Üksi Guatemala vulkaanil ja silmitsi elu suurima hirmu - sukeldumisega - Hondurasel

 

PS! Mul oli tuli takus blogi kirjutamisega ja mulle endale üldse ei meeldi mõned esimesed lõigud. Paraku on need mulle endale kronoloogiliselt olulised, aga jumala okei on kui loed diagonaalis ja alustad süvenemist Guatemala osas 😊. Lisaks on siin palju ebaloogilist, mida ma lihtsalt ei ole jõudnud joone peale ajada. Vabandused ette!

Talve/kevade füüsiliselt ja vaimselt kõige raskemad kogemused mahtusid reisil üksi oldud aja sisse. Samas nüüd on tunne, et tahaks ainult üksi edasi reisida. Oled veidi arg ja pole proovinud? – ära proovi ka, see võib su tuleviku pea peale pöörata 😊. Sul on veidi rohkem mune – mine üksi ja see võib kujuneda ebamaiseks emotsioonide ja tutvuste virrvarriks.



Peale Hulkuriga koosoldud Mehhiko Rallyt ja järgnevat puhkust on käes 09.02.2020. Imelik päev. Lähme kõik lahku, Silver ja Rellu bussi peale, nad sõidavad Cancuni ja sealt Guadalajarasse, Kaspariga teeme viimase kohvi ja tema sõidab hilisema bussiga Cancuni, et homme kojusõitu alustada. Mina võtan auto ja sõidan Valladolid poole. Päris imelik emotsioon, alati kui kusagil üksi jään on Kaspar see, kes tuleb ära saata ja mina jään mingi autoga ripakile – kord olin katkise mootoriga autoga Milanos samas olukorras. Algus on veider, emotsioone lihtsalt pole, hing on täiesti tühi. Sõidan Chichen Itza templisse, mis osutub jõhkraks turistiraharöövliks, sealt edasi cenottidesse (Mehhikos väga levinud veekindel lumbjakambri auk, kus saab ka ujuda), esimeses saan samuti kohe turistiüledoosi, sõidan teise ja lähen lõpuks ka ujuma. Pigem saan aru, et minust pole sel päeval seiklejat.

Majutust otsides on kriteeriumid ilusasti muutunud, kui enne vaatasin, et oleks ruumi ja mõnus mitmekesi igaühel oma voodis olla, siis nüüd vaatan, et piltidel oleks noori turiste ja seltskonda. Samas dormi majutuses ma pole päris valmis olema, otsin ikkagi oma voodit. Hotelli jõudes tervitab peremees mind õllega ja jäädes jutustama portugali/hispaania paarikesega olen lõpuks perekondlikul õhtusöögil, mille see paar perele tänutäheks ägeda majutuse soojuse eest valmistas. Sakslaseid tuleb ka 4 tükki ja megamõnus teistmoodi emotsiooniga tripi osa võib alata!


Tegemist on ilmselt kõige naljakama hotelliga, kus ma elus maganud olen. Enamusel on oma toad, mul on keset katust bungalow, õlgkatuse ja hõredate saviseintega. Õhtul terrassil arvutiga istudes ja päevasündmuseid kirja pannes vilksab selja tagant läbi loom. Paanikas hüppan laua peale, et hiigelrott. Mu õlgmajakese toa uks on pärani ja tegelane suundub täpselt sinna. Karjun ainult, et ära paluuuuun tuppa mine. Ja see pole rott, see on Zarigüeya – see loom, keda nägime Kaspariga mõni päev varem ka ökomaja hoovis. Näeb päris jäle välja, pika saba ja pika koonuga. Järgnevatel päevadel näen teda korduvalt oma koduukse kandis, trepil, köögis. Alati siis kui majarahvas magab. Hotelliomanikult uurides selgub, et ta peab tegelast samuti päris jäledaks, aga tegemist on kasuliku loomaga, kes hävitab skorpionid, maod, igasugused kurjad parasiidid. Tuppa ma teda siiski ei lase ja tundub, et ta ei käi mu jalgade juures koera kombel magamas.

Õhtul leppisime Portugali/Hispaania paarikesega kokku, et lähme hommikul Rio Lagartose ja Los Coloradose seiklusele. Mul on auto, ei pea bussiga 130km sihtkohta sõitma. Ootan hommikul nende ilmumist ja kell 11 selgub, et nad olid varahommikul bussiga läinud. Noh, inimeste arusaam kokkulepetest on veidi erinev. Samas kalpsab kohale 2 sakslast, kes on autoistmel praktiliselt enne mind ja lähme hangime omale mõnusa paaditripi. Flamingod, pelikanid, krokodill – saime väga ausa teenuse paadimehelt, kes otsis parimad linnuparved üles ja viis meid kalameestest ja iguaanidest pungil randa paadiseikluse viimast etappi – puhkus – nautima.

Hotelli omanik rääkis, et kell 21.00 on Valladolid peaväljakul valgusshow. Tõttan sinna, aga selgub, et midagi on katki ja show on ainult hispaania keelse pealelugemisega. Samas megatuus, kui keegi satub Valladolid’sse, kindlalt tasub vaatama minna.


Üksinda Mehhikos tundmatus linnas olla on esmahetkedel natuke hirmuäratav, samas võtan ikkagi julguse kokku, et minna õhtul 2km eemale kesklinna sööma ja seiklema. Esmapilgul kottpimedatena tunduvad hirmsad tänavad muutuvad kolmanda õhtu lõpuks juba kodusteks ja väikese nunnu koloniaal-linna kõik tänavakivid saavad mu taldade poolt puudutatud nii pimedas kui valges. Terve Mehhiko on pungil tänavakunsti, silmad lahti! Palju on ka restorane, kus on kasutatud kohalike kunstnike kätetööd, lihtsalt ahhetan ringi ja isegi tappev kuumus ja prillide vahelt jooksev higi ununevad ära.

Võtan missiooniks Hulkuri postkaardid Eesti ja ka Austraalia poole teele panna. Kõik tundub sujuvat, tatiga kleebin margid peale ja postitan postitöötaja valvsa pilgu all postkasti. Kohale jõuavad nad 4 kuud hiljem!

Hotellimees on kõiges nii abivalmis ja soovitan sajaga Chi majutusse minna. Kui minna, siis tasub vaadata, kas Chil endal on jätkuvalt Altos Tequila Por Favor nokats peas ja must Altose termospudel näpus – peale kingituse saamist ei näinud ma teda kordagi ilma nendeta. Bungalosse tasub samuti kiigata, meie ralliauto valgustus loob seal nüüd romantikat ja aitab toota uusi beebisi.

Mehhiko parimat jooki Mezcal serveeritakse ussisoolaga. Otsin toodet turult, kus kehakeeles ussi ja soola etendades teevad kõik müüjad ainult IUUUUU. Kuni üks saab aru, mida ma ikkagi tahan. Toodet ei saa, aga saan teada, kuidas seda kohalikud nimetavad. Sal de gusano. Mezcaleeriast saan ka toote.

