2-11 oktoober 2017 – Team Aloha Portugalis

Aloha tiimi Portugali tripp algab Ortodontiakeskusest, mul plahvatas suus traat täpselt nädalavahetusel enne lendu. Kurb lugu oleks kui ei saaks arstile aega ja traat jääks loperdama, naeratus läheks kõveraks, 3 aastat hambapiinu vastu taevast. Õnneks tõmbab ortodont Dimitri täpselt enne lennule astumist hambad joonde.

Tom, Aive ja koer startisid Aloha bussiga juba nädal aega tagasi ja loodetavasti kohtame neid õhtul Lissabonis. Artur tuleb Tartust meie lennule, Karri ja Kristel lendavad Helsingist. Selline punt siis :). Ahjaa Veronika, Sten ja väike Rubi liituvad meiega juba kohapeal.

Peaksime Lissaboni jõudma 22.30, aga meie lend hilineb kõvasti ja uniste nägudega kamp ootab meid juba kärsitult. Pressime ennast autodesse ja kihutame reisi esimesse sihtkohta – Peniche.

Oma majja jõudes saame aru küll, miks Tom juba lennujaamas kärsitu oli, Jõuluvana temas tõstis pead! Suu kõrvuni tõmbab ta kastidest välja kõigile uued lohe- ja lainelauad. Kell 4 hommikul oleme nagu lapsed kommipaberitega. Kiirelt krabisev maha, kuid suhu toppimise asemel ründame uusi mänguasju kruvikeerajaga...homseks peab kõik sõiduvormis olema, uimed külge. Mis on Portugal ilma Portota? Tehakse ikka mõnusaid jooke, eriti on neid vaja kui linad on nii niisked nagu meie majas. Ilma vist ei laseks ärevuse ja piiskade kombinatsioon üldse uinuda.

Ilmateade on rääkinud, et meid ootab 30 kraadine kuumus. Reaalsuses oleme suures udupilves ja väljas on 12 kraadi, jope läheb kiirelt selga. Aga küsimus on hoopis, kas minna vette lainet sõitma või otsida kohta lohetamiseks? Printsess minus loodab, et läheme lõunasse otsima lohekohta, ehk on seal ka soojem. Tundub, et sisemine hellik on teisteski olemas ja õhtuks oleme jõudnud 200 km lõuna poole, kus ongi 30 kraadi. Oleme Guinchos, kus on ühed regiooni võimsaimad lohelained, Karri ja Tom on meist ainsad, kelle oskused küündivad nendega toimetulekuni. Samas ei saa öelda, et nad peksa ei saaks, peale mõningaid lakse ja lauakaotusi on ilmekombel siiski alles kogu meie varustus. Kuigi nad üritavad, tundub, et kätega nende lainete kõrgust ei õnnestu näidata.

Kena oleks 30 kraadises kliimas viibida, paraku on meie majutus Peniche kandis ja järgmistel päevadel ründab tiim laineid ilma tuule abita. Punt jaguneb hüljesteks ja kitsedeks. Hülged on vees lakkamatult, neelates vett ja liiva, rõõmustades iga meetri üle, mil õnnestub lainega sõita. Kitsed kappavad mööda mägesi ja randu, vett vältides. Tunnistan endale, et jaheda vee asemel tunnen ennast maa peal paremini.

Esimene matkapäev Aive ja Kristeliga viib meid Peniche kaljude otsa, kus kalamehed koos lainetega pakuvad tõelist möllu. Kitsad shopingutänavad, mereannikohvikud, kaheksajalad, roosa vein ja datliraksutamine viivad meid koju tagasi alles hilisõhtul. Laua taga istub 5 tulipunaste silmadega, aga üliõnnelikku hüljest! Nad käisid lisaks kodurannale SuperTuboses laineid püüdmas ja juttudest selgub, et lainelauatamine on ikka maruraske nii jõu kui keerukuse mõttes.

5. oktoobri hommik on juba soojem ja päikeselisem, lähme varakult kõik koos SuperTubosesse, Veronika ja Sten liituvad ka. Lained on justkui rulluvad mäed ja kõik saavad üksteise järel tappa, meri sülitab meie kehasi välja. Aegajalt Tom, Eleri ja Karri siiski saavad laual püsti, talendid :). Samas, kes ei harjuta, see....mina ei harjuta! Päris hirmsad on need pähe kukkuvad mäed. Palju targem tundub linna jalutada ja teise külje pealt Peniche üle vaadata. Naistega matka lõppedes kohvi otsides jõuame kohalikku õllekasse, kus on täpselt näha, kuidas kohalikud mehed päevi mööda saadavad, jorisedes ja nautides. Baaris on ju odav ja seltskond on lõbus.

