Loco in Acapulco: Dumball 2020 Hulkur Team Story. WOW!

Elus on asju, mida sa ootad ja on asju, mida sa kannatamatult ootad. Oht selle juures on alati pettumus. 2018 aasta detsembris saatsin Dumball Rally’l osalemiseks taotluse Inglismaale korraldajatele. Teemaks 2020 jaanuar Mehhiko Rally VW Beetle vintage mudelitega. Korraldajate eesmärk oli saada kokku kuni 150 meeskonda, anda kõigile autod, mille vanus on vähemalt 25 aastat, väärtus alla 1500 naela, sõita algusega Mexico Cityst mööda Michoacani rannikut Acapulconi ja tagasi MC’sse, kokku ca 2800km.

Märtsis 2019 saime kirja – Hulkur on tervitatud ja 18-28 Jaanuar 2020 peame olema Mehhikos. Dumball tõmbab tähelepanu Teenage Cancer Trust fondile ja kogub neile annetusi, iga inimese kohta panustavad osalejad vähemalt 1000 naela. Asusime Hooandja ja sõprade abiga eesmärki täitma ja detsembris 2019 ei olnud enam mingit kahtlust, et lähme, vaatame on Beetle üle ja kaunistame ta Hulkurile vääriliselt.

2020 Mehhiko Rallyga koguti 60 000 naela ja sellega täitus 1mlj naela, mis Dumballi abiga on Teenage Cancer Trustile kokku saadud. Osalejate seas on nii haiguse põdejaid kui varalahkunud noorte vanemaid, mis toob probleemi eriti reaalselt kohale ja paneb eesmärki üha enam täitma.

Hakkame selle seiklusega nüüd peale.
PS! Jutt on pikk, aga lühem video on siin: https://www.youtube.com/watch?v=9rS70iELvpc

16.jaanuar.2020 alustame  Kaspari ja Silveriga sõitu Pärnust Riia poole. Eelmisel õhtul pakkisime koos kottidesse hulgaliselt kleepse, markereid, dekoratsioone, lihvisime viimaseid detaile.

Kõik tundub klaar….AGA kas ikka on…teel avastame, et lend läheb läbi USA ja meil pole otseühendus, peame USA’s lennujaamas uuele lennule uuesti checkkima. Ja mida meil pole – USA sissesõiduluba ESTA’t. Megakiirelt teeme autos taotlused ära, netileht ütleb, et 72h on menetlusaeg. Loodame Oslo lennujaama pikale pausile, et äkki selle ajaga on ESTA käes.

Riia lennujaam – näidake ESTA’t, teil on ju otseühendus NYC’sse. Meie, et laske Oslo lennule! Ei lase. Täielik paanika kolme inimese silmis. Silver helistab saatkonda, mina vaatan juba uut lendu üle Amsterdami, Kaspar on kadunud. Saatkond ütleb, et tavaliselt menetletakse 20min – 72h. Samal hetkel jookseb eemalt karjuv Kaspar, et ESTA koduleht ütleb tema taotlusele “jah” – vaatame kiiresti kõik enda ankeeti ja kõigil on “jah”. Turboga prindime paberid välja ja jookseme väravasse. Huh, 2400€ nagu maast leitud – täpselt nii palju oleks uued piletid maksma läinud. Final Call - 1 sekund on aega lennule jõudmisega, aga kokkuhoidu peab tähistama ja jõuame aja ideaalselt viskiostule kulutada.

30 tundi hiljem oleme läbinud Oslo lennujaama, kus kõik inimesed peale meie olid saanud smart casual stiiliteate, USA’le kohaselt söönud NYC lennujaamas kohalikku rahvustoitu McDonalds’s, võidelnud mõnede ülekilodega käsipagasis, käinud korra Mehhiko pinnal Guadalajaras, jõudnud Mexico Citysse, hankinud kohalikud SIM kaardid ja maandunud enda majutusse.

La temperatura belissima, Bolt töötab, 6€ lennujaamast kesklinna, Airbnb majutuskutt on meie katuseterrassi tuppa õlled jahedasse pannud – mida muud kui käed katusel laiali “Welcome to Mexico”. Esimene asi, mida teed uude riiki jõudes? Lähed vaatamisväärsusi otsima? Meie lähme turule autodekoratsioone otsima. Väsimus on samas päris korralik, suundume turu kohvikusse plaaniga teha pits parimat kohalikku jooki mezcal (kes ei tea, siis see on veel parem kui tekiila, Eestis hetkel väga vähe saada). Vahime menüüd lolli näoga, kehakeeles veel rääkida ei oska ja mingi ime läbi lõpetame pitside asemel kolme hiigelmargariitaga. Õhtusööki otsides tuleb tänaval Hulkurite suust: “siin on liiga lärmakas, lähme mujale”. Ilmselgelt on see trio kustunud ja alustame parem uue hooga peale magamist.

Käes on 18.jaanuar ja saame kokku Dumball’i rahvaga – Hotel Galeria Plaza Reforma on staabiks. Lunastame juhendid, kleebised ja valmistume kell 12 autoparklasse minekuks, kus meid ootab 24 põrnikat. Jah, osalejate kogus sai oodatust madalam.

