Turismi ülikool aka Lapland

Palju küsitakse peale pikemaid reise, miks Sa seda teed? Mida see Sulle annab? Kas Sul on kõik okei?! See viimane on minu meelest kõige kummalisem...

Lapimaa puhul pole küll tegemist mingi puhkusetuusikuga, vaid 30 päeva ilma puhkepausita tööd. Tõsi, konti ei murra, aga ajust osa võtab lõpuks. 28.detsember kulgedes mööda maanteed tagasi Helsingi poole, hakkasin mõtlema, kas tulla järgmine aasta ka ja miks ma seda teen. Jah, rahakotile mõjub hästi, aga see ei saa otsuseid elus juhtida. Et siis miks? Sel aastal andis Lapimaa mulle mitu uut ja ägedat sõpra, special thanks to Ana, Matt, Maaike, Mikko and Jarno, kellega on juba mõned tuleviku-missioonid paika pandud. Kõige olulisem aga on vast õpe, mida koolist ei saa. Eriala võiks olla “sissejuhatus luksusturismi” ja spetsialiseerumiseks “rahu säilitamine”. Elades turismirütmis kaob mõnikord selge arusaam, mida parajasti õppinud oled. Mõtlema hakates jõudsin tulemusele, et päris pikad loengud võiks sel teemal pidada.

29.november pühkisin jalad mudast puhtaks ja pakkisin kõige soojemad riided sõltumata temperatuurist Eestis – Lapimaal pole juttugi vihmast ja soojast.

Eelmine aasta sõitsin ühe jutiga kohale, mõtlesin nüüd, et võtan rahulikult, käin paaris poes ja ööbin vahepeal Oulus. Airbnb toredas korteris uinudes hakkas järsku ukse kallal jube kolin, unesegasena ei saanud aru, mis toimub, kuni lõpuks taipasin, et keegi keerab ust lukust lahti. Esimese hooga jooksin alasti välisukse juurde ja vaatasin piiluaugust. Mingi vend kangutab ukse taga, esimene mõte oli, et mis siis saab kui uks lahti läheb. Panin ketiga ukse tugevamalt kinni ja jooksin mantlit selga tõmbama. Mina karjun ühelt poolt, et mine minema, ma olen külaline ja magan, tema teiselt poolt, et ta elab siin ja tee uks lahti. Helistasin korteriomanikule, kes oli baaris ja ei saanud midagi aru, mida ma seal paanitsen. Kuni selgus, et see on ülemise korruse naabriga, kes purjus peaga üritas valest uksest sisse pääseda.

Lapimaa tervitas tuttavate põhjapõtrade, armsaks saanud kohtade ja sõbrannaks saanud Ana'ga. Pimedusega harjumine võtab paar päeva, juba enne jõudmist teadvustad, et päikest nüüd kuu aega kindlasti ei näe. 3 detsembri paiku sõitsime Anaga Äkäslompolost Kittilä lennujaama poole ja pidime mõlemad pikali kukkuma. Päike oli suur ja oranz, otse mäe kohal, paisates sära Ylläse mäele, värvides nõlvad oranz-roosaks. Midagi sellist, mida pole kunagi olnud. Ja väljas oli soe! Tavaliselt on selge taevas külma ilmaga. Tegime kiire analüüsi, et mingi termo-error, niimoodi ei saa olla, keegi on kusagil vale nuppu vajutanud.

Õnneks soe ja selge ei lasknud kaua hirmu üleval hoida, järgmine hommik oli -30 ja hoidis ennast mitu päeva liikvel. See hetk kui lähed hommikul toast välja, võtad suuna restorani poole ja sekundiga on ninakarvad jääs! Kusjuures see on vist ainuke aeg elus kui ma teadvustan, et nad üldse ninasõõrmes eksisteerivad.

Selle temperatuuriga on 15 minutit õues juba päris laastav, õnneks on maailmas geniaalseid leiutisi, näiteks elektrisokid. Nüüd ma ei pea iga õhtu vaid telefoni ja arvutit stepslisse lükkama, vaid koht tuleb leida ka sokiakudele. Suusapükstest kumab läbi punane tuluke, sääre peal, päris tulnuka tunne tekib.

