Tugev annus luksust ja Lapimaa igatsust

Tundub, et talv hakkab selleks korraks läbi saama ja on paras aeg lõpuks vaadata tagasi 2019 aasta detsembrisse, mis oli jälle üks suur emotsionaalne roller coaster ja kuidagi ei tahtnud liiga vara südamest välja tulla.

Siin on üks raadiosaade, kus räägin lapiluksusest: https://r2.err.ee/1143027/reispass-lapimaa-miljonireisid

2020 aasta detsembri pidin veetma tavapäraselt Lapimaal, Soome plaanis jätta “travel-bubble” Briti turistide jaoks, aga otsustasime, et see on liiga riskantne ja ilmselt maksaksime peale, et kõik grupid ja lennud läbi seikluste vedada. Päev, millal otsustati, et tuleb kindel cancel kogu hooajale, oli selle sügise üks laastavamaid. Pisarad lihtsalt voolasid. Mitte selle pärast, et hea palk jääb teenimata, vaid selle pärast, et suur armastus jääb sel aastal külastamata. Jah, kui oled käe Lapimaale andnud, siis sealt ei ole enam tagasiteed – ta röövib su südame, kardan, et igaveseks.

Ma isegi ei tahtnud lugeda eelmise aasta kirjapandut…kuni 2021 jaanuarini. Uue aasta algus on lahe aeg, et mäletada südant soojaks tegevaid hetki. Ja ka närviajavaid hetki :D

2019 alustasin teekonda Lappi juba 27.november. Jõudmine laevale jääb igaveseks meelde. Startisin Pärnust kell 6.30, autol sabas ka Hulkuri haagis, et see poistele Lasnamäele viia. Sellist jääd pole minu silmad näinud, autosid lendas maanteel kahte lehte kraavi, käru suusatas taga, tempoks 50km/h ja käed värisemas. Lasnamäele jõudmine muutus juba stardis ilusaks unistuseks, võtsin haagise lihtsalt Tallinnas küljest ära, et üldse laevale jõuda. Sadamas käis multifilm: inimesed proovivad autode vahel kõndida, kukkudes iga teise sammu järel kõhuli. Helsingis saan 4 veolise auto kõnniteeäärte vahele risti triivima ja hirmuga mõtlen: 1000km on ees. Siiski õnneks tuleb lumetorm ja see pole enam libe.

Pea susiseb, Rovaniemis teen kiire jalutuskäigu, et vaadata, kas tõesti hiinlased on linna vallutanud. ON! Karm on jõudmine Äkäslompolo kanti, silmad muutuvad üha märjemaks ja nägemine hägustub. Need pole kurvad ega rõõmsad pisarad – lihtsalt sellised, mis tekivad, kui hinge poeb tohutu emotsioonide rägastik. Ja meenutades eelmist aastat, pole see lihtsalt rägastik vaid särisev server.

29.november maandub meil juba esimene väike lennukitäis kliente. Kohe algab kammaijaaa. 6 liikmeline pere jääb Londonisse, isa unustas passid maha. Kas kõik ei teegi alati ringi ümber enda “krediitkaart, telefon, pass”? Vist mitte. Lisaks on Kittiläs kahe perekonna pagas kadunud. Tunne on nagu lennujaama jaoks algas hooaeg väga ootamatult.

Eelmisel aastal võitlesin veini varastavate koristajatega, kes lisaks varastamisele eriti koristamisega ei tegelenud. Esimene hommik majade ülevaatlusel lõpeb sellega, et jooksen akutrelliga ringi ja kinnitan kardinapuid seina külge, pesen vetsupotte ja shoppan majadesse uued rätikud/shampoonid/WC-paberid. Luksusmajutus ikkagi!

Esimese nädala lõpus korraks kaotan enesevalitsuse ning karjun koristajatega, meie maja on täiesti sitane. Vihastan harva ja teenindava personali peale ei karju peaaegu kunagi. Hetk, kus nemad ütlevad “we no clean”, panen käed puusa ja “Clean it now”. Partullin maja kõrval kuni nad on kõik korda teinud ja iga järgmine kord saadan umbkeelsele ülemusele soomekeelse SMS, et TÄNA ON VAJA KORISTADA. Panen oma soome keele võlud mängu kui pean korduvalt talle helistama. Küll on vaja lastevoodit, küll lisa voodipesu. Inglise keelt ta liiga hästi ei mõista ja selgub, et veidi ikka on kasu olnud soome keele tundidest – vajalik kraam ilmub terve kuu vältel.