Jalutame autoparkla poole ühtse kolonnina, tee peal saame veidi aimu, mis inimestega tegemist on, korralik põnevus kogub tuure. Kõnnime mööda keerdussõiduteed parkimismaja katusele ja vopaaaa -Beetleid siin on – üks ilusam, teine koledam, mõnel rehvid juba tühjad, mõni valge, mõni kollane, sinine…loos peab meile hea tooma! Autod on kohaliku asja-ajaja Nicholase sõnul üle vaadatud ja sõidukorras, aga kui midagi leiame, siis andku talle teada - mehhaanikud vaatavad kohe üle.

Tõmban loosiga meile kõige lopergusema isendi, mille kohta öeldi, et näeb halb välja, aga töötab nagu kella-värk. Elame näeme! Ah, et mehhaanikud on kõik autod üle käinud – meie auto istmed ei püsi põrandas; turvavööde kinnitusi pole; gaasipedaali pole, on ainult pedaalialune rullik (kuni Rally lõpuni). Ühel autol kukub süütelukk välja, ühel on rehvid puruks, käima ei lähe paljud. Päev hiljem tundub, et nüüd on esimesed hetked, kui mehhaanikud autosi näevad, siin pole tegemist “varjatud” vigadega. Korraldajate sõnul on kogu asjaajamine mehhiklastega kulgenud stiilis: kõike saab!

Reaaluses on lubajad lihtsalt ennast kratsinud. Inspekteerides isendeid tõden, et meie oma on seest kõige inetum. Poisid võtavad enda peale välidisaini, asun sisekujunduse kallale. Parimad tööriistad katkiste istmete, logu armatuuri, mädanenud autopõhja juures on loomulikult MacGyveri teip, kahepoolne teip, kuivatatud lõhnavad puuviljad, tähelepanu endale tõmbavad jõuluvalgustid, joonistused. Välidisain saab kõva panuse meie toetajate nimede ja logode näol, erivärvilisi hulkureid, agaave, laime tekib spray värvidega kõikjale. Kapoti kujunduse võtab enda kanda kohalik tänavakunstnik, kelle käe all valmib massiivne tekiila pudel meie nimede ja kahe olulise riigi lipuga. Autode pimpimiseks on tiimi kaasatud Victor Toys, kellel on omanimeline TV-show, kus nad teevad Mehhikos Pimp My Ride stiilis saadet. Victor on kuulus, käib jutt. Rally lõpuks pole me veel näinud ühtegi inimest, kes teda tunneks….samas ta ise nägi kedagi, kes temalt autogrammi tee peal küsis. Poole päevaga Mexico City parkla katusel kõva muusika ja möllu saatel saavad kõik autod täiesti omanäolise välimuse. Rally avapauk on õhtune kostüümipidu, kus kõik on vastavalt autode stiilile ennast rõivastanud. Super Mariod, Mesilased, Kuldsed, Just Abiellunud, Med Õed…jne. Ja 3 lihtsalt Hulkurit.

Let The Show Begin – 19.jaanuar lähme värskelt värvitud autode juurde, ajame nad parklast tänavale ja juba 2,5h hiljem olema valmis gaasi vajutama. Mul on au olla esimesel päeval roolis – vana auto on mõnusalt jäik ja nõuab tundelist, aga väga jõulist käsitlemist. Välja ei taha teda suretada, käima ei pruugi meie masinatest ükski starterist minna. Auto tagaistmel istudes on väga lihtne roolimehega valjul häälel õiendada, kuni pole ise roolis olnud, ei saa absoluutselt aru auto käitumisest. Ainult roolis istuja tajub kui kõrgel peab pöördeid hoidma, et masin üldse edasi liiguks, teised karjuvad juba ammu “vaheta käiku!!!”. Teisel sõidupäeval istun mina taga ja Kaspar on roolis, õiendan rohkem kui ühel korral, ajades teda piisavalt närvi. Järgmisel hetkel kui mina olen roolis, istub tema taga ja tõdeb, et see mootori peal istumine ongi jube ja rohkem kui ühel korral kostub: “vaheta käiku, pidurda, sa sõidad nagu maniakk”. Peagi õpime üksteist usaldama, kes roolis, see otsustab. Õpid autot tundma nagu enda viite sõrme. Täiesti uskumatult lihtne, aga kasulik oskus, mis tekib juba esimesel päeval on konvois läbi linna sõitmine. 24 autot moodustab 3 konvoid, igaühel on raadiosaatja, millega ollakse oma konvoiga ühenduses. Reastumisel tõmbab tagumine vajalikku ritta, teised tema ette – loogiline, aga igapäevaelus täiesti mitte pähe tulev käitumine.

