Mehhiko - peale pöörast Rally't!

Rally süstis meie Hulkuri tiimi massiivse laengu ülevaid ja intensiivseid emotsioone, aimasime juba ette, et sellest mahatulek ei saa kõige lihtsam olema.

Väike klipp ka: https://www.youtube.com/watch?v=7Tpu1sEBaw0 

On 2020 jaanuari lõpp, suurlinnas Mexico City's ärkavad kolm tühja sidrunit, kes on kokku leppinud teises suurlinnas Guadalajaras kohtumise Altos Tequila inimestega. Õigemini – TÄNUD Pernod Ricard Eestile, Reedale, ennekõike, et ta organiseeris meile eksklusiivse tehasekülastuse, lux hotelli ja tüübid, kes meid mööda restorane ja ööklubisi sikutasid.

Meie järgnevad kaks nädalat Mehhikos saavad olema päris eriskummalised. Silveri pruut Reelika tuleb peale tekiilamaja külastust Eestist, minul oli tegelikult unistus üksinda reisima minna, Kaspar on avatud kõigele. Otsustame võtta 4 peale rendiauto, kulgeda ringi ja teha paar mõnusat nädalat, puhata peale pöörast baariehitamistalve ja ülevaid rally emotsioone.

Mõtlesin, kas ütlen välja või olen tasakesi nurgas, valetan. Samas - äkki rääkimine vabastab järgmine kord kellegi teise valest olukorrast. Kõik pole alati nii roosiline kui kõrvalt paistab!

Meie Mehhiko reisil oli paar keerulisemat tahku, mille suutsime lahendada loodetavasti enne, kui asi päriselt hapuks läks. See vastab tõele -  inimesed ei pruugi reisil olles ühel hetkel enam kokku klappida ja maailmad hakkavad põrkuma. Just see meil juhtus ja vältimaks tülli minekut otsustasime poole pealt teha muudatuse neljases pundis, jagasime ennast 2/2. Arvan, et see otsus muutis reisi kõigi jaoks palju kvaliteetsemaks. Palun inimesed, kui olete reisil ja tunnete, et olukord ei tee teid enam õnnelikuks – muutke seda. Sa ei peaks mitte kunagi olema suurepärases keskkonnas pooliku naudinguga. Ja ärge kunagi kartke kasvõi üksinda edasi minekut. Ja ärge arvake, et suva, kannatan reisi lõpuni ära, isegi kui see tähendaks vaid paari päeva. See on sinu elu, sinu puhkus, sinu reisiraha, sinu otsus ja õnn. Meie seltskonna lahkuminek tähendas, et jäime kõik üksteist armastama ja siiralt ilma nende poisteta - mina ei tea, mida mina teeks!

Et siis see on nüüd selge, miks ühelt maalt nimed jutus kaovad ja siis jälle ilmuvad!

Boom! Let’s go! Alustasime oma teist reisietappi külastusega Altose ja Olmeca tehase suunas. Selleks lendas kolm sidrunit MC’st Guadalajarasse, kus meil oli vastas Altose autojuht. Mees, kes on harjunud peale korjama portfelliga mehi, sai nüüd enda käsutusse 3 seljakottide ja sombrerodega Hulkurit. Tema juhtimisel jalutasime parklasse – huvitav, mis autoga ta tuli? Esimese hooga lähenes väikesele Kiale, naerame juba, et olema Beetlega harjunud, küll ära mahume. Aga ei, läheneme uuele Honda Cr-V’le, tundub päris hea, aga jälle ei. Maandume veidi vanemas hiigel Cadillaci džiibis, no siin on küll ruumi 100x rohkem kui meie eelmises autos. 

Luksus. Ja Luksus jätkub. Altos paigutab meid 5* hotelli, Casa Habita, kus igaüks saame endale suure king-size voodiga maast laeni akendega toa. Baarikapp on triiki täis, disainiga pole tagasi hoitud, art-deco kumab igast toa nurgast. Esimese asjana riided maha, hotelli basseini ja kokteil puhkuse stardiks. Võrreldes meie eelmiste Rally päevadega tundub selline päevane vedelemine lausa piinlik, samas vajalik.