Soovisin väga üksi reisida ja järjest enam, iga sekundiga, hakkab see mulle meeldima. Keskkond on täpselt nii inspireeriv kui olin lootnud. Vahepeal ka veidi hirmuäratav. Näiteks võtan ette sõidu ühte cenotesse. Läbi tohutult aukliku tee jõuan piletimüüjani, kes hullunud pilgul küsib:”Üksi oledki vä?”. Jah olen. Pargin ja alustan kõndimist selle loodusliku ime poole, kutt jälitab mind peagi jalgrattaga. Cenotes pole ühtegi inimest, populaarsemad on alati rahvast pungil, siin pole kedagi. Ujun seal sadade kalade keskel, sügaval maa all ja üle mitme päeva tekib tunne, et praegu võiks küll mõni sõber siin veel olla. Liiga palju ma ausalt öeldes seda maa all ujumist ei naudi ja otsustan, et jätan kõik tulevased popid cenoted vahele, see üksik koht pani paraja punkti.


Coba


Võib-olla olen lihtsalt rumal ja pealiskaudne, aga nagu ma ei suuda cenotedest vaimustuda, ei jaga ma ka maiade püramiidide vaatamise vaimustust. Okei, Coba püramiidid jäävad teele ja lootuses parandada eelmist turistilõksu kogemust, keeran sisse. Vot nüüd me juba räägime, sissepääs on soodne, kõrgeima püramiidi tippu saab mööda järske astmeid turnida, puuduvad sajad suveniirimüüjad, kõike saab omal nahal kogeda. Aga jällegi, las see hea kogemus jääb viimaseks püramiidiks.

Cancun on linnana sihtkoht, kus väga ei soovitata ööbida. Kuna mu lend on hommikul, otsin ööseks majutuse ja otsustan selle linna ikkagi üle vaadata. Sissesõidul on vastas prostituudid – hea algus. Kuna olen päev otsa higistanud mööda metsi ja püramiide unistan hotelli jõudes külmast õllest. Ainult naiivitar saab arvata, et pagasnikus olevad õlled ei ole keema läinud. Õnneks on hotelli hoovis umbkeelne paarike, kes jagab biiti ja teevad mulle kohe vahetuse keev vs külm õlu. Seiklusele linna peale!

Tõesti, tegemist pole linnaga, kus veeta päevi või veel hullem nädalaid. Ameerikalikud söögikohad, madalhooaja tõttu on paljud kohad kinni ja linn ei ela, isikupära puudub. Minu jaoks hakkab nüüd uus etapp. Lähen üksi Guatemalasse ja sealt Hondurasele, vastu vulkaanidele ja veealuse maailma avastamisele.

On 13.veebruar, lend Cancun-Guatemala City hakkab juba põnevalt kui istun lennukis Guatemala paarikese kõrval, kes on käinud Tallinnas ja aitavad mul kohe riiki sisenedes kohaliku SIM kaardi hankida. Aplaus Guatemalale, enne passikontrolli on loogilised SIM kaardi müüjad – ei pea otsima peidetud nurgakest lennujaama servas, et tagasi levialasse saada (nagu paljudes riikides võib juhtuda).

Ma ei teadnud, et Guatemalasse sisenemisel peab olema ette näidata väljasõidupilet. Seda on ette tulnud Filipiinidel, Tais, tean, et Birma nõuab…aga kusagilt ei lugenud, et Guatemala ka küsib. Õnneks on mul pilet Honduraselt Miamisse, mis ametnikke rahuldab. Järjekord seljakotimatkajatega seisab ametniku ees, kes võitlevad teemal “ma ei tea, millal ja kuhu ma lendan”. Guatemala, Honduras, El Salvador ja Nicaraqua peavad ennast “õdedeks” ja pea-asi, et ühest neist lõpuks leekima paned 😊.

Guatemalas soovin kohe liikuda Antigua linna, just seal algab ihaldatud vulkaanimatk. Ausalt, kantides, kus lennujaamas tuiab hulgim inimesi seljakottidega, on ülimalt lihtne leida taksotäis seltsilisi, kes täpselt samasse kohta soovivad minna. Kui võtad üksi transpordi ja maksad täishinna, oled lihtsalt loll. Räägi inimestega ja saad turvaliselt ning soodsalt hakkama. Nelja peale saame takso 40$’ga, mis viib otse hotelli ukse ette. Kuna mu standard majutusele muutus üksijäämishetkest, ei hakka silm isegi pilkuma faktide peale, et minu toa hõre tabalukuga uks avaneb otse baar/kõrts/hommikusöögialale. Või, et internett ei hakkagi 3 päeva tööle. Või, et minu WC ja baari vahel praktiliselt sein puudub, ehk siis WC’s peab väga vaikselt olema või siis ootama, äkki keegi paneb maki mängima. Kes siis veel – mul on ju ometigi kõlar!

Antigua – kui nunnu saab üks linn olla! Üle väga pika aja olen isegi suveniiridesse täiesti armunud. Nagu muinasjutt. Otsin siiski ka kohalike “päriselu” peidupaiku. Turud garanteerivad enamasti seikluse. Siingi! Turu nurgas ilutseb lokkava mustuse osana kohalike õllekas, kus pudel on sama või isegi soodsama hinnaga, mis poes, seega umbes 4 korda soodsam kui teistes baarides. Tunnen kohe äratundmisrõõmu. 10 leti ääres seisvat meest vaatavad valget plikat kui ilmaimet, aga nähes, et päriselt ostan õlle ja räägin baarmeniga juttu, tärkab neis siiras huvi, mis väsitab päris kiiresti  - minu hispaania keel on 100 punkti skaalal 0.2 ja nende inglise keel 0.9. Samas saame arutatud teemad: mis on popim kohalik naps, kui raske on vulkaanimatk, restoranides on õlu kallis, koerad on sõbralikud….ja palju muud maailmapoliitikat puudutavat. Mehhikos oli kohati raske kohalikega jutu peale saada, kõigil oli täiesti ükskõik. Siin tundub esmapilgul, et kõnniteeservas õlut rüüpav turist paneb emotsioonid liikuma. Hotelli jalutades on tuju juba ülev – nii palju uut energiat.

Sõbrapäev algab minu elu kindlasti füüsiliselt kõige raskema missiooniga. Olin kuulnud, et Acatenango otsa ronimine on raske, samas mõtlen, et olen päris treenitud, kui raske see ikka olla saab.

Alustan hommikut Instagrami scrollimisega, Eestis on õhtu, kõik on kaaslastega restoranides või sõpradega peol. Ja mina olen üksi Guatemalas, ootan bussi, mis viib vulkaanimatka alguspunkti, et sealt teha kahe-päevane retk peaaegu 4000m peale. Öö veedame aklimatiseerudes baaslaagris. Ronima hakkame 2400 pealt, baaslaager on 3280 meetri peal, tipp vallutatakse 3976m peal.

Kellega inimene kõige rohkem aega koos veedab? Jah, ise-endaga. Ja kui see suhe pole täiusele lähedal, on elu raske. Mina viin igatahes oma parima sõbra sõbrapäeval rasketesse oludesse, et näha, kas ta tuleb minuga lõpuni. Tuli!

