Kaks korda aastas Kiievis? Jah, Tšernobõlis jäi käimata!

Aprill 2019 ja Hulkur kutsutakse Kiievisse Lift99 filiaali avamisele baari tegema. Pole kahtlust, muidugi lähme!!! Kogu logistika kauba/jää/klaaside….jms osas on põnev, aga lõpuks üpris kergesti teostatav.

Arutades inimestega plaani minna poistega auto ja haagisega Kiievisse, ollakse väga skeptilised. Lõpuks prindingi autole topeltnumbrid (pabernumbriga on samas teistpidi hea võimalus trahvi saada!), teen autole Venemaa ja Ukraina laiendusega kasko, majutuse panen meile kaitseministeeriumi kõrvale, hooviparkimisega. Inimeste hoiatused tunduvad jaburad, samas Kiievis on paljudel autodel numbrimärgid metallvõrega kinni. Vist ikka varastatakse ja veel rohkem paneb värisema asjaolu, et enamus kindlustusi ei tee minu autole üldse Venemaa kasko laiendust, liiga riskantne.

Poola-Ukraina piiril näitame ette enda Lift99 poolt saadud katse, avame auto avasi ja käru luugi. Kärus on lett ja kast konfette. Nu cto eta? Eta bar i konfetti. Kakoi konfetti? Aaa, eta buuuuum? Daaa, buum. Kõik naeravad ja piirist üle me veereme.

Piirilt Kiievisse on tee oodatust parem, lihtsalt vahepeal on keset laia maanteed hiigelkraatrid. Ei näe ja järsku on auk, buum. Õnneks auto rehvid peavad vastu ja lähevad vahetusse alles Eestisse tagasi jõudes…olles selleks hetkeks ohtlikult ribadeks.

4’kesi sõites oli Pärnu-Kiiev nohu, 5h roolis, 2h veinijoomispuhkust ja 13h magamist. Pühapäeval enne starti käisime Endla teatrist kostüüme võtmas – Kiievis on peo still kosmos. Tuleb raju! Baaris Kaspar, Silver, Kata. Valgustehniku ja visuaalse silmana kaasas Rain.

Kiievisse jõuame 22.aprill, esmaspäeva õhtul, liiklus on megarahulik ja saame käru viia turvalisse valvega Lift99 kontori parklasse. Ja no korter – Airbnb, omanik näitab esimese asjana hiiglaslikku vannituba suure mullivanniga. Kohe kui ta on uksest välja astunud, läheb vesi jooksma ja vahupidu alaku. 4 peale kaks korrust, ehk saame hakkama.

Pidu on alles kolmapäeval 24’dal. Plaan on päev varem asjad valmis panna ja kindlaks teha, et meil kaup ja kõik muu vajalik olemas on. All good! Ainult jäämehele peab sularahas maksma, seda Eestis väga ei juhtu. Meil ainult Coca-Cola autojuhid küsivad imelikul põhjusel sularaha, teistele saab ikka ülekandega tasuda.

Ettevalmistused peopaigas tehtud , tripime metrooga Podili - hipima linnaosa poole ja Silver saab kohe jänesevitsad. Metroo piletiväravad on avatud, aga kui sa piletit ei skänni ja hakkad avatud väravast läbi minema, siis need ampsavad su kintsud kõva ja siniseks tegeva hoobiga kinni.

Podil on kohalike sõnutsi nunnu ja kohtade(kohvikute)rohke linnaosa. Natuke kahtleme peale kiiret vaatlust. Leiame hoopis põnevama mahajäetud silla ja otsustame panustada õhtuse vööndi peale. Eesmärk on omal nahal võimalikult palju kogeda, aga kõiki elamusi ei saa isegi jõuga kätte. Buss Kiievis metrooga võrdväärselt täpne pole, 30 minutit ootame, anname alla ja lepime taksoga, mis on nii odav ja kättesaadav.

Lvivis paar aastat tagasi käies armusin Kirsijoogi baari. Ja siin on ta ka! Üks jook, üks serveering, üks hind – kett, mis toimib valatult üle Ukraina. Aprillis poistega ja sügisel uuesti käies Hedy ja Airaga  - kõigile maitseb kirsinaps!