Guadalajara on kindlasti ülivägev linn, aga peale väikest rattatiiru ja kiiret õhtusööki ei ole meie kehades lihtsalt energiat. Söögikohad avatakse suures osas õhtusöögi jaoks alles kell 20.00, enne seda on tänavad tühjad ja oleme sunnitud turistilädrakohas enda õhtuõlle ja liha manustama. Veider on üksi toas olla, oleme harjunud ninapidi koos olema. Õhtu lõppedes olemegi jälle kolmekesi ühes toas arvutites, alles magamajäämise hetkel komberdab igaüks enda tuppa nautima laiutamist.

Uus ajastu algab 29. jaanuari hommikul, meile tuleb Altose tiim järgi. Väga ülereguleeritud. Fuajees ootab põhigiid/päevajuht/tore poiss Jesus, maja ees minibuss autojuhi ja reisibüroo esindajaga. Noh, me kolm oleks võinud ise ka sõita 1.5h eemal olevasse linna tehasetuurile. Laseme ennast kord siiski VIP’dena kohelda.

Päeva kõige VIP’im olukord juhtub tehase koosolekusaalis istudes, saades vanemalt Jesus nimeliselt mehelt (meie giidi isa), koolitust ja infot tekiilade kohta. Keerutame näpu vahel Altose pudelit ja sildil on Jesus Hernandese allkiri. Kaspar küsib: “Palju teid Jesuse nimelisi siin on?, kelle allkiri see on?” Ja selgub, et meile näitab tehast mees, kelle nimi on igal Altose pudelil, mis maailmas ringleb – THE Grandmaster Jesus Hernandez. WOW!

Kui su lemmikjook on tekiila, siis on lust näha, kuidas seda toodetakse; kuidas agaavid tulevad põllult, proovida nende lõhkumist, vaadata neid ahju sisenemas, mööda liine rullumas, küpsemas, vedelikku väljutamas ja pudelitesse voolamas. Altoses käib töö kvaliteetselt, ehitatud on ka uus külastuskeskus koos mõnusa hosteliga. Jesus teeb meile pimemaitsmise tipptekiiladega ja suudame nende toodangu vabalt teistest eraldada. Igal regiooni tekiilamajal on väga maitsvat kraami!

Mehhikos on kombeks minna pühapäeval pere ja sõpruskonnaga restorani. Lauale pannaks pudel tekiilat, nauditakse Mariachi bändi etteasteid ja teineteist. Kui pudelisse peaks tilgake alles jääma, paki kaasa ja tarbi nädala kestel kodus edasi, kuni järgmise pühapäevani.

Meie noor Jesus viib meid kohalikku söögikohta, loomulikult tuleb lõunalauale pudel + erinevaid kokteile. Tundub, et tuleb raske päev, arvestades, et õhtusse on plaanitud restorani ja baaride/ööklubide külastused. Õnneks saame enne õhtust vööndit tunnikese magusat und teha, igaüks enda King-Size voodiga häärberis.

Õhtul viivad kohalikud giidipoisid meid Aasia-Mehhiko seguköögiga restorani, kuhu me ise poleks ilmselt kunagi sattunud ja no MEGAMAITSEV!

Peale rally’t on see täielik printsessielu. Viiakse restorani, hiljem Speak-Easy baari ja veel hiljem ööklubisse. Igal pool ootab auto ukse taga, mille ainuke eesmärk ongi meid sõidutada, arveid kusagil ei esitata. Altos teab, kuidas kliente enda toote külge naelutada.

Naelutamiseks on Guadalajarasse tulnud ka grupp USA baarirahvast. Vabandust kõikide intelligentsete ameeriklaste ees, aga no lihtsameelsust ikka neis jagub. Bussis jään kuulama Kaspari vestlust ühe USA mehega, kes räägib, kuidas ta Mehhikot armastab. Kaspar uurib: „Kus käinud oled ja mida teinud?“ Mees, et olen siin juba teist korda, mõlemal korral tervelt 2 päeva. Tulin täna, homme tagasi USA’sse, ma armastan seda kohta: nii head restoranid, mugavad bussid, hea meelelahutus. Reaalsuses tüüp on kaks päeva elus samas linnas olnud ja mõlemal korral on Altose autojuht teda sõidutanud mööda ettepandud marsruuti. Ilmselgelt hea ülevaade Mehhikost.

