India: tühja kohta me ei salli!

Terve detsember oli nii pöörane, et otsustasime päeva pealt Ermoga 3’ks nädalaks Indiasse hinge tõmbama minna. Iseasi, kas Indias just hinge saab tõmmata, aga kuna tegemist on minu ühe lemmik-riigiga, kus on reisimine ka kordades soodsam paljudest sihtkohtadest, siis 6 jaanuar võtame tee Riiga ja sealt läbi Dubai Delhisse. Dubais küll jääme peaaegu lennukist maha, peale 1.5h terminalide vahetust ja pidevat jooksmist, nina ees pannakse check-in kinni, õnneks siiski arutavad asja ja halastavad meile.

Dubaist Delhisse sõidab SpiceJet, arvame, et oleme ühe õlle välja teeninud, aga võta näpust, müüvad ainult ruupiates, mida meil veel pole. Tukume ja kui Ermo ärkab on hindust kõrvalistuja talle õlle tellinud. Külalislahkus 200 palun 😊.

Indias on maad võtnud Uberiga sõitmine. Kuid nagu ikka proovivad lennujaama uksel taksojuhid selgeks teha, et Uberi peatuspunkt on jube kaugel, te ei saa sinna ja istuge nüüd meie taksosse. Muidugi on tegelikult kõik imelihtne, kui lihtsalt esimesest jõulisest müürist ennast suudad läbi pressida.

Hotelli me broneerinud pole ja esimene, kuhu sisse jalutame, pole päris SEE. Teine on juba parem, aga adminnipoisi ajan kergelt närvi kui palun tal teha sama hinda, mis booking.com näitab. Palju segast juttu, teen tema nina all läbi Bookingu bronni ja ehmatab “juba tegid?”. Kohe on emotsioonid ja peagi ka tuba Indiat täis. Telekas ei tööta, hotellipoiss sahmib pultidega, lõpuks otsustab meile uue toa anda, tahaks rahulikult istuda, aga Indias pole sa kunagi üksinda. 

Võtsime hotelli New Delhi rongijaama lähedale, mis on eriliselt pöörane kant, lähedal asub Connaught Place, kus on juba rikkam vaatepilt, ööklubid ja kenamad poed. Hilisõhtu on käes, hüppame esimesse restorani, mida näeme ja saame tõelise jack-poti osaliseks. 23’st erinevast toidust koosnev eine, kus tühjad topsikud täidetakse soovi korral piiramatult, pillimees kääksutab kõrva ääres ja vaibi tagamiseks saame endalegi turbanid pähe. Istusime maha, hakkasime sööma, aimamata, mis see kõik maksta võiks. Kahe peale läks 12€. 

Delhis naljalt valget inimest ei kohta, kuigi rahvast on igal sammul rohkem kui mahub. Sisenedes hotelli kõrval olevasse baari, saame kohe laua esireas, et nautida kohalike naiste etteasteid. Kohalikud lähevad täitsa pööraseks, armuvad hoo pealt lauljatesse, kes justkui kanad õrrel istuvad. Üks mees ei suuda enam üldse armastust vaka all hoida, ise joob vett, aga ikka visatakse baarist välja.

India vajab harjumist, Ermo tuleb öösel vannitoast, seisab keset tuba “oh fuck, ma jõin kraanist vett”. Õnneks ostsime lennujaamast ühe tekiila ja lonks teeb ilmselt enesetunde kindlamaks.

Peale Delhit plaanime minna Varanasisse, rongiga. Aastaid tagasi oli rongipiletite hankimine siin päris hea peavalu, õnneks mäletan. Kohe kui nina hotellist välja pistame oleme ikkagi scami sees. Kuidagi satume riksa peale, mis viib meid „piletimüügi punkti“. Kohe kui kohale jõuame, naeran, et olen siin ju varem ka olnud, ikka see sama scam töötab. Kuna mu enda piletite ostmise konto India rongide lehel ei toimi, teeme katset, mida isehakanud „ametlik“ rongipileti punkt pakub. Seletab, kuidas soovitud piletit pole, minge ikka läbi Agra, proovib müüa, mida iganes. Soovitab kindlasti kalli klassi piletid võtta, et teile turistidele ei sobi ikka need tavaklassid. Kui ütlen, et olen olnud 36 tundi India rongis tavalises vagunis, möönab Ermole, et she is tough. Lõpuks saab aru, et me teame natuke rohkem kui ta lootis ja lööb käega, et minge siis rongijaama, kuna mainisin, et tegelikult on ju olemas ikkagi ametlikum müügipunkt kui tal siin.

Jalutame tagasi rongijaama, kus üks mees kohe selgitab, jah, minge teisele korrusele, seal on eraldi turistide punkt. Teisel korrusel on raudukse juures mees, kes kindlalt ütleb, et müügipunkti siin pole. Ma hakkan närvi minema, mees juhatab meid majast välja. Näitab, kuhu kõndida. No pekki, samasse kohta ju suunab, kust me just tulime. Tema aga läheb närvi selle peale, et ma nii kindel olen, et ta jama ajab. Lõpuks leiame õige piletimüügi, mis oligi mõnisada meetrit eemale kolinud. Värav on ketiga kinni tõmmatud, väikesest praost peab sisse pugema. Värava ees veel kamp mehi proovib selgitada, et piletimüüki siin pole. Nagu üks kohalik pärast mainib: vau, saitegi ise pileti ostetud, vähesed saavad sellega hakkama. Mujal Indias sellist jama läbida ei tule, aga New Delhi rongijaam on üks kõva petiste paradiis. Kes sinna on minemas, küsige abi, seletan lähemalt. Tegelikult turistidele hoitakse rongides kohti, isegi kui pealtnäha on rong täis.

Pool päeva läks rongipileti hankimisele, võtame riksa ja kihutame kuulsasse Red Forti, mis on Old Delhi linnaosas. Pull on see, et piletihinnad turistidele on 12x kallimad kui kohalikule. Meile 600, kohalikule 50 ruupiat (6€ vs 0.5€). Loomulikult piletimüügi ees proovib mõni „giid“ sulle selgeks teha, et piletit osta on võimatu, aga väikese lisatasu eest ta saab kiiresti althõlma pileti kätte. Tegelikult on turistide järjekorras 3 inimest. Kindluse sees on loomulikult ka toitlustuspunkt, kus üks mees müüb menüüd, aga toitu väljastavad 10 erinevat putkakest, proovi siis aru saada, kust sa enda pelmeenid lunastada saad. 

Kindlusesse minnes lonkis meiega kaasa rattariksa mees, et Old Delhi tuur teha. Väljudes on ta kenasti paigas. Okei, hüppame peale, ei pea ise võitlema masside vahel. Liiklus toimib nii, et tühja kohta kohe ei armastata, kus on väike õhk vahel, sinna oma masin suru. Imeline, kuidas nad õnnetusi ei tee ja milline kabariiditunnetus olla võib. Kindlustusjuhtumeid eriti pole, väikesed põksud klaaritakse kohapeal sularahas. Enamus saavad oma load ostmise teel, vaid vähesed käivad ka õppimas. Reegel on see, et kui politsei on lähedal, siis järgitakse reegleid, aga kuna neid on harva näha, siis kõik lihtsalt kulgeb hoogsa signaalitamise saatel.

