Alpidesse läbi Himaalaja ja ooperimaja
Päris tihti juhtub, et kui kohtan sõpru, keda pole ammu näinud küsivad nad: „Kata ma lugesin su talvist blogi, aga miks viimased kaks kuud puudu on?“ Polnud motivatsiooni kirjutada! Lollus, endalgi hakkab tuhmuma ja proovin meenutada kõike paremat, mis meeles. Lahkusime Filipiinidelt märtsi alguses. Seisime Kuala Lumpuri lennujaamas, taskus kaks lennupiletit, 1 mis oleks meid viinud Eestisse, teine Austraaliasse. Eesti lend väljus esimesena ja suutsime vältida pardale hüppamist. 8 tundi ja Sydney, Sten ja Silvia olid viina ja õhupallidega vastas. Liiga tsiviliseeritud keskkond, me poleks ilmselt ise hakkama saanud enda hostelisse toimetamisega. Uskumatult ägedatest kohtumistest: Igal neljapäeval käisime Sydney Eesti majas õhtusöögil ja Vana Tallinnal. Lõbus seltskond eestlasi, kuni ühe korrani. Üks kallemaid klassivendasi põhikoolist elas Singapuris, reisi ajal olime arutanud, et saaks mingis riigis kokku, ei vedanud välja, sest ta pidi Hong Kongi kolima. Istun Eesti