Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Dominikaani Vabariik – märts 2017

Jaanuaris sai Liisiga kokku lepitud, et võtame ühe mõnusa soojamaareisi ette. Plaaniks sai Mehhiko, paraku saatus meid ei soosinud ja jäime napilt hea hinnaga piletitest ilma. Ühel hommikul ärkasin telefonivärina peale, Liis saatis Dominikaani piletite lingi. Unisena kiire taustauuring hindade ja olme kohta, poole h pärast olid piletid taskus. Või noh, nii lihtne see polnud, rootsikeelne broneerimissüsteem ja mitmed kõned rootslastega. Asi tipnes sellega, et kandsin huupi nende kontole summa, mis peaks katma piletite hinna. Palju segadust, aga pilet potsatas e-maile. Veidi pani mõtlema, kas tõesti teised lennule saabuvad inimesed läbisid sama kadalipu.

8.märtsil seadsime ennast Stockholmi, plaan oli öö veeta lennujaamas ja lennata Arlandast edasi Punta Cana'sse. Alustuseks lendasime Tallinnast Riiga, kus sattusime Schengeni välisesse piirkonda. Terve lennukitäis inimesi, olime klaasseina taga kinni. Tuli lennujaama töötaja ja küsis: “Kuidas te siia saite?” Noh, ega meie seda lennukit sinna ei parkinud.

Rootsis paneme oma kompsud toolide kõrvale, tõmbame linad üle pea ja loodame sügavale unele. Turvatöötajad peavad Liisi igatahes pompsuks, ajavad ta üles ja küsivad lennupileteid, vaatan oma lina alt huviga, aga tundub, et mina sobin sinna keskkonda :D.

Punta Canasse lendame Thomas Cook Airlines'ga, mis selgub, on üks kummaline ettevõte. See selleks, et lennukis maksab filmide vaatamine, soliidses eas stjuardessid räägivad valjuhääldisse ainult rootsi keeles ja mõistes, et me midagi ei mõika, ütleb üks vanem üllatunult: “You haven't understood anything then? How did you get here?” Kuidagi me siia saime, nagu ka need 10 eestlast, keda veel lennukis näinud oleme, viitame ka nende keeleoskamatusele.

Poleks iial arvanud, et kahest inimesest, kes istuvad meie ees, saavad terveks reisiks meie kaaslased. Sõbrad, kellega koos rendime auto ja seikleme läbi troopika. Tiina ja Kristjan saavad osaks meie “Rendiauto” nimelisest tiimist.

Punta Cana lennujaam tervitab meid avatud lennujaamahoone ja rookatusega, kuum õhk sunnib koheselt sinakad kehad paljastama. Aeg on hiline, ilmselgelt peame leidma hotelli. Bavaro on lähim potentsiaalne öömaja koht, kolme kohaliku bussiga suudame leida selle väikese kuurordi. Aga tühja sest hotellist, esimese asjana suundume baari, et teha rumm-koolad ja uue sõprusega algust teha. Öösel Liisiga hotelli otsides selgub, et kõik majad on ühesugused, ühelgi pole hotelli silti ja meie jalad on veidi töntsakad.

Hommikul tagasi lennujaamas oleme silmitsi probleemiga – kellelgi pole juhilube kaasas. Eestis on öö, aga ajan Kaspari üles, mu load peaks olema tema käes, palun tal foto teha ja saata. Rendiautoonu vangutab pead, et ikka füüsiliselt on lube vaja kui politsei meid kinni peab. Tal endal tundub suva olevat. Veenan teda, et küll ma siis politseiga tegelen. Soovib edu ja annab maailma kõige pisema Suzuki võtmed. Muide, autorent küll odava teenuse alla siin riigis ei kuulu.

Võtame suuna pealinna, Santo Domingo poole. Maanteel on kõik täitsa tip-top, esimese peatuse teeme La Romana linnas, päris segadusse ajab, kes kellele teed annab või kus suunas sõidab.