Kiitsakas rattariksa mees viib meid vürtsiturule, kus teisel ja kolmandal korrusel käib hulgimüük. Enamus India vürtse leiab uue omaniku läbi siinse turu. Õhk on chillyst kibe ja pidevalt aevastavad nii meie kui kohalikud. Keset turgu laiuvad töötajate elamised, tõeline vürtsikommuun, oma peaga seda üles poleks leidnud. Teekonnal turule võid muidugi vaatama jäädagi, millega inimesed tegelevad, kes ehitab bambusest tellinguid, kes veab seljas hiigel kaubalaadungeid, kes laeb keset tänavat kaubaautot pilgeni täis, kes lükkab kaupa käsitsi ratastel raamil, kes sööb, kes karjub, kes on lihtsalt ummikus.

Edasi hakkab meie giid äri tegema, viib meid „hõbeda turule“, mis on lihtsalt üks pood. Kiidame kaupa ja teeme suusad. Jõuame väikesesse mosaiiktemplisse tagatänava lõpus, kus kiirelt on meil uus giid, kes kiidab ja jutustab templi kohta, hiljem muidugi öeldes, et see kõik vajab toetust. Indias saad igal sammul midagi oma tavatuuri hinnale juurde maksta, tahad sa seda või mitte. Õnneks on numbrid pisikesed. Ja muidugi viimase punktina kashmiiri turg, ehk üks sallipood. Müüjale läheb vähemalt korda argument, et mõtleme, kas meil üldse on midagi vaja, lubame tagasi tulla kui otsus tehtud. Rattariksa giid duubeldab lõpus tuuri hinna, öeldes, et tegi ju pikemalt kui alguses lubas?!?! Võidelda pole mõtet.

Delhis saame kokku ka Ermo sõbraga, kellele on plaan tegelikult Põhja-Indiasse külla minna. Kahjuks seekord me ikkagi kohale ei jõua. Juba Delhis on külm ja meil liiga vähe riideid, jätame külastuse tulevikku.

Delhi kuulsa India Gate juurde riksaga sõites arvab juht, et teel olnud blokaad ja 1km ring tähendab meile topelt tasu võrreldes kokkulepituga. Lisaks ütles ta ju hinna ühe inimese kohta. Inimene õpib ja edasi surume juhtidele sularaha kohe alguses pihku, et poleks mingit madinat. India Gate juures valmistutakse riigi suureks paraadiks, peale agressiivsete tuuripakkujate meil muud väga näha ei õnnestugi. Teed blokeeritakse muidugi igal sammul, väitega, et SINNA EI SAA KÕNDIDA. Saame küll, isegi saame uue riksa (juht küll kaarti ei tunne ja aru ei saa, kuhu me minna tahame). Igatahes suundume templisse, mis ei kuulu ühegi tuuripakkuja ampluaasse. Vot see on koht – Swaminarayan Akshardham – hiigel templikompleks, kus väravas võetakse ära kotid, telefonid, veepudel mulle jääb. Sissepääsu piletit pole, sees aga müüakse eraldi piletit etendustele. Ootame koos kahe ameeriklasega inglise keelse etenduse algust ja jõuame 10’st saalist koosnevasse jadasse, kus nagu kolme aastastele selgitatakse vahakujudest inimfiguuride abil, kuidas olla hea, varastada ja omastada ei tohi. India ajalugu tutvustab viimane etendus, mis kujutab endast siseruumides paadisõitu läbi ajaloo. Väga naljakas, nagu lõbustuspark templis.

Tempel ise on uus, täis metsikult detaile ja tõesti suursugune. Pilti ju kahjuks teha ei saa, telefon võeti ära. Õigele templile kohaselt on olemas ka hiigel kiirtoidurestoran, kus lõuna kahele maksab 2.5€. 

Teine suur tempel, mida külastame on Lotus tempel, hiigel lootuseõis. Piletit jälle pole ja massid kogunevad. Paterdame sokkis ringi selles suures betoonmajas, mis väidetavalt teenib kõiki uske, kohalikud siiski käivad mujal, väga enda ususuunale määratud templites. India on üks templimaa.

Jama Masjid on suurim moslemite mošee, kus segastel asjaoludel peame sissepääsu eest tasuma ja jälle linnukakasel platsil sokkis ringi tatsama. Templitorni ronides avaneb 360 kraadi vaade linnale.

Lisaks templitele on India pöörasuse maa, jalgsi Old Delhis tuiates on liikumine päris raskendatud ja seda on sõnadega keeruline edasi anda. Seda peab kogema ja olgu öeldud, et selle sees olles pole see nii hull kui videol tundub. 

Old Delhi külalislahkusel pole piire kui otsime vanalinna peaväljakul teisel korrusel söökla. Tundub nagu saaks sealt platsil toimuvat jälgida, aga ei, nad on terrassile köögi pannud. Veename teenindajat, et me istuks ikka sinna köögi kõrvale, laud ju on. Selgub, et see on personali laud, istume maha. üks kohalik mandliärimees satub samuti meiega lauda. Kõigepealt palub enda toite maitsta, tutvustab, mis on mis, tellib meile veel lisakraami, lahkub enne meid ning kui maksma hakkame, selgub, et ta maksis ka meie arve. Vaatan hiljem mandlimüüjaid ja proovin teda leida, et siis kasvõi mandleid osta, aga lootusetu, neid on siin sadu. 

Delhi pole ainult pöörane inimmöll, kus õhusaaste on nii tugev, et ka selge ilmaga päike ei paista. Siin on ka peenemad klubid ja kohvikud. Seamegi sammud Hard Rock Cafesse, mis on tühi kui ämber ja suundume Localsi klubisse. Viisakas värk, vetsus tädi peseb potiääre, ootab ukse taga ja ulatab kätekuivatuspaberit. Vetsus on suured sildid: ära viska paberit potti. Prügikasti aga pole! Kuhu ma siis panen selle teie meelest?

Delhi lõpetuseks võib öelda, et Ermo mõjub hiiglasena ja temaga tehakse õnneks palju rohkem pilti kui minuga. Ühel korral jõuan teha kaameraga ringi ümber enda ja Ermo on juba kaasatud poiste poolt fotosessioonile. Riksa hinda pead kohta tingima 4 korda madalamaks ja ole hoiatuste osas valvas, seal taga on hoopis omakasu. Kes muretseb turvalisuse pärast, siis ei tasu. Muidugi peab olema ettevaatlik, aga Indias õpetatakse juba maast madalast koolis, et turist on meile hea ja neid tuleb kohelda austusega.

Ole valmis, et õhtuks oled surmväsinud. Kui terve päev proovid filmida, astuda, rääkida, vaadata, kus kaaslane on, tõrjuda müügimehi, läbi närida scame, kaubelda, öelda viisakalt ei, põigelda lehmade vahel, kes on asunud prügi sorteerima. Tehes seda kõike auto või riksa alla jäämata vaatad õhtuks lolli näoga seina.