Laud on lookas nii baaris kui klubis, USA’kad ei sülita pitsi, üks neist näeb enda kallal vaeva ja õhtu lõpuks saabki käejoontespetsialistiks, teised muutuvad ilusaks, mina väljun ja meie privaatbuss viib mu turvaliselt koju.

On 30.jaanuar, meie reisil algab uus ajajärk. Reelika jõuab Mehhikosse, lendame neljakesi Cancuni, võtame rendist auto ja kütame Yucatani poolsaarele seiklema.

Imekombel  oleme hommikul kõik jalul, poisidki on ööklubist laekunud. Öösel oli neil missioon meile broneerida auto Cancunis ja transfeer lennujaama. Saan öösel neilt läbi une SMS’i, et nende asjadega on ok. Onon OK!

*Hommikul ei tule transfeer, mille Silver öösel tellis ja saame viimasel hetkel Uberi, et jõuda lennujaama, kohtuda Reelikaga. Ääretult värskendav on näha ja rääkida eesti keeles inimesega, kes pole see sama kolmene punt, kellega veetsime miniautos 8 päeva.

*Lennule minnes on Silverile juba last call, kusagil ta mökutab, aga õnneks jõuab pardale.

*Cancuni jõudes suundume Silveri järel autorenti, meid viiakse bussiga rendifirma kontorisse, kus selgub, et meil on üldse teisest firmast auto renditud – meid sõidutatakse tagasi. Ootame uut bussi õige rendifirma jaoks, mis peale pealekorjamist viib meid uuesti üpris samasse kanti – aga juhendada juhti ratsionaalselt majandama pole alati lihtsaim. Autorenti jõudes on mingi totaalne segadus kindlustuse ja autoga – loobume mõistmast ja maksame juurde.

*See päev läheb ajalukku kui “Silveri TOP asjaajamise päev”.

Päris erinev on sõita 40 aasta vanuse VW Beetle asemel tutika Kia Sorentoga, millelt tõmbasime ise pooled iluosade kaitsekleepsud maha. Samas kõvasti igavam, teed Yucatanil on võrreldes meie eelmise kogemusega liiga sirged ja kiired.

Õhtuks oleme Tulumi hipima ranna piirkonnas, oma kolmekordses majakeses, finally! Vajame puhkust, see tempo on olnud metsik.

Guadalajara ööklubi

Ma ei olegi rääkinud Mehhiko kohta üldisemalt. Meedias on tekitatud sellest riigist ääretult vale kuvand – justkui oht petta ja surma saada varitseks iga nurga taga. Reaalsuses ei huvita valge inimese olemasolu tänaval küll mitte kedagi, kõik on puhas, vaesust torkab meie teekonnal väga vähe silma, maanteed on sirged ja korralikud kui sa ei otsi kõrvalteid, palju liikleb jõukaid inimesi, peokohad on suured ja luksuslikud. Jutud, et kartellid paugutavad püssidega ringi, ei vasta tõele, enamik kohalikke pole elus näinud ühtegi tulevahetust. Paugutavad korrakaitsestruktuurid omavahel (ka kartell on korrakaitsja omal ja tugeval moel), enamasti minnakse selleks tsiviilisikutest kaugele, näiteks mägedesse. Keegi ei soovi turistile liiga teha või valesti silma hakata – turism on oluline ka narkotööstusele, keegi peab ju toodangu ära tarbima! Loomulikult see kõik ei tähenda, et võid minna kuhu süda lustib, millal tahad. Sa pead olema teadlik ja ettevaatlik! Näeme kogu Mehhikos oldud aja jooksul ainult ühte vägivaldsemat akti ja seegi juhtub olukorras, kus mehed kaitsevad naist, keda üks mees keset tänavat ründab. Pigem aus ja õiglane kaklus!