Õnneks ilmub kadunud pagas välja 80km eemalt ühe filmimeeskonna pagasi hulgast. Perekond rahuneb ja pääsen nendega kogu kohvri sisu shoppamisest. Vaatenurk elule on muidugi päris erinev kui selgitan neile, et väljas on ainult -10 kraadi ja need paar tundi ilma kohvrita elate üle. Ema karjub, et tema 4 aastane ei ela seda olukorda üle. Ta vist ei näe, et laps on juba meie asenduskostüümiga õues lumememme sisse koobast kaevamas.

Mu lemmikgeimees, John, saabub suure naeratusega lõunale, vaatab meie uut kokka ja teatab: Nii noor, kohe sebiks ära, aga jumal tänatud, et ta ilus pole.

Hea algus hooajale!

Kuidas saavad lapsed iseseisvaks üldse saada? 7a lapse ema käib mu ukse taga iga tunni järel küsimustega: 1) Kuhu taskusse ma panen fotokaamera…..hmm, Sinu seljas on ju Sinu riided, pane kuhu tahad. 2) Mu telefonilaadija on katki….okei annan enda oma mõneks päevaks. 3) Kas sul on ikka okei, et oma laadija ära andsid…..nojah, ma poleks ju andnud kui poleks. 4) Oled sa kindel, et ikka võin su laadijat kasutada? 5) Mu laadija on ikka täitsa katki, aga äkki ma saan tühja telefoniga ka hakkama…..Kuni isegi maruviisakas John sekkub: Saa aru kulla inimene, ta juba andis sulle oma laadija. Kasuta ja ole rahulik.

Olen alati mõelnud, miks hotelliomanik räägib klientidega aegluubis ja kordab sama juttu:  välisuks on 16.00-07.30 suletud ja avaneb tubadekiibiga. Hakkan aru saama.

Oleme Anaga (Boss, Londonis) alati uue grupi saabudes ühenduses, et võimalikud probleemid kohe likvideerida ja kindaks teha, et kõik sujub. Teise grupi esimesel õhtul olen sunnitud tema tavapärasele SMS’le: “Ok at Äkäs?“…..Vastama: “Kaksikud nutavad röökides, üks plika oksendab, ehitame ühte tuppa voodipiirdeid imikule patjadest, seadistan telekaid inglise keele peale, vanainimesed on ennast veinist rõõmsaks tõmmanud, India naine pakkis –3 kraadiga ennast kubujussiks, eelmisest reisist maha jäänud perekond on juba 2 korda oma toa võtme ära kaotanud. Aga üldjoontes kõik sujub.”

Lööme alati käsi kokku kui on grupp, kus ei tule küsimusi: “Kas kraanivesi on joomiseks kõlblik? Millal oleks võimalik virmalisi vaatama minna?” Veel pole saanud plaksutada.

Üks mees järve kaldal küsis teed: “Kusagil on jäätunud järv, kus?”. Kui näitasin 20m kaugusele, oli ta üllatunud, et see valge väli?

Lodges üks mees soovis, et täidaksime köögikraanist tema veepudelid, soovitasin oma toas täita. Aga kuidas – kas see on siis sama vesi?

2019 aasta saab minu suusakarjääri ajaloos tuntuks kui Ride till you drop. Ilmad on terve kuu nii pehmed, rajad ideaalsed, kõik kaugel asuvad kohvikud avatud. Paanikas kardan juba kuu alguses, et kindasti läheb väga külmaks ja uhan iga õhtu mööda metsi 20-30km. Külmaks ei lähegi rohkem kui mõni üksik päev ja kuu lõpuks olen nii ära suusatanud ennast, et suundun Eestis füsioterapeudi juurde veidi liiga kondistele põlvedele taastusravi nõudma. Detsembri jooksul pidurdab mind vaid tugev kallale tulev tõbi, mida pubi baarmenide üllatuseks proovin Fernet Brancaga ravida. Jook ei tekita neis just sama häid emotsioone kui näiteks Jaloviina, maitsemeeled on erinevad. Siiski, terveks see mind ei tee ja Med punktist olen sunnitud olukorra leevendamiseks antibiootikumid haarama. Paraku on meil tempo nii rets, et sul lihtsalt pole aega ja võimalust haige olla. Kodus jooks teed, näriks küüslauku, ootaks. Siin jooksed kohe tablettide järgi, sest keegi ei saa sind asendada.  1 tablett teeb juba imet ja laseb mind suusarajale tagasi.