Varanasisse lähme öörongiga. Muidugi esimese hooga õiget vagunit ei leia ja oleme suvalise voodi serval. Ka meie õiges voodis on juba inimesed, aga lubavad ikkagi minema minna kui magamise aeg tekib. Ma arvan, et mul võib väga kiiresti see hetk tekkida ja tädi natuke solvub kui palun tal enda mehe kõrvale vastasvoodisse istuma minna. Tegelikult on öö rongis meeldiv, hommikuks oled kohal ja piisavalt maganud. Kell 6 Varanasisse jõudes on ukse ees tavapärane taksojuhtide mäsu, kellest peame kõva jõuga läbi pressima. Uber toimib ja hind on kordades soodsam kui see, mida uksel jutustajad pakuvad. Kui ütleme Uberi hinna, loobuvad.

Varanasi tänavad on nii kitsad, et taksoga hotelli saada on võimatu, kui oled otsustanud Gangese ääres peatuda. Natuke taksoga, edasi riksaga ja viimane lõpp lehmade vahel kitsastel tänavatel orienteerudes. Tänavad on tihti täpselt lehma laiused, õnneks elavad nad inimestega nii suures harmoonias, et ei tee väljagi kui neist mööda pressid. Teised olustikku sulanduvad tegelased terves Indias on koerad, neid on metsikult ja keegi pole kuri. Oma territooriumi kaitstakse valvsalt, kui võõras koer siseneb, aetakse gängid kokku ja sisserändaja tõrjutakse kiiresti eemale. 

Meie Sukoon River Homestay on kuulsa laipade põletamisväljaku vahetus läheduses, kaunis keeruliselt leitav, soodsa hinna ja enam vähem elatavate tingimustega – kui välja arvata ilmselt teist ringi kasutuses olev voodipesu ja akna ette tõmmatud võidunud kalts, mida hoiavad käte vahel pudenevad pesulõksud. Samas Delhi hotellis oli aken teibitud Himaalaya mäestikuks... veel pole saanud läbipaistva klaasiga hotellituba.

Hommik on varajane, konutame hotelli katusel ja jälgime, kuidas linn ärkab. Mehed lasevad järjest katustel olevatest tuvipuuridest linde välja, huilgavad ja lasevad neil lennata linna kohal. Peagi tuleb tuvifestival ja siis saavad kõik oma parimaid linde näidata. Peagi täitub taevas tuulelohedega, igalt teiselt katuselt läheb lendu lohe, mida suured ja väikesed poisid päevade kaupa lennutavad. Jällegi – lohefestival on ka tulekul.

Hotellipoiss müüb meile kohe ennast linnagiidiks pärastlõunal. Väga täpne poiss: SHARP kell 15.00 olge kohal. Ja siis saadab mulle 14.50 sõnumeid, kus me nüüd juba oleme. Rahu, rahu.

Varanasi on pöörane, ma juba teadsin, mida oodata, seega ei üllata suuresti, aga kui vaadata nullpilguga, siis see on justkui ajas tagasiminek sajandeid. Holy jõgi Ganges on hindude pühaim paik, mille veega pesemine, õnnistamine, viib su nirvaanasse. Fakt, et vee bakterite hulk on surmavalt kõrge, ei huvita kedagi. Sajad inimesed pesevad silmnähtavalt räpases vees, tänaval müüakse kanistreid, millega saad vett koju kaasa võtta. Kuulus põletamisväljak (ghat) suudab päevas põletada 200 surnukeha, mis kõik enne puuriidale panekut kastetakse jõkke. Iga keha põlemiseks kulub ca 2 tundi, misjärel tuhk ja põlemata luud lükatakse jõkke. Naistel ei põle lõpuni ära vaagnaluu ja meestel rindkere. Põletamine käib 24/7. Iga keha põletamiseks kulub ca 80kg puid, hiigelriidad laiuvad tänavatel. Siiski on põletamine siin suuresti vaid kohalike ja erandjuhtudel rikkamate pärusmaa. Kastisüsteem on ammu Indias seadusega keelatud, aga isegi matustel on määratud kohad alamklassist kõrgklassini. Kõrgklass põletatakse kõige kõrgemal tasandil, kus lõkete vahelt läbi jalutades avaneb vaade alumistele lõketele ja jõele. Meie isehakanud petisest giid alguses räägib, et pilti ei või teha, aga lõpuks ikka ütleb, et võib. Teine päev kui seal iseseisvalt käime, ei pane keegi kätt ette kaameratele. Lõkete vahel uitavad lehmad, ühe värskelt valge linaga puitriidale asetamiseks valmis oleva naise kehast jalutab lehm lihtsalt üle. Giid ütleb selle peale, et nüüd on see naine eriti õnnistatud!!! Giid ise hiljem astub holy shiti sisse.

Instagramis kirjutas mulle märkimisväärne hulk inimesi, küsimusega, kas seal haiseb. Ei haise! Inimkeha põlemine ei tekita mitte mingit ebameeldivat lõhna. Pigem on seal rahulik, pered toimetavad surnukehadega, keda kantakse raamidega läbi tänavate pidevalt ette või tuuakse paadiga kohale. Sagimine algab kui astud meetri eemale, tänavale.

Põletamispaiku on tegelikult veel, ühe väikese peale satume jõe ääres jalutades, seal valmistatakse surnukeha lihtsalt keset kõnniteed lõkkele minekuks ette, mujal ju ruumi pole.

Mitte kõiki inimesi siiski ei põletata. Rasedad naised, lapsed, kes on alla 9 aastased, ussilt nõelata saanud mehed, leepra haiged ja babad – neile pannakse kivi külge ja lastakse paadilt vette keset Gangest.

Babade osas on üldiselt info segane, kuna isegi kohalikud ei ole nende suhtes eriti lugupidavad. Kas õige baba on see, kes värvib ennast hommikul valgeks ja küsib siis tänaval raha, et sulle õnne tagada või see, kes vaikselt ringi liigub ja ise otsustab intuitsiooni pealt, kes abi tegelikult vajab. Siiski on „babasid“ jõe äär täis, üks hirmuäratavam kui teine. 

Õhtuti võtavad jõe ääres kohad sisse ärimehed, kes õnnistavad sind hea raha eest. Istume ühe majakese torni otsas ja jälgime, kuidas inimestelt kenasti raha välja pumbatakse. Siiski tundub, et usk on nii tugev, et hindudel endal ei teki mingi kahtlust justkui tegemist oleks lihtsalt raha teenimisega, mille käigus neile mantraid loetakse ja räpast vett pähe raputatakse. Natuke halb on nii kriitiline olla, ilmselt tuleb see meie paganlikust maailmapildist.

Ahjaa, meie isehakanud matusegiid viib meid vaatama pühatuld, märkusega, et seal peaks ikkagi annetama raha puude ostmiseks. Vot ja siis on vastas rikas õlakotiga ärimees, kes arvab, et me anname liiga vähe raha. Ja jõuliselt nõuab rohkem. Mõtlen, kuidas teda kuu peale saata. Tema väited, et annetamine on ikkagi väga püha ja ega meil ju pole kahju anda rohkem, et ise siis ka õnnistatud saada. Lõpuks ütlen, et väga püha pole tungivalt raha välja pressida. Jääb vait ja tuleb tee pealt eest ära. Tegelikult maksime ikkagi üle, aga noh, elu õpetab – meie hotelligiid ainult vangutab peab, et lollid, temaga oleks seda kõike tasuta saanud teha.