Hea kui seltskonnas on aktiviste – Veronika orgunnis meile uueks päevaks kiirkaartisõidu snorgeldamise ja Berlenga saare tuuriga. Põhimõtteliselt on tegemist põhilise turisti atraktsiooniga, ainukese vahega, et suvel on teenusepakkujaid kümneid ja turiste sadu. Praegusel ajal oleme me ainukesed ja saame privaatselt kõike enda tempos nautida. Tipptasemel teenus on meie kõigi ühine kommentaar – kaatrikutid tegid endast 110%.

Udu on muidugi kõva, kaater kihutab vati sees mööda ookeaniavarusi kuni näeme alles 200m kaugusel saarest, et oleme vastakuti hiiglasliku kaljumürakaga. Mõni ime, et laevad on sõitnud karidele enne GPS'i ajastut, suurt metallmürakat ei pööraks nii kiirelt mitte kusagile.

Berlenga saarest on justkui keemiasõda üle käinud, mäe otsas vedelevad elus kajakaparvede vahel surnud jänesed ja kajakad igal sammul. Jalge-esist peab pingsalt jälgima, oht on langeda rotilõksu, hiigelrotid pidid siin olema hiigelprobleemiks. Kahtlustame, et paadimehed tõid meidki siia tegelikult söödaks, paneme omakorda kõik panused Arturi peale, varjume tema selja taha.

Meie tuusik sisaldab ka snorgeldamist, aga ausalt öeldes on niiiii külm, et üldse ei kutsu vette, pigem mässiks ennast sooja teki sisse. Aga massipsühhoos saab võitu ja tõmbame kõik kalipsod selga. Muide, esimest korda elus näen, et maskid, torud ja lestad antakse igale uuele kliendile tutikad, keegi pole ennem lutsutanud ega oma varbaid leotanud. Päris värskendav! Ja vette hüpates selgub, et see vesi on täpselt nii värskendav kui ma kartsin, seda isegi kõige paksema kalipsoga. Pead vee peale tõstes kostub Arturi suust: “Appi, mu aju külmetab!” Samas põhihülged Karri ja Eleri ei näi isegi märkavat, et tegemist on jäätuva veega.

Paadimehed igatahes teenivad oma tipi auga välja. Megamõnus paat, puhas varustus, ägedad tüübid, tegelevad meiega kauem kui peaks, teevad adrekasõitu tagasiteel, räägivad huvitavat juttu....seda kõike 25€ eest.

Muide, kuulake Portugali raadiot, meil on kahtlus, et nad räägivad Läti keelt.

Peale grillõhtut tuleb ikka rahulik rannapäev! Meid on palju, meil on koer, kellel on varju vaja, meil on kaasas hunnik lainelaudu, meil on loomulikult kõlar, meil on paljad mehed ja päikest õgivad naised, me lärmame, meie koer haugub. Ja me sätime ennast romantikat tegeva paari kõrvale liival, sõltumata sellest, et rand on tühi. Täpselt ei saa keegi aru, kuidas see nii juhtus. Aga paarike lahkub väga kiiresti.

Karma teeb meile vastulöögi kui läheme õhtuoodet Peniche poole ühte surfiklubisse otsima. Ainuke koht, kus võib aimata, et mõnikord siinkandis ka lohetatakse. Plaan on, et äkki õnnestub õppida, kuidas Pärnu rannas veel ägedamalt asju teha. Aga nii suurt shokki pole saanud peale eelmise aasta räämas wakepargi külastust Saksamaal. Koht on lihtsalt niiiiii vale, tekib tugev reality-call, et ühtegi asja ei tohi teha üle jala, isegi kui ennast ei häiri, siis teisi häirib. Tomil tekib äratundmisrõõm. Kui Alohas on Tom leti taga pigem veidi jalus, siis siin on omanik täiesti kasutu, kohvimasinanupp käib üle jõu. Aga ütleme nii, et siinsel tüübil pole ka silmi, et näha räämas mööblit, ei taha uskuda, et Alohas selline asi juhtuks. Kui juhtub, siis palume kisada!