1. päev on lootus jõuda Morelia koloniaallinna, üle kiirteede ja kergete mägede. Esimese kahe tunniga olema liikunud mõne kilomeetri Mexico City äärelinna suunas, autod hakkavad näitama, mis puust nad tehtud on ja nii mõnelgi korral on selleks üpris tohletanud karuputk. Kordagi ei suuda korraga töös püsida kõik autod, keda tuleb lükata, kes kuumeneb üle, kelle kapotid tuleb siduda köiega katuseraami külge parema jahutuse saavutamiseks, kellel saab kütus otsa (kuigi mehhaanikud lubasid, et kõiki on tangitud), kellel vahetatakse küünlaid. Meie auto vurab kuni ühel hetkel käib tohutu pauk. Mehhaanikud hindavad olukorda normaalseks – sõidan edasi ja mingil hetkel tõden ikkagi poistele, et “midagi koliseb”. Rally läbivaks huumoriks saab - “midagi koliseb” - kui lärm on nii kõva, et enda mõtteid ka enam ei kuule. Hakkab hämarduma, 4’st plaanitud sõidutunnist on juba saanud 8, võtame pikka sujuvat ülesmäge ja Hulkuril kaob jõud.

Viimane lause raadiosaatjasse “Hulkur lost power”. Tagumisest autost kostub: “Hulkur, you are smoking”. Kaspariga hüppame esiistmetelt välja, pauguga uksed kinni, tagaistmele kinni jäänud Silver karjub: “Laske mind siit välja”. Õnneks siiski leeki ei järgnenud, laseme autol jahtuda, starter särtsu ei anna, Kaspar läheb rooli, auto lükatakse käima ja aegluubis ta sellega mäest üles rullib. Kaalukergenduseks jään mina korraldajate bussi, kus on juba katkise kiirabi auto naised ja roolis Matt. Matt’l on huvitav sõidustiil – ta üritab bussi manuaalkäigukastist automaati teha, nühkides igal võimalusel käikude ümbert raginaga metalli. Sõidame konvois, aga Kaspar ja Silver kaovad Moreliasse jõudes silmapiirilt ning nagu hiljem selgus siis nad lihtsalt surusid jõuga auto läbi koloniaallinna garaazi. 

Mehhaanikutelt tuli lubadus, et hommikuks on auto uuesti üle vaadatud. Mina trehvan samal ajal korraldajatega õlut juures Super-Mariote tiimi, kes ütlevad, et Hulkuri poisid on vist päris vihased. Ma ei usu seda! Ja neid nähes selgub, et see polegi tõsi! See kõik on üks jabur väljakutse!

Samas sakslaste tiim nimega German Engineering…nende auto läkski põlema. Täpsemini tagaistme all oleva aku klemmid süütasid istme - tõmbas leegi üles ja mille muu käepärasega sa ikka kustutad, kui õllega! Saksa täpsus. Olgu öeldud, et nende kuttide auto sõidab peale leeke lõpuni valatult, nad korjavad kõikidelt autodelt parimad palad ja jätavad auto Mehhikosse enda tarbeks sõbra hoovi.

AJ ja Matti auto on aga põhjast nii roostes, et õllepurgid ja turvavöö ots kukuvad läbi põranda asfaltile. Tagant läheneb saksa tiim ja raadiosse kostab aksendiga: something is dropping from your car.

Esimene päev jäeti tee äärde 1 auto, väikese mehe väike auto. Kaputt. Ta jättis targa mehena autosse kõik enda asjad, kaasaarvatud võtmed, auto pandi mingi tankla lähedale. Järgmisel päeval autole järgi minnes tõdeti, et Beetle on kadunud kogu täiega. Mehhiko on muidugi imedemaa – viimasel päeval teatas Vicrot, et auto leiti üles ja on uuesti Mexico Citys. Jajah, Mehhikos juhtuvad sellised imed – ega Victor ju asjaga ometi seotud polnud.

Ühe tee äärde jäetud auto seltskond paigutati päevaks ringi teise autosse, pagas aga kolmanda auto katuseraamile. Aga kes kontrollib kinnitusi, kui ise ei kontrolli? Teravamas kurvis see pagas kuristikku lendas.

Esimese päevaga juba selgeks, mida tähendab Dumball time – 4h võib vabalt võrduda 16h’ga. Kui oled inimene, kes soovib nende päevade jooksul varakult järgmisesse hotelli jõuda, basseini ääres kokteili juua ja käsi mitte määrida….väldi seda formaati. Sinu jaoks oleks see Rally üks lõputu kannatuste rada! Kui oled inimene, kes katkises asjas näeb võimalust seda remontima hakata – registreeru kohe järgmisele Rallyle. Meie läheme igatahes!!!!!

Inimeste väljavaated elule on päris erinevad. Näiteks kui keegi nuriseb, et autod ei tööta korralikult – kui seda kõike siin juba esimene päev seiklusena ei suuda võtta, on päris raske nädal tulemas. Lõunapausi tehes on tee ääres Subway ja kohalik toidukoht – me oleme ainukesed, kes lähevad kohalikku…miks toita massikette ja tarbida sama, mis on kodus kättesaadav? Tee äärtes on hiiglaslikud jõusaalid, aknad maanteele – miks meeldib inimestele süsteemi järgi saalis karata, vaadata seina ja joosta kohapeal? Elu möödasaatmiseks on päris palju kelmikamaid viise.