Boca Chica on tuntud turistikuurort, huvi pärast keerame sisse, oma üllatuseks saame superhea parkimiskoha ja tuiame mööda randa paar tundi ringi. Lahkuma hakates selgub, et oleme kõva scami ohvrid, pagan, kuidas ma seda ette ei näinud. Meilt nõutakse 1500 pesot (ca 30€), mida me ei pea maksma juhul kui kõik seal restos sööme, mille lähedal meie auto pargib. Toitude hinnad muidugi ei kannata kriitikat. Pean plaani autol salaja gaas põhja panna, aga nähes kohalike viha, matan idee, ilmselt linnapiiris oleks aknad sees ja rehvid puruks. Proovin teenindajaga sõbralikult asju ajada, aga, mis seal salata, päris närvi ajab ja nii mõnigi krõbe sõna tuleb üle huulte. Teenindaja selle peale teatab, et tema räägib ainult meestega ja mu edasised püüdlused ta silme ees virvendada osutuvad tavalise sääse lendamiseks. Kristjan on ainuke, kes saab asjad lõpuni rääkida. Lõpuks sööme! Esimene päev ja korralikult vastu pükse. Rand ise otseselt külastamist ei vääri, palju rahvast ja palju mustust segatuna mahajäetud kohvikute ja veespordivarustusega.

Tuju ei lange ja lauldes sõidame pealinna! Oh ja õhtul leiame kohaliku melange baari (kohalik tantsustiil). Latiinode puusatants on see, mis paneb tõeliselt mugavustsoonist väljuma, kohalikud õpetavad meile samme ja esimesed juurikad meie kontide vahelt saab välja tõmmatud. Üliäge!

Hommikul on uni varakult läinud, tõttame Liisiga linna peale, Santo Domingol on väga ilus vanalinn, aga mõne tunniga saab ta risti-rästi läbi käidud. Kell on alles 11, mõtleme, mida teha. Liis on kusagilt välja uurinud, et linnas sees on The 3 Eyes National Park, vaatame kaardilt, 6km. Paras, et jala minna! Sammume ja järjest hakkab tulema inimesi, kes noomivad: “Neiud, te ei saa kõndida”. Me pole rahul, mis mõttes EI SAA, saame ju, isegi kõnnitee on ja ausõna 6km pole meie jaoks mingi eriline maa. Aga inimesi tuleb ja tuleb – jala, motikatega – kõigil sama jutt. Lõpuks üks suudab öelda “dangerous area”, teeme kokkuleppe, et lähme siis ringiga. Jääb mulje, et mees jääb rahule. Siiski jälitab meid ja helistab kusagile. Ühel hetkel on meil vastas politseiauto ja meid topitakse tagaistmele. Kõik on umbkeelsed, aga nii palju saame aru, et danger ja head-off area. Politsei viib meid rahvusparki ja võtab lubaduse, et tagasi lähme taksoga!

Pargist väljudes on meil vastas ca 20 taksojuhti, kelle seas levib kiirelt info, et need ongi need 2 hullu, kes enne tee ääres kõndisid. Nüüd nad naeravad pisarates ja korrutavad loco-loco. Kasutame olukorda enda huvides ja peilime välja, kes meid kuulsaid kõndijaid soodsalt linna viib.

Rahvuspark ise pakkus oma olematu piletiraha eest rohkem kui ootasime. Keset linna suur maa-aluste koobaste ja järvede kompleks!

Kus puusaväristamine, seal karneval! Kesklinnas tagasi olles satume kostüümidraama keerisesse, rütmid peas ja kehas suundume juba kindlamalt õhtul uuesti melange baari. Tants ja tagaajamine koos hispaanlastest purjetajatega, kelle jaht on täpselt nagu kariibi mere piraatidest, käib hiliste öötundideni. Väike tarkusetera, mida mina ei teadnud, et tehakse. Hispaanlased sõidavad selle jahiga ümber maailma, peatuvad sadamates ja jaht avatakse külastajatele hinge hinna eest muuseumina, muuseumjaht.

Kolmas päev Dominikaanis algab vaidlusega hotellimehega, kellega meil on summadest erinev arusaam. Seekord meie võit, aga kas kättemaksuks või kogemata, oleme lahkudes ukse taga ja ei saa oma asju suletud hotellist kätte....

Danger ala, kuhu me ei pääsenudki, on tekitanud kõigis palju elevust ning pääsemiseks kuulsa Columbuse katedraalini peame sealt läbi sõitma. Ütleme ausalt, et on küll päris suurte vägivallatunnustega kant. Columbuse hauaks nimetatud hoone on rohkem kui massiivne ja paratamatult tekib tunne, kas tõesti polnud rahaga paremat peale hakata. Hoone ümbrusesse on koondunud erinevaid pahalasi, tõenäoliselt käib enamus turiste maja juurest läbi, security eskort saadab meid tagasi autoni, hõigates pättidele, et nad heaga eemale hoiaks.