Etteruttavalt võtaks ronimise kokku niimoodi. Rally ajal kostis aegajalt raadiosaatjates: Hulkur lost power, isegi kui enne seda oli mootor tunde ilusasti tuksunud. Vulkaaniga sama. Kõnnid tundide kaupa ja järsku: Katriin lost power.

Grupis on meid 13 matkajat + 2 giidi. Hakkame minema kell 11.15. Raja alguses kohtame räsitud ja väga väsinud inimesi, kes on alla tagasi jõudnud – eriti motiveerivana nad ei mõju. Üks prantsuse tüdruk jõuab sõpradeni ja karjub täiest kõrist “EI IIAL ENAM”. Okei, me alles hakkame minema.

Esimesed 500 meetrit on kohutavad. Mõtlen, miks ma siin olen. Kergemaks ei lähe, aga keha ja vaim karjuvad: mine edasi. 10 sammu korraga, vahepeal väike hingetõmme – korralik tempo. Teel vahetub grupi järjestus pidevalt, kes mis hetkel endas rohkem jõudu leiab. Kõige väledam kits on rumeenia kutt – minu ja tema kulul saab kaks päeva ida-euroopa teemalist huumorit. Lisaks lippavad suht kiirelt saksa lesbid. 1 Pakistani/Kanada kutt oleks kiirete tiimis, aga ta ootab oma Kambodža/Kanada naist. Lisaks on meil kaks Kanada prantslast, üks 70.aastane Kanada mägielanik, 1 Hispaania mees, Poola/Tšehhi paarike. Kirju pilt.

Jõuame baaslaagrisse umbes kell 16.00, giidid hakkavad juurde müüma lisaronimist vulkaan Fuego otsa. Fuego purskab iga 20 minuti järel, seega tule nägemine on giidigarantii. Jalad on nii läbi, kops on juba krimpsu tõmbunud, vaim on hullumas. Mõtlen sekundimurdosa ja teatan, et lähen. Enamus jäävad maha. Mina + 3 poissi + 1 giid paneme päkkade väljudes teele. Rumeenlane, pakistani ja hispaanlane. Pealambid pähe, kõik võimalikud riided selga, temperatuur on päikese loojudes muutunud kergelt läbilõikavaks. Matkakorraldaja poolt on kõigile lisaks toidule ja magamisvarustusele jope, müts ja kindad antud. Tõmban reipalt oma jope selga ja mida pole: töötavat lukku. Tugeva tuule ja lahtiste hõlmadega meenutan rohkem nahkhiirt. Käin nagu uni giidil sabas, et äkki leiame kusagilt mõne haaknõela või midagi sellist. Esimesed kolm küsimist lõpevad totaalse ignoreerimisega, ilmselt ta hindab peas oma varustust (katkised teksad ja dressikas) ning ei mõista mu muret. Lõpuks tajub vist, et ma võin Fuego lisamatkast taganeda kui mul liiga külm hakkab, leiame lahenduse. Meie öiselt une-telgilt kaob üks lint ja vai, koormarihmaga tõmbame jope mulle ümber piha.

Baaslaagri piirkond on üpris suur, erinevatel matkakorraldajatel on kasutada erinevad telgikompleksid, ilmselt vastavalt grupi suurusele otsustatakse, kes, mida kasutab. Meie väikese grupi kasutada on 3 telki, igaühte mahuks maksimaalselt 10 inimest, aga jaotume ca 6+6+giidid. Neljandaks koormakile majakeseks on köök/toidutuba/lõke ja viiendaks sinise kileuksega määratletud auk maas – tualett ja buduaar 2in1. Tuvastame selle viimase majakese küll alles järgmisel hommikul kui oleme kõik eelnevalt avatud väljal väikese kivi taga erinevad mured lahendanud. Magamistelkides on maas kahes reas kokku 10 madrats-matti ja ca 20 magamiskotti. Telk tähendab siis reaalsuses koormakilest ja pilbastest ehitatud tuules võbelevat kuuti. Vulkaanilist tolmu on õhus metsikult, tormituul aitab mustal liival lennelda ja hetkega oleme ise tolmukihiga kaetud. Kui esialgu tundus, et telgis on kõik räpane, siis 30 minutit hiljem on endal samuti hambavahedki tolmu täis ja kogu ümbritsev keskkond tundub pigem puhas. Alustame teekonda ja mahajääjad alustavad õhtusöögi prepareerimist.

Fuego otsa minekuks kargleme kõigepealt 20 minutit allamäge, 1 tund üles – giidi sõnade kohaselt. Esiteks jätab ta igaks juhuks rääkimata, et see 1h üles oleks tema tempoga ja tagasi tuleme ju vastupidises rütmis. Ohjaa, 20 minutit alla oli üpris tehtav. Ja siis see ülesmäge minek, et jõuda päikeseloojangu ajaks Fuego vaateplatoole. Reaalselt see oli kõige raskem füüsiline tegevus, mida ma oma elus teinud olen. Täiesti pehmete jalgadega ronida veel ja veel kivide vahel hämarduvas valguses. Õhku napib, kõrgus on tuntav. Seisatan, joon vett, vaatan – kivi 10 meetri kaugusel. Teen endaga kokkuleppe, et kõnnin kivini ilma peatumata. Minut ja 10 meetrit hiljem tundub nagu see oleks olnud 100m. Puhkan. Mõtlen, et järgmise puhkuse teen kui olen kõndinud 100 sammu. Loen ja loen, olen 78 juures ja 100 tundub nii kaugel – otsustan, et 78 on peaaegu 100 ja väärib puhkust. Rumeenlane ja Pakistani liiguvad veidi tempokamalt ees ja giid ootab hispaanlast minust tagapool. Tegelikult on päris mõnus, et ma ei sõltu kellegi tempost ja saan omaette ropendada ja hingeldada.

Tipu lähenedes muutub maapind eriti kiviseks, puud kaovad, tuul vuhiseb ja vulkaanitolmu lendab nii tihedalt, et jalgealust hästi ei näe. Mööda mäeharja jõuan poistele järgi, nad on võtnud sisse parima vaatekoha otse Fuego purskamise suunal. Ja see tegelane väljutab tuld jõuga, mida sa ei oska maapõuelt isegi eeldada. Leeki ja hiigel põlevat kivimit lihtsalt lendab. Kõik huilgavad ja ei usu oma silmi. Tohutult raske oli siia jõuda, aga sekundit ka ei kahetse, vaatepilt on täiesti erakordne, mida maanteelt ei näe ja see ei peagi lihtsasti kätte tulema.

Päike loojub, on tohutult külm, tuul keerutab laavatolmu ja hoiab püsti, samal ajal külili lükates. Tee tagasi kulgeb mööda kottpimedat kitsast mäekülge. Ühel hetkel istume rumeenia ja pakistani poisiga mäe serval, ootame giidi ja hispaanlast. Kottpimedas, vulkaanituhas, kõrval teine vulkaan purskamas – kui väikesed me oleme…ja kui tühised…ja keegi ei tea, et me oleme siin suvalise põõsa all, ainult meie kolm.