Juhtus selline asi, et sain 30 siin metsade vahel. Tean, et on üks inimene, kes kunagi ei tea, mis päev on. Ja ega ma ei tahagi, et ta teaks. Isa loomulikult. 3 päeva hiljem ta avastas, et ta laps polegi nii laps enam. Ausalt öeldes polegi siin vahet, mis päev üldse on, sünnipäev, tavapäev.... Oot, on küll vahe, reedeti on kohalikus kõrtsis pilet, siis ei tasu minna! Seltskond on sama nagunii iga päev! 

Suur osa Aloha pundist on Levil, 60 km kaugusel, vot nendega tegime ühe mõnusa õhtusöögi koos sauna ja mullivanniga, parim seltskond on parim kingitus!

Sünnipäeva õigel päeval käisime inglasest töökaaslase Matt'ga shoppamas ja võtsime paar siidrit, hinna tõttu rohkem ei kannatanud. Omad joogid joodud, sättisime ennast linna poole baari, kus käivad kõik päkapikud, kes päevi meie klientidega veedavad. Siin ongi 1 baar ja õhtuti on see päkapikke täis, kostüümid küll pole enam samad. Lastele oleks see õudusunenägu – päeval mängid lumes nende toredate ümberkehastunud inimestega, õhtul baaris näed, kuidas Jõuluvana õlut joob. Igatahes mõtlesime, et võtame kiire tee ja läheme üle järve baari. Selgus, et järve rajad on täistuisanud ja pole õrna aimugi, kus rada olla võiks, lume ja jää vahele aga on tekkinud 5cm märg kiht. Leidsime suusaraja ja sammusime mööda seda tee poole tagasi. Järsku, keset järve tumedad kujud jalutamas vastu. No muidugi, põhjapõdrad! Kõige ägedam pubisse minek minu elus kindlalt, kui kitsal rajal kohtad põdrakarja. Short-cutist nii palju, et ilmselgelt tegime suure ringi, kaasas olnud siider oli pubisse jõudes jääkuubikuks külmunud.

Meie hotellielu pöörati ühel päeval pea peale pulmadega, pruut toodi kohale huskyde rakendiga, suures valges kleidis. Pidu lõppes kell 19, nii palju kära ja sahkerdamist mõne tunni nimel... Võib-olla tundus aeg neile hiline, pime ju. Majas, kus meie toad on, on veel 6 tuba, keskel suur lounge ala. Istusime pulmaõhtul Matt'ga lounges ja ajasime juttu. Järsku kuuleme, et jube kraapimine ja siis haukumine. Koerad mingis toas, imestame. Olgu öeldud, et ega palju liikumisruumi voodite vahel pole. Pika habemega mees ja tema naine sisenevad haukuvasse tuppa ja väljuvad kahe suure rotveileriga. Kuidas need sinna mahtusid? Umbkeelsed soomlased, aga ilmselgelt oma koertest täiesti lummatud. Arvates, et me oleme sama vaimustuses lasevad nad koerad meile peale, rotveilerid hüppavad, lakuvad, ajavad kõik asjad laual ümber, täielik kaos. Me hakkame nii südamest naerma, et omanikud saavad ainult hoogu juurde. Mõne aja pärast tuleb meesterahvas toast uuesti, toob meile Jaloviina pudeli põhja ja praktiliselt sunnib koos endaga ära jooma. Hetk hiljem on ainuke küsimus”mis asi see nüüd oli”.

Matt pidi tegelikult olema järgmiste gruppidega Torassieppi põhjapõdrafarmis, mina seal ainult viimase jõulugrupiga. Lugu järgmine, et Matt't tabas eelmisel aastal päkapikuarmastus. Nii tugev, et otsustasime asukohti vahetada. Ühel tingimusel olin nõus – pulmakutse peab lauale potsatama. Selleaastane kosjamoori töö sai edukas! Päkapikk ja Matt saadavad siiani igapäevaselt uuendatud infot sära jutus ja silmades!