Päriselt, raske on jääda tuppa kui sa elad võlumaal, kus puid katavad rasked lumetordid, raja ääres jalutavad põhjapõdrad, metsa on peidetud onnid, kus lapinaised keedavad mõnusat teed ja pakuvad sooja saiakest. Radadel kohtad tihti sõpru, kes aastatega tekkinud - mõned neist on töötajad, mõned ka külakese püsikliendid. Kaugel mägede taga kohvikutes tee joomine võib jääda venima ja kottpimedas koduteed otsides murrad pead: kuhu see pealamp jäi?

Kord võtan ette tee kõige kaugemasse kohvikusse Latvamaja, õnneks pealambiga. Jõuan kohale hämaras, onu letis keedab Mehu, tema kuidagi kurva olemise leevendamiseks leian õnneks kotist Mari kommi ja viin talle kööki. Rõõm saabub tema silmadesse, lobiseme pikalt ning kuuldes kui pikk maa mul on koduni, lubab sõita saaniga suusaraja kõrvalt, juhul kui peaksin transporti vajama. Nii palju head ühest väikesest kommist! See tuletab meelde, et peaksime iga päev tegema väikeseid rõõmutegusi. Võtan igatahes ette kõvasti pikema kodutee kui plaanis oli, rada on kottpime ja pehme, aga jõuan koju ilma saanimehe abita 😊.

Pööripäeval sõidan Ylläsele, et avastada kaugemaid radu, lisaks on mul mission teha ETV2 dokumentaali jaoks klipp. Dok ongi pööripäevast ja sellest, kuidas erinevad inimesed seda veedavad. Lükkan lume Šmiguni vanadelt suuskadelt maha ja loodan, et minu klipp läheb ka lõppfilmi. Kahjuks ei läinud, aga üllatavalt kombel tiitrites nimi jooksis. Tavaliselt käin rajaäärsetes väga peidetud kohvikutes, Ylläsel satun Aurinkotuba’sse, kus on kohe grupp eestlasi ees. Metsas neid ei näe.

Elu metsas on nii, et tuhised mägedest üles alla, jalad on väsinud ja rammestunult maandud koju sauna, keha ja vaim täis emotsioone. Raske on jääda tuppa mõeldes, et homme on ka päev. Ei, ma tahan seda kõike ja kohe! Ja nii iga päev.

Tegelikult on eestlastega lugu, et üldiselt meid siin tolereeritakse. Kuni hetkeni, millal M.Helme avaldas krõbedamad sõnad Soome peaministri kohta ja supermarketi uksed selle uudisega posteritega täitusid. Väga lahe tunne polnud enam Eesti numbrimärkidega autot töötavana ukse ette jätta.

7. detsemberil ehk minu sünnipäevaks tuleb ema külla ja saan mõned päevad suuskadest eemale. John võtab ta Kittilä lennujaamast peale ja saadab kohe sõnumi: “Kohe näha, et sinu ema.” John pakkus Anule, et oi sa kindasti väsinud, võta kohvi, anna oma pagas jne…Emps vaatas talle otsa näoga: jäta mind rahule, ma saan hakkama. Brittide viisakus on kohati eestlaste ja soomlaste jaoks liig. Oleme kohalikega arutanud, et aegajalt tekivad konfliktid kui meilt oodatatakse suvalist viisakat vastust, aga me oleme lihtsalt vait, kuna kõik on hästi.  Kõik toimib, lihtsalt mitte liiga suure kära saatel.

Emmega sõidame koertefarmi – see on nii võimas kogemus. Koerad juhtimas rakendit, joostes tohutul kiirusel, sahisevas vaikuses. Kui pole proovinud rakendi piduril seista, ei aimagi, milline jõud on mängus. Fun fact: koerad söövad talvel ca 1kg liha päevas!

Ma olen nii kaua soovinud oma perele näidata, miks mulle Lapimaa meeldib ja mida ma siin üldse teen. Märtsis käisime Valloga lumesaanisafaril ja nüüd saan emale igapäevaelu näidata. Üks lahedamaid hetki, mille klientidele loome on Jõuluvana külastus. Ma ei saa magada, teades, et saan ema sinna viia. Panime päkapikkudega plaani paika, et serveerime emale olukorda, kus lähme lihtsalt korra saaniga sõitma. Tegelikult viib sõit metsavõlumaalt mootorsaani rakendiga järvele, kus istume ümber põhjapõdrarakendisse, sealt üle valge välja Jõuluvana majani, kus uksel ootab meid Päkapikk. Päkapiku käe otsas suundume tuppa, kus kuuse kõrval, praksuva kamina ääres istub MEES. Ja küsib:”Anu, kuidas Pärnus kalapüük läheb, kuidas sa nüüd siia tulid?!” Isegi mina ei teadnud, et Jõuluvana Pärnust midagi teab. Hiljem selgub, et meie hotelliomanik oli eelmisel õhtul Jõuluvanaga õlut joonud ja vihjeid jaganud. Jõuluvana on täiesti maagiline olend – võimatu on mitte kõrvuni naeratada, nii mul kui emal.