Ivar andis mõlema reisi jaoks restoranisoovitusi ja halleluuja kui häid, mis hinnaga ja mis elamust pakkuvaid kohti on Kiievis. Kanapa, Ohota na ovets, Ostannya Barikada – väärt minekut. Isegi kallimates kohtades nt neljakesi süües/juues õhtu otsa, oli arve 100€ kamba peale. Ja kui Sul on sünnipäev, soovi õnne kõval häälel, kõigis nendes tulevad ettekandjad lauldes koogiga lauda peale õhtusööki. Plikadereisil oli meil kõigil mingil päeval sünnipäev 😉.

Restoranijärgselt oleme poistega öise ideaalse fotokompositsioonijahil. Volvo + Lada puu all. Muidugi. Ronime otsapidi katusele, auto ette maha, laseme kohalikel pilti teha. Ühel hetkel avastame, et Volgas magavad inimesed. Ilmselt peatänaval magamine on koguaeg lärmakas ja nad ei pane meid tähelegi.

Kiievis on alkomüügikeeld poodides kell 23-10, leiame kohe koha, kus sellest kinni ei peeta. Kohalikud on sõnatud – nemad arvasid, et sellist salakraamiauku pole. Professionaalsed baarmenid linnas ikkagi 😃. Kohalikke on samas päris kerge üllatada, teiseks Kiievi päevaks teame underground baaridest rohkem kui nemad ja tutvustame oma uutele Lift99 tuttavatele linna. Kuigi tuleb tunnistada, et Kiiev liiga pöörane pole öösel, päris tükk tegemist on, et leida baari, kuhu tahaks pikemalt pidama jääda. Ei meenuta Tev Avivi ega Berliini võimalusi.

Pidu meie mullivannis on tunduvalt lõbusam.

24.aprill meie tööpäeva hommik algab nagu “Hang-over” film. Vannitoas ja esikus on paras annus vannivett, jalanõud on lahkunud. Poisid panid need ukse taha, et nad märjaks ei saaks. Ukse taga neid pole.

Käime kõik kapid ja imelikud nurgad oma häärberis läbi – no pole võimalik, kuhu nad läinud on? Kiire kalkulatsioon nende väärtuse osas toob kõigi suurnurgad allapoole ja mõtleme plaani, kuidas sussidega kaubamajja jalutada ja mingid odavad tennised osta. Veenan Silverit, et käime maja ümber ühe tiiru. Meie korter on 4 korrusel, leian 0 korruselt trepi alt prügikoti, kus on kõik meie 8 paari jalanõusi!!! Kuidas ja kes selle sinna pani, tahtis maha müüa…?!?

Jalanõud jälle jalas paterdame Lift99’sse ja paneme baari püsti. Mina käin poes puuduolevaid puuvilju ja vahendeid ostmas. Poisid tulevad appi asju tassima ja tõdeme koos, et müüja üldse ei usalda meid. Laimi müüakse tüki hinnaga, mul on neli suurt kotitäit, igas kotis 30 laimi. Ta loeb kõik 4 kotti üle, lappab laime ükshaaval. Selle asemel, et peale kahe koti lugemist usaldada mu juttu: igas kotis on 30.

Õhtuseks töövööndiks teeme kodus endale uuenduskuuri ja paneme kosmose riided selga. Pilgud tänavatel on meid nähes väga pikad ja rõõmsad. Inimesed peaksid rohkem kostüüme kandma, see toob teistele nii palju rõõmu. Ammu pole olnud üritust tegema minnes hirmu sees. Istume taksos ja Kaspar teatab natuke isegi hirmunud näoga: “Issand ma olen üle 100 aasta tööle minnes täiesti ärevil!” Väga vastutusrikas ülesanne, oleme Eestist kohale tellitud, paljud ei saa aru, miks mõni kohalik baarmen tööd ei võiks ära teha. Hulkuri ülesanne on tõestada, et kohalikud ei tee samasugust ideed teoks nagu meil on olnud. Kui sa tahad, et Robbie Williams esineks, siis sa ju ei kutsu Bobby Browni laulma lihtsalt selle pärast, et ta on odavam.

Kostüümid õigustavad ennast – meid tuntakse ära ainult minu juuste järgi, mis maski alt piiluvad. Tõmbame Lift99 avatuks. Jooki, konfette, meeleolu – kõike lendab. Flairid põlevad katusel.