Üle mitme nädala ärkame ilma paanikata kusagil kell 8 viibida. Teeme katusel hommikusöögi, ujume oma kahes basseinis, võimleme (väike plankingu võistlus on omavahel käimas), kruiisime autoga randa, snorgeldame koos kilpkonnadega – päris erinevalt laisaks muutus tempo ja see on hea! Suurim projekt Tulumis viibides on leida lahendus tekkinud tatoveeringu-ideele – Hulkuritel peab ju midagi ühist ja igavest olema. 8.veebruar saab kokkuleppeks – joonistus valmib ägeda Latin Ink Tattoo salongi poolt ja meie oleme kohal!

Peale Tulumi viib tee meid Bacalari järve äärde, kus on siniseim vesi, mida minu silmad on elus tunnistanud. Majutuse leidmine sinna pole samas naljaasi. Silver broneerib meile kaks kämpingut üpris järve ligidal, hommikusöök ja Wifi on olemas. Arvestan, et mul on kõvasti tööd teha, seega väike kontoripind ei tee paha.

Õnneks vihma ei saja, välikontor sobib, aku saab ju öösel õlgmajakeses täis laadida. Kellele see tekk ikka vajalik on? - öösel on mõni kraad sooja – sääsevõrk on piisav kaitse kõige vastu. Hommikusöögiks laseb neiu seebikate kõrvale paar saia rösterisse – ise arutame, huvitav, kas öösel nähtud hiired on saia sees ka käinud. Väikeses majakeses pole lootust voodeid laiali kiskuda ja otsustame, et Kaspar magab õues võrk-kiiges. Ahelsuitsetajast kämpinguvalvur mõistab õnneks kehakeelt ja suudan tema majakesest lisasääsevõrguga väljuda, millest Kaspari „voodile“ katuse ehitame. Mul oli toas megakülm, hommikul selgub, et Kaspar tõmbas terrassil lausa krimpsu.

Päev ja öö pole vennad. Lähme järvele kayakkidega seikleme, järve ääres päevitamine tähendab muruplatsi jagamist miljoni kohalikuga, ujumist külg-külje kõrval, sealjuures rannasissepääsu eest tasu makstes. Tegelikult lähme lähedalolevale väiksemale järvele, vabaneme massidest. Kui öösel oli siniseks tegevalt külm, siis järv on sinine ja KUUM. Kui mõtled, milline on vaade paradiisile või kohad, mis eksisteerivad ainult fotodel – siis see ongi see koht.

See ongi Belize!

Salapärane riik on minu jaoks alati olnud Belize – sellest hetkest, kui mul ükskord oli vaja sõbranna mailboxi sisse minna ja ta ütles, et parool on Belize. Täna igatahes läksime Mehhiko Belize piirile missiooniga teha reis teise riiki. Pagan, viisa 25$ ja lähim linn pole kiviviskekaugusel. Selgub, et kahe riigi vahel on Free Zone, ehk sisuliselt maksuvaba kaubandustsoon, kus saab odavalt alkoholi ja kahtlase väärtusega brändirõivaid. See on ju peaaegu Belize -  võtame piirilt tuk-tuki ja laseme ennast viimasesse õllebaari viia. Micheladad (õlu vürtsika tomatimahla ja soola/vürtsise klaasiservaga), paar Coronat, tagasi Tuk-tuki! Juht on päris segaduses – kas te midagi osta ei kavatse. Ei kavatse, tahtsime ainult territooriumi enda jalaga katsuda. USA’s sai paar nädalat tagasi käidud, nüüd siis Belize ka vallutatud – inimeste ja kultuuriga tutvutud – tehtud, saab kaardile ristikese teha, jälle. Uskumatu kui kiiresti õnnestub maailm läbi käia.

Igatahes Belizest suundume vaikselt koju ja minu keha on ihaldanud massaaži pikemat aega. Leian kohaliku tädi kontakti, kes WhatsAppi teel isegi hinnakirja ja aadressi edastab. Pahaaimamatult broneerin 1.5h täishoolduse, tundub kõige nauditavam. Suure pingutusega leian ühenaisesalongi tagatänava eramaja hoovist, massaaž ise on mõnus, aga 0,5h lisa tavapärase oodatud teenuse juurde tähendab näo koorimist ja punnide pigistamist. Lõpetan sessiooni tulipunase näoga, mille ta fikseerib paludes mul hoida käes bännerit salongi logoga, tehes pilti ja postitades selle enda Facebooki kontole reklaamimaks rahulolevaid kliente. Muideks, tegelikult olin väga rahul! Olukord oli veidi üllatav.