Jõuame baasi tagasi kell 21. Minu peas oli meie õhtune lisamatk alguses kiire paaritunnine sutsakas, kujunes see 4 tunniseks lauspingutuseks. Enamus grupist on magama läinud, õnneks on meile jäetud süüa. SEDA me vajame. Kotist võlun välja ka miniveini, joome selle kahepeale ühe kutiga. Kausitäis pastat, kaks lonksu veini ja vaevu jõuan telki madratsile. Ei sega lõikav külmus, telgiukse (pilpad ja kile) pidev klopsimine, musta laavatolmu hunnikud magamiskoti sees ja peal, metsikut kõuemürinat tekitavad laavapusked ega rahvarohke norskamist täis telk. Ärkan südaöö paiku, külg on lihtsalt tundetu, keeran külge ja magan sama jutiga edasi. Mul vedas viimase magamaminejana – kõik kasutamata voodikohad olid tähistatud ka kasutamata magamiskottidega, kuhjasin need endale peale.

Kell 4.25 ärgates on isegi varbad soojad. Kambodža tüdruk kõrval ägiseb külmast, tõmbab teki uuesti üle pea ja teatab, et tema tipuvallutust tegema ei tule. Teen analüüsi 30 sekundiga – keha on soe, maganud olen ca 6 tundi, jalanõud ei hõõrunud, lihased ei tundu valutavat, motivatsioon on laes – olen juba nii kaugel ja kas tõesti laiskusest jätan tippu ronimata? Öösel olid giidid meie telgiukse väljastpoolt nööriga tihedalt kinni tõmmanud, välja põõsa taha mul ei õnnestunud ennast murda ja seda enam olen kell 4.30 täisvarustuses telgi ees, valmis kõndima.

Mõni grupiliige liitub, kokku lähme üles 5’kesi. Ainsana teeme kõik matkaetapid tegelikult läbi vaid mina ja Pakistani poiss.

Päike tõuseb ca 6.15, selleks ajaks peame 700 meetrit kõrguste vahet olema läbinud. On kottpime, pealambid näitavad samm sammu haaval näo ette, õhku on vähe, niiskus on metsik, muutes olukorra eriti rõskeks ja külmaks. Kas tänu õhtusele Fuego matkale või mõnusale unele – üles minna on üllatavalt lihtne! Teel möödume paljudest hingevaakuvatest ronijatest, meie enda kanada tüdruk satub samuti raskustesse ja aitame teda vee, koti kandmise, paremate kinnaste ja kõigega, millega vähegi suudame. Meie aeglane tempo aitab meil gruppi hästi koos hoida ja tegelikult jõuame ideaalselt päikesetõusuks tippu, temperatuur on 0, õhuniiskus 100. Tuul lükkab meid külili, pilved varjutavad päikest, varbad ei liigu enam ammu, sääred on külmanõelte torgete all, näpud pole võimelised kaameraga pilti tegema. Pakistani poisil on kõige soojemad sõrmed, tema missiooniks on kõikide telefonidega paar klõpsu teha.

Eelmisest õhtust on meil seltsis kaks mägikoera, haakisid külge ja jäid. Istun tipuharja varju, et veidigi näppudesse elu puhuda ja meie hea sõber krants tuleb, istub mulle tihedalt selja vastu. Vaevalt, et ta ise sooja otsib, küll aga pakub!

Päike hakkab kergelt soojendama, tee baasi kulgeb 20 minutiga, 120 asemel, mis ülesminekule kulus. Giid viib meid shortcutti mööda, kus saab joosta ja liuelda põlvini laavaliivas. Juba selle kogemuse pärast tasus hommikune matk ette võtta! Paljud jäid baasi päikesetõusu vaatama öeldes, et vaade on sama, mis tipust. Aga minu jaoks – kui juba, siis juba  - tipp on katsutud ja see alla suusatamine. Wow!

Baas elab, kohv podiseb, lõke soojendab varbad üles, peagi oleme valmis terve grupiga teekonna allamäge suusatades ette võtma. Jalad on pehmed, ei kanna alati kui võiks, rada on libe, päris mitumitu korda on tagumik vastu kive, peopesad veidi marraskil, aga tunne siiski megahea. Grupiga kokkukasvamise emotsioon, eesmärgi teostus, mitte allaandmine – seda kõike on emotsionaalselt kohati liiga palju. Giidid kiidavad meie grupi ühtehoidvust, no tõesti megagrupp sattus! 



500 meetrit algus/lõpp punktist ronivad meile vastu matkajad, kes on teekonda alustamas. Ohivad, et raske. Patsutame samamoodi õlale nagu meile patsutati “Olge rahulikud, lihtsamaks ei lähe, aga see on seda väärt”.

Inimeste väärtushinnangud ja maailmapilt on päris erinevad. Kambodža tüdruk küsib, kas ma olen varem mägesi näinud, elan ju muidu nii lamedal maal. Tšehhi/Poola paar tulevad mäest alla jõudes rääkima kui halb hotell see on, kus mina ja nemad ööbivad Antiguas. Palun vaadake, kus ja kellega te olete – kas see on üldse vingumist väärt. Kõnnin minema ja väldin edasist kokkupuudet.

Kui tead midagi sammulugemisest, siis see fakt on jõhker. Kell 11.00 hommikul olen teinud 22000 sammu. Ja ees on alles terve tegus päev. Kõik riided näevad välja nagu nendega oleks paksus mullas püherdatud – pesumajja. Järgmine missioon võiks olla Utila saar Hondurasel – otsebuss tuleb hankida. Mõni päev varem sain reisifirmalt lootusetult eitava vastuse bussi osas, aga tänaseks tekkis valguskiir tunnelis. Pean lihtsalt selle jaoks kohale minema ja asja arutama. Ehk siis kindel 10 000 sammu lisaks! Viimase missioonina päeva plaanin Mehhiko peesode vahetuse Guatemala getsaalideks. Loomulikult on ainuke sellist naaber-riikide rahavahetuse tegijaid Mehhiko pank, mille kontorit kaardil pole ja mis asub kodutehnika poe tagumises nurgas (ja lahti on see koht isegi laupäeviti kuni kella 22’ni). Noh, igatahes mingi ime läbi ma tellerini jõuan ja küsimusele, kas sellist vahetust saab teha, viidates, et ükski pank terves linnas pole nõus olnud, vastab tädi, et ta ei tea, mine teise teller juurde. Mõnikümmend minutit hiljem ütleb teine teller, et jah, vahetame, palun passi. Ja päevale lisandub 5000 sammu, hotelli ja tagasi passi järgi. Jõuan tagasi kõikide kupüüride ja dokumentidega, leian eest prantslase, kes vaidelb telleriga enda USA passi pärast ja tal ei lasta raha vahetada. Mees tuleb nagu salakaupa minu käest ostma – kas ma olen nõus tema raha ka ära vahetama. Tellerid soovitasid leida ohver. Loomulikult vahetan, see kodutehnikapood hakkab juba nagunii koduseks ajaveetmiskohaks saama. Mehhiklastest järjekord on kasvanud veel 20m pikemaks ja ainsa lumivalge inimesena kõigun seal väikeste mehhiklaste seas, ühes käes enda mõned tühised kupüürid ja teises käes prantslase rahahunnik.

