elust......ja seiklustest!

20. 12. Hommikune kõne Türgi Suursaatkonnast sunnib mind kiiretele internetiotsingutele. Härra suursaadik on veininäljas. Zombilinna rahvas ei tunne sõnu Wifi ja Internett, keegi ei mõista mu soovi. Ainuke kaasajastatud koht on sama eilne restoran, kus suudan veeta peaaegu terve päeva. Rahuldatud internetivajadusega suundun kohalikule jõuluturule, lapsed sõidavad karussellidega, seltskonnad naudivad saksa-vorstikesi ja hõõgveini, naer rõkkab üle platsi. Üritan samastuda, võtan ka Glühweini ja vorstikese, aga no mis sa seal üksi naerad. Kino pilet maksab 10 euri, saksa keelse pealelugemisega....see meelelahutus jäägu tulevikku. Ootan pingsalt pimedat, et autoga sõita. Valges liigub liiga palju rahvast, jään neile äkki jalgu oma ülikiire masinaga. Öö saabudes liigun naaber äärelinna ja leian omale ideaalse koha lasteaia ja kiriku vahel. 21.12. Emme saadab sõnumi, et nad Valloga on kohe minu juures, 40 km veel sõita. Milline rõõm, üksi pimedas linnas hakkas päris kurb. Aga see tä

13.12 Soe tuba saabus ideaalsel ajal väljas ladistab ja on üpris jahe. Robi on tööle läinud, veedame päeva sooja tee ja tekiga filme vaadates.  Kui peremees koju jõuab on toit juba laual ja ta arvab, et me võimegi sinna elama jääda. Robert elab Iiri pubi peal, maja peal liigub ringi palju inglise keelt kõnelevat rahvast, Robi sõbrad, kellega ka kiirelt klapime.  Peale eilset rahulikku õhtut otsustame ühe mõnusa tequila teha. Hääled muutuvad kõvemaks, enda jutt on kõige olulisem ja keha tahab liigutamist. Sussides alla pubisse, mõned mängud piljardit tequila peald ühelt hetkelt muutub mängimine mõtetuks, eesmärk pidi ju olema kuule auku saada. DJ mängib head muusikat, tantsuringide lõppedes näitame kohalikele, kuidas põlevaid ja ninnatõmmatavaid shotte tehakse, vaatavad punnis ehmunud silmadega.  Alalõpmata on probleem, et kõik tulemasinad on kadunud. Õhtu parim inside nali sünnib kui õhinal silmadega Kaspar tuleb, paneb käe taskusse sõnadega: vaata, mis mul on. Võtab välja 3 musta mihk

20.11 Linn, kuhu oleme sattunud tundub avastamist väärt, kuid seame sammud ilmselgelt vales suunas, kui linna jõudes oleme läbinud totaalse aguli, roninud jõeäärse betoonist müüri otsas, läbinud kiirevoolulise jõesängi ja mööda seina kellegi tagahoovi roninud lootuses leida tänavat. Linn osutub vanade inimeste pesitsuspaigaks, kus monopoli moodustavad alkoholipoed. Tulevikuperspektiivi silmas pidades võtame tequila, jumal teab, kus see auto viimase tõmbe teeb ja rahustit vaja läheb. Lisaks alkoholile müüakse siin väga kummalisi purki pandud seenetaolisi rummist läbi imbunud minipirukaid. Vanakesi hoitakse igal sammul krapsakana! Suundume Prantsusmaale, Mentonisse, väljas 18 kraadi, tegemist linnaga, kus aastas päikest 360 päeva. Autol hakkab õli otsa saama, tütarlaps, kes pole elus mootori janu kustutanud, suundub poodi, loodame, et sai õige mootorijook J . Õli hankimisele supermarketis kulub mul küll tunde, no ebareaalne kui palju toredaid toiduaineid siin müüakse, lihtsalt vaat