Ma ei taha rääkida, kus ja mida õhtuti söömas käisime….aga kokteile tehakse Mehhikos väga hästi. Näiteks aaloega, avokaadoga, mangoga….värskest ja KÜPSEST toorainest. Tulumis soovitan kindlalt külastada tänavanurgal olevat Mezcaleriat!

Bacalari helesinine vesi on meie südamed võitnud, küll aga majutuseks eelistame veidi mugavamat kohta. Silver leidis bookingust ökomaja, järve ääres, metsa sees. Sõit sinna on maanteelt ca 3 kilomeetrit, aega kulutab see "metsik" distants 15 minutit. Augul pole augu otsas ruumi ja auto hüpleb nende vahel. Jumal tänatud, et meil on sportauto asemel maastur. Ökomaja tädi tuleb maja näitama, rääkides väga aeglases ja zen stiilis kõiki kasutusmugavusi ja ka mittemugavusi. Maja hoiavad käimas päikesepaneelid ja kaks autoakut. Väga kiiresti selgub, et need ei toida meie arvutitehunnikut, ega ka päevavalguslampide kasutust. Tualett on mõnusalt kuiv, aga õigete vahendite olemasolul healõhnaline. Teokujuline maja peidab endas kahte korrust ja hulgaliselt liikumisruumi koos vaatega järvele. Ideaalne!

Silveri sünnipäevaks oleme plaaninud seikluse – Ziplining. Ja see on üliäge! Oleme koos instruktoriga ainsad rajal viibijad, koosneb see 5’st tornist, kuhu saab ronida mööda kõrgeid redeleid. Kõikide trosslaskumiste pikkused on mitusada meetrit üle mägise järveäärse dzungli. Adrenaliin üles!

Sünnipäevaseiklusele peab järgnema luksuslik õhtusöök. Lähme Reelikaga missioonile saada kraami, millest ise küpsetada, lisaks mõned head joogid ja koogid. Tundub lihtne? Ei ole, kui iga pood müüb paari toodet. 3 tundi ja asjad olemas.

USA ja Mehhiko sünnipäevade lahutamaks osaks on Pinata Party – komme täis topitud kuju, mis riputatakse lakke ja kinniseotud silmadega pekstakse kaikaga puruks, et komme kätte saada. Chapala linnas riputatavat kuju otsides sattusime kõigepealt ideaalse originaalkujuga isendi peale, kahjuks ei oleks see mitte kuidagi meie Kia’sse mahtunud, isegi kui ise oleksime katusele kolinud. Õnneks müüdi ka Pinata mehikest, kes mahtus kaasreisijana sõitma.

………………………………………...................

Mul on tohutult hea plaan olnud - joosta suvel 1 maraton. Selle jaoks kannan jooksutosse igal pool kaasas. Ühel ökoõhtul lähen ringile, suudan joosta 7km, peale mida vaevlen totaalses veepuuduses ja tõden, et 30 kraadises kuumuses ei ole võimalik põhjamaa inimesel sporti teha. Austus kõigi suunas, kes seda suudavad! Proovin teisel õhtul veel korra, äkki on vaim kuumaga kohanenud.

Eesti Maalehes pole kirjutatud, kuidas käituda kui kohtad joostes musta jaaguari. Räägitud on küll, et karuga kohtudes räägi temaga nunnul häälel. Igatahes mina põgenesin ja kukkusin käed veriseks. Samas jaaguarist pääsesin. Küll aga ootas mind nurga taga koertekamp, kes ei olnud üldse rõõmsad nähes mind enda territooriumil ringi silkamas. Vaadates verd enda kätel ja eeslõrisevaid koeri võtan kokku kogu oma otsustuskindluse, keeran neile selja ja kõnnin aegluubis kodu poole, koguaeg mõeldes, millal keegi neist kannast hammustamisega algust teeb. Enam Mehhiko metsateedel ei jookse!