Emotsioonid laes, aga seikluslikku päeva mahub veel kondliga Ylläse mäe otsa sõit, hõõgveinid, Tomi juures Levi Spiritis mootorsaanisõit  ja ühine luksuslik õhtusöök. Saanisafarile mines Anu arvab, et äkki talle ei meeldi ja teeme pigem väikese ringi – olukord tipneb sellega, et ta nõuab pikemat tiiru. Ülilahe on vaadata, kuidas oskused ja arvamused muutuvad.  

Et mahutada 3 päeva sisse maksimaalselt elu, mida elan terve kuu vältel, tõttame emaga Torassieppi põhjapõdrafarmi. Kohta, mis on kaugel kõigest, ääretult krõbeda kliimaga orus, aga täiesti uskumatult soe. Siinsed Dome majad, jäähotell, põhjapõdrakarjad, huskyde farm, hiigeljärv, koduks saanud restoran, lemmiktöökaaslased Maike ja Matt – ma loodan, et mu emal on seda sama tore näha kui mul näidata.

10.detsembri hommik algab -26 kraadiga. Ema toas pole termomeetrit, saadan talle foto enda aknatagusest - ta ei usu. Aga see on päris, kuigi õhtul oli -5. Minu tööpäeva saab ta mõnusalt toas veeta ja õhtul lennujaama Tallinna lennule liikudes näitab kraadiklaas -30. Tegelt on lahe, et Lapimaa Anule ka oma tõelik kargust näitas. Järgmisel hommikul on -5 tagasi.

Õhtuti peale pikka tööpäeva ja suusarallit maanduvad külaelanikud Pubisse kosutavale õllele. Meil on kliente, kes uurivad, kuhu õhtul minna. Enamasti siiski on see vaid pereisade teema. Aga see pole nii lihtne, et lähed. Äkäslompolo võib ju olla väike koht, aga pubi on populaarne ja tihti juhtub esinejatega päevadel, et pead olema listis, et üldse sisse mahtuda. Nii jäävadki minuga kaasa liikunud kliendid aeg-ajalt kurva näoga ukse taha. Personalieelised!

Väikese küla eelis on, et saad inimestega sõbraks, mis tagab sulle sissepääsu igale poole, teise külje pealt on konnatiik ikka kitsas. Külaelanikel on omad draamad – saan cateringilt kõne, et meie majakeste juures on lumi lükkamata, tükk aega traktoreid ja koristamata jätmise põhjuseid jälitades jõuan tulemusele, et tegemist on külameeste tüliga ja kui vähegi õnnestub üksteise peale kaevata, siis on päev korda läinud. Ehk siis tegelikult oli lumi lükatud. John teatab kätt laubale pannes teatraalselt: Soome mehed on hullemad kui Briti geid.

Personalist veel nii palju, et tegeleme lastega peredega, aga kaadri taga pole olukord nii süütu. Naeran südamest kui meile saabub grupiga Johni gei sõber. Õhtul veini ja juturingis läheb käima üksteisele kuttide piltide näitamine telefonis, kes on nunnu, kes keda tunneb ja kes mis fetishiga tegeleb. Maailm on kirjum kui me arvame.

Ühel õhtul Markusega pubis istudes selgub, mis peitub väikese ilusa nöolapi taga. Kutt on mitmel missioonil käinud Afganistaanis ja Iraagis, just tuli Austraaliast 3 kuuselt reisilt. Eelmine aasta juba saime ühele lainele, aga polnud aimugi, mis elu inimene elab ja siiralt hea meel on teda jälle siin näha. Tänu talle satun ühel õhtul Rootsi SNUS’i poodi – see on nagu paradiis neile, kellele meeldib…saan Hulkuri poistele jõulukingid hõlpsasti.  