Tegelikult on keha ja vaim vulkaaniemotsioonidest pungil, lähme rumeenia poisiga kohalikku käsitööõllebaari väsinud jalgadesse kotlette tagasi tankima. Üliägedad õllebaarid on mitmel pool – saad tellida läbilõike menüüst ja ca 6 sorti õlut tuuakse väike klaasike.

Aga täna kohtan tegelikult eestlasi. Enne õllebaari istun paar tundi märkmikuga restoranis, mõtisklen, kirjutan, söön/joon kvaliteetselt…rahus. Kõrval lauas hakkab kõvem eesti keelne matsutamine, olen vait, kuulan. Siiski ainult viina joomine ja null intrigeerivat juttu. Mõnelgi on seljas purjetamisvõistluste särk, ootan sealt maastikult mõnda kõmujuttu. Ei midagi. Maksan arve ja enne väljumist noomin mehi, et tundmatus riigis ja linnas võiks ikka vabamalt klatsijuttu rääkida. Milleks meile salakeel kui me seda ei kasuta…

Hotelliga Antiguas on mitu sekeldust, päris kindel pole, kes kellest aru ei saa. Sellest sain aru, et neil oli plaanitud sisehoovis pidu ja, et mina kui külastaja ei nuriseks, võin minna tasuta jooma. Plaanisin oma jooki lunastama minna peale südaööd kui linnas kõik baarid kinni pandi, ka meie pidu oli läbi, aga purjus hommikusöögipoisid valasid siiski mulle tekiilat 😃 .

See, et soovin üheks ööks tuba pikendada, saab küll kinnituse, lisamärkusega, et pean kolima kehvemasse tuppa. Hommikul järgneb kinnitusele toast väljatõstmine, põhjuseks täismaja. Trambin jalgu, et eilne adminn lubas mulle küll kehvemat, aga siiski tuba…lõpptulemusena pean kolima üle tee teise hotelli, mille tubade kvaliteet on ca 10 korda parem ja hind jääb samaks.

Jalad on vulkaanist kanged, aga hea mõte tundub veidi pehmendavat kõndi teha Antiqua vaateplatvormile. Trepi võtmise ajal peatust tehes tuleb vastu USA mees, kes vangutab pead, et makaronjalg – see on alles algus. Kui sa juba nii väsinud oled, siis Sinuga on ikka kehvasti lood. Ma siiski ei vaevu mainima, et tulin just kordades kõrgema harja otsast. Üldiselt on nii, et üles veel saan, aga alla…istun kivil ja unistan, et äkki nüüd on Red Bulli aeg, sest tiibu oleks vaja.

Linna tagasi jõudes tõttan kohe massaaži – mis on üllatavalt kallis – 30$/h. Hea investeering siiski!

Kõige turistikamal tänaval on linna kõige mõnusam veinibaar – suure klaasiveinivalikuga ja süsteemiga, kus iga järgnev klaas on soodsam. Istun jälle märkmikuga maha ja juba varakult näen eemalt veidi hullumeelset sakslast, kes kiirelt maandub minu lauas ja selgitab maailmamuutmisteooriaid. Üksi on ääretult vahva reisida – otsused on ainult sinu omad, ootamatud kohtumised tabavad igal sekundil – see ei tähenda aga, et iga uus tuttav tohutult vahva on. Maailmamuutjad panevad aegajalt veiniklaasi kiiremini tühjendama, et saaks põgeneda. Natuke tundub, kas ma üldse tulevikus tahan kellegagi koos reisile minna… Väikesed puhkused loomulikult, aga pikad?

17.veebruari hommikul kella 02’ks on mul tellitud shuttle buss, et minna Hondurasele, Utila saarele. Kuna vahetasin hotelli, on bussijuhil ilmselt vale aadress minu pealekorjamiseks. Tõttan kiiruga 1.58 õue, hotelli uks on lukus. Kisendan ola-ola kuni unine uksepoiss tagatoast välja kargab, ukse avab ja umbusaldavalt arvab, et peaksin ikkagi toas ootama. Õues on ohtlik. Teatan, et ei, ma ikka ootan õues, aga kui ta kardab minu pärast, võib koos minuga oodata. Naerab südamest ja lööb ukse seljataga kinni.

Buss La Ceibasse sõidab 13 tundi, sealt edasi võtan paadi Utilale, mis kimab läbi hiigellainete kohale 50 minutiga. Pardateenindaja jagab oksekotte, õnneks pääseme tüdrukutega, kellega bussimatka Guatemalast siiani jagasime, kõik puhta suuga. Hirm oli, et tuleb magu tühjendada.

Sadamas tervitamas sõbranna – päris omamoodi kogemus. Kui paar nädalat tagasi Marlee meie Facebooki vestluses oma live locationi tööle pani, vaatasin, et kus pagana väikese täpikese peal keset ookeani ta asetseb. Zoomid ja zoomid ja jõuad reaalselt majani, kus ta parajasti istub. Naersime, et olema ju samas kandis. Mehhiko-Honduras, potato-potato. Naljast saab mõnikord reaalsus. Nüüd oleme mõlemad siin täpikeses, kus on 1 tänavake.

Marleel on renditud korter, just paar tundi varem sai selle kätte – kohe kolib puuküürnik lisaks sisse. Riikide rendistandardid on erinevad, ma vist ei oskaks isegi nõuda siinses keskkonnas midagi, aga Marlee lööb korra majja meie korteri puuduste osas. Puuduolevad pirnid saavad vahetatud, topeltvõti uksele toodetud, veepaak tuuakse kohale. Samas jäävad lahendamata: katkine WC-pott, öine vee puudumine, magamistoa tiivik, köögipliit (raudadeks on spiraalsed sääsetõrjelaadsed fooliumiga kaetud rauad), Wifi ühildamatus….veits on neid asju…saame uue korteri.

Olen päevade kaupa tempole hagu andnud ja esimene päev Utilal möödub rannas vedeledes – väga uus tunne. Samas tean, et see on ainuke pusimisvaba päev, kui hästi läheb siis 5 päeva pärast on mul taskus sukeldumispaber.

Sukeldumiskooli satun koos tüdrukuga, kellega Antiguast sama öise bussi peal olime, Marloes. Praktiliselt privaatkursus – istume kahekesi klassiruumis, vaatame videosi ja täidame teste koos instruktor Hunteriga.

