, ainult ID fotod – politsei läheb apelsinide omanikuga asja arutama, meie põgeneme. Mõeldes taga ajavale politseile valime juba välja teeäärsed segumasinaid meenutavad arhitektuuriimed, varjumiseks.

Oodates kohtumist minu Anttila autoga vahetame Tomi ja Paavoga roolihoidjat ja läheneme mürinaga Prantsusmaale. Läbi kaljusse lõigatud tee, tekkinud tuuletunnelites varustust täis järelkäruga kihutades valdab küll tunne: Palun, tsivilisatsioon, saabu!

13.11.2012

Ajaks kui tagaistme Kreeka eed ärkavad on päike juba kõrgel. Tom nõuab kiiret WC-peatust, me Aivega ei ütleks heast kohvist ära. Satume esimesse ehk-Prantslaslikku saiapoodi, kust tualeti puudumisel kiirelt põgeneme kartes isuga muidu kõik hõrgutised põske pista. Tom ja Kaspar on kadunud, ootame. Nende saabudes tuleb vaid teade, aega läheb veel, Tom vahetab pükse. Kiire peatuse janu tagamaa oli kordades tõsisem....jõutakse järeldusele, et ju see on „SEE“ eilne pasteet.

Anttila autoga kohtumiseks määrasime uuel suunal Orange, jõudes linna proovime lihtsa ringivaatamise tulemusena punast noolt leida. Siiski on päästerõngaks telefon ja GPS. Säravad Eesti näod, kes alles 50 km tagasi esimest korda päikest nägid saabuvad Opeliga, tutt kapotil.

Auto on huvitav: Esimest korda võeti tagumine ratas pidurite lahtiklopsimiseks alt ära juba Lätis. Enamasti piisab piduri vilisedes kergest peatusest ja kangiga tagumisest. Õli neelab, pidev juurdevalamine tagab töökindluse. Sigaretisüütaja vajab väikese suhkrupaki lisajõudu, et hoida seadmeid laadimises. Makk on otsustaja: kuuldes, et autosolijad vaidlevad või on lihtsalt liiga lärmakad, keerab ta ise punni põhja. Lahenduseks on Kerstin ja Raiko rakendanud teibituuningut nuppude fikseerimiseks. Teip on abiks ka mootoritule varjamisel armatuuril. Elektroonika töötab, kui armatuuri siit-sealt sikutada, vaid tagumine 1 aken ei avane. Kallile emmele meelehärmiks, et isegi vanal Opelil on istmesoendus, püsikiirjusehoidja jne. Ahah!

Suundume Prantsuse Riviera poole, St. Tropez. Mina küll loodan salamisi leida killukesi vanast heast seriaalist. Tuttav on vaid kirik. Tropez ise erilist muljet ei avalda, rikkurite jahid, kallid, kuid hetkel suletud restod tänu hooajavälisele perioodile. Ei, arhitektuuriliselt on linn kahtlemata kaunis oma imekitsaste tänavatega.

Ööks valime linna St.Maxim, olles kuulanud tekkide ja teineteise embuses rannal lainete laksumist, suundume linna ringkäigule. Tegemist on Karlssoni linnaga, rannaäärsed majad lausa kutsuvad mööda punaseid katuseid ronima, pikkade jäsemetega Kaspar kõige ees. Tõustes mäkke jõuame imeilusasse aeda, vaatame hämmeldunult ringi kuni nö püssiga mees põõsast saabudes küsib: Why are you here? „We don’t know“

14.11.2012

Tuur valges St.Tropez tagab maitsva kohvi ja pirukad, kuid kurb pilt suletud lõbustusasutustest sunnib lahkuma. Meelde jäävad pisikesed Foie Gras poed ja mereäärne surnuaed, imelik kui surnuaed mõjub sõbralikuna.

Suunaks on Cannes. Soovitan küll kõigil siin sõita aeglase autoga, vastasel juhul läheb süda pahaks ja kogu see imetlusväärne kallas aegluubis vaatamata. Sõites tõuseb välitemperatuur 20 kraadini, Cannes joodame mootorit ja enda magusi hotelli kail otse keskrannas.