Gangese ääres toimuv on intensiivne, nagu ka Varanasi tänavatel. Väikesed elamised, lõputult kihutavaid rollereid, eriskummalisi ärisi, lehmad, koerad, pähe langevad prügikotid. PS! Prügi koristamine on alamklassi töö ja ajalooline taust on see, et prügi tänaval = keegi koristab, pole minu mure. Aga keegi ei taha enam olla alamklassis, kuna ametlikult ju pole kastisüsteemi ja keegi ei koristagi. Paljude linnade seas on ka Varanasit tabanud kiire linnastumine, prügivedu, kanalisatsioon, veevärk aga ei suuda sama kiiresti kaasa tulla. Siiski igaks hommikuks on suur osa tänavaid puhtaks tehtud, õhtuks on nad lihtsalt jälle pungil täis pakendeid, lehmakooke, toidujäätmeid – kõike, mis saab käest kukkuda.

Igatahes meie hotellipoiss viib meid tuurile linnatänavatele; Shiva templisse, mis just ehitati; India suurimasse ülikoolilinnakusse. Loomulikult on ka ülikoolis (linnak on tõesti väga suur) tempel. Inimesi on igal pool, vaieldamatult. Templi tagumises nurgas peidab end toake, mis on ootamatult inimesi täis topitud, kõik ümisevad ja patsutavad kujukest, huilgavad. Giid on nii õnnelik, küsib, kas me tunneme energiat, mida kogu tempel annab. Noh, tegelt ei tunne.

Ülikooli hoov on väsinud, aga üldiselt mitte eriti räpane, välja arvatud kohviku osa. Teed (ehk chaid) pakutakse igal pool linnas savitopsidest ja neid ka vedeleb igal sammul. Ka ülikooli hoovis. Küsime giidilt, mis värk sellega on, et miks need savitopsid uuesti kasutusse ei lähe, miks nad katkisena maas vedelevad. Noh ilmselge – see on ju loodus, pesta on kallim kui uusi teha ja pealegi maapind võtab need omaks. Nii on mullane pind täis savinõude klibu.

Kes ei tea tõde, võib arvata, et India tänavad on täis verelaike – võid igal sammul näha punaseid latakaid. Tegelikult on need lehe sisse mässitud suuvärskendaja jäägid, mida igal tänavanurgal müüakse. Maitse minu meelest suurem asi pole, aga kohalikud nosivad neid aniisiseid magusaid lehte mässitud pakikesi lakkamatult. Suhu jääb imal ila ja vot siis peadki sülitama, järgneb punane tatt. 

Turist ja loll olla on mõnikord kerge, kohvikus, kus müüakse vaid kahte tundmatu nimega toitu, proovime neid tellida. Arveraamatuga kassaonu küsib veel midagi lisaks – ei tea, pane 1 ja 1. Järjekord on korralik, aga käsuliin toimib kuidagi nii, et meil on esimesena toit käes. Mõnel pool kui seisad totu näoga maiustuste leti ees, saad kiiresti väikese portsu, et maitsta, näiteks mangomarmelaadi. 

Huvitav vidin, mida ma pole varem näinud on süvausklikel näpu ümber, väike klikker, mida nad igal vabal hetkel lakkamatult vajutavad ja mingit ühte sõna korrutavad. Selgub, et enda lemmikjumala (ehk avatari) nime peaks päevas ütlema 25000 korda ja klikker siis aitab eesmärki saavutada. Eks igaüks ise otsustab, on see jabur või mitte. Nii kui jutus paus tekib, muudkui annad oma klikkerile kuuma. 

Giid näitab meile Assi Ghati lähedal ühte sügavusse minevat veesõlme. Kui naine seal kindlal päeval ujumas käib, siis ta kindlasti jääb sel aastal rasedaks. Viimasel õndsal päeval oli kohal käinud 400 000 naist, kes seisid kilomeetreid järjekorras. Peale ujumist tuleb oma vanad riided seal olevale trepile jätta. Päris raju ports kangast, arvestades, et iga naise ümber mässitud sari on 6m pikk. Proovin giidilt küsida, et kas siis kõik 400 tuhat naist jäid rasedaks, arvab, et loomulikult.

Varanasis on iga päev kella 18 paiku erinevates paikades tseremoonia, mida tuhanded inimesed vaatamas käivad. Gongid löövad, viiruki lõhna on terve linn täis, aga no see kõik on nii aeglaselt kulgev, et me ei suuda kordagi lõpuni vaadata. Pigem võtaks alati pika päeva lõpetuseks mõnusa kokteili, aga siin ei müüda alkoholi kohvikutes. Õnneks on olemas väikesed puuridega poed, kust saab põue midagi kanget aga kibedat. Ühe alkopoe müüja ajame pettumuse äärele, eks nad on ka harjunud küsima valgetelt veidi rohkem. Uurin poe ees kohalikult, palju õlu maksab. Saan hinna, mis on kõvasti madalam meie eelmisest ostust, müüja on nii pettunud olekuga kui peabki väljalobisetud hinnaga müüma. 

Kohvikutega on nii, et mõnikord on parem kui telgitaguseid ei näe. Ühes jõe äärses võileivabaaris proovin vetsu minna. Selleks pean ronima mööda kitsast treppi pimedale teisele korrusele, kus taskulampi põlema pannes laiub rida räpaseid madratseid, nende kõrval „auk põrandas“ WC, mis nägi koristajat viimati aastal 1950. Ermo on natuke suurem esteet kui mina ja pelgab peale mu juttu oma võikut süüa. Tegelikkuses ei juhtu meie kõhtudega terve reisi jooksul mitte midagi, mida kardetakse. Ja kõikide India reiside peale kokku olen olnud ühe päeva kõhuga hädas. Äkki on natuke müüt, et kindlasti läheb põhi.... 

India english on muidugi omaette naljanumber. Giid küsib Ermolt: do you like pisa? Ermo, et mis see on? Küsib minult, kas ma tean, mis pisa on. Ma ka ei tea. Giid siis proovib uuesti: tead noh, Itaalia, pisa. Aaaaa, pizza. 

Nii mõnegi isehakanud teenäitaja osas tuleb olla ettevaatlik, enamasti soovivad nad sulle midagi müüa. Kohe kui lolli näoga ristmikul seisad, on kohal keegi, kes on valmis sind igati abistama. Nii aitab üks riidekaupmees meil leida sobivat restorani, arvab, et pärast võiksime tema poodi vaatama minna. Terve aja kui teise korruse restoranis einestame, jälgib ta tänavalt meie tegevust, vahepeal saadab oma jüngri üleskorrusele tuiama, ilmselt, et hinnata, kaua me seal kavatseme passida. Õue jõudes teeme kiire paremhaagi ja kaome rahvamassi, raputasime ta maha. Tund hiljem kui oleme samas punktis, vahepeal läbinud õllepoe otsimise seikluse ja vaadanud, kuidas Varanasis ehitatakse üle linna kulgevat cable cari, on vend naksti kõrval ja arvab, et nüüd on tema pood õige koht. Saadame ta kuu peale, vaene mees nägi mitu tundi meie ootamisega vaeva ja lõpetas ikka tühjade pihkudega. 