Neljapäev. Peale üritust. Täiesti väsinud ja ääretult õnnelikud, kõik läks väga hästi. Meiega oldi rahul, meie olime rõõmsad, joogid olid maitsvad, koristajad saavad paar kilo konfette kokku korjata. Asju pakkima minnes teeme veel viimase fotosessiooni katusel kostüümidega. Võime omavahel plaksu lüüa.
Kell 16.00 on poistele üllatustegevus. Ütlesin neile, et riided kaasa, mida võib määrida nii, et kahju ei hakkaks. Sõidame linna serva metroojaama ja kohtume Maksimiga. Max viib meid ja kahte Poola tüdrukut tundideks maa alla. Paneme jalgade külge suured kummisaapad ja kaome tee pealt kanalisatsiooniluui kaudu. Kiievi all on 100km käike, mis on loodud 100 aastat tagasi vee juhtimise eesmärgil. Kommuun, kelle hobiks on käikude avastamine, on ligi 250 pealine. Päris pull, vahepeal käiakse käikudes grillimas, kohtumas ja ka räigelt pidu panemas. Maa-alused reivid, sünnipäevad, firmapeod. Olles tunni kombanud küürakas asendis, üllatun, et klaustrofoobiat ei teki, isegi pannes taskulambid kustu ja viibides täielikus vaikses pimeduses. Ühel hetkel jõuame kanalisatsiooniluugi juurde ja tuleme maa peale tagasi – küll mitte samast august.

Edasi viib Max meid sõja-aegsesse maa-alusesse punkrisse. Punker asub täiesti tavalise kortermaja hoovil. Huvitav, mis on tõenäosus, et inimesed ei tea, mis nende maja all toimub. Max murdis 4 aastat tagasi punkrisse sisse läbi ventilatsioonisahti, purustas varuväljapääsu luku, pani ette oma taba ja kasutab seda punkrit tuurideks. Kiievis on 400 sellist punkrit, ametlikult nendesse siseneda ei tohi – aga ei ole ka seadust, mis otseselt keelaks. Täiesti uskumatu, mida kõike ja kuhu! on ehitatud sõdade jaoks! Nõupidamisruumid, gaasimaskid ja muu sõjavarustus 500’le, arvutiruumid, diiselgeneraatorid, WC’d, jne. Seda kõike selleks, et olla suur ja võimas. Päris võigas on viibida punkris ja mõelda, milliseid tegusi üle maailma analoogsetest punkritest juhitakse. Seintel olevad kaardid näitavad põgenemisteid tunnelite kaudu linnast välja. Huvitav, kas samad punkrid võidakse mõni hetk veel kasutusele võtta? Täiesti teistmoodi tegevus ja printsiip linnaekskursioonile.

Jalutame suure Motherland memoriaali poole ja arutame, et väga sürr, kus me käisime. Ja ega Motherlandki alla jää, massiivne 100 meetri kõrgune naine. Uskumatuid hiigelasju tehakse.

Meil on kultuurianum täis, lähme söögi ja õlle jahile. Olles tellinud lillefestivali müügiputkast kõigile õlled ja pirukad avastame, et meil on kamba peale ca 5 eurot. Optimeerime kahe õlle ja 1 piruka peale ringi.

Roosiline seis maksmisega pole. Rain lasi eile mu pangakaardi poes lukku, esimese korraga ei tulnud vist selle peale, et tal on kirjas vale parool…

Üks naljamoment tulevikust: reedel Viini lennates jätan firmakaardi poiste kätte ja alles lennujaamas avastan, et mul pole toimivat maksevahendit, aga mul on Viin-Landeck rongipilet ostmata. Sealt edasi saan ema ja Valloga kokku, ehk nad on nõus mulle veidi raha laenama.

Tagasi peojärgsesse ekskursioonipäeva. Oleme küll üsna läbi omadega, aga õhtune vöönd vajab toimetamist. Tõttame linna, saame Paula, Inna ja Tanjaga kokku. Plikad viivad meid veidi fänsimasse baari, kuhu sisenemiseks peab koputama, tänaval pole ühtegi silti. Kiievile mittekohaselt on hinnad päris kõrged. Joogid ilusad, aga teise joogi jaoks lähme ostame oma salapoest pudeli viina (mida muud sa ikka vastu ööd alkopoest ostad? Veini? Kiievist?). Kohalikud plikad on pähe võtnud viia meid mingile saarele ja seal naps teha. Olles kõndinud ca 1.5 tundi, ei saa me aru, kas nad ise saavad aru, kus ja kas üldse saar eksisteerib. Lõpuks leiame! Õhtu kulmineerub meie korteris järjekordse vannipeoga. Hirmuga mõtlen, et olen plaaninud hommikul Austriasse minna.

