....2.nädal
1.11.2012
Silmi avades kostub „Minge te ka kõik p***e“. Härra Tomi
lugupidamine, et ta soojast voodist eile peole sikutasime. Päev kruiisimiseks,
võtan märkmiku ja tõukeratta. Selgitan välja Marokosse minemise taksi, reis
sinna kestab vaid 35 minutit. Selle linna kõige vanem mees üritab mulle müüa
rulluiske, veendes, et tõukeratas on nii 2011. Ilmselt ei väljatanud minus
erilist entusiasmi, tegi uue katse: aga hašis?
Jälgisin rannal Tomi lainesõitu, deem, mees sõidab Ülihästi!
Päevaga tekkis palju mõtteid, ema/Vallo ja Kadiga veedan oma
õhtu Skypes päid kokku pannes. Tarifa on risti-rästi läbi käidud, kuhu edasi
minna? Väikse värskenduse pähe toob öine suplus.
2.11.2012
Päikesepaiste saatel arutame Tomiga järgmise suve
surfiplaane, stay tuned, siit tuleb SEE hea asi. Ajurünnakust rammestunult
tuiame Kaspariga linna peal otsides postkontorit, kaardid kodustele. Paraku on
siin siesta mõiste aktiivne ja kaardiprojekt lükkub tulevikku. Ronides mööda
Aafrika ranniku äärset Tarifa külge jõuame kaktuste vahelt mäe otsa. Kaspar on
must eespool, kukkusin vahepeal vähe alla tagasi, näen ta näost, et üleval
ootab mingi jama....aga ütleb ikka, et tule tule. No ja siin me oleme, mäe
otsas, rikkuri eramaja hoovis, raudväravast seespool. Hirmuga juba mõtleme,
millal püssiga mees majast väljub. Saabub, aga koht, mida Sten kindlasti väga
ootaks – kuurist tuleb jooksuga hundikoer. Lõriseb ja haugub, säilitame rahu ja
hüppame üle traataia karjamaale. Päris napp.
Loodame leida Kaspari telefoni ühe baari teiselt korruselt,
kuid just nüüd on koht koguaeg kinni.
Ilmselt oli Iphone piisav teenistus, et see nädal enam mitte tööd teha. Ajaviiteks
istume pealtnäha peenesse restorani,
nalja pakub ainult teenindajate pohhuism nii käitumises kui töörõivastuses.
Eestis saaks endale sellist olukorda lubada maakoha pubi.
Telefonibaari saame lõpuks sisse, aga seis jääb samaks,
miinus 1 Iphone.
3.11.2012
Tuul puhub, kodu juurde randa. Mitu korralikku tundi laintes
hullamist arendavad mind päris kiiresti. Tunne on õnnelik J.
Kohalikud on päevad läbi koondunud ühte tänavaäärsesse
söögiputkasse, Tapas..., suundume poistega õhtusööki sinna veetma. Uskumatult
palju toredaid snäkke, mille puhul terve portsu tellimine oleks ilmselge
liialdus. Kaheksajalad ja tuunikala!!!!! Ja kui uskumatult soodne on sellises
kohalikeputkas, Eestis kulutades sama summa oleks õhtusöök möödunud ilma
veinita. Vihmasaju alates võtab meid peale kohalik, Puntoga, 70 aastane, olek
teadmata. Üritab meid viia järgmisesse kohvikusse, kuid sõltumata tema
lauluhäälest pannakse kohta juba kinni. Järgmiseks sammuks proovib meile müüa
kõige keelatut, kuid viib meid siiski koju jättes peod sama täis kui ennem.
4.11.2012
Tom ja Paavo suunduvad vette Altrevida rannas, otsin üles
Kaspari ja Erkki, et suunduda laguuni. Tuul on kõva, laguun veest tühi ja
rahvast täis. Siin vette minek tundub eluohtlik, arvestades kui tihti lohed
pauguga vastu vett kukuvad. Seikleme parem mäe otsa maailma piseima kirikuni.
Pühapäev, ECO Center ja livebänd – Argentiina tüdruk ja
poiss, basskitarr ja vokaal. Paavo ja Kaspar armuvad hetkega, mõtlen, kas
kupatan nad hiljem diivanile magama. Siiski mitte, sest no minu meelest oli ka
see naine lihtsalt võrratu, kontserdi lõppedes saab meilt kallistuste hunniku.
5.11.2012
Geopeitus – mäng, mille oleksin võinud varem avastada. Erkki
auto vajab bensiinikulutamist, suundume mägedesse aardeid otsima. Huvitav
süsteem autorendis – pead auto tagasi viima tühja paagiga :S.
Täiesti suvalise kivi alt leiame vastavalt koordinaatidele
karbikese, kuhu aardeotsijad on jätnud erinevaid meeneid. Päevaga jõuame otsida
3 aaret, 2 leiame, jätame logiraamatusse endast jälje, uhke värk! Otsimine
käigus näeme mandariini ja granaatõunapuid, millelt Kaspar kiire raksutajana
üle käib, nii värskeid pole ammu söönud.
hehee.. väga hea! kirjuta ikka edasi.
ReplyDelete