2. Rally päev algab vingu täis parklas, kus mehhaanikud kõiki autosi timmivad. Meie mootori 4 küünalt on täiesti eriooperist ja saavad kõik vahetatud. Aega võtab see protsess tunde ja selle ajaga jõuame linna pealt hankida autole uued säravsinised jalamatid, mürkrohelised istmekatted, sprayvärvid viimase lihvi andmiseks kapoti alla, joogivahendid kapotibaari tööshoidmiseks. Iga päev autole väike värskendus. Kapotibaari sisse seades jään vahele Mattile ja korraldajatele. Saatebussi on jäänõud vaja ja nähes meie oma saavad nad kohe aru, et varastasime selle hotellitoast esimesel päeval. PS! Viisime selle viimasel päeval tagasi, küll väga räpasena. Kui uksepoiss selle laualt leidis, läks tal tükk aega menetlemisele, kuidas see sinna on saanud. Ju mõtleb tänaseni.

Täna on päev, kus veel üks auto sai oma lõpu. Maanteedel on tohutud lamavad politseinikud, üks neist haaras kaasa Beetle mootori ja käigukasti, mehhaanikud tegid, mis nad suutsid, aga elulooma sellest autost enam ei tulnud. Seltskond USA/Puerto Rico kolis korraldajate bussi. Samas seal samas matusepaigas peatus kohalik, kes ostis auto 200 dollariga neilt ära. Tundub, et keegi on võimeline mistahes olekus autole elu sisse puhuma.

Raadiosaatjasse on väga lihtne öelda “bump” – lühendina speedbump’st. Ja hoiatamist need mäed vajavad, rünnata võivad nad ootamatult kiiresti. Sama kiiresti ründavad ka hiigelkraatriteks kujunenud augud keset teed. Mariote tiimiga harjutame erinevaid keeli – “Lamav politseinik” on kõikidest kõige hullem. 3 poissi, kes esimesel päeval on Super Mariod, hiljem superkangelased ja veel hiljem mungad, saavadki meie peamisteks sõpradeks. Koos nii heas kui halvas ja suhtleme tänase päevani 😊.

Samora linna eel küll kaotame ühe auto, samas meie auto saab uued katuselindid ja aega parajaks tehes saab Silver saapad viksitud. Filigraanne teenus, mille hind on alla 1€.

Jõuame Chapala järve äärde hotelli kell 23.20, plaan oli ca 16 jõuda – hotellimanager on ilmset tark inimene. Jõuab 80 näljast ja janust inimest ja ütled lihtsalt, baar on kinni! Ja kõik see tiim saab jalutada tanklasse saiakese otsingule.

Chapala järve hommikusöök algab Victori kirjeldusega kartellikohtumisest maanteel. Terve meie konvoi võeti maha maskidega meeste poolt ja ilmselt ainuke põhjus, mis pääseti ilma suurema altkäemaksu maksmata, oli tänu autode täiesti idiootsele välimusele. 
Lisavahendina kasutas Victor enda sotsiaalmeediat, tehes video maskiga meestest jutuga kui õiget asja mehed ajavad. Endal süda sees puperdamas.

Teel kohtame hulgaliselt hambuni relvastatud politseinikke, uksevalvureid, segase missiooniga ametnikke – aga kõik lehvitavad meile rõõmsalt – hirm, et meis nähakse ohtu või võimalust, kaob väga kiiresti. Päris ausalt – Mehhiko kujuneb lõpuni välja kordades puhtamaks ja turvalisemaks kui ma oleks eales arvanud. See, et oled valge turist ei huvita küll mitte kedagi ja kindasti pole kohalike esimene mõte sind petma asuda.

Esimestel päevadel nägime vaeva, et Ombrete autot käima lükata, nad ise olid samuti lükkajate meeskonnas. Siis otsustasime, et meetod, kus nad ise ka lükkamas on, seejärel autosse hakkavad komberdama, on liiga ajamahukas. Strateegiaks sai, et nad istuvad sisse ja me lükkame nad käima. Alates ca 4’st päevast ei viitsi isegi meie enam autost välja minna ja selgub, et autode pamperid on piisavalt kõvad, et lükata. Vaatepilt, kus kaks veidralt dekoreeritud autot plekkipidi koos veerevad, saab ilmselt osaks paljudele kohalikele – olgu see lukshotelli munakiviparkla, suurlinna keskristmik, mägine külatee, kruusatee. Kui asi vajab lükkamist, siis põmaki ja lähme.

Mehhaanikutel on hooldada 24 autot – see pole väike kogus arvestades purunemissagedust. Meie konvoi saab arenduse Silveri ostetud kruvikeeraja näol. Saame ise reguleerida mootorite õhu ja kütuse peale-laske suhet ja tuleb tunnistada, et see oskus mõjutab terve rally vältel meie konvoi võimekust. Lisaks muidugi ajaviiteks googeldatud “VW engine manual” – tänaseks päevaks on need väärt õppinud mehhaanikud Eestis.