Ökomajas on lisaelanik – kass. Õhtul terrassil istudes ja Marleega läbi Facebooki ühiseid reisiplaane veebruari lõppu planeerides hakkab silma kassi kõrgendatud meelsus – hiilib ja vaatab metsa alla. Võtame taskulambid ja seal ta on – zarigüeya. Pikkade jalgade, pika saba, pika koonu ja aeglase sammuga tegelane. Hirmuäratav ja saan alles nädala pärast teada, et tegemist on väga kasuliku loomaga majapidamiste lähistel. Nimelt ta hävitab prussakad, maod, skorpionid. Teine vajalik on kass – hiired ja rotid ei tule tungima. Tundub, et meil on turvaline – mõlemad loomad on esindatud.

Marlee on Hondurasel, vaikselt hakkan plaani pidama minna sinna ja teha sukeldumispaberid. Olen kuulnud, et tegemist on ohtliku riigiga. Googeldan:“How safe is Honduras?” Vastuseks saan: ÜLDSE MITTE. Enne Hondurast võiks läbi minna Guatemalast, et teha üks võimas vulkaani otsa ronimise matk. Hommikuks on emme saatnud artikli kui hull see matk on. Kas universum üritab hetkel mu plaanidele vastu töötada?

…………………………………………………………………………………………...........................

Huvitavaks kujuneb hetk, kus oleme Kaspariga jäänud majja ilma autota ja hommikul peame 20km eemalolevasse bussijaama seiklema. Enne kui telefoniakud tühjaks saavad jõuame saata Silverile SMS’i, et ta paluks ökotädil meile takso helistada. Silver ja Reelika on samal ajal džunglis, möira-ahvide meelevallas, aga õnneks plaan toimib ja takso on meie suletud värava taga õigel hommikul.

Mõneks päevaks sattusime reisima kahestes meeskondades ja jätkuvalt tõden, et Kaspar on super-reisikaaslane. Oleme kunagi kahekesi pool Aasiat läbi käinud ja veidi juba tean, mida oodata. Raske on leida seltsilist, kelle lähenemine olukordadele on pingevaba, vahetu, ootamatu, pretensioonitu, kartmatu, tabudest prii. See kõik teeb reisi alati 100% kelmikamaks ja kõik inimesed, kellega satud suhtlema, hakkavad olukorda armastama. Kes ei hakka, on ise piirides. Mulle meeldib see rõõm, mis Kasparist kiirgab ja samas vihkan seda jonnakust, mis vahepeal välja lööb, pannes pead vastu seina taguma. Emotsioonid on need, mis tekitavad tunde, et oled päriselt Elus!

Mõne päeva pärast kui otsin talle varasemaid lennupileteid naerab ta ise ka: “Tahad must vabaneda ja üksi jääda, jah?” Proovi siis valetada, et ei, niisama vaatan siin lende ja jumala mõnus on kui sa vahepeal jonnid. Tegelikult olen algusest peale plaaninud mõned nädalad üksi reisida ja tõesti ootan seda aega juba.

Buss Bacalarist Tulumi sõidab ca 3 tundi, lihtne missioon. Samas võiks mäletada Aasia bussisõitudest, et kinniste akende nägemine tähendab konditsioneeri ja millegipärast on bussijuhid veendunud, et kõigil on tohutult palav. Bussis on alati meeletult külm. Loomulikult unustan pusa pagasiruumi seljakotti ja lähen arktikale vastu õhukese kleidiga. Poole tee peal laotan endale peale marlipaksusega kaelarätti suuruses 20*20cm ja hammaste plagisedes käin WC’s istumas – sinna konditsioneer ei ulatu.

Tulumis ei taha mina jahedast taksost kuuldagi ja kõnnime läbi aguli korterisse, kus meid ootab kahe peale kolm tuba, kaks korrust, mõlemal oma vannituba, hiigelköök.

Tulumi äss baar, üks Mezcaleriatest!

Tulum on veidi hipilikum rannalinn, kõik nö massigrupid lähevad Playa del Carmenile või Cancuni, kummassegi ise jalga ei tõstaks. Tulum samas tüürib samasse suunda, metsik ehitustöö käib. Meie majutus on majade kompleksis, mis meenutab slumi kõrval pigem SIMS’i mängu. Majade turvameestel on plastikust polosärgid ja üldse – majadel on turvamehed! Seda maailma laiendatakse jõuliselt, turistidele on suurim toidupood, mida ma elus olen näinud, väga reguleeritud parklaga.