Saarel on sisuliselt 1 tänav, kus käib elu, lisaks mõni üksik kõrvaltänav. Peatänav viib kaugeimasse lõppu kõndides saare tipus olevasse bangalobaari, kus käin õhtuõlut joomas ja märkmikusse mõtteid kirjutamas. Baari USAkatest meesresidendid on kõvasti rohkem kogenud kui mina – vehklen elu eest, et endalt sandflyde horde maha lükata ja vältida sügelevaks monstrumiks muutumist. Mehed istuvad stoilise rahuga, vaatavad, kuidas minisuuruses iguaanid joodiku kombel letilt iga alkoholitilka manustavad. Mida päev edasi, seda kiiremini ulatatakse mullegi putukate tõrjeks kookosõli ja viimasel päeval teenin välja kohaliku mammi meisterdatud shokolaadikoogitüki. Veidi ta veel mõnitab mind tekiilakokteili tellimise pärast, aga olles selle minu juhendamisel meisterdanud ja saanud testimise tulemusena teistelt baarikülastajatelt aplausi, oleme sõbrad! Hetked elus kui sind võetakse päriselt Omaks.

Tee ehk highway teises otsas on lennujaam ja kolmas tee viib iguanade reservaari, shokolaadimuuseumisse ja teise saare otsa üpris kurva väljanägemisega randa.

Sukeldumiskursus on minu jaoks kahtlemata üks suurimaid eneseületusi. Ja aeglase hommiku inimesena mitte ainult igahommikune tõsiasi, et pean kell 7 sadamas olema, juba terava mõistusega…

Alustame praktilise osaga vööni vees, see lisab minu maailma kõvasti rahurakke. Pabistan nii hullusti, et Marlee küsib väga armsalt, kas võib meiega paati kaasa tulla, et samal ajal snorgeldada ja lugeda. Lubab, et ei vaata, kuidas ma seal potentsiaalselt paanitsen. Tal on Open Water kursuse paber taskus, minu maailmas on ta juba proff.



Harjutused on meil vees iga päev samad, sügavus erinev. Maski vee all äravõtmine, tagasipanek, veest tühjendamine, varustuse äravõtmine, hapnikutoru äravõtmine, sõbrale hapniku andmine, ilma õhuta ujumine jne. Esimesed vee alla minekud on minu jaoks päris keerulised, ma ei oska oma kõrvu tasakaalustada, nad hakkavad valutama, käin igaks juhuks arsti juures kontrollimas, et poleks mingit plönni kõrvas ees. Plönn on ajus, mis ei oska rahulikult veemaailmaga kohaneda. Aju ei oska ka vältida nina kaudu hingamist, tänu millele tõmban pidevalt pea vett täis. Paljusi harjutusi palun korrata, kuniks tunnen ennast turvaliselt. Instruktor Hunter lausa naerab vahepeal, et tulen peale vastikute harjutuste jada vee peale ja nõuan temalt, et lähme tagasi ja teeme veel, kuigi olen kõik sooritanud. Hunter näeb paanikat mu silmis väga hästi ja rahustab mind pilgu ja viibetega pidevalt. Kuni viimase päevani käib minus aeg-ajalt väike paanikajudin läbi. Viimasel, viiendal päeval teeme kaks 45 minutilist fun dive Utila põhjarannikul ja tunnen ennast nagu kala vees. Pead alati jälgima, kus on sinu sukeldumispartner – mingil hetkel ma ei näe teda, ega ka Marleed. Rahulikult keerutan ennast, et neid otsida ja avastan, et pole kunagi viibinub sellises dimensioonis. Teel kõndides on sul 360kraadi vaatenurk, kus teine inimene saab viibida. Vees liigud aegluubis ja sõber võib olla ees, taga, paremal, vasakul, sinu peal, sinu all – kus iganes. Ma polnud selle peale kunagi mõelnud ja see on üks suurimaid avastusi lisaks ilule, mida veealune maailm pakub. Ühel hetkel otsin teisi, ei näe kedagi ja ootamatult istun Nicole pähe – maanteel jälle raske tekkima.

Mõni aasta tagasi ei olnud ma võimeline isegi snorgeldama, iga katsetus lõppes kivide otsas veriste jalgade ja nutvate silmadega. Ja mul on nüüd kaks uut asja: Open Water sertifikaat ja minema pühitud hirm. Päriselt olen uhke, et suudan olla vee all 45 minutit järjest ilma hingamisele mõtlemata. Ühel hetkel hakkab lihtsalt tohutult külm ja sinised huuled toovad tagasi reaalsusse.

Marloes, kes minuga õpilasena seda teekonda kaasa teeb, on täiesti fantastiline. Meil saab klassiruumis teooriat harjutades iga päev tohutult nalja. Ujume mööda põrandat, harjutades kompassi tööd, tögame ääretult akadeemilist Hunterit (natuke ta asjalikkus ajaga murdub, eriti peale Marlee sünnipäeval toimuvat ühisbaarikülastust). Hunter ja Marloes on kindlasti kaks võimsat lüli, kelleta ma poleks iialgi suutnud vee alla minnes rahulikuks jääda. Ühel hommikul kahtlustame, et Hunter lihtsalt mängib meiega, kui ta käseb meil kell 7 hommikul akvatooriumis paadist välja hüpata ja näidata, kas suudame hulpida 10 minutit ilma kalipsota. Soolases vees, ilma laineta – kui keeruline see olla saab. Ju ta tahab lihtsalt meie hommikuse huumoritunni tunnistajaks olla. Kursuse lõpus saame igatahes suurte kallistuste osaliseks kommentaariga, et Hunteril pole olnud nii lõbusat kursust ammu, tegelt on tohutult hea tunne, et suutsime luua emotsioone.

Naiste seas kohtab tihti muret – pissihäda vees. Marloes tuleb sama avaldusega lagedale ja ma vaatan suurte silmadega, et kalipsosse pead laskma. Segaduses vaatab ta Hunterile otsa – kes oma akadeemilisuses vastab, et nojah, tundide kaupa raske varustusega vees – ega keegi sind kaldale kempsu viima ei hakka. Hiljem selgub, et nii mõnedki tüdrukud on terved päevad jalad ristis ujunud. Selle kõige peale uurime, kuidas käituda kui süda läheb pahaks ja regulaator suus oksendama peab. Vastus, et oksendad sinna sisse, suust ära vee all ei tohi kindasti võtta. Refleks on tõmmata peale oksendamist õhku sisse ja see oleks 20m vee all olles katastroof.

Salaja pean tunnistama, et hommikul kas närvidest või õhtusest tuunikalast või jumal teab millest tingituna ärkan totaalselt plahvatava kõhuga….siis igaks juhuks valin külma lühikese kalipso pika asemel – juhul kui ikka põhjas olles põhi kaob – lühike säär tundub lihtsam…parem külmetan kui olen sõna otseses mõttes silmini pasas. Õhtul kohtan saaretänaval tuttavat Hollandi tüdrukut ja tuleb jutuks sama WC mõttekäik. Tema ainuke reaktsioon on iuuuuuu, et tema küll kannatab ära kõik hädad. Kes kannatab, see kaua elab!? Äkki pigem: Kes kannatab, see ei naudi!?