Sel aastal lisanduvad sõpraderingi Inghamsi plikad, inglased ja lätlane. Iga aasta pakub isegi väikeses kohas uut emotsiooni. Käime erinevates kohvikutes, karaoke baarides, sõidame mööda metsateid lauldes kõva häälega Soome lorilaule. Lubadus saab tehtud, et kohtume järgmine aasta samal ajal. Ja siis tuli 2020 detsember…

Iga aasta on ettearvamatuid olukordi. Nüüd veab mees Husky rakendiga oma ämma ja last, kihutavad vastu puud, vanaemal otsa ees haav ja käsi paistes. John liigub nendega Med punkti, kostüüm lõigatakse seljast, röntgeniga selgub vajadus minna Rovaniemisse opile. Meie mõnusaks missiooniks jääb isiklike asjade viimine 200km eemal asuvasse haiglasse. Lisaks tabab meid sel aastal korduvalt oksendamisepideemia. Korraldame privaat-transfeere lastele, kes üpris loius olekus Jõuluvana juurde suunduvad.

Inimene oskab endale raskeid olukordi tekitada. Arvan, et tulen kenasti toime missiooniga saada kokku Poola sõbraga, kes on mõneks päevaks Lapimaale saabunud. Ootame tema grupi saabumist, koorime kartuleid, analüüsime maailma ja suhteid, kuni ühel hetkel ma ikkagi hakkan oma raudset närvi kaotama ja valetan, et pean tööle minema. Sõidan läbi tuisu ja tormi hotelli, haaran suusad, kihutan 20km metsas, enesetunne ei parane, sulgen oma toa ukse ja vaatan mõned tunnid seina. John koputab ukse taga, lubades igasugust tsirkust korraldada, et mu tuju paremaks muuta. Lõpuks kui ta veinipudeliga uksest sisse muugib…olen nõiaringist välja toodud. See on veidi selline salapärane lugu, et sul on teise üle hea meel, aga mõnikord on elus ikka jube raske leppida, kui asjad ei lähe nii nagu sa kunagi unistasid. Samas on hea kui isegi kodust kaugel on su ümber inimesi, kes saavad aru. Mõni päev hiljem oleme pubis, poolakaga jätavad kõik tsau-tsau, saadavad teda lennuki peale. Hoian pisaraid kinni, lahkun saalist kuniks plats on puhas. Pubisse naastes naeratab üks hea Soome poiss, tellib teenindajalt tekiila, öeldes, et Katriinil on seda vaja. Keegi teine peale meie kahe ei saa aru, mis just toimus. Vastikud, aga samas head hetked, mis näitavad, et tunded eksisteerivad. Tean, et täpselt sel hetkel lõppes see lugu lõplikult ja algab uus ajajärk.

13.detsember võtame Maaike ja Matt’ga tuulutuseks ette räätsa- ja fotomatka Pallastundurile. Ilm on sombune, aga see teeb tegelikult asja isegi ägedamaks. Otsime radu, jookseme võidu ja kostitame ennast hotellikohvikus soojade jookidega. Need on tegevused, mida on Eestis raske teha ja ka raske kirjeldada. Nagu ka karaokebaari külastused, mida teiste firmade plikadega ette võtame. Kes pole laulnud mõnes Soome urkas Spice Girlsi Wannabed tõsimeeli ja naernud lapikliimas baari tulnud miniseelikus küladaamide üle, soovitan tuliselt!

Meie gruppide eripäraks on suured nõudmised. Kui mõnel lapsel on eripära, peavad kõik sellega tegelema. Olgu selleks siis fakt, et ta vihkab oma nime ja teda tuleb kutsuda täiesti suvalise ta enda väljamõeldud nimega või olgu see siis SEVERE NUT ALLERGY, mis lähemal uurimisel osutub lihtsalt jonniks. Saabub natuke hullumeelne pähklipoisi ema, kes sõimab mind, et meil on restoranis küpsised, mida ta laps ei tohi süüa. Otsekohese inimesena ütlen, et äkki siis jälgid, et ta neid ei sööks, sest ülejäänud 50 inimest võivad neid süüa. Tõuseb drama, kuidas me ei hooli oma klientidest ja soovime ta last tappa. Asi kipub lootusetuks ja meisterdan catering jaoks kiirelt sildid “Contains nuts”. Õhtul kuulen kokkadelt, kuidas ema lapsele kõiki pähkleid sisaldavaid toite tõstab ja teatab, et aga need maitsevad talle….magustoiduks läks Snickers. Oh Lord!