Päev ja hetk kui jõuame Puero Vallartasse on rahva jaoks piire avav. Inimeste ookeanivajadus on juba mitu päeva pitsitanud.  Olukorra leevendamiseks võib kümneid dumballereid näha esimese asjana mitte kotte lahti pakkimas, vaid bassini hüppamas ja baari teenuseid trussikute väel tarbimas. Tugevamad (loe: Kaspar Silver ja kohalikud) jõuavad ikka reaalselt ookeani ka!

Päev Puerto Vallartast Manzanillosse algab sujuva stardiga – otsustame nelja autoga teele minna kuna kogu konvoid nagunii kokku ei saa – meie konvois on ka korraldajate autod, kes reaalsuses ootavad alati viimaste lahkujate järel hotelliparklas. Viimased lahkujad aga sõltuvad mehhaanikutest, kes peavad iga ööga enamus autodel kõvasti juppe vahetama. Oleme peaaegu linnast välja jõudnud kui järsul tiheda liiklusega ülesmäel Fuck it 2 auto lakkab töötamast. Proovime seda väikese laugema jupi peal käima lükata. Või noh poisid üritavad, tüdrukutega hoiame ülejäänud autode mootoreid töötamas, aga temperatuur on 35 kraadi ligidal ja kardame kõikide masinate pärast. 6 higist meest ja 1 seisev mootor – ei lähe. Sulgeme liikluse, keerame auto ninaga alla mäge, rooli satub Kaspar, lükkame ta mäest alla ja kuni silmapiirilt kadumiseni me igatahes töötava mootori häält ei kuule. Hea on see, et tal pole kaasas ei telefoni, raadiosaatjat ega isegi särki. 10 minutit hiljem kuuleme eemalt tuttavat takti podisemas ja sealt ta tuleb, tuleks motikaga, oleks hambavahed putukaid täis. Käima läks. Iga mees oma autosse ja läki! 

50 km eemal padukõrbes otsustab meie auto, mida te siin punnitate, päevitage ja võtke üks õlu. Pikal ja laugel tõusul tuleb selja tagant autost meile signaal: Hulkur, te suitsete. Nojah, kõik 4 autot tee äärde, päike lagipähe ja 30 minutit sundpausi. Järgmised 50km hiljem teeme slaalomsõitu oma konvoiga, sõidame üksteisest mööda, kellel parajasti jõudu on ja järsku lendab tee servast või jumal teab kuskohast kummitükke. Näen ja pean neid milleks iganes.

Varsti kostub raadiosaatjasse, et Fuck it 2 auto vibreerib, peatume, inspekteerime, ei näe probleemi. Sõidame veel 10km ja asi kisub hulluks, peatume uuesti ja juhipoolne rehv on olematu – aa siit need kummitükid. 100m eemal rehvitöökojas kisutakse rehv veljelt ja paigaldatakse uus toore jõu ja 10$’ga. Edasi!

Rally korraldajad panevad aegajal päevadele lisamissioone, tänane on tiimipüramiid, mille tipus on mehhiklane. Et teostus oleks ebaloogiliselt sooritatav paigaldame enda oma hotelliranda vette, täiskasvanud inimesed, aga selle peale ei mõtle kui kiiresti alumisel real pinnas kaduma hakkab. Kohalik tüdruk puikleb, aga veename teda tippu ronima. Peika tal on fotograafiks ja pole elus midagi sellist vist kogenud, igatahes esimesed hetked unustab ta pilti teha ja lihtsalt VAHIB ammulisui. Kambaga karjume:” Tee pilti ka, tee palju.”

Kahjuks näen ja kogen või siis saan nüüd aru, kuidas osad turistid riike näevad või tegelikult ei näe. Terve Rally aja oleme luksus resortides ja enamus meie rahvast ei käi sealt väljas. Süüakse hotellitoitu, hotellid on kesklinnast kaugel, viibitakse oma mullis. Lausa äramainimist vajavad tegelikult hommikusöögi laua menüüd: puudub sink/juust/sai lahendus, küll aga saab rikkalikult kanakoiba, BBQ ribisi, igasuguseid lihakastmeid, seakõrvu, kanasuppi… ja siis tavalisi muna/jogurt lahendusi. Me oleme tihti ainsad, kes igale õhtusöögile linna lähevad, tihti on takso ainuke variant ja vb tundub enamusele lihtsam hotelli jääda. Manzanillo linnatiirult tagasi jõudes on saabunud ka kõik teised konvoid. Päeva eredaim hetk oli paljude jaoks hotelli jõudmine: ülesmäge ca 20 minutit mööda ca 40 kraadist munakiviteed – kõik kartsid, millal see mootor kokku jookseb. Emotsioonid on laes ning isegi kui hotelli lobby kohvik proovis ennast sulgeda, siis hetkel kui korraldajatest 1 asus klaveri taha ja teine klaveri äärde laulma, sulgemisplaan katkes.