Võtame suuna põhjaranniku poole, Las Terrenas'sse. Eeltöö puudub, kuhu minna ja mida teha, varjume metsiku vihma kaitseks suvalisesse rannaäärsesse pizza'sse. Järsku hakkab igalt poolt kooruma kostümeeritud tegelasi. Ja vot, see on karneval, mis siin lahti läheb. Tänavad on täis tantsijaid, autodele on ehitatud suurtest kõlaritest helisüsteemid. Igal sammul viled ja pasunad, Domininaani räpp, võdisevad kehad, sõbralikud ja hirmutavad kostüümid, noored, vanad, perverssed mehed, kohalikud naised....

Peale korduvaid hoope hiigelpulgakommiga vastu tagumikku, merineitsite tantsu asfaldil, Kristjani hangitud rummi, jõuame rongkäiguga lõpp-punkti, suurele mudaväljakule. Kõik pagevad suurde spordihalli, vihma varju, vaadates laval toimuvat trellide tagant. Päris teistmoodi!

Leiame linnast väljast mõnusa itaalia paari juures majutuse, täielik rahuoaas. Ausalt, üks mõnusamaid kohti, kus ma olen ööbinud ja kui head hommikusööki nad veel pakuvad...Dominikaani enda köök kriitikat ei kannata, terve reisi jooksul näeme kõvasti vaeva, et hankida head ja värsket toitu. Kohalikud on pigem friikartulite ja burgerite maailmas. Päris rääbakad putkad, mida mujal maailmas võib alati hea toidu hankimiseks kasutada, pakuvad siin riisi, kartulit, plantaini (jahubanaan), spagette, kuivanud kala ja kanakänakaid. Mitte ühtegi värsket asja! Tänavatel ei lookle samuti puuviljalette, ananassi või kookose leidmine on jack-pot. Mulle kui suurele toidufännile on see lihtsalt igav.

Järgmiseks suunaks saab Las Galeras. Teel avastame, et oleme jätkuvalt sinise nahaga nagu toored kanad, pöörame privaatsesse randa ja laseme 2h päikesel ennast õgida. 2h mille tulemusena seisame õhtul apteegi ees, korgime lahti Aloe Vera pudeli ja jahutusest oiates möklame ennast üle terve kere sisse. Sama tegevus kordub iga paari tunni tagant.

Rannajärgne nälg viib meid väikesesse rannakohvikusse, mida peab Kanada naine ja selgub, et see saab ja jääb meie reisi kõige paremaks toiduelamuseks. Korralik kohalik kalmaar ja kala, otse liival. See on nii hea, et unustame oma põlenud kehad terveks tunniks, teine unustustund saab olema õhtul Las Galerase rannaliival, kus kuu ja tähed valgustavad liiva ning saksa poisid saabuvad kokteiliringiga.

Dominikaanis on 15.jaanuar-15.märts vaalade paaritumisaeg, 3000 kuni 5000 vaala koguneb Samana lähistele soojadesse kariibi vetesse. Vaalavaatlus on suur turisimiallikas, paadi leidmine on isegi liiga lihtne. Lootsin, et näeme hiigelimetajaid, aga kuidagi liiga rõõmust lakke ei hakka hüppama....ja siis 4 võimsat looma meie väikese paadi ninast mõnekümne meetri kaugusel. Rahulikult üles alla, tekitades suuri laineid. Neid võiks vaatama jäädagi!Tagasiteel sadama poole kogunesid paadi ümber ujuma pisikesed delfiinid, saates meid turvaliselt kaldale. Rohkem kui õnnelik!

Mõtleme päeva aktiivselt ära kasutada, aga põrkume probleemide ette. Näiteks äge saar, kuhu näeme silda minemas – selgub, et eravaldus ja me oleme liiga vaesed, et saarel olevasse hotelli jalg tõsta. Maantee äärde jääb zip-line, kus sõltumata klientide puudumisest küsitakse trossiga laskumise eest hingehinda. Ja ei mingit tingimisruumi.

Võtame järgmiseks sihtkohaks hoopiski Cabarete, maailmakuulsa lohesurfiranna, kus kuulduste kohaselt peaks ööelu kõige aktiivsem olema selle riigi pinnal. Pimeduses tajume rannal olevate restoranide mõnusat meeleolu ja jääme peatuma hotellis otse liival, neljakesi ühes toas, ühes imelikumas, kus iial käidud. Kell 00:00 segub, et ööbime ööklubi peal ja järgmisel päeval tuleb kindlasti kolida kui ei taha träna saatel uinuda. 