Või siis perekond, kes otsustab omavoliliselt, milline on nende laud restoranis. Hommikul on nende lauake hõivatud ja olukorraga kohanemise asemel annavad ema ja vanaema mu ajudele kuuma, kuidas pean nende laua vabastama ja teised külastajad korrale kutsuma. Minu tööks on olukordade parim võimalik lahendamine. Teen täiesti ebaminuliku lükke, naeratan ja teatan, et kõik on hästi, sai on pehme ja mitu valikut muna marmiidis valmis. Nad keevad ja tuututavad paar hetke veel, aga löövad käega ja toimib täiesti Indialik lahendus: yeeees, all good, enjoy the day!

Ühte nutvat last lohutades ütles ta läbi pisarate, et ta ei saa midagi aru, mida ma selgitan, kuna mu inglese keel on nii kehva. Aga jättis nutmise, sest pidi süvenema. India English toimib!

Ühel hetkel on meil kolm hullu vanaema grupis: üks Torasieppis: laulab ja tantsib mööda restorani vahetpidamata, meenutab Mrs Doubtfire’t. Teine privaatmajakeses, Johni sõnade kohaselt “mental”, suure musta värvi kahukrunniga pea peal, prillid ninal ja pidev paanika tegutsemises. Jookseb sussides meie hotelli karjudes, et ta võtmed ei ava ust ja elu on läbi. Palume võtmeid näha ja need on ta mehe koduvõtmed, võtmehoidjal laste FOTO. Hmmm…huvitav, miks need Lapimaa majakese ust ei ava. Kolmas memm on meie juures Lodges: Tülikaim ja tähtsaim kõigist, iga mõttevahetuse lõpuks peab vajalikuks mainida, “we have paid a lot money to come here and our demands are the most important”….teised kõik on ju tasuta saabunud.

Tomiga klientide nalju vahetades tuleb hea lugu nende juurest: Artur tegi hiinlastele majatuuri, hiinlased nägid esimest korda elus tikke! Lisaks arvasid nad, et majas peab kamin koguaeg põlema, et sooja hoida. Vabandust, mitte majas vaid VILLAS. Selgituse peale, et kamin on dekoratsiooniks, majas on siiski küttesüsteem, tegi härra üllatunud näo, et ahaa dekoratsioon – välja näeb küll nagu päris puud ja päris tuli. Artur siis, et ikka päris, aga need ei pea koguaeg põlema. Silmi pingutades jälgis ta tuld ja võibolla istub ta seal kamina ääres tänase päevani.

Jätke meelde, et Lapimaale tulles on hädavajalik võtta kaasa juuksur, meikar, erakokk, majahoidja, lapsehoidja, 3 turvameest – sest viibides oma pere keskis oma villas, on sul täpselt kõiki neid teenuseid vaja.

Minu elu Äkäslompolos on totaalne printsessipõli võrreldes Torassippiga, kus oled koguaeg klientidega ninapidi koos. Ühel hommikul sõidan kell 8.30 Tora poole, tee on nii kehvas seisus, et jään lootusetult hiljaks – sõidan 49 km 1h ja 10 minutit, gaas põhjas ilmselgelt. Annan Maaikele vaba päeva, mille ta on auga välja teeninud. Torassieppi põhimureks on alale laekuvad prantslased, kes on lärmakad, umbkeelsed, kõnnivad sisse suvalistesse hoonetesse, inimeste magamistubadesse, kööki, lattu. Oma asenduspäeva veedan suuremas osas prantslasi kadjatades, et nad meie kliente ei häiriks, selle asemel, et omadega tegeleda. Tegelikult on terve farm meile broneeritud ja sinna ei tohiks eksida ükski võõras. Terve Lapimaa aga on täis müstilisi prantsuse gruppe, kellele süsteem näib arusaamatu. Teil on ju koht, keelumärgiga väravas, aga mismõttes me ei ole oodatud. Lisaks probleemsete lisaturistidega on meil Jõuluvanaga väike error. Ta hakkab vist vanaks jääma ja ei tea enam laste nimesi. Korra isegi jättis habeme kammimata. Sellised elumured :D.

Tegelikult hindan iga päevaga üha enam, kui ägeda ettevõtte heaks ma töötan. Vaadates teiste firmade töötajate suhtumist…suurte firmade töötajaid treenitakse käituma standardi järgi, nende eesmärk on kliendile toode ette sööta. Meie eesmärk on teha kliendile toode paremaks kui see kunagi üldse on olnud. Suure firma töötaja ei saa kunagi ühenduda reaalse inimesega, kes otsuseid vastu võtab, ma võin iga kelle Anale helistada ja millest iganes rääkida. Kõik parendusettepanekud on teretulnud, keegi ei pane mulle sõnu suhu – see tekitab olukorra, kus tahad alati teha kõike kõige paremal viisil.