Manzanillo- Zihuatenejo tõotab tulla kõige raksem päev, 450km mööda kuuma osaliselt mägiteed rannikul, suured altituudi erinevused, niiske kliima, tähendab palju putitamist mootori kallal. Otsustame võtta selle ette oma 4’se konvoiga. Plaan on alustada reaalselt sõitmist kell 8.00, kuna minimaalselt peaks kuluma sõidule 12h, seda eluterve autoga. Paanikas, et jään parklasse hiljaks, eksin kohe hotelli territooriumil ära ja saangi 3 autotäie pahameele, topi oma kott nüüd peale ja hakkame minema. Hirm on mõnikord suurem kui olukord ise. Meie autodel pole terve päev probleeme ja oleme kell 16 (4h minimaalselt plaanist varem!!!!) oma oranzi rand-lift-rand hotelli tubades. Hotelli randa saabki ainult liftiga, aga see tähendab vähemalt, et 15 korruselt on kiire tee peadpidi laintesse sukeldumiseks. See hotell on imelik hiiglane, kaldrõdudega monstrum, kuid siiski vees olles paistab meie tuba kaugelt silma. Kõik on steriilne ja siis seal on Hulkuri tuba, mille rõdu on 15 minutit peale jõudmist täis kuivavaid riideid, nagu mustlaslaagri pesupäev. Ujumise keskel tuleb shokk – Jonty, meie põhisõprade Ombrete tiimist peitis eelmisel õhtul passi enda eest ära ja jättis selle paraku peidupaika eelmisesse hotelli. Hotellist pannakse sohver varahommikul sõitma. 400 naela vähem, 12 tundi hiljem on pass kohal. Reis saab jätkuda! Me pole hotellis kunagi nii varajased olnud ja lausa segadus tekib, mida teha. Üks on kindel, linna sööma. Taksod sõidavad, oma autode peale ei hakka õhtuses linnas lootma. Söök söögiks – mida teeb üks suurem rally kamp – lõbustusparki autodroomile, kuhu mujale kui oled päevad läbi harjunud roolis olema. Järgmisel päeval on kehal rohkem kui 1 sinikas, mis annab märku üksteise rammimisest, vabalangemise tooli pitsitusest, lasteautode ruumipuudusest.

Lõbustuspargi ja hiigelpudelis Corona seikluselt jõudes on kell 00, kohale on jõudnud peaaegu kõik tiimid. Päeva jooksul on renditud siiski ka Toyota Hiace koos autojuhiga, liiga palju lohistatavaid isendeid tekkis ning enamuse jaoks oli päev täpselt nii raske kui prognoositi. Korraldajate rendibuss tuleb mehhaanikute bussi taga nööri otsas. Mehhikos ei tohi pimedas autosi nööri otsas vedada ja sellest sai ka tänane esimene kokkupuude politseiga. Õnneks soodne!

Kõik on imestunud, kuidas meie nelja auto konvoi nii hästi toimib, uuritakse, kes on meie liider ja kuidas teeme otsuseid teel olles. Ühest suust kostame, et koos teeme kõike. Arvatakse, et see pole võimalik. Aga imelikul kombel on see 100% tõsi. Päevade jooksul tegelikult näeme olukordi, mis meie peadesse ei mahu. Teise konvoi auto on tee ääres katki läinud, meie jääme oma konvoiga seisma, et abi pakkuda ja nende konvoi tegelikud liikmed sõidavad lehvitades mööda. Meil ei juhtuks seda ka hädaolukorras.

Acapulcosse plaanime jõuda ühise konvoina, lepime kokku kohtumise enne linna rannaäärses baaris. Kogu konvoi kohalejõudmisele kulub ca 5 tundi, mille jooksul jõuame kõik joogid baaris läbi proovida, pesta leti taga kõrsi, pälvida baaritöötajate respekti sõnadega “love people like you, who just don’t give a fuck”, avada Hulkur baari auto kapoti alt, sõita hobustega, nautida päikeseloojangut. Viimasena saabuvad korraldajad, kelle kasutuses oli alguses 1 uuem renditud Beetle ja 1 VW renditud hipibuss. Beetle anti Puerto Rico tiimile surnud auto asenduseks ja renditud korralik hipibuss vajab veel rohkem mehhaanikute abi kui katkised autod. Tänagi hüppab paar inimest sohvriga Hiace’st välja, sest hipibuss lihtsalt ei olnud võimeline mägesi ületama. Bussile on pandud 1.6 mootor – sama, mis Beetle’le. Ilmselgelt 8 inimest + nende kohvrid ei ole selle mootori suurim unistus. Rally lõpuks on bussilt tõmbamise käigus ära tulnud ka pamper, kogutud erinevaid kleebiseid, heledale nahksisule aetud paar bloody Maryt – aga ega rentija pole ka oma lubadust anda kõigile kontrollitud autod ja 2 töötavat rendimasinat, täitnud. Korraldajad ikkagi südametunnistusest viksivad bussi piinlikuseni puhtaks!