Ahjaa, 3D prillid on uus teema Indias, värskelt ehitatud Shiva templi üks atraktsioonidest on 3D prillide laenutus. Templitest on saanud lihtsalt meelelahutuskeskused, kus on suured toidualad ja jaburad maailmas levinud popid tegevused. 

Ninasõõrmed on mustust täis, ärid inimeste kaalumisest, tonniste metallkoormate jalgrattaga vedamisest kuni kõrkjamuumjate ehituseni üle vaadatud, lendame Kerala maakonda, sihiks Varkala rand.

Varanasi on vastuoluline paik, nagu enamus Indiast tegelikult. Arutame vahepeal, kas on okei valimatult filmida, mina arvan, et pildi jagamine rikastab inimeste teadlikkust ja annab alateadlikult juurde tolerantsi ning tunnetust, kuidas lisaks meie ilusale mullile maailmas elu käib. Ermo on ettevaatlikum ja arvab, et äkki solvame kohalikke kui neid nende kehvades oludes filmime. Ilmselt on mõlemal tõetera jutus. Kindlasti õpetab selline keskkond ära tundma petiseid juba kaugelt, nendega tegelema, neid perse saatma ilma, et ise ennast kehvasti tunneks. Samas ka usaldama, austama, mõnikord ka kaasa tundma. Elatakse meie mõistes kiviajas, eks telefonide tekkimine on aidanud pilti laiendada. Samas paljudel puudub üldse kirjaoskus. Ja üks asi mida nad ei tunne on kaart. Mõnikord ikka jaurad et oma missiooni talle selgeks teha. 

Tuleb välja, et Indias on e-sigaretid rangelt illegaalsed, omamise eest võidakse määrata ka vangistus. Loeme sellest muidugi peale seda kui Mumbais vahemaandumisel Ermolt mitu tükki konfiskeeritakse. 

Varkalas saame esimest korda toa akende ja rõduga! Vot see on juba midagi. Lisaks on õues soe ja ei pea enam kõiki oma olemasolevaid riideid korraga kandma. Varkala rand on kaljuserval, kogu tegevus käib ülemisel tasandil, ranna-alal otseselt midagi peale päevitamise teha pole. Tahaks vahepeal juua või süüa, aga selleks pead rannast lahkuma. Huvitav on ka, et mitte kõigis kohvikutes ei müüda alkoholi, aga peale pikki jalutusi ja rannas vedelemist kuluks enamasti üks külm õlu ära. Meie majutustädi (Mango Guesthouse) soovitab igasuguseid toredaid restorane, aga loobume tema juhistest, kuna need meie joogivajadusi ei täida. Lisaks on huvitav, et enamus restorane pannakse kinni kell 22, vaid paar kõvema muusikaga baari jääb avatuks. Varkala lõuna rannas on täielik vaikus, kes minemas, soovitan kindlasti majutus North Cliffi panna.

Ilmselt kohalike närv ei pea hästi kui alkoholi antakse, ühel õhtul baaris näen esimest korda Indias olles korralikku baarikaklust. Kahe restorani personal läheb omavahel nii raksu, et kohale kutsutakse kõik, kellel vähegi tahtmist paar heledat laksu anda. Meie lauas istuv hindu noomib resto juhatajat, et turistide ees küll sellist pulli ei maksa teha, et see on täiesti ebaprofessionaalne – olen suures pildis väga nõus. Lisaks kuuldub, et kohalikud polegi eriti sõjakad, aga kõrval maakonna mehed tulevad Varkalasse jooma ja nendega tekib tülisid – sellest ka suurem järjekord politseijaoskonna ukse ees.

Meile tuntud poppmuusika on siin täielik peo tapja. Kuniks tuleb kohalikku kraami, kõik tantsivad ja jauravad, nii kui inglise keelne popp peale läheb, muutub rahvas rahulolematuks. Kõik on India: Muusika on India; tellime tekiilat, küsimuse peale, mis tekiila teil on, vastatakse: Indian. Huvitav, mis ajast siin agaave kasvatatakse...

Kerala maakond on tuntud oma backwatersi poolest, ehk siis sisemaal asuvad ühendatud jõed, veesõlmed. Proovime mitu päeva omale houseboati broneerida, aga öeldakse, et hetkel on kõrghooaeg ja keeruline. Otsustame sõita taksoga Kollamisse ja leida päevaks paat.

40km sõitu võtab aega 1.5 tundi, läbi kalurikülade, kus ehitatakse majade kaitseks randa tohutuid barrikaade; läbi inimblokaadide, kes protestivad valitsuse vastu, kuna kõik on korrumpeerunud; moslemid on ennast reastanud piki jõe äärt, üleni valges – taksojuht ei oska ka seletada, millega tegeletakse.

Paadi saame broneeritud 5 minutiga, antakse väike puhveraeg, et proovida McDonaldsi vegeburgereid ja päevaks moonavarud täiendada - saame kahe peale hiigelsuure kahekorruselise paatmaja. Esimest korda on olukord, kus keegi ei tuututa, vesi vuliseb, kulgeme terve päeva mangroovide ja väikeste külade vahel mööda jõgesid. Paadipoisid lubasid ka snäkke ja lõunat, aga kuidagi ei taha see tulla. Uurime, kas kusagilt pähkleid või krõpse saaks, hiigel paat tõmmatakse jõe ääres kaldale, kus on üks hambutu müügitädi ning kotitäie kraami lunastame 1€ eest. Lõuna tuuakse lõpuks ka, aga see on täiesti söödamatu, ükski toode pole näritav – sellist pulli pole enne näinud, alati on toit muidu värske.

PS! Mul on lootust rikkaks saada, üks Varkala lind otsustas mind ja mu kohvitassi täis roojata. 

Varkala randa koguneb õhtuks päikeseloojangut vaatama sadu kohalikke, päeval vaatavad nad valge inimese tagumikku lamamistoolil huviga, õhtuks on õnneks päike olulisem. Kes ujub täiskostüümis, moslemid sõidavad banaanidega ninjakostüümides, vetelpääste karjub pidevalt, et inimesed kaugele ei läheks, kuna tegemist on tugeva hoovusega rannaga ja vesi on siin neelanud ka kogenud ujujaid.

Meie peamiseks mureks rannas on toidu ja joogimüüjate puudumine. Lõpuks tuleb üks snäkimüüja, kellel kahjuks vahetusrahaga on väga kitsas. Jooksen lähedalolevaid turiste läbi, äkki keegi saab vahetada. Ei saa. Saame oma snäkid olude sunnil tasuta, kuniks tüüp ikkagi leiab suhkruvati müüja, kellel taskud vahetusrahast pungil.