Rahvas hakkab väsima kuu keskpaigas ja kui 17.detsember grupp vahetub, on koristajad oma töö kõige halvemal tasemel, kõik majad on nagu seapesad peale nende lahkumist. Korraldus köögist kohvi ja teed endaga mitte kaasa võtta on viinud tulemuseni, kus nad ei võta midagi vana köögist kaasa. Samas, aitäh neile. Ühest majast leidsin shampanja, Johniga teeme sellele 1:0.

Detsembri jooksul peab ikka 1 vaba päev ka olema, muidu ju inimene väsib. Veedan selle Kittilä kaltsupoodides, ebareaalset vintage kraami leiab siit, Hulkur sai endale hiigel küünlajala ja serviisi. Ilmselt minu vaba päeva valguses kattub taevas täies ulatuses kõige võimsamate virmalistega, mida minu silm on näinud. Paanikas helistan cateringile, et kokad ajaks kõik inimesed õue. On juhtunud, et saame suure sõimu osaliseks, kui hommikul selgub, et taevas väreles ja kliendid ei vaadanud aknast välja.  

20.detsembri hommik algab ühe perekonna mentaalse plahvatusega. Kõikide check-out on 10.30, üks ema küsib, kas võib oma korterisse jääda kuni 13.30’ni, kuna laps on haige ja ta ei lähe saanisafarile. Kõik hotelli töötajad ja mina ütleme, et ei saa, kuna uus grupp tuleb ja koristusaeg on väga väike. Pakume, et ta võib allkorrusel kaminatoas või üleval elutoas olla. Ei sobi. Hakkab vajutama nuppudele, et see pole ju võimalik, et koristate kõiki tube samal ajal ja tal oli koos lapsega nii raske öö. Koristame jah kõiki korraga, terve meeskond lendab kohe peale kui rahvas on majast lahkunud. Ta ei anna alla, aga hotellinaised ka ei anna. Vihastab ja paneb plaginal enda korterisse. Peagi tuleb tema mees, ilmselt hispaanlane. Hakkab Tony (hotelli omanik) peale karjuma, et kui sul oleks lapsed, siis sa ei viskaks mu naist ja last sellise külmaga tänavale ja kas sa tripadvisorist oled kuulnud, kirjutan sulle sinna väga kehva review ja vaata, kas siis oled õnnelik. Proovin korra sekkuda, et palun, terve kaminaruum on teie päralt, aga klapid on silma ees ja mingi info läbi ei lähe. Tony lõpuks ütleb, et mida iganes, istuge seal oma toas ja 13.00 olete läinud! Milline inimene ütleb teisele, et kui sul oleks lapsed siis sa ei käituks niimoodi. Kuidas saab keegi öelda midagi nii julma – kus ta teab, äkki inimesed üritavad lapsi saada, äkki tal on lapsed, äkki on ta lastega midagi juhtunud. Sa pead olema totaalne tõbras, et midagi sellist üldse mõelda ja veel välja öelda. Mul kerib keti maha ja käratan mehele, et kiirelt õue, Tony’t siia solvama ei tule ja me ei taha ta nägu enam näha. Isegi Tony on üllatunud, et hispaanlase välja viskan. Teades, kuidas luksusturism töötab, olen valmis selleks, et 5min hiljem on meil maili peal kaebekiri ja suur skandaal. Ennetan, helistan Anale, et viskasin tüübi välja. Kuuldes olukorda, teatab Ana: “I will just tell him to f*** off.”

Vahepalaks, et eelmise aasta autode lõhkumise kogemus on liiga teravalt meeles. Ühel hommikul kui auto vaevu käima läheb ja kirjad ekraanil venivad, ilmub tekst: võtme patarei tühi, pöördu teenindusse. Mõtlen juba, pekkipekkipekki, palun ole nii, et saab ise vahetatud, mul pole varuvõtit ka kaasas. Google + Youtube + supermarket + värisevad käed = puldil uus patarei.