Asume lõpuks Acapulco suunas terve konvoina teele, Ombrete auto annab linnapiiris alla. Veedame 2h tee ääres: kohalikud mehhaanikud, omad tarkpead, lollides kostüümides õllejoojad – aga abi pole, auto jääbki tee äärde. Parem suundume oma hiigelterritooriumil asuvasse hotelli, kus tubadesse peab liiklema golfiautodega, igal toal on oma bassein, vaade lookleb üle terve Acapulco ja taamal asuvate mägede. Rally teemanimi on Loco in Acapulco – ööklubi Palladium on Locode jaoks valmis. Enne minekut selgub, et mehi ei lasta sisse lühikeste pükstega, enamus suunduvad vahetama ja mina koos ühe plikaga sõidame klubisse. Klubi ees on päris naljakas vaatepilt – kaks matkasaabastega valget ja ülejäänud kõrgete kontsade ja miniseelikutega kohalikud.

Aga meile avanevad uksed ja VIP ala on valmis teenindama. No ma ei oleks iial arvanud, et Mehhikos on inimesi, kes on võimelised selliseid kokteilihindu tasuma nagu selles menüüs. Noh, muidugi kauba peale saab vaate linnale, konfetilennud, tugevad pasunahelid ja lakkamatu lauateeninduse. Jah, mehed saavad veel WC’s täisteeninduse proualt – kraan keeratakse lahti, seep pannakse kätte, käed nühitakse puhtaks, kuivatatakse ja saadetakse teele. TIP’I võid muidugi vabalt jätta. Naiste WC’s saab ainult salfakatüki kätte, muu töö tuleb endal ära teha.

Klubist koju minnes on meie Loco in Acapulco Kaspar, isegi taksojuhi märkus läheb täppi. Kasparil on veidi raksem õhtu ja samal ajal kui meie Silveriga tanklas öist snäkki ostame, jookseb Kaspar taksosse, sealt välja, tanklasse, tagasi taksosse, uuesti välja….jõuame Silveriga uuesti autoni ja taksojuht naerab südamest viidates Kaspari peale: LOCO.

Eelviimane päev Avapulcost Cuernavacasse peaks olema üks lihtsamaid, meie jaoks kujuneb see Flinstoneside multikaks, kus jalutame autodega 160 viimast kilomeetrit. Meil on viimased päevad originaalis olnud 7 auto asemel aktiivses konvois 4 autot: meie, Ombred, Fuck it ja Fuck it 2. See neljast autost koosnev kamp on täiesti uskumatu – olema nende päevadega täiesti kokku kasvanud ja tunne, et kedagi ei jäeta hätta on ääretult soe. Täna lakkab kõigepealt meie auto mootori neljast silindrist 2 töötamast. Seejärel ei lähe auto üldse käima, särtsu pole. Lähim töökoda on 3km kaugusel, otsustame sinna tõmmata.


Turvavööd maha lõigatud, köis ehitatud ja vamos! Mehaanik teeb siuh-sauh aku küljes särtsu korda, auto veereb jälle, jätkuvalt küll 2 silindri peal. Ombrete auto on paar päeva tõrkunud ja enam edasi minna ei taha. Meil on 2 töötavat autot ja 2 katkist. Olukorrad vahelduvad, ühel hetkel oled nii õnnelik – kui auto liigub, on kõik hästi, kuni hetkeni kui auto seisab ja istud kaktusega kõrvuti tee ääres. Raadiosaatjates küsime teineteiselt pidevalt: kuidas on? Vastus läbi tohutu kolina on: liigume, järelikult hästi! Oma tavaauto juures sellist kolinat kuuldes oleks võimatu arvata, et kõik on kõige paremas korras.

160km võtab aega päääääris palju tunde ja näeb välja niimoodi. Ülesmäge: ühte autot tõmmatakse, teist lükatakse pamberist, vahepeal veokorras autod vahetuvad kuna needki vajavad puhkust ja kipuvad tossama minema. Ühel vedavatest autodest pole raadiosaatjat, läks ööga kaduma, tema peab otsustama, millal teist lükkama hakata. Ühel hetkel seisame kiirteel keset tõusu, levi pole, kraavis vedeleb paar korjust, õlu ja toit on otsas, autod käima ei lähe, hääletamise peale tõmbavad kõik autod teise ritta. Variant on 5 tundi oodata tagant tulevaid mehhaanikuid, aga õlu on ju otsas….Kaks autot läheb jälle käima ja surume ennast üle mäe.

Sõidame sisse linna, kus on järsud ülesmäge munakivi teed, esimese käiguga kolmekesi hingeldame autos, mine-mine, woop-woop, hoog jääb järjest väiksemalt ja enam väiksemat kui esimene käik meie põrnikal kahjuks pole. Järsku – põmaki ja liigume hoogsalt. Fuck it 2 sõitis tagant sisse ja üles me liigume! Järgneb Ombrete ja Fuck it karavan, Ombrete autot tõmmatakse, aga tee on nii libe, et teine ei jõua lihtsalt üles vedada. Kolm meest mungarüüdes lükkavad oma autot samal ajal kui seda tõmmatakse. Hotelliparklasse jõudes on koostööemotsioon enam kui laes, teised konvoid jõuavad samasuguste meeleoludega ja see tants-trall, mis hoovis lahti läheb…😊. Ühel hetkel hotel otsustab, et nüüd on une aeg ja meie hoovifestival suunatakse tuppa – teenindajatel on kustumatu missioon meid keldris asuvasse kinnisesse ruumi lükata – siin võite lärmata. Aga proovi sa kinni hoida 50 pulbitsevat inglast.