Kõigi nelja rõõmuks leiame bangaloööbimise, mille eest küsitakse mõistlikku tasu. Cabarete rannaga tutvust teinud kablutame linna lähedale National Parki. Tegemist on pargiga, kust leiab nii maa-alused koopad kottpimeda “basseiniga” kui hipide peokompleksi (ilmselt olid siin kõvad narkopeol 80'tel). Säravaimaks atraktsiooniks pargis saavad Mopipea ja Mambo-Jambo. Ameeriklastest sõbrad, kes ilmuvad kivi tagant: esimesena ilmub rastadega pea, mille otsas kõikumas kiiver ja kiivrikatteks seotud särk. Me ei suuda naeru kinni hoida, lisaks hakkab Mambo rääkima, et ta võtab meelega ette palava ilmaga jalgsimatku, et higistades kaalu kaotada. Higistamist on igatahes hästi näha. Need kaks semu on nii erinevad kui üldse koos viibivad inimesed olla saavad.

Õhtul surfiklubis BBQ- õhtul istudes, sakslastest omanike ja šveitsi kuti Markiga juttu ajades, kuuleme eemal kõvemat pidu käimas. Mõeldud-tehtud, lähme ka! Rannaliivale on pandud suur lava, käib suurem reiv, aga turvad on ees ja sisse ei lase. Proovime pimedast nurgast sisse hiilida, ei, jääme vahele, mõtleme üle aia hüpata, aga hästi ei julge. Proovime eesuksest, enesekindla näo peale mängides. Saame aru, et mingi ülikooli või keskkooli teema. Plika eesukse juures teatab: “Step aside!”. Liis teeb üllatunud näo: “We are students!” Paraku, me sel hetkel veel ei tea, et peaksime olema Kanada kooli õpilased, klassiekskursioonil. Meid sunnitakse lahkuma norgus nägudega.

Oleme otsustanud Cabaretel pikemalt olla, Tiina ja Kristjan lähevad lohekoolitusele, mis ideaalis kestab 5 päeva. Liisiga oleme otsustanud veidi ringi sõita ja naasta Cabaretele mõnikord õhtuks, mõnikord järgmiseks päevaks.

On päikeseline päev, aga päevitada ei viitsi, veame Liisiga mööda kaarti näpuga ja leiame kõrval-linna/ranna, Sosua. Autole hääled sisse ja teele. Selgub, et tegemist on võrdlemisi räpaka peorannaga, kus domineerivad nilbed vanamehed. Põgeneme paadi peale, snorgeldama.

Tagasiteel paadis USA noored hakkavad paadipoisi käest küsima, kust kanepit saab. Pulli pärast võtame sõnasabast kinni ja ütleme, et ta meile ka tooks. Kaldale jõudes tuleb ta vaikselt minu juurde ja palub oodata. Varsti on kutt tagasi, kisub kättpidi kaasa, Liis jääb rannale päevitama. Algab diileri-ralli. Paks maalimüüja kunstipoes saab maruvihaseks kui kuuleb minu tingimusi, tema müüks 20 grammi, mina soovin ühte. Karjub, miks ma üldse nii väikese murega tulin. Ma ju ei tulnud enda soovitusel, on ainuke mõte, mida piiksun. Järgmine diiler on sõbralikum, saame kokku paadisillal, võtab pool summast ette ja lubab varsti tagasi tulla. Poole h pärast paadipoiss sikutab mind jälle üle kivide paadisilla suunas, diiler isegi samas kohas, kohal. “Open your bag” on ainuke lause, mis tal suust tuleb. Ja siis viskab ta politseiauto nina ees nutsaka kanepiga mu kotist mööda, see veereb mööda tänavat, ajame kahekesi kummargil pallikest taga. Tundub, et tegelikult kedagi see “salajane” tegevus ei huvita.

Näitan Liisile töö tulemust ja samal hetkel vaatab meie ees olevast lamamistoolist vastu Mopipea. Sensuaalsel toonil alustab juttu kohtumistest, saatusest, lõpuks kutsub meid oma villasse. See kõik on nii jabur, aga mingit ohtu ta küll endas ei kujuta. Pealegi ütles Liis reisi alguses: “Peaks rikkad sõbrad hankima ja basseinipeole ennast sebima.”

Sõidame Mopipea villa poole, ta palub peatust supermarketis, lisaks küsib, kas me ka midagi poest soovime. Liisil lähevad silmad särama, ma mõtlen korra hirmuga, mis sealt nüüd tuleb. Pineapple, we want pineapple. Loogiline ju, meil endal pole bangalos nuga, et ananassi süüa, villas ehk on. Mopipea käristab meile ananassi välja.