See on tegelikult minu sukeldumiskarjääri alguse kõige hullem hommik. Nii kehva on olla, hirm pole taandunud, hulbin vees, pisarad silmas. Isegi 2m vee alla minekut tekitab paanikat, mõtlen, kuidas peaksin olema võimeline 20m peale minema. Ennustan, et siin mu karjäär ka lõpeb. Hunter laseb mul seal hulpida ja mõelda omi mõtteid, tegeledes senikaua vee all teise õpilasega. Iga kord kui alustan paadi poole ujumist, ütlen endale, et proovi veel, mida sa stressad. Päeva lõpuks olen sooritanud kõik harjutused ja teinud esimese sukseldumise 8m peal 21 minutit. No mida eneseületus!

Nädal varem arvasin, et kõige raskem tegu selle reisi jooksul saab olema vulkaani otsa ronimine ja sukeldumine on raske, aga pean ju suutma ennast ületada.

Vulkaani otsa kõndides saad peatuda ja puhata, omas tempos. Vee all olles väsid õhu stabiilsest tarbimisest ja tahaksid sellest puhata, õhku ahmida. Aga ei saa, oled rõhu all ja ilma kaaslasteta pinnale tõusta ei või. Mentaalselt kõvasti raskem.

Kokkuvõttes ülten, et parim otsus, mille ma olen tükil ajal teinud. Hindamatu kogemus, võimalus tulevikuks, hetked peale sukendumist paadi kuumal päikeseterrassil, sukendumine vihmas, huuled külmast sinised ja süda sees rõõmust lõkkamas, sest just nägid hiigelsuurt angerjalist.

Kogu Utilal oldud aja tekitab minus hämmastust kui arvestav inimene Marlee võib olla. Igal hetkel mõtleb ta, kuidas mulle ja tema rootslasest sõbrale Nichole hea oleks. Tunnen ennast tema kõval nii tohutu egoistina, olen nii harjunud vaikselt otsustama ja nüüd inimene küsib, mida ma päriselt mingist olukorrast ootan. Täiesti ootamatu kogemus. Päriselt soe inimene! Me pole eluaeg tohutult head sõbrannad olnud, aga kui lihtne ja hea see suhe hetkel on. Arusaam maailmast ja kogemustepagas on üpris sarnased – see kahtlemata aitab kaasa. Sõnu pole vaja kui oled inimesega läbi elanud suuri hetki – olgu need hingelised draamad, sünnipäevaseiklused kohalikus ööklubis, sünnipäevajärgsed mangodaikirid rannas snorgeldamise ja sand flydega võitlemise vahepeal, teineteise turvamine merepõhjas vaadates tõtt kaladega…lõputu nimekiri.

Meil on Marleega kujunenud välja mõnus tempo – päeval ajame mõlemad oma asja, mõnikord lähme juba lõunast randa ja jalutama, õhtul koos sööma. Hetkel on saarel madalhooaeg, osad restoranid on avatud ainult nädala lõppudel, baarides ja tänaval on võrdlemisi vähe rahvast, teenindajad on kohati harjunud laisklemisega ja päris humoorikaid olukordi tuleb ette.

Ühte pizzeriasse suundun pitsat kaasa tellima väga väikese rahakotiga. Ooteaeg on pikk ja omanik küsib, kas tahan ootamise ajaks veini. Vastan, et tahan, aga mul on nii vähe raha, et valagu mulle ainult tilgake. Valab suure lähkri, mis hakkab kiiresti toimima mu jäsemetes. Lahkudes löön žestikuleeriva käega pooliku klaasi leti taha vihikusse ja kassasse. Anna veel tasuta jooki….

Kõrghooajal käib saarel kõvem pidu – baare leidub, aga hetkel on enamus kerge pausi peal. Marlee sünnipäev jääb mõnusalt laupäeva peale, suudame veenda ka kõiki sukeldumiskeskuse inimesi minemaks koos baari. Otsustatakse, et ka keskuses on pühapäev “pea-aegu” vaba päev. Oleme selle pundiga juba nii kokku kasvanud, tunne, et tahakski jääda sellesse mulli. Öö viib meid baarist baari ja tantsupõrandalt letini ja tagasi. Ühel hetkel olen baari veele ulatuval terrassil kui üks kutt mööda minnes midagi vaikselt ütleb. Küsin WHAT? Proovib uuesti. Mina ikka ei kuule. Lõpuks karjub DO YOU WANNA BUY SOME WEED? Väga salajane on see missioon tal lõpuks. Vaatan otsa talle rahulikult, et ei soovi. Ju ma olin nii kindla näoga klient, et ta oli valmis karjuma…pagan ikka pidi pettuma.

Süsteemid korteritega on erinevates riikides päris erinevad, see tõdemus lajatab eriti siis kui oled olukorraga silmitsi. Näiteks rendid korterit, aga korduvalt ei ole sul vett. WC poti puhul hommikuti võib see olla väga ebameeldiv üllatus. Dužž ei pruugi vett välja anda õiges suunas, olulised jublakad vee reguleerimiseks lendavad lihtsalt iga 30 sekundi järel vastu seina, korraldades üle vannitoa purskkaevu. Pliit ei pruugi minna kuumaks kauemaks kui 1 minut, sellega vett ei keeda ja muna ei prae. Omanik ei pruugi anda mitut korteri ja välisaia võtit, kuigi elate mitmekesi. Lahenduseks on iga öö üle aia ronimine. Korteri võtme võid ju saada, aga ühel päeval võib lukk eest ära kukkuda. Vee saab ka tagasi kui juhtud leidma maja haldustädi ja ta halastab sulle - keerates vee tunniks lahti. Proovin korduvalt aru saada, miks vesi üldse kinni on – lõpuks käte jalgade ja suurepärase hispaania keele koostöös jõuan järeldusele, et kellelgi naabritest lekib kraan ja ujutab muidu terve maja. Hmm, kas poleks kergem see 1 kraan korda teha?! Ühel päeval ei ole sul elektrit, aga see on ju lihtne – iga üürnik ostab ise omale elektrit. Toas on ettemakstud elektrinäidik, mis jookseb igapäevaselt vaikselt nullile lähemale. Juurde pead minema ostma elektrit voolukompanii kontorist tagatänavas. Ütled, mitu kW ostad, saad talongi koodiga, mille sisestad enda voolureservi masinasse. Samas isegi väikesel saarel saad tellida ukse taha 20L joogivee kanistreid.

Utila on justkui väike paradiis Hondurasel, ametlikuks keeleks on inglise keel, kohalike aksent on kohati küll päris raskesti mõistetav. Maismaa kohta räägitakse piisavalt palju õuduslugusi, just turvalisuse ja valitsuse koha pealt, elame siin oma mõnusas mullis. Üllatuseks on ühel päeval rannas kamp eestlasi – me Marleega siiski enda päritolu ei reeda ja imestame, kuidas nad selle saare üles leidsid.