Päriselt see kokkuhoidvus, mis meie konvois ja tiimides on vallandunud – emotsioon, mida on täiesti võimatu sõnadesse panna. See ei taha isegi südamesse ära mahtuda!

Viimane päev on kilomeetrite osas väga lühike – ca 80, aga 40 sellest on jätkuv ülesmäkke ronimine. Patsutame oma nunnut, mehhaanikud putitavad tema kallal tunde, stardihetkel on üks mees veel kõhuli auto all. Saame liikuma alles ca kell 12. 5km/h kiirusega rammime mäge – aga imekombel masin veab meid, lükkamist ei tule kordagi ette, kuigi pamperiga auto on terve aja seljataga lükkevalmis. Teel liitume valgete konvoiga (muidu olime sinised) ja näeme halba näidet koostööst, kuidas ei osata läbi linna sõites autosi koos hoida. Oleme veelkord enda tiimidele enam kui tänulikud. Tagasi Mexico Citys!!!! Põrnikas tõi meid läbi 2500 km kohale üle mägede, läbi palmisalude, ohtlike linnade, mööda kõrbe, ookeanivaadete – VAU!! Viime auto töökotta, kus teeme kogu paberimajanduse korda, annetame auto korraldajatele, et nad otsustaksid, kas kasutavad müügist saadud vahendeid enda lisakulude katteks või annetavad omakorda Teenage Cancer Trust fondile. Fakt, et ootamatuid kulutusi tekkis neil endal rohkem kui oli planeeritud! Keegi poleks arvanud, et enamus autodest vajavad iga päev mehhaanikute abi, et renditud buss laguneb iga päev, et tuleb rentida lisabuss inimeste vedamiseks…jne.

Rally lõpetab auhinnatseremoonia – kõik tiimid said kategooriate kaupa anda punkte nendele, kellele nende meelest võiks vastava kategooria tunnustus kuuluda. Hulkur tuli koju portselanist papagoiga! Papagoi, kes tuletab meelde, et meil oli parim sisekujundus. Auhinnad ostsid korraldajad kohapealt ja loomulikult – kui sa tead, et tüübid jäävad veel Mehhikosse ja reisivad käsipagasitega – osta neile PAPAGOI! 

Samas värvidelt on papagoi sarnane meie lamamisloungega. Katkistel istmetel on 1 hea ja 2 halba omadust. Halvad on need, et sõidu ajal võid kukkuda tooliga madalamale kui nähtavuse säilitamiseks tervislik on ja kurvides peab tagaistuja esiistmeid kinni hoidma. Parim omadus on aga see, et voldi kuidas soovid, istu kuhu tahad, katki nad enam minna ei saa.

Kogu Rally kamp on täiesti uskumatult äge – milline kogus heatahtlikke, hoolivaid ja lõbusaid inimesi. See ei tundu reaalne, et mõni kogemus saab olla 100% positiivne. Aga PÄRISELT – see Rally on üks puhtaim kogemus mu elus. Poistega saame terve aja ilma suuremate jauramisteta läbi, päevad algavad naeruga ja lõpevad veel suurema naeru ja adrenaliinilaenguga, olema saanud mitukümmend uut ja ägedat tuttavat, kümmekond sõpra, õppinud ära VW Beetle hingeelu, näinud Mehhiko erinevaid linnu, armunud oma autosse, nutnud oma autot ära andes, annetanud 3000£ heategevuseks. Võtame hingetõmbepausi!

Korraldajate sõnul on neil olnud raskeid Rally’si – aga see oli erakordselt ulmeline. Keegi poleks arvanud, et autod võivad nii logud olla. Mul on hea meel, et olid! Lihtsamate autodega oleks pool nalja saamata jäänud. Imestasime igal hommikul, kuskohast peakorraldaja Rick võttis oma energia kõigega rahulikult tegeleda – jaurata kõikide mehhaanikutega, jagada infot ja korraldusi, halval juhul ka kuulata mõne üksiku vingumist. Vingujad võiksid tegelikult natuke valida, kus ja kelle kallal oma pahameelt väljendada.

Jah, kõige imelikum hetk oli auto juurest ära kõndimine – kõik ongi läbi ja liiga kiiresti. Me ei ole järgmised päevad enam samade inimestega koos ja seda autot ei näe enam kunagi. Poistel suunurgad värisevad kui kõnnime mööda Mexico City tänavaid, mul lihtsalt pisarad voolavad. Õhtul olema kolmekesi nagu tühjad sidrunid, võimetud midagi rääkima peale otsuse, kas minna välja sööma või tuua toit koju. Koju!

YOUTUBE: https://www.youtube.com/watch?v=9rS70iELvpc
Dumball: http://dumball.org/
Teenage Cancer Trust: https://www.teenagecancertrust.org/
Hulkur: https://www.instagram.com/hulkurbaar/