Samas leiab keset luksust mõnusalt PÄRIS aguliala, kus on kõik eluks vajalik – alustades toiduputkadest kuni second hand poeni. Mulle on alati meeldinud PÄRIS alad rohkem kui uhked uusehitised ja täitsa naudin, et meie korter asub linnast minnes teisel pool aguliala. Öösel läbi kahtlase piirkonna koju kõndides pakutakse meile vaikselt kokaiini, koerad on meist veidi liiga huvitatud, seisavad tee peal ees kõva lärmi tehes. Läbirääkimised nendega viivad sihile ja seekord ükski kehatükk nende hambusse ei jää.

Tulumis on kõige paremaks liikumisvahendiks jalgratas, renditakse igal nurgal ja hind on võrdlemisi sama. Jala peatänava ja ranna vahet liikumine võtaks igaviku, vahemaa on ca 5km. Tulumi ranna-alal on paar mõnusalt vaikset randa, kuhu saab iga inimene minna. Samas leiab ka luksuslikke hotelle, kuhu vaese inimesena asja pole. Kui soovid minna Pablo Escobari villasse, millest on saanud hotell ja restoran, vajad pigem autot. Villa vaatamine maksab sulle vähemalt ühe kokteili, mille tavapärase maitse eest oled sunnitud välja käima ca 15€.

Silveri ja Reelika saabudes tõttame tattoosalongi, sealsed kunstnikud on meie agaavitattoo pildi vahepeal välja joonistanud. Hästi hea plaan on enne tatoveerima minekut rattaga maiade varemetes higistamas käia ja seejärel nahk rannas tulipunaseks päevitada. Nõelal kohe hea sisse tungida.

Märgistatud me saame ja veel superilusate joontega. Minu kavand saab kiire täienduse naistaimele iseloomuliku õie näol. Jah, agaavi on nii meest kui naist. 

Meil on missioon - postkaardid Mehhikost Eestisse - need leiavad tee meie käte vahele läbi kohaliku ainsa fotopoe. Plaan on saata kaardid paljudele, kes meie Rally’l osalemist toetasid. Õhtul laotame restoranis toitude-jookide vahele lauale hunniku markereid ja pabereid ning asume kirjutama/joonistama kõigile, kes meilt kaarti ootavad või siis ei oota…Teeme tohutu töö kaartidega, mina hiljem Valladolid linnas suundun nendega postkontorisse, liimin margid peale ja teele nad lähevad. Nüüd kaks kuud hiljem Eestis olles tundub, et teele nad siiski ei läinud ja meile teadaolevalt pole ükski kohale jõudnud.

Midagi kahtlast toimub Tulumi öös, kahel õhtul. Linnatänavad võetakse üle hambuni automaatidega relvastatud politseinike poolt, nurgapealsete putkade müüjad vaatavad toimuvat ammulisui. Rollerijuhte otsitakse läbi, ristmik blokeeritakse. Jalutame relvastatud tegelaste vahelt sirge seljaga läbi, samal ajal kookospähkli seest kõrrega luristades, lähima kõnniteeni ja jääme olukorda jälgima. Enesekindlate nägudega, aga tegelikult on päris hirmuäratav.

Käes on 9.veebruar ja lõpeb Mehhiko etapp, mida veetsime neljakesi. Hommikul lähme kõik bussijaama, kus esimesena istuvad bussi Reelika ja Silver, et sõita Guadalajarasse uutele seiklustele. Kaspar läheb hilisema bussiga Cancuni, et lennata järgmisel hommikul kodu poole. Juba mitmes kord elus jään üksinda punase autoga X asukohta ja saadan Kaspari koduteele. Täielik dejavu – täpselt selline olukord oli kunagi Milanos kui jäin punase katkise mootoriga Opel Safiraga omapäi Euroopasse. Üksi Mehhikos.

Väike klipp ka: https://www.youtube.com/watch?v=7Tpu1sEBaw0