Mõtlesin, et ei taha üldse Torassieppi intensiivses keskkonnas olla, aga võta näpust, sel aastal oli meie ettevõtte poolt seal juba ees ootamas mind Hollandi tüdruk Maaike, kellega esimesest minutist alates hakkas nii palju nalja saama, et lõpuks ei tahtnud keegi meist lennukisse ega teise asukohta minna.

Tegelikult küll algus nii naljakas polnud, läksime husky-safarit tegema, väljas -27 kraadi. Lapsed nutsid külmast juba enne koertega järve peale jõudmist, seejärel osutus ühe rakendi jõutasakaal veidi ebasoodsaks. Väike naine, tugevad koerad, kerge kelk. Naine ei suutnud allamäge kurvis koeri piisavalt pidurdada ja lendas pea ees hange rakendi roolimehe kohalt minema, koerad koos rakendiga panid päkkade välkudes minema. Kahjuks kõik koerad ei saa omavahel läbi, tühja rakendiga koerad jooksid “vaenlaste” rakendi juurde ja läksid omavahel kaklema. Kaks koera said lahti ja jooksid metsa, ülejäänud kaklesid, üks naine peadpidi lumes, teised inimesed paanikas. Olgu öeldud, et peale laialiläinud ripsmedušši ja ühe koera väljaväänatud jala õnneks midagi traagilisemat ei juhtunud!

Üle poole gruppidest on läbitud, väikesed märgid väsimusest hakkavad saabuma. Tõdesin seda kui olime Maaikega avastanud, et meie grupis on väike Devil, ilma hammasteta 6 aastane poiss, kelle silmavaates ja käitumises on midagi kahtlast. Enamasti kui lapsed külmaga nutavad ja jauravad, suudan leida mingi mooduse nad maha rahustada, üles soojendada, ise närvi minemata. Täna sai aga Devil päris saatanliku sajatuse: “Kui sa nutmist ei jäta, siis pisarad külmuvad su põskede külge ja sealt edasi lähevad silmamunad jäässe.” Veiniklaasi kõrval tunnistasin Maaikele kui vastik võib üks kannatust kaotamas olev inimene olla.

Kõik pered käivad kohtumas Jõuluvanaga, nad viiakse üle järve metsamajakesse, kus päkapikud ja Jõuluvana ootavad. See on alati nii täpselt reguleeritud ajakavaga, et ma pole kunagi sinna majja jõudnud. Torassieppi üks giididest, Jarno, pani mind ja Maaiket juba hommikul ajakavva, et saaksime oma “pere-aja” Jõuluvana majas. Täitsa uskumatu kui suurt elevust tekitav kogemus! Enne majja jõudmist olime juba täiesti rõõmupisarates, Jarno jooksis meile järele:”Seda kohtumist ma tahan näha.” Täielik muinasjutumaa, ausõna, ta on olemas!

Jõuluõhtul juhtus Jõuluvanaga väike apsakas. Kohalik põhjapõdrakarjus juhtis põhjapõtru, kes vedasid saani, millel istus Jõuluvana. Ühtäkki Jõuluvana hõikas Oi-Oi. Saanil on väga kitsad suusad, mis sõitsid rajalt kõrvale, Jõuluvana käis kummuli. Ja kes teab kaua ta kummuli rakendis lohises....võib olla lohiseb tänapäevani.

Torassieppi restorani ülejääkidest läheb suur osa resorti kõrval aias elutsevatele mets-sigadele. Soomlased on vist veel rahulikum rahvas kui eestlased. Vaikselt tuleb üks tüdruk, kes sigadele süüa käib viimas ja küsib: “Kuulge, eile oli meil 7 mets-siga, onju? Noh, sel juhul on meil täna 6 tükki puudu.”

Ja need pole need sead, kes inimesi kardavad, nähes inimest, sööstavad nad tema poole lootuses, et see tuleb söögiämbriga. Sead on kodus tagasi!