Varkalast lahkumise eel vahetasime korraks öömaja, maandusime tagatänavas, kust  randa kõige mugavam liikuda polnud, aga tipphooajal pole siin ka palju variante võtta. Hakkame Goa lennule minema, riigis, kus on taksosid igal sammul, selgub, et kell 8 hommikul on täiesti võimatu Uberit saada. Kolistame oma seljakottidega peatänavale ja tulemusena saame 50km lennujaama riksa tagaistmel veeta. Samas hea, et keegi üldse ära viib.

Lennujaamad on Indias põnevad kohad, ilmselgelt on inimesi liiga palju ja kõigile on tööd vaja. Niimoodi saad oma passi ja piletit näidata teel uksest lennukini umbes 10 korda. Peale pagasikontrolli saad veel lennuki ukse peal oma koti uuesti ette näidata. Kahe siselennu vahepeal pead samuti läbima uuesti täiskontrolli. Ühes sellises vahekontrollis on India vanemal paaril telefonides e-piletid, karmi olekuga sõjaväelane pole rahul. Ütleb, et palun: Normal Ticket. Kõrval seisev noorem lennujaama tüdruk proovib talle selgitada, et e-pilet on täiesti toimiv asi. Onu pole rahul. Plika lööb ka käega ja lõpuks kusagil prindib paarile paberil Normal Ticketid. Meie telefonis olev broneeringu e-mail tekitab korduvalt segadust. Ühel korral onu näpib minuteid mu telefoni ja scrollib edasi-tagasi broneeringu e-mailis, lõpuks vajutab rubriigile „cancel ticket“, ütlen talle, et eiei, siin saab piletit muuta. Vaatab tuima näoga: kas soovid piletit muuta? Noh, kindlasti mitte, sina hakkad seda hetkel minu eest tegema. Kõige selle käigus kehtib reegel, et hindu tühja kohta ei salli, kui jääd järjekorras midagi passima, minnakse sinust lihtsalt massiliselt mööda.

Igatahes maandume Goas ja sõidame taksoga Palolemi randa. Otsustasime, et trellide asemel võiks aken olla ikkagi toal ja väheste saadaolevate seast valime ühe kalleima, korraks võiks ju mõnus ka olla. Uus resort koht, mille arvustused jutustavad ülbetest turvameestest. Tundub, et nad on kõvasti selle eest vastu pead saanud, 6 päeva ainult kummardavad ja namastetavad. Kergelt juba väsitav. Teise toreda tegevusena on nad otsustanud, et iga hommik kell 9 peab helistama tuppa ja ütlema, et hommikusöök on kella 10.30’ni. Esimest korda ütlen, et jah ma tean, aega on ju. Järgmised korrad tõstame lihtsalt toru hargilt. Inimesed puhkavad ikkagi. 

Elu Palolemis on hoopis teises rütmis meie senisega võrreldes. Jalutame rannas, vedeleme rannatoolidel, kus saad mõnusasti omale toidu ja joogi tellida. Tuiame linna peal, käime ayurveda massaazis, peale mida peame otse pessu suunduma, et seda õlimäge maha pesta. Kahtlustan juba pikali heites, et lõpus hakkab massöör oma õlist kõvaks tõmbunud rätikuga mind nühkima, hoiatan Ermot ka ette. Ja nii ongi. Mul närv ei pea, soovitan tal peale iga klienti tulevikus uus rätik võtta ja mulle hetkel pakk salfakaid anda.

Palolemi rand on muutunud 10 aastaga väga palju, kauplejaid jagub, uusi restorane on ridamisi tekkinud, segase reklaami järgi jõuame isegi kohalikku tutikasse ööklubisse. Õlu on 4x kallim kui mujal, aga muidugi, see on ju Dubai style klubi. Kedagi peale meie küll pidutsemas pole. Teenindajal on shisha tõmbamise kõrvalt muidugi keeruline meile tähelepanu pöörata ja tellimust täita. 

Aasta tagasi avati siin Palolemi väikseim baar, kus iga õhtu väikese tiiru teeme, seal hakkab alati juhtuma. Kord tuleb kohale Soome paar ja Saksa poiss. Sakslane on meie mõistes koeraga märulipolitseinik ja jutustab lugusid Frankfurti hullust elust, kus väljakutsetel pole õhku vahel. Rovaniemist pärit kutt käib siin iga aasta, nüüd käis hambaarsti juures implantaate paigaldamas, siin samas ühes väikseimas rannas. Hind on kordades soodsam, kvaliteet pidi väga hea olema. On ikka julgust muidugi. Kuid paar, kes on siin käinud 12 aastat, saab ikka veel lüpsta. Panid sel korral mõnusa hotelli, konditsioneeri ja külmkapiga. Tüüp pani õlled külma, läks randa, tagasi tulles võttis õlle. Soe. Marssis siis respasse, kutsus juhataja, et kuule mu külmik ei tööta. Juhataja katsus õlut ja teatas: yes, this is room temperature fridge. Mida? Hiljem selgus, et ka konditsioneer on room temperature AC ja kaebuse peale, et vesi vaid niriseb kraanist, teatas manager: yes, normal water pressure, everything is ok. Mida sa siis enam oskad teha, kolida pole ka kusagile. Itsitame pisarates, samal ajal taustal sakslane vahetab kohaliku paksu poisiga t-särke. Paks poiss on justkui usu kuulutaja, kes ühel hetkel kukub Soome plikat ahistama. Kargan püsti, lähen kisun plika ära, selle peale kukub tüüp mind kallistama, käratan, et hoia oma käpad eemal. Ermo ja Soome poiss on naksti püsti, et mis siin nüüd toimub.

Teisel päeval ilmuvad Rumeenia naine, Rootsi vanamutt ja segast päritolu DJ. DJ paneb miniatuursest värvimuusika masinast tuled vilkuma, erirahvaste muusika mängima, täiendame ta playlisti „Palmisaare“ lauluga. Kohalikud keerlevad ümber Rootsi vanamuti, kes vahepeal irvitab, et kuulge, ma võiks teie vanaema olla.

Agonda rand on Palolemist põhja pool. Siin on veel rahulikum, õhkkond väga mõnus ja ausalt öeldes võiks siia lausa paariks päevaks tulla, majutused on eriti mõnusasti hüttidena ranna ääres. Rannal keegi oma ehteid ja salle pakkumas ei käi, erinevalt Palolemist. Kuigi ilmselt mõne aasta pärast on ka Agonda muutunud rahvarohkemaks – praegu oleks siin väga mõnus vedeleda. Lõuna-Goa rannad ei ole muidugi võrreldavad Põhja-Goa omadega, kus rannatoolid ja venelased on massidesse levinud. Goasse minnes vaadake tõsiselt, kuhu minna ja lugege-lugege, rannad võivad olla päris erinevad nagu ka saadav kogemus.

Palolem ja Agonda on mõnusad, rannakohvikutes tukkuma jäädes äratatakse sind päikeseloojangul üles, kuna välja on vaja panna õhtusöögilauad ja põlema küünlad. Leiame omale lemmiku Art Resort restorani, kus iga õhtu on erinev live muusika, teeninduses 17 inimest ja tempo vilgas, toit ja joogid üllatavalt head. Indias veini leidmine on tõeline katsumus ja vot õnnestub lõpuks.