Villa asub mäe otsas, valvega alas, Mopp on ainult selle vahendaja. Ilmselt vahendab ta nii mõndagi. Mambo-Jambo blenderdab omale parajasti salendavat jooki, Mopp lõikab köögis ananassi ja meie kasutame võimalust, et teha pilti sellest miljonivillast, kuhu oleme sattunud. Kuulame Bob Marley't, nemad teevad tossu ja meie sööme kauaihaldatud ananassi.

Viimati kui Liisiga kahekesi tuiama läksime, sattusime politseiautosse, nüüd mäe otsa villasse. Tiina ja Kristjan on hakanud meie lugudes kahtlema. Lisaks veel järgmisel hommikul jutt, kuidas Liis Haiti poisi unelmate naiseks sai. Poiss, kel nimeks Ricardo, plaanib saada maailma parimaks lohetajaks ja Liisi naiseks võtta. Lolli peaga ütlen, et need on vaid unistused. Õnneks ta ei saa aru, mida ma sellega mõtlen. Loll Kata, ausus pole alati voorus! Las inimesed unistavad!

Uus päev, Liisiga kahekesi, huvitav, mis juhtuma hakkab? Sõidame Damajagua 27 waterfallsi juurde. Igalt poolt lugesin, et seal saab canyoningi teha, ehk siis mööda vett jõesängist allalaskumist, vahepeal ka hüppamist. Seda sama, mida Indias tegin ja lubasin, et enam kunagi ei tee. Külm vesi, pea vee all, hüpped – no üldse ei taha. Ja jälle me oleme seda tegemas, kohale jõudes ei mahu pähe, kuidas ma aru ei saanud, millega tegemist. Liis veel küsib, miks ma ei rääkinud, et märjaks saab. Ma ei tea, ma üldse ei mõelnud.

Piletimüüja on sama segaduses kui meie. Tema selle üle, kuidas me aru ei saa, kuidas seal käituma peab, millise pileti ostma, kuhu asjad panema, kust kiiver rentida, kas tennised rentida, kuhu panna auto võti, kuhu panna kapi võti jne. Aga me ei saagi aru, kus me oleme ja miks.

Giidi sõnavaras on 3 käsku: jump, walk, slide. Lisaks paneb ta meile nimedeks Particia ja Huave, et lihtsam oleks! Grupiga tõttame läbi metsa jõe poole, 1 mees, meie ja 4 pensionil USA naist – 2 pilooti ja 2 stjuardessi. Mees juba nutab esimese kivi otsas, kust tuleb alla vette hüpata, nähes naisi vette vulpsamas ei jää tal muidugi muud üle. Kui ägedad need naised on, GoProd peas, mööda jõge kärestikes hullamas naudivad pensionipõlve.

Supertore, et me sinna sattusime, adrenaliin laes ja polnud üldse nii jube ja pisaraid nõudev kui Indias! Teinekord võiks muidugi endale aru anda, kuhu minemas oled. Tagasiteel läheb juba hämaraks ja jahedaks, Puerto Platas toidupoodi minekul on ainsateks soojadeks ja kuivadeks asjadeks autos vedelevad linad. Hambad külmast plagisedes on muidugi täiesti ükskõik, mis teised su välimusest arvavad.

Liis rääkis Ricardo suurepärasest inglise keelest, õhtusöögile saabub poiss juhuslikult. Maandub meie lauda ja selgub, et keeleoskus oli seotud tarbitud rummi kogusega. Lisaks Ricardole koguneb meie lauda veel väga noori kohalikke poisse, kes suu sisse vaatavad. Väga imelik hakkab, maksame kiirelt ja põgeneme. Siuke valge liha tunne.

Järgmises baaris – Ricardo jälle kohal Liisi rabamas. Peale vestlust Moskvas elava kohalikuga, kes proovib mulle traagiliste videode saatel selgeks teha, et tegemist on ääretult ohtliku riigiga, olen sunnitud magama suunduma. Tema jutu intensiivsus teemal, kuidas üksi ei tohi meetritki kõndida, lihtsalt paneb lahkuma.

Hommikuks on Liisil tema uuelt armastuselt sõnumid: “Let's make it work!”