Eestlane pole mingi laulurahvas, soomlane on. Olles tagasi Äkäslompolos käime päkapikkudega baarides ja see karaokekultus on midagi ebamaist, jätkuvalt. Sunnivad mind laulma, aga no väike austus teiste inimeste vastu on mul veel säilinud...ja nii palju alkoholi siinsete hindadega lihtsalt ei kannata osta, et kriitikameel kaoks. Aga soomlased on täiesti kindlad, et nad kõik oskavad laulda ja enne lavale astumist räägivad, kuidas julgus on neis kasvanud. Paraku, käed kõrvadel on eksistentsiaalselt vajalikud.

Olen seda tööotsa Magic Of Laplandiga teinud 3 aastat, aga esimest korda näen firma teist omanikku, Ana ema Ivanat, kellega saame hea klapi silmapilkselt. Ana ja Ivana on tegelikult sloveenlased, seega vestlused Ivanaga vajavad vahepeal päris korralikku tõlget. Istume kahekesi päevast päeva ja arutame, kui valesti me üksteisest vahepeal aru saame. Kaks võõrkeelset klientidele süsteeme seletamas. Ivana on küll big-boss, aga meie päevad näevad rohkem välja: Ivana ees, segadust korraldamas, mina järel segadust likvideerimas, Ana telefonis pead kahe käega kinni hoidmas. Kogu selle kombinatsiooni juures on sel aastal enim küsitud küsimus minult: Kuidas sa eestlane sattusid töötama Lapimaale inglise ettevõtte juurde, mille omanikud on sloveenlased? Suur süü lasub ilmselt Tomil. 

Aloha tiim resideerub minust küll alati 60km kaugusel, aga paariks tunniks neile sõitmine, jutu ajamine, mootorsaanidega metsas hullamine on teekonda väärt. Vahepeal mõjub korraks enda turistigrupist eemaldumine taevakingitusena. Kõrvalt vaadates tundub, et tööd väga ei tehta, reaalsuses hoiad 24/7 silmad ja kõrvad lahti, ega kellelgi mingied muresi pole. Ja tihtipeale on! On palju olukordi, mis jäävad piimatrükiks, aga tasub meeles pidada, et kõik, mis hiilgab, pole kuld. Kliendid, kellel on raha ja võimu, võivad oma olemusega luua palju kurbust ja läbipõlemist. Kui teate kedagi, kes töötab sellistes oludes, siis jätke see meelde ;).

Lapimaa oma ilus ja võlus on muidugi absoluutselt võrratu. Selge ja karge ilmaga astud oma majakesest välja, järvele ja jälgid maagilist virmaliste mängu. Segamas pole mitte mingeid linnatulesi, kihutavaid autosi, pintsakutes ja pihikseelikutes prille ninale sättivaid tähtsaid inimesi. On lumi, kargus, siirus kõiges ja kõigis, mida silm ja süda seletavad. Südaöisel virmalistejahil kohtad külateel restoraniteenindajat, kelle nimi on Suvi. Ta tuleb sulle vastu lambarakendiga. Nähes suurt küsimärki sinu näos, lausub: “Tulin katsetama, kas ta suudab kelku vedada.”

Inimesed, kes töötavad täieslikus isoleerituses leiavad ühise keele ja sõbrad tunduvalt kiiremini kui suurtes linnades elajad, arutame siinse rahvaga, kes on ise valinud hooajaks metsas elamise. Lisaks mõtlen hindamatutele vestlustele stiilis: 

M: "Lähen poodi, kas soovid ka midagi"  (lähim pood on 20 km kaugusel)

Kata: "Ei, tänks, mul on veel pudel veini"

M: "Oh väga hea, näeme peale õhtusööki"

K: "Kus te nüüd olete, näen, et töötajate ruumid on tühjad"

M: "Oleme põhjapõdrafarmis"

K: "Huh, pikk maa, okei, soojendan varbad üles ja näeme"

Joostes põhjapõdrafarmi poole kohtad tee peal lisaks põhjapõdrakarjale kahte pealampidega tüdrukut, kes hobuse kapjasid puhastavad. 

Istute pundiga 1830 ehitatud farmis, villased sokid jalas, arutate maailma asju, akna taga kolistavad põhjapõdrad ja vaikselt näitavad koonu hobused. Tundub nii igapäevane ja kui koju jõuad, saad aru, et päris unikaalne!