Palolemis olgem ausad liiga palju erinevaid tegevusi teha ei saa. Aga nädalake puhata vaikses omas rütmis on täitsa mõnus. Ühel päeval käime kohaliku backwatersi tuuril. Paadimees lubab kana kaasa võtta, küsimuse peale, kas see kana olen mina, arvab, et ikka separate chicken. Mangroovide vahel pika toikaga paati edasi lükates tutvustab kohalikke linde, kalu ning kaasavõetud kanaliha läheb kotkastele, kes kümnete kaupa puude latvadest vette visatud liha peale kohale lendavad. Hea, et katus pea kohal on. Rannas juba nägime, kuidas otse taldrikust poole praega üks nahaalsem tegelane minema lendas. Jube salajane pidi olema kotkaste toitmine – reaalsuses on internett täis videosid, kuidas nad siin kanu nosivad.

Ühel päeval võtame takso ja sõidame Cotigao loodusreservuaari. Taksoga saame tõkkepuudest edasi, viimased kilomeetrid loomade joogipunkti peame jalutama. Peale ahvide, sisalike ja kuivanud jootmisjärve suurt vaadata pole. Joogisilma juures on näha jälgi suuremast kabjalisest, ahvist ja ka üks kaslane on tuianud. Aga noh päevaseks jalutuskäiguks käib küll.

Tegelikult teevad pranstlased tunni kaugusel olevas džunglis canjoningi ja matkamist, kahjuks me ei saa oma ajaraami nendega klappima. Olen seal korra varem käinud, kes ei karda vettehüppeid ja mägironimisvarustusega laskumist, kindlalt soovitaks minna, adrenaliinilaksu saab korralikult kätte.

India uus vanasõna: „Don’t think, you’ll get tired“. Iseloomustab neid ennast päris kenasti, aga kuuleme seda poemüüjalt kui arvan, et kohe ei osta tema müüdavat kotti, vaid lähen mõtlen natuke, kas mul on vaja.

Teine poemüüja saab vihaseks kui tingime mingite topside hinda. Kõigepealt räägib, kuidas tal on suur firma, 20 inimest, ekspordivad igale poole. Seejärel hakkab rääkima, et me oleme täna esimesed kliendid ja kuidas me julgeme tema käsitöö osas tingida. Ma saan päris vihaseks ja jalutan välja, Ermol süda ikka leebub ja ostab talt paar topsi. Tegelikult pead olema igal sammul valmis kohalike emotsioonidega toime tulema ja mitte laskma ennast häirida, kõige rohkem naerame peatänava joogipoe müüjat, kes lihtsalt on nädal aega kivinäoga. Paneb joogid letile, midagi ei ütle. Küsid summat, topsib selle oma kalkulaatorisse. Ja nii iga jumala kord. Mõni kord ei ütlegi summat, pakud huupi sularaha ja proovid näost välja lugeda, kas on piisav või oleks veel vaja. Kohalike kuulsa peajõnksutuse taga võib olla nii „maybe, yes or no“. Enamasti saad aru, aga mõni tüüp jääb ikkagi müsteeriumiks.

Enamasti suudad naerda nende jutustamise, kerge solvumise ja draama üle, aga kui iga päev üks ja sama kohviku sisseviskaja rannas alustab vestlust „privet“ – siis lõpuks teeme talle selgeks, et täpselt selle pärast me kunagi sisse ei astu.

Palolem igatahes kohtles meid hästi, veel teha 1 päev Mumbais ja kojusõit.

Mumbai on huvitav koht – majutust on üpris võimatu leida, või noh söödava hinnaga leida. Vaatame oma tavapärase eelarve järgi ja ma olen ahastuses arvuti taga. Kõik, mis on soodne, on kohutavate arvustustega, igal pool on prussakad toas, halvemal juhul ka rotid, toad väga pisikesed, ilma akendeta. Ausalt arvan, et olen elus piisavalt palju pingutanud, et nüüd hakata rottidega tuba jagama ja kaks ööd kallimat hotelli elame ikka üle. Kohale jõudes selgub, et otsus õigustas ennast, toas on aken!!!, suur vannituba ja kasutamata linad. Jack-pot.

Kuna meil on Mumbais ainult üks täispäev, otsustame võtta terveks päevaks giidi, et näha, mida linnal pakkuda on. Hotelli ümbruses õhtusööki otsides näeme piisavalt palju rotte ja tavapärast kaost keset prügimägesid, hommikul giid ja oma autojuht on justkui päästerõngas. Giidiga ringi liikudes ei tungi igal sammul ligi ka pilti nõudvad kohalikud, väike giidiplika lööb kõik laiali.

Igatahes linnatuuri võtmine 8’ks tunniks on meile mõlemale uus kogemus ja täiesti väärt seda. Õhtuks oleme sõnatud emotsioone täis käsnad, kes vaatavad hullu näoga hotelli aknast tänavale.

Giid on noor naine, kes õpib ajalugu ja räägib ülisoravalt kõigest, kus käime. Siiski mitte nagu ajalookuivik, vaid naerab enda üle, ümbritseva üle. Autojuht varustab meid vee ja snäkkidega, nagu kuningakassid.

Esimesena lähme kuulsasse Dhoby Ghati, mis on kuulus vabaõhupesumaja. Jah, siis pestakse pesu tänapäevani riideid vastu kivi pekstes. Töölisi on ühes pesulas 7000, mis on jaotatud erinevateks ettevõteteks. Hommikuti eraldatab linn pesulale  kolmeks tunniks juurdepääsu veele, selle ajaga täidetakse mahutid ja õhtuks on vesi taaskord otsas. Kuidas nad suudavad pesu pesta, kuivatada, triikida, toimetada tagasi õige omanikuni, on müsteerium – väidetavalt läheb aastas kaduma vaid 1 riideese, kuna 150 aastase kogemusega on omandatud vilumus, mida isegi kohalikud ei mõista. Igale riideesemele pannakse silt, kus on segane märgistus, ka kohalike meelest. Nipid, millega nad ka raskeimad plekid eemaldavad, jäävad saladuseks. Mõni ettevõtja on suutnud omale ka suure trumliga pesumasina hankida, aga au sees on ikkagi kivipesu. Pesulate teenuseid kasutavad kõik hotellid, haiglad... väidetavalt on hügieen paigas ja möönduseid ei tehta. Aumeeste äri. Veel mõni aasta tagasi kasutati triikraudadena söega täidetud raudu, tänaseks on ilmunud hirmrasked elektrirauad.

Giidiga käimine avab uusi nurki, näiteks on jõukas linnaosas kuulus vaatamisväärsus „Hanging Garden“, mis esmapilgul on lihtsalt üks ilus park. Reaalsuses on pargi all tervet Lõuna-Mumbaid varustav veereservuaar ja pargi taga ligipääsmatus osas Pärsialaste matmispaik. Pärsialasi on Indias vaid 50 000 ja nende surma järgselt pannakse keha suurde kaevulaadse rõnga servale, misjärel kotkad kehad söövad. Nii on juhtunud, et pargis jalutades kukub linnu noka vahelt kõnniteele silm, sõrm...

