....2.nädal

1.11.2012

Silmi avades kostub „Minge te ka kõik p***e“. Härra Tomi lugupidamine, et ta soojast voodist eile peole sikutasime. Päev kruiisimiseks, võtan märkmiku ja tõukeratta. Selgitan välja Marokosse minemise taksi, reis sinna kestab vaid 35 minutit. Selle linna kõige vanem mees üritab mulle müüa rulluiske, veendes, et tõukeratas on nii 2011. Ilmselt ei väljatanud minus erilist entusiasmi, tegi uue katse: aga hašis?

Jälgisin rannal Tomi lainesõitu, deem, mees sõidab Ülihästi!

Päevaga tekkis palju mõtteid, ema/Vallo ja Kadiga veedan oma õhtu Skypes päid kokku pannes. Tarifa on risti-rästi läbi käidud, kuhu edasi minna? Väikse värskenduse pähe toob öine suplus.

2.11.2012

Päikesepaiste saatel arutame Tomiga järgmise suve surfiplaane, stay tuned, siit tuleb SEE hea asi. Ajurünnakust rammestunult tuiame Kaspariga linna peal otsides postkontorit, kaardid kodustele. Paraku on siin siesta mõiste aktiivne ja kaardiprojekt lükkub tulevikku. Ronides mööda Aafrika ranniku äärset Tarifa külge jõuame kaktuste vahelt mäe otsa. Kaspar on must eespool, kukkusin vahepeal vähe alla tagasi, näen ta näost, et üleval ootab mingi jama....aga ütleb ikka, et tule tule. No ja siin me oleme, mäe otsas, rikkuri eramaja hoovis, raudväravast seespool. Hirmuga juba mõtleme, millal püssiga mees majast väljub. Saabub, aga koht, mida Sten kindlasti väga ootaks – kuurist tuleb jooksuga hundikoer. Lõriseb ja haugub, säilitame rahu ja hüppame üle traataia karjamaale. Päris napp.

Loodame leida Kaspari telefoni ühe baari teiselt korruselt, kuid  just nüüd on koht koguaeg kinni. Ilmselt oli Iphone piisav teenistus, et see nädal enam mitte tööd teha. Ajaviiteks istume pealtnäha  peenesse restorani, nalja pakub ainult teenindajate pohhuism nii käitumises kui töörõivastuses. Eestis saaks endale sellist olukorda lubada maakoha pubi.

Telefonibaari saame lõpuks sisse, aga seis jääb samaks, miinus 1 Iphone.

3.11.2012

Tuul puhub, kodu juurde randa. Mitu korralikku tundi laintes hullamist arendavad mind päris kiiresti. Tunne on õnnelik J.

Kohalikud on päevad läbi koondunud ühte tänavaäärsesse söögiputkasse, Tapas..., suundume poistega õhtusööki sinna veetma. Uskumatult palju toredaid snäkke, mille puhul terve portsu tellimine oleks ilmselge liialdus. Kaheksajalad ja tuunikala!!!!! Ja kui uskumatult soodne on sellises kohalikeputkas, Eestis kulutades sama summa oleks õhtusöök möödunud ilma veinita. Vihmasaju alates võtab meid peale kohalik, Puntoga, 70 aastane, olek teadmata. Üritab meid viia järgmisesse kohvikusse, kuid sõltumata tema lauluhäälest pannakse kohta juba kinni. Järgmiseks sammuks proovib meile müüa kõige keelatut, kuid viib meid siiski koju jättes peod sama täis kui ennem.

4.11.2012

Tom ja Paavo suunduvad vette Altrevida rannas, otsin üles Kaspari ja Erkki, et suunduda laguuni. Tuul on kõva, laguun veest tühi ja rahvast täis. Siin vette minek tundub eluohtlik, arvestades kui tihti lohed pauguga vastu vett kukuvad. Seikleme parem mäe otsa maailma piseima kirikuni.

Pühapäev, ECO Center ja livebänd – Argentiina tüdruk ja poiss, basskitarr ja vokaal. Paavo ja Kaspar armuvad hetkega, mõtlen, kas kupatan nad hiljem diivanile magama. Siiski mitte, sest no minu meelest oli ka see naine lihtsalt võrratu, kontserdi lõppedes saab meilt kallistuste hunniku.

5.11.2012

Geopeitus – mäng, mille oleksin võinud varem avastada. Erkki auto vajab bensiinikulutamist, suundume mägedesse aardeid otsima. Huvitav süsteem autorendis – pead auto tagasi viima tühja paagiga :S.

Täiesti suvalise kivi alt leiame vastavalt koordinaatidele karbikese, kuhu aardeotsijad on jätnud erinevaid meeneid. Päevaga jõuame otsida 3 aaret, 2 leiame, jätame logiraamatusse endast jälje, uhke värk! Otsimine käigus näeme mandariini ja granaatõunapuid, millelt Kaspar kiire raksutajana üle käib, nii värskeid pole ammu söönud.

Erkkil on viimane õhtu, tema penthouse on ideaalne koht molluskite valmistamiseks, karpide ja hiidkrevettidega valmib ideaalne söömaaeg.