Kui mina ärkan on elutoas koerakutsikas. Saapad lähevad, koerad tulevad. Magasin küll tugevalt sisse, ärkasin ilma äratuskellata, sest keegi oli selle kinni pannud ja padja alla peitnud. Suure ime läbi ikkagi jõudsin Viini lennule, kuigi vahepeal üritasin ennast tüssata.

Poisid pakkisid hommikul meie häärberi kokku, kuivatasid vannitoa põranda ja rallitasid Eestisse 😊.

Kiievi saaga ei saanud läbi. Suvel selgus, et Hedy unistus on kaua olnud Tšernobõli külastamine. Mõeldud tehtud, ostame piletid, Aira hüppab ka punti. 19-22 september see naistevägi Kiievi vallutab.

Kohe Pärnust teele asudes tehakse mulle selgeks, et mingit kraanivee joomist ei ole, Tšernobõlist tulles viskame kõik riided prügikasti, ühtegi looma ei katsu. Nagu lastelaagrisse minek 😃. Aga reis kujuneb üldse mitte laagriks, etteruttavalt ütlen, et tagasiteel olema kõik siiralt õnnelikud, et otsustasime koos reisile minna – ülihea kamp sai kokku! Juba lennukis selgub, et hoolitsetakse ka magajate eest, ärgates on peos Riia Balsam.

Kiievis olin suutnud panna meile majutuse kevade majutuse kõrvaltänavasse, nurgapealne toidupood mõjus kohe kodusena. See sama pood, kus võtad puuviljad letist, kõnnid juustuosakonda ja annad teenindajale, tema kaalub oma minikaaluga ja annab sulle kauba tagasi. Täiesti arusaamatu tegevuskäik kui oled poes esimest korda – aga kogenud nurgapoe külastajana sain kohe juustutädi juurde oma banaanidega suunduda.

Tõttame esimese asjana vabaduse väljakule, missiooniks on tegelikult söögi tankimine endasse. Õhtusöögi algus aga venib ja venib, Kiievis lihtsalt jääb teele olulisemaid asju, näiteks kuulus kirsinapsu baar koos vene mehega, kes elab Saksamaal ja on tulnud siia hambaravile – uusi teadmisi täis vestlused! Selgub, et lisaks Tšernobõlile on Hedy unistus vaateratas. Ja täpselt ideaalne kõrgub siin vanalinnas. Lepime kokku, et viime järjest meie kõigi tekkivad unistused täide.

Uuel hommikul on äratus kell 5, et minna Tšernobõli bussi peale. Kogunemiskohas on palju busse, leiame õige bussi, mille uksel on ka meie nimed. Eelnevalt tuli tuurile registreerudes saata lisaks ettemaksule ka enda passi andmed, kuna tsooni sisenemisel on eraldi passikontroll. Tuuri algus mõjub veidi liiga massiturismina, busse, mis stardivad tsooni poole on ca 10, igas ca 10 inimest. Buss sõidab esimesse check-pointi ca 3 tundi, kõik rivistatakse bussi äärde ja loetakse üle. Natuke hirmuäratav kui püssidega mehed sind niimoodi seina ääres loendavad.

Alguses tundub, et sõidame lihtsalt metsade vahel, aga vaadates tähelepanelikumalt selgub, et 2m kaugusel “metsa” taga/sees on kõrged elumajad ja igal pool. Kõik on nii võsastunud, et esmapilgul ei märka mitte midagi.

Pripyati linn: ronime ühe 16 korruselise maja katusele, seikleme mahajäetud korrustel ja korterites. Katuselt on hästi näha linna suurust. 50 000 inimesega linn, kust kõik inimesed päeva pealt minema kupatati, kõigile oli loodud unelmate keskkond, ideaalne elu ja see purustati hetkega.  Kõik, mida piltidelt näha, sellest võib Google pajatada. Tegelikult on mahajäetud staadionite, lõbustuspargi, hotellide, kaubakeskuste, elumajade ja muu fotoväärilise juures kõige julmem mõelda, mida tundsid inimesed, kes katastroofi tulemusena pidid kogu oma elu ringi mängima. Inimesed, kes käivad siin ekskursioonil ei mõista vist olukorra tõsidust kui üks vanem proua foto korral hõikab “radiation”.