Mumbai rongijaam ehitati kuninganna Victoria lossiks, kuid juba ehituse käigus selgus, et vana daam oma eluajal sinna ei jõua ning hoone planeeriti ringi raudteejaamaks. Tänu sellele on see üks ilusamaid ja unikaalsemaid rongijaamu maailmas.

Sõites võime igast küljest piiluda India rikkaima mehe maja, kus on vaid 27 korrust. Ekspertide hinnangul lagesid madalamaks tehes mahuks sinna ka 47 korrust. Majas elab 6 inimest, neid teenindab 600 inimest. Omanik ise küll veedab pool oma ajast Londonis. Maja esimesed 6 korrust on tema autopargi jaoks, ülemisel korrusel on lumetuba. Tütrele ehitas mere äärde tagasihoidliku ca 8 korruselise maja. No mis sa teed kui raha on. Kohalikud tegelikult austavad meest ja räägivad temast kui ülivõrdes targast ärimehest, kes arendab ja ehitab linna igati.

Mumbai on India finantspealinn, kuhu kõik soovivad tööle tulla. See on tekitanud olukorra, kus korterite hinnad on võrreldavad Londoni ja New Yorki omadega, kahetoalise normaalses rajoonis korteri eest peab välja käima üüratud 750 000 dollarit.

Ghandi elupaik tema viimased 17 aastat annab hea ülevaate, miks meest Indias hinnatakse. Tark mässaja on meie kokkuvõte.

Gateway of India on üks tuntuim maamärk kogu Indias, 2008 aastal korraldati siin suur terrorirünnak, tänu millele on tänani säilinud turvakontroll (mis küll eriti põhjalik pole). Turiste voorib siia päevas tuhandeid ja parkimine on võimatu. Meie giid on suveniiri poega teinud kokkuleppe, et pargime nende ukse ees. Parkimisluba tähendab, et turistid (loe: meie) peame poodi minema ja tarka nägu tegema. Giid ise irvitab, et ärge mõelge, miks ma teid sinna poodi viin ja kindlasti midagi ostma ei pea. Käime huvitatud näoga ringi ja uurime kauba kohta. Saame giidilt kiita, et väga hästi näideldud.

Mumbai on väga mitmenäoline, kõrghoonete vahele jäävad slumid, vaatamisväärsusi on võimatu kokku lugeda, arhitektuur varieerub art decost briti koloniaalmajadeni. Linnaosad põimuvad, ühel hetkel on tänavad täis uhkete brändide poode, järgmisel oled vanimal turul. Turg on metsik ja nagu giidki ütleb, siit saab osta kõike: värsketest viljadest kassipoegadeni. Loomade sektor on tegelikult päris suur, ent väga kummaline. Puurides linnud, rotid, kassid, koerad, kanad, pardid, akvaariumites kalad. Võtad parditibu kaenlasse ja lähed ostad veel mõned kotitäied vürtse. Tee pealt saad ka uued riided ja ilmselt oled selle retke lõpuks eksinud.

Turule tuuakse värske kraam igal hommikul rongijaamast, kuhu sisenevad rongid on pilgeni põldudelt tulevat rohelist täis.

Tegelikult ilusaid maju võib vaatama jääda, aga peale Mumbai Big Beni ja promenaadi üle vaatamist giid vahetub, siseneme suurimasse Dharavi slumi, mis asub täiesti Mumbai kesklinnas. Slumi giid elab ise seal samas, koos vanemate ja vennaga väikeses boksis. Tegelikult on see kirjeldamatu, mis ühes slumis toimub ja ilma giidita oleks võimatu jõuda nurgatagustesse ning aru saada, mis seal täpselt toimub. Näiteks on mitmed kitsad tänavad täis prügi sorteerimis“jaamu“. Plastik eraldatakse värvide ja tugevuse järgi, manuaalselt loomulikult, järgmises kangialuses on plastiku purustamine, kõik hekseldatakse pisikesteks tükkideks ning sulatamiseks viiakse plastik mujale.

Järgmises kangialuses on seebi tootmine, süsimustas ruumis pakitakse „pesuseepi“, mida turustatakse üle India. Vahele jäävad kitsad õmblustehased, kus mehed kiirete õmblusmasinatega muljetavaldavat tööd teevad. Mitme tuntud brändi püksid väljuvad just siit. Ise arvan, et üks mõte on ju, et „ma ei osta neid, kuna tootmistingimused on olematud“. Samas kui keegi enam ei osta, pole siinsetel inimestel enam tööd. Mumbai aga on kõigi unistuste elukoht ja tööd tehakse hingehinnaga. Seda süsteemi päevaga ei muuda, selleks on vaja natuke rohkem kui töö ära võtmine. Inimesed ei kerja, toimetavad 13h päevas ja magavad seal samas on töökodades.

Lisaks õmblemisele värvitakse kangaid suurtes kateldes, võrreldakse korduvalt näidise tooniga ja värvitakse kuni ideaalne toon on saavutatud.

Naised töötavad kodudest, näiteks lõikavad niite valmisõmmeldud riietelt, tegelevad viimistlusega.

Nahkkotid, mis meil maksavad sadu eurosid, tulevad paljud ilmselt just siit – tagatänava mitmed nahatööstused jäävad silmale nähtamatuks ilma giidita. Kotid, mis siit väljuvad on maailmatasemel. Tegelikult on nad teinud eraldi kotibrändi: Dharavi – mis on selle slumi nimi.

Slumis käib vilgas elu, lehmad siia erinevalt muust Indiast toimetama ei mahu, pigem jalutavad ringi mõned kitsed ja rotid. Tänavad on üllatavalt puhtad ja rahulikud, elu kuidagi toimib. Mina ütleks, et nö Old Delhi või Varanasi tavatänavad on eluoludelt kordades hullemad kui slumi omad. Slumis elamine nõuab omajagu raha – kui keskmine inimene siin teenib 150-200 dollarit kuus, siis väikese majutuse eest tuleb välja käia 60-100 dollarit. Pole eriti pikalt vaja imestada, miks nad väikesel pinnal 4-6’kesi magavad. Üksinda oleks ilmvõimatu toime tulla.

Slumide elu tõmmatakse aga järjest koomale, maad on arendajatele müüdud ning järk-järgult kolitakse kõik elanikud mujale, tihti üpris jõuliselt.

Oleme kahekesi õhtul hotelli jõudes emotsioonides täiesti punnis ja siiani on täpselt raske meenutada, mida kõike üks päev Mumbai sisaldas. Tegelikult on kogu Indias kogetu hoomamatu. Igal sammul, igal sekundil toimub nii palju asju, et seda kõike tähele panna, peab olema pidevalt väga ergas. Jätkuvalt, mina soovitan kõigil võtta ette India reis (mitte ainult Goa rannapuhkus!!!). Isegi kui lõpuks see kõik ei meeldi – fakt on, et riik rikastab maailmapilti. Vaata avatud silmade ja südamega. Ära karda, et kindlasti saad kõhutõve!