Õhtu saabudes leiame enda apartement hotelli linna getost, huvitav, enne kella 17 sisse ei saagi. Aega parajaks tehes satume räämas rongivagunisse – raamatukogu, rongitunnelis igaüks püsti seisma ei mahu, kraanad käivad pea maas ja varitsevad nurga taga, tulemuseks võõra naise hirm ja kiljed oodatud Kerstini omade asemel.

Hotell on tore, emme pakitud verivorstid leiavad tee pannile, mis asub kohe „magamistoa“ kõrval, ehk siis kapi, kuhu on paigutatud nari. Mutt, aitäh lemmiksnäkkide eest!

Giid Raiko, hoides häält kõrgel juhatab lapsed Cannes’i promenaadi mööda elevandijalapargini, konverentsihooneni (Cannes Film Awards, hetkel venelaste turismifest, pintsakutes). Meie oma Hiiumaa poiss on siin linnas jahi peal tööl, paari veini möödudes näeme kai pealt tema töökohta. Mulle tundus kodus jõe ääres paiknev  meie laev Mamma LAEVANA, olime ta lausa ristinud Tallinki Lõbusõidulaevaks. See tuleb nüüd ümber mängida, Mammast sai paadike.

Vilkuvate tuledega promenaadi ilu suudavad rikkuda vaid pidevalt mööda vuhisevad rotid, isegi kujuna seisev Shreki eesel ei suuda pikasabalisi ehmatada.

15.11.2012

Kuudist väljaroninuna võtame suuna Nizza peale. Teele jääb Antibes, millesse kohe armun. Antibes peab tulema sõnast antipasti, siinne turg pakub isevalmistatud oliive, pestosi, päikesekuivatatud tomateid jne, viib keele alla. Osav müügimees, kelle oskused nõuavad mekkimist, pakib meile kotitäie kraami, ilmselt neelame oma keeled ka alla.

Antibesi toiduturu, antiigituru, Inglise raamatupoe võlude kõrval tekitab muret vaid parkimine, põhiline probleem siinkandis. Plaanides piknikku Nizzas mäe otsas satume agulikülla, ilusast vaatest võib unistada. Teise katsega jõuame mäe tippu, matkarajani, sooja vaid 11 kraadi, riidesse ja kõndima. Mäe tippu jääb vangla, üks tondilossilik kong on ligipääsetav, lükkame Kaspari väikese valgusallikaga sisse, õnnekombel tuleb tagasi.

Meie ees matkavad vanad naised, hetkel kui hakkame ise jalutuskeppe vajama ja meisterdama tekib täitsa mure, kas tädid ikka elusalt raja lõpetavad, õudust lisab veel nähtud karujälg. Raja lõpus veedame aega loodusmuuseumis, kuid tädisi ei paista. Murest murtuna premeerime ennast Prantsuse-Eesti lõunasöögiga: Pesto ja kiluleivad. Ideaalne.

Kaljulinn Eze – pisike kitsaste trepptänavatega parfüümi ja seebi paradiis. Uhkeim hotell majutab mäest üles sõitvaid maffiamehi, seis pole selge kui seebivesi. Küla ladvikus asuvas kirikus sissekannet tehes valdab vaid mõte: „Kaunis, aga imelik.“ Igaks juhuks jätame raamatusse vaid „Kaunis“ ja küünla.

Nizzas leiame nobedalt majutuse, enam ei pea keegi kappi kolima, suur korter, laelambid ei tööta, elutoa õhutiivik ähvardab Kill Billi teha, aga kellel neid vaja.

Pole harjunud nii suurte linnadega, satume öises Nizzas enda sisemise GPS’ga vaidlusesse, kuid leidnud veinid, leiame ka ranna. Pole liiva, vaid ideaalsed uhutud lutsukivid. Arutelud Eesti majandus ja sotsiaal/poliitilistel teemadel saadavad Kaspari tuttu, uus vein näpus suundume Ketu ja Raikoga mäkke. Matk lõpeb pargis kiljudes, jälle rotid!