Linn oli 15 aastat vana, tänaseks pole mitte midagi järel, vaid 3000 inimest, kes jätkuvalt töötavad tuumajaama juures. Kõik on ääretult kurb ja tõesti tekib tunne, et ei taha midagi katsuda. Isegi kantiinis süüa tundub veidi riskantne. Pilte võib ju vaadata, tegemist on tänaseks päevaks turismiatraktsiooniga, aga kohapeal on tunne ikkagi päris teistmoodi – huvi korral soovitan kindasti külastus ette võtta.

Hedy unistus on täide viidud – tagasiteel bussis ta ohkab, et lubab endale preemiaks hea õhtusöögi. Ivari soovituse järgi jõuame väga tuusa restorani vabaduse platsil. Loomulikult tõstame klaase öeldes “Happy Birthday” – õhtu lõpus on meil sünnipäevakook koos lauluga resto poolt lauas. Järgmisel õhtul otsustame, et on minu sünnipäev ja loomulikult tuleb ka kook pro bono. Viimasel päeval peab Aira oma sünnipäeva. Jumal tänatud, et meie kõigi sünnipäevad nii ühel ajal on.

Minu telefoniümbris tõmbus Tšernobõlis tumepruuniks. Päris hirmuäratav. Igatahes on see nüüd Kiievi prügikastis. Lisaks viskame ära riided ja jalanõud, millega tuuril sai käidud.

Päev peale Hedy sünnipäeva algab plikadel uniselt ja mina lehvin linna suunas minema. Peatänavale on ennast rivistanud uued ja vanad tuletõrjemasinad alustades hobustest, lõpetades autodega. Superkvaliteetsetest kõlaritest kostub üle linna ergutavaid hüüdeid kui tuletõrjujad aja peale voolikuid näidistornist üles-alla tassivad. Virr-varr, milles kumab temperamenti, kodus ilmselt läheks see sama sündmus vaikse plaksutamise saatel mööda. Plikad saadavad oma lokatsiooni, kuhu kaart ütleb, et jõuan 20 minutiga. Kui ma1.5h pärast ikka kohal pole, hakkavad nad juba muretsema. Aga noh, uskumatu kui palju kaubandust on Kiievi maa all. Ühest tunnelist sisse ja jäädki seiklema! Naised koos, suundume hipide linnaossa, kuhu taksoga sõidab 35 minutit. Meenutab veidi Telliskivi Loomelinnakut, aga me ei pääse täpselt avastama, samal ajal on seal toimumas Comic Con festival ja mitte liiga suurte multikafännidena jätame pileti ostmata. Mõtlesime veel enne, miks nii palju kummalistes kostüümides inimesi ringi kulgeb.

Käime tuuri turul ja päriselt - riided on üllatavalt kallid, näed, et bränd on vuhvel, aga hind on nagu originaalil. Kes neid ostab?
Koduteel on juba traditsiooniks kujunenud, et teeme Ukraina klassikalises kirsinapsubaaris peatuse – täiesti uskumatult äge koht ikka! Tabasin ära nüüd ka nende töövõtted. Koguaeg on järjekord taga, aga see on täiesti teadlik – nad ei proovigi kiiremini teenindada – see võtaks asjalt kogu võlu ära. Müüd ühte toodet, ühe hinnaga ja kõik soovivad!
Mingid asjad on Ukraina meelelahutusmaailmas ootamatult paigas. Näiteks huvitavad sisenemised restoranidesse. Lvivis pidime ükskord läbima vanamehe „köögi“, et jõuda hiigelrestosse, siin pidime teadma salasõna. Kirsinapsubaar töötab valatult. Tänavatel pakutav hõõgvein maitseb laitmatult, inimesed tantsivad hullunult tänaval aeroobikatreeneri takti saatel – Eestis võiks ka inimesed mõnikord veidi rohkem kaasa minna spontaanselt olukorraga.
Me olime väga diskreetne seltskond. Taksos ei tahtnud keegi mainida kõva häälega, et meie meelest sõidame Getos ja selle peale tuli Alias 500. Et noh, see kant, nagu mis dieeti sa pead.