Jõululaupäeva alustame Johniga töiselt nagu iga aasta, tema pooltega grupist Husky safarile, mina pooltega mootorsaanidega seiklema. Peale lõunat teeme enda meelest kõik ettevalmistused tõenäoliselt sujuvaks õhtupoolikuks, mispeale panen suuskadel leekima, ta saab üksi hakkama. Kui tagasi jõuan, selgub, et meie plaan, kuidas kõik pered ise ennast majandavad ja kohalikud giidid nad Jõuluvana juurde viivad, on vastu taevast lennanud ja John on üksi rabelenud 3 tundi, samal ajal kui mina rabelesin, et metsikuid tõuse üle elada. Plaanisime ise moodustada viimase perekonna ja minna Jõuluvana juurde, aga oleme ajagraafikust nii maas, et sel aastal jääb minul õigel päeval Jõuluvana nägemata, lähen kodutute õhtusöögile Aloha omade juurde Levile.

Kokk Tommi on meile valmistanud super õhtusöögi – miljon kalalist, salatilist, lihalist, magusalist jne…Priidik paneb bändinurga püsti ja annab jõulukontserdi. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal selline päris korralik pikk jõululaud mu elus aset leidis. Vist 2013 Kambodžas… 😃

Peale jõule jõuab kohale päris tugev mental-breakdown nii mul kui Johnil. Mingit emotsionaalset kesk-konnavahetust oleks kiiresti vaja. On see stress või on see 30 päeva jutti töötamist – midagi see igatahes on. Veename teineteist, et 2 päeva veel ja saame sõpradega metsa peitu pugeda ilma iga hommik klientidele naeratamata.  Viimased päevad võivad olla keerulised, kuidagi eriti närvidele käivad nii mootorsaanisafaril röökivad lapsed, iseenda suusatama piitsutamine, isegi lõuna-uinaku tegemine suusatamise asemel.

Eriti hulluks võivad ajada töökaaslased, keda küll armastad, aga kelles on keskmisest suurem annus hullumeelsust. Tulen suusatamast, John ajab nii segast juttu bussidest ja põhjapõtradest, et mul tekib tunne nagu kavatseks ta probleemi lahendamiseks põdraks hakata ning ise öisel safari saani vedama hakata. Õnneks õnnestub mul teda veenda, et saan üksi hakkama ja mingu parem sõpradele külla, ta hakkab mõistust kaotama. Torassieppi on korraliku gemüüse kokku keeranud mulle õhtuks muutuvate safariaegadega ja klaarin seda õhtusöögi ajal 2 tundi. Austraallannast Carlyga läheme päris pahuksisse kui kiirel ajal ühe kiire lause asemel räägib ta mulle oma juttu 10 lausega. Karjun üle köögi, et stop the crap, we are in a hurry. Selle peale ta lausub solvunult, et me tuleme ikka nii erinevatest kultuuridest. Sulatõsi, aga no tõesti, iga ideed ei pea 100x üle kinnitama, piisab 1-2 korrast. Sama olukord tekib pidevalt brittide ja aussidega - tuletab meelde, miks mulle Austraalia ei sobinud. See f smalltalki hulk….

27.detsember alustan sõitu kodu poole ja ausõna: kõige ilusam ilm kuu aja jooksul. -20 kraadi, selge taevas, kui päike käiks kõrgemalt, siis oleks teda näha. Sõidan ja imetlen. Sõidan Helsingi poole mööda Rootsi teid: kui nunnud saavad üldse majad olla. Ebareaalne, aga selle jaoks tuleb ise vaatama minna, pildilt seda ei näe. Tornio/Hapanranta linn on tuntud kaltsupoodide ja matkaoutlettide poolest, õnneks on mu auto täis lisaks enda pagasile ja hiigel küünlajalale ka Tomi surfivarustust ja suudan kõik vintage kapid Rootsi jätta. Saksa kiirteel on okei sõita 1000 km päevaga, aga siin lendavad sulle otse esiaknasse A4 suurused lumehelbed, mispeale ma pole enam võimeline Oulust edasi sõitma. Targem on teha endaga lahedas baaris kokteiliõhtu ja hea uni!

Soome mehed on hullemad kui Briti geid??? Jumal teab mis päeval see oli, aga John näitas hommikul oma jope põuetasku peale, kus oli midagi kandilist: “Noh Katriin, mis mul siin on?” Mina, et telefon? John: “Ei, need on süütekuubikud”…?!? Lähme mõlemad oma safarit tegema, mina mootorsaanidega, tema mehiste huskykutsikatega. Peale safarit lõunalauas: ma tundsin ennast täna tõelise mehena, ma süütasin huskyfarmis lõkke!