16.11.2012

Hommikuäratuseks viskasin oma telefoniekraani kivipõrandale sodiks. Hiljuti kuulsin, et kui ekraan on terve, siis on kohe aru saada, et omanikul on telefon vähem kui aasta vana. No igatahes minu oma sai nüüd vanuriks, kohe väga vanaks.

Seltskond jookseb eri suundades, kes jooksma, kes shoppama. Naastes jooksutiirult löön õnnest rõkkama nähes ägedat kaltsukat....vara Kata, hinnad samad, mis poes.

Kerstiniga linnas kohtumiseks on huvitavad juhtnöörid: tuttidega tänaval, kus mehed on postide otsas. Reaalselt siin on disainileiutisi (lisaks veel maja, mille alumine osa on inimese pea) ning jõulud on linnas oma koha võtnud.

Lõuna vürst Albertiga kõlab hea plaanina, Monaco – siit me tuleme. Kui sul pole karusnahka ja Ferrarit, siis sa pole mitte keegi, tegelikult ei märgata sind isegi nende eputavate lisanditega. Meie Opel on linnas vaatamisväärsus ja loodetavasti ainuke Eesti auto.

Massiivsete kaatrite vahel teeme Kaspariga tiiru Tivoli lemmikatraktsiooni peal (Pärnus oli Extreme), järgneb ronimine mäkke Alberti lossini.

Saabubki brigaad motopolitseinikke, Albertit ei kusagil, sõidavad minema, harjutused homseks ürituseks. Istume kurbade nägudega lossi ees, saabubki Albert, Toyota Priusega. Vot selline Prints, ökomees, oleme uhked tema ja enda üle. Lemmik Jürka saab Monacost Monte Carlo postkaardi, autod ja poiss käivad ju käsikäes ;). Monaco on turistidele loodud – ringrada keset linna, Jaapani aed värviliste kaladega, Grace Kelly iga äramärgitud samm, jalgpallurite Champions Boullevard. Öine Monaco annab lummava vaate, kasiinolinn tuledes.

Nälg tapab, plaan on teha kerge snäkk ja siis restosse, plaan jääb plaaniks. Kotist leitud Emme silmud on lõpuks silmini. Koostöös veiniga lükkavad kalad mind diivani vahele, tiiviku laes veel pöörasemaks, voodi keset tuba ja meid lõpuks linna. Otsides kiirtoitu ja tequilat sõidame ultramoodsa UFO-trammiga 3 peatust, et siis tuimalt tagasi kõndida ja tõdeda, et reede õhtul on kõik kinni!

Päeva probleem: Kaspar ei mõtle. Mida teha?

17.11.2012

Prantsusmaa postkaardid posti ja Milano poole, Kerstin ja Raiko lähevad koju tagasi. Rahvas on täna näljane, pisikesed Itaalia külade pitsad lõpetavad mitu korda tee meie autos. Järsku hakkab auto mootor tiksuma, spetsiaalistid Eestist ütlevad, hüdrotõukur, vahetatav. Tegeleme esmaspäeval. Isa käest arvamust küsides kostub: No natuke saad sõita. Mina, et no mis tähendab natuke?. Isa:“ Mõni ei saa eluaeg aru, et tal midagi logiseb.“ :D

Liigume ettevaatlikult Milanosse, linn on räpane ja ei tundu meie moodi, vürtsika roa otsingul suundume Bergamosse. GPS’i juhatatud Tex-Mex resto on puupüsti täis ja naerdakse: ilma bronnita, täna? Unustage ära! Näljaste ja ärrituvatena leiame ideaalse hiinaka, kahtleme vaid, kas baarman ikka silmalaugude vahelt välja näeb. Igaljuhul maailma suurimad Heinekenid jõuavad meieni.