24 veebruar- Eesti sai iseseisvaks ja mina sain iseseisvaks sukeldujaks. Päris äss tunne on! Ma poleks kunagi arvanud, et vee all saab naljakas olla. Aga naer, mida saad edasi anda ainult silmadega, on kõige siiram naer, mida ma siiani olen kohanud. Kui sinuga on vete sügavustes inimesed, kes toodavad õhumulle ja ajavad kärbseid pähe….


Open Water taskus, lähen märkmikuga randa, peagi saabub üks instruktoritest Chris, üks hollandi plika ja alguse saab üks ägedamaid filosofeerimiskogemusi minu elus. Täiesti löödud olen mõttest, et pean homme saarelt lahkuma ja alustama koduteed.

Lahkumise hommik on ühtlasi esimene päev, kus ma ei pea minema uksest välja 6.45, et jõuda sukeldumislaevale. Marlee teeb seda. Mina tripin saare teise otsa, tagasi jõudes nirisen higist, siiski suundun sukeldumiskeskuse kontorisse, et jätta hüvasti. Ajanappus ei võimalda dušši ja süda ei võimalda lihtsalt lahkuda. Kes on elus kogenud täielikku tühjust enda sees – see on see hetk. Kõik, mis on sulle saanud kiiresti kalliks ja tohutult omaseks, armastuseks, sellest kõnnid sa lihtsalt minema. Viimati oli see tunne peale Mehhiko Rallyt, enne seda alati Lapimaalt lahkudes. Olgem ausad – kerged armumised ei tee seda ka kunagi lihtsamaks. Päevad, mis siiski tuleb üle elada, et nautida kõike head!

Kardan paaniliselt Utilalt laevale minekut – lahkumist saarest ja Marleest.

Õnneks ei lase Honduras mul kaua nukker olla. Buss, mille arvasin sadamast võtvat, et 3h kaugusel olevasse lennujaama otse saada, ei opereeri enam kuna bussifirma ja kohalike vahel oli tulevahetusega konflikt, mille käigus lasti kõik nende bussid õhku. Enne seda puistati mõne aja vältel kõiki reisijaid ja taltsutamatud said mõne noa kõhu sektorisse. Turvaline.

3h otsebussi asemel olen 6h hiljem siiski Perdo Sula lennujaamas. Sõitnud vahepeal ülerahvastatud taksos, ime läbi jõudnud viimasele linnadevahelisele bussile, kaotanud akupanga, maksnud bussijuhile altkäemaksu, et lennujaama lähedal bussist välja saada, istunud kottpimedas bussis tekkinud tuttava sõbra auto peale (kus keegi ei rääkinud enam inglese keelt), läbinud ca 10 politsei kontrollpunkti, näinud kahte täiesti sodikssõidetud autot. See kõik on ääretult meeldiv kui oled ainuke valge ja ainuke naine kogu sellel teekonnal 😊.

Miski mind hoiab ja olen lennujaamas 4h enne oma lendu, järjekord 40 inimesega check-in´s võtab sellest 2h. Ilmselgelt on kohalikul odavlennufirmal vaja teada kõiki su andmeid , sh koduaadressi, mis sisaldab tundmatuid tähti ja jätkulendu firmaga, mida ta arvab mind olevat väljamõelnud. Kontroll on jabur, 10 korda iga nurga peal vaadatakse uuesti passi ja boardingpassi. Mõnele inimesele tullakse koguni lennukisse järgi ja vaadatakse igaks juhuks uuesti pass üle.

Hondurase kontrollsüsteemid on kohati väga veidrad. Buss teeb poolel teel lennujaama peatuse. Mõtlen, et jään istuma, ülejäänud 5 reisijat lähevad peatusesse sööma. Tuleb noormees, käsib mul välja kolistada, 15 minutiks, kuna ta peab uksed lukku panama. Lähen õue. 5 min hiljem hakkab taa kõiki bussi suunas hõikama, paigaldab bussi ette plastiklaua, ise seisab selle taha. Jõuan temani – küsib piletit. Pahvatan täiesti siiralt – kas sa tõesti ei mäleta mind?!!? Minu tulevane transpordisõber hakkab lahinal naerma. Poiss jääb stoiliselt laua taha ja nõuab piletit.

Fun fakt, et bussipilet maksis 125 raha. Altkäemaksu, et saada suvalises kohas lennujaama lähedal bussist välja, maksame transpordisõbraga mõlemad 100 raha.

Kuidas iganes see toimuma sai, igatahes kell 5 hommikul olen Miamis, maganud täpselt 1h kõikudes kõrvalistujate õlalt õlale. Lennujaama pakihoid tehakse lahti kell 9 hommikul, lähemal uurimisel selgub, et üldse mitte iga päev. Mis kasu sellest teenusest on? Kell on 6 ja mul on järgmise lennuni 12 tundi. Lahenduseks sõidan rongidega teise lennujaama, lunastan pagasile koha, järgmise rongiga seiklen linna. Hiljem sama ring tagasi. Jalutuskäik Down Townist Miami Beachile kujuneb väga ebahügieeniliseks tegevuseks – metsik niiskus. Beachi vesi ei kutsu ja lõpuks vist võib öelda Welcome euroopa  - soojamaa lõhn peab küljes püsima. Samas nüüd on siis USA´s käidud onju? NYC lennujaam minnes ja Miami Beach tulles. Terve USA saab kaardil ära kraapsutada ma eeldan :D.


Inimesed tihtipeale arvavad, et üksi on keeruline reisida, küsitakse, kas see on julgustükk. Tegelikult on tõde hoopis teisel pool, see on imelihtne. Esiteks üksi reisides pole kunagi halb tuju, sa ei saa kellegi peale närvi minna ja keegi ei saa sind närvi ajada, su tuju rikkuda. Teiseks võimatu on olla mossis ja pettunud. Saab olla kurb, aga see tunne ei kesta tavaliselt kaua, kui sa ei lase tal seal olla. Saab olla väsinud, selle vastu aita puhkamine. Saab olla hirmunud, selle vastu aitab lihtsalt selja sirgu ajamine. Saab tekkida vajadus emotsioone väljendada, kogemusi jagada – selle jaoks leiab mõttekaaslasi igal sammul. Üksi olles tullakse sinuga igal sammul rääkima, kordades rohkem kui kahekesi reisides. Satud põnevatesse vestlustesse näiteks üllatud, et noored Briti kutid oskavad küsida, mida eeslased arvavad venelastest ja sealsest riigikorrast. Üllatud, et nad ei arva, et Eesti ongi Venemaa. Kohtad inimesi, kelle vaatenurk elule on hoopis erinev harjumuspärasest.

Elus on nii paganama häid ja ilusaid hetki, oluline on neid märgata ja lasta hetkel ennast kanda, mitte otsida seda, mis võiks häirida. Depressiivsuse faktori viib reisimine nulli. Kui satud kokku kellegagi, kes hakkab seda tunnet vales suunas manööverdama – lahku, mine ise edasi, hoia neid kes kannavad sind positiivselt edasi. Ainult hea!

 

 

 

Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Sitsiilia - laguunisaladused, nõiakaevud, Bookingu hullus ja siiras väikelinlus