Viimane Cabarete päev toob järjekordse karnevali ja viimase peo. Kahekordne ööklubi rannal kubiseb valgetest naistest ja mustadest meestest. Igal sammul rabatakse tantsima, “ei” vastust saades hakkab kõige suurem solvuja jälitama ja igal võimalusel täie jõuga näpistama. Leian baarileti äärest valge poisi, loodan, et pääsen sellest hullusest ja hakkan lobisema. Valge kutt vaatab morbiidse ilmega ja teatab: “Ma olen satanist ja vihkan selliseid kohti.” OOKEIII. Jalad selga ja hotelli. Kuna eile öösel oli Liis sunnitud tuppa aknast pea ees sisenema, jätan täna juba eos ukse lihtsalt lahti, nagunii ma koputusi ei kuule.

On 19.märts, aeg minna mägedesse, Jarabacoasse. Suzukile hääled sisse ja peateelt kõrvale. 100 km läbimine võtab sajandeid, augud tees on tõelised kraatrid, mille tõttu peame kohalikest gängidest aegluubis mööduma. Päris korralik hirm tuleb naha vahele, eriti kui eksime ja agulitesse satume või kui ootamatult oleme kruusateel, kus ühel pool traatvõre taga villad ja teisel pool võsa, ümberpööramiseks ruumi pole. Mida rohkem mägilinnale lähemale, seda uhkemaks lähevad kohalike maasturid. Äkki on siin kallis? Kohale jõudes leiame kõige ägedama mägimajutuse, tutika hosteli, kus voodikoht maksab 12$.

Väikelinna südames elu keeb, pargid on noori täis, kaks valget tüdrukut pole meie meelest just kõige igapäevasem nähtus, kui kohalike emotsioone lugeda. Süüa, andke meile süüa! Üheski kohas ei saa menüüst midagi aru ja ka teenindajad loobuvad meiega jändamast. Lõpuks leiame kohviku, kus kohalik kuldketi ja gucci brändinguga gängster meile menüü ringi tõlgib.

Mägede plaan on rafting! Selgub, et meie hosteli seltskonnast 9'l on järgmiseks päevaks sama mõte. Rafting algab hommikusöögiga rantchos, kõvasti rohkem teenust ja tegevust kui 40$ eest oodata oleks osanud. Lahtiste veoautodega viiakse meid jõe äärde, vesi ei tundu üldse mõnus ja soe. Peale 5 minutit pole kellelgi enam kuiva aluspesugi ja on enam kui selge, et soe see vesi ei ole. Aga lõbus on ta igatahes! Meie paadi kõige udum, USA kutt, kukub peaaegu paadist välja, õnneks viimasel hetkel saadakse tal kratist kinni. Meie seltskonna teine parv aga läheb täies koosseisus kummuli.

Punt raftingul oli nii äge, et võtame veel ette matka jugade juurde, päev täis loodust :).

Õhtul saabub hostelisse vihmast tilkuv Belgia kutt. Nagu rääbis, väriseb ja ägiseb tühja kõhtu. Paneme talle toidu kokku, kampsuni selga ja rummikoksi ette. Vastutasuks ostab ta hommikul meie kanepitutsaka ära. Diilerid!

Cabaretele tagasi suundudes võtame Tiina ja Kristjani peale, et koos läbi Las Terrenase ja Santo Domingo lennujaama sõita. Santo Domingos suundume kaubanduskeskusesse, aitab küll sellest päikesevõtust :D. Tee väljavalitud kaubamajja läbib linnaosa, kus iga teine auto on rohkem mõlkis kui eelmine, mõnel on uksed ees, mõnel mitte, peeglitest, akendest ja ukselinkidest võib unistada, aga kõik on taksod ja klientidest ei tundu puudust olevat.

Santo Domingo kesklinnas on ülikooli linnakus suurem pidu käimas, paraku on isegi tudengite inglise keel nii kasin, et täpselt me aru ei saa, milles sündmus seisneb. Dominikaanis pole inglise keelega väga lustakad lood, küll aga on lusti USA ja Saksa turistidel, kelle jaoks on terve riik hoopis teise näoga kui meie jaoks. Rikkad reisisellid eraldatakse trellitatud resortidesse, kus on puhtad rannad, kümned restoranid ja poed, fabritseeritud maailm, mida meie rahakott välja ei kannata. Ja kui ka kannataks, ikkagi ei tahaks. Kunstlikkust kumab läbi ka soodsates kohtas, rikaste loodud maailm on oma töö teinud. Unistuste sihtkohaks ma kindlasti Dominikaani ei paneks, ilusaid kaardus palme on mujalgi ;).