Hüvastijätt heade sõpradega Bergamo lennujaamas on veider. Peseme hambad, nemad jäävad hommikust lendu ootama, meie mõtlema, mida eluga edasi teha. Vaidlus teemal Itaalia, Prantsusmaa või Hispaania viivad meid magama Bergamo haigla ette, otsustame hommikul.

18.11.2012

Suund Tortona poole, natuke ebaintelligentne GPS viib meid kiirteele, vähemalt saame kasutada praktilise Autogrilli WC teenuseid. Monzas keerame külateedele, et vältida teemaksu. Punane plika paneb meid proovile, mõned korrad klopsime pidureid lahti ja valame õli mootorisse, et ta rohkem stressi ei langeks. Pidurdavate ringteede tõttu läbime 150 km umbes 4 tundi. Tortonasse jõudes paneb toidupood oigama, milline kulinaarne orgasm, püüdes mõistust säilitada saame pagasnikupikniku jaoks vajaliku kraami. 

Pagasnikuõhtu maailma ja suhete teemadel viib meid eksinud jalutuskäiguni. Mäe otsast linna laskudes on orientiir ja auto kadunud, telefon siiski aitab hädasolijaid.

19.11.2012

Nurgatagune töökoda: 1 mees oskab paar sõna inglise keelt, kutsub töömehed mootorit kuulama ja katsuma, teatavad: Motor Kaputt. No pole võimalik, kõike saab ju parandada. Otsime uue koha, mehed on optimistlikud, aga ainult diisli peal väljas. Panevad Zafirale aja kõrvallinna Opeli esindusse. Suundume Voghera’sse. Aega parajaks tehes korraldame vedelevate käekottide, juhtmete ja Wifi parooliga paraja segaduse kohalikus kohvikus, vabandame ja suundume lootusrikkalt Opelisse. Padu-Itaallased, vaevu mõistame, et oodake 10 minutit, millest saab sujuvalt 50. Sõnagi lausumata saabub 2  surmtõsist meest, 1 istub rooli, teine paigaldab diagnostikamasinaid. Läheb aega, vanamees roolist väljub: Auto Kaputt, ainukesed sõnad tema suust. No, mis mõttes, kutsutakse kohale inglise keelt rääkiv neiu, kes seletab, et uus mootor 4300 euri, ja kurjustab, et kui tahate vana töötamas näha, tuleks teda iga aasta hooldada. Veidi segaduses, lahkume.

Otsus on võtta Prantsusmaalt veel kolmas arvamus, liigume, 260 km minna, tuju on vaikne ja üpris nullis. Õnneks jäävad teele ilusad linnad, Alessandria ja Asti ning loomulikult lõputud ringteed. Peame auto suhtes Eestiga aru, kuid arvamused ei muutu, sõidab kuni sureb. Sattudes Itaalia külade kitsastele mägiteedele loodame, et auto veab veel mõne kilomeetri, vastasel juhul oleks tegu filmi „Vale pööre“ järgmise osaga. Oleme küll suunaga sooja poole, kuid õhtusöök 4 kraadises mäe tipus mägijõe kohinal ei luba küll T-särgiilma.

Teekonna igavaks muutumisel saabub murrang kui läbime Itaaliat ja Prantsusmaad ühendava tunneli läbi kaljumäe, Prantsusmaa poolel algab mäest laskumine, kahel pool hiiglaslikud kivimürakad, eemal justkui taevad kumavad kirikud ja majad. Võibolla seikleme kuulsates suusakuurortides. Ootamatult jälle Itaalia, oli jutt, et hülgame makaronid. Pargime suvila linna lähedale mäe otsa hommiku ootuses.

Päev on olnud emotsionaalselt üks raskemaid, kõik lootused tehnika korda saada keerati vastu taevast. Samas olen rahul, et närv üles ei öelnud ja eriti õnnelik, et ka Kaspar rahu säilitas. Närvidega edasist kriisiplaani ei koostaks. Ema sõnad, et kui mootor seiskub, võtke lennupilet, tulge koju, helistage mulle, küll emme ikka aitab, rahustasid meelt. Uue ja huvitava päeva päeva ootuses, iial ei tea, mis tulla võib.