On 8.oktoober, meie viimane päev Peniches, tossude ja matkapäev. 12 km eemal on laguun, mida läheme mööda ookeaniäärt püüdma. Inimene proovib ikka püüda kättesaamatut, jõudes laguuni äärde tundub, et teine kallas on palju ägedam, paraku tuleks päris pikk järv ületada. Eleri läheb proovima, kas on piisavalt madal, kaob täpiks, aga siiski tuleb tagasi, vool on kõva ja peanupp kuivaks ei jää.

Paljud meist pole käinud Nazares, kus kõrgajal on maailma ühed kõrgeimad lained, mäed, mille otsa minemiseks on isegi profi staatusest vähe. Päikeseloojangu ajaks sätime ennast täpselt majaka juurde, mida võib näha kõikidelt maailmakuulsatelt videotelt, noh, tegelt on nii, et sinna peab ise minema, see on väga cool koht. https://www.youtube.com/watch?v=334ifiuFxKg 

Nazare linnas satume huvitava mure ette – süüa ei saa, natuke meenub Vietnam. Kõik kohad pakuvad ainult võileibu?? Ma leian lõpuks jäätise. Ilmselt on siesta aeg, aga pole turistitänavatel Portugalis varem sellist kella-aja jama näinud.

On tulnud aeg majutust ja linna vahetada, oleme siiralt rõõmsad, meie praegune maja hallitas nii hullusti, et me hakkasime tervise pärast muretsema. Kaebuse peale ütles omanik, et saadab koristajad, me omakorda soovitasime buldooser tuua. Kolime Lõuna-Portugali ja Lissabon jääb sõites tee peale. 50% nõudval soovil veedame päeva tsivilisatsioonis. Väääääga äge linn! Eilsed Nazare nunnud kitsad tänavad on ennast siia klooninud ja rägastikus saab mõnusalt ennast kaduma lasta. Mägine linn, tänavad täis lilli, joonistusi, vanakooli tramm, 100 aasta vanused pagaripoed - ma olen täiesti omas mahlas. Lissaboni puidust tramm nr 28 on kasutusel nagu Londoni double-decker bussid, hüppad peale ja kruiisid mööda linna. Väike kommunikatsioonierror tabab meid kui saame trammiga sõita 3 peatust, aetakse välja, lõpp-peatus. Tagasi saamiseks peame uue pileti ostma...samas ise pole nõus jalutama.

Õhtuks ootab meid megatore maja Aljezuri lähedal Arrifana Beachil. Kadunud on udu, hallitus, külm kliima, tere 30 kraadi ja päike, mis kohati lausa takistab pikki jalutuskäike ette võtta.

Kes merele, kes looma-aeda, igaühele oma. Mina ja Aive lähme loomade juurde Lagose lähedale. Jube hea plaan on, et tuleme jala koju tagasi, mis see 25 km siis ära pole. Sõites zoosse hakkame kukalt kratsima – mäed, mäed, mäed ja otsustame hoopis 13 km laugelt Lagosesse kõndida. Ma ei saa öelda, et ma looma-aedu väga fännaks, aga täitsa okeides oludes täitsa okeid väikesed isendid olid... Pigem olen olnud raksutamisvaeguses ja teel Lagosesse saime kõvasti mandleid ja datleid haarata. Lagosest Aljezuri läheb 3 bussi päevas ja jackpot, jalutasime 30 min enne viimast bussi piletimüügi luuki.

Mind tabab uues kohas olles metsik vajadus ringi tuiata, google maps võiks vabalt olla mu parim sõber. Leian kaardilt salapärase järve, mida on näha ainult satelliidivaates, seljakott selja ja teele. Uudishimu on üks kaval tegelane, mis ei lase kunagi teha lihtsaid valikuid. Seda saab laiendada ka inimsuhetele ja kõikidele valikutele elus. Aga täna jõuan peale järve leidmist edasi tuiates ranniku äärde vana kindluse varemetesse. Vaatan kella ja pean tõdema, et mööda teed tagasi minnes jään raudselt pimeda peale. Aga maps näitab, et mööda rannikut läheb ka matkarada. Plaan tipneb sellega, et ronin ca 10 korda Suurest Munamäest üles ja alla mööda kitseradu, kõlkudes kaljuserval. 3h hiljem jõuan Arrifana randa jalad kukkumisest verised, käed kaktuseokkaid täis, kuid olen päikeseloojangut vaadates õnnelikum kui...ma ei teagi, kui hommikul :).

12. oktoober on meie viimane päev Portugalis, öösel peame hakkama Lissaboni lennukite peale liikuma. Kant, kus me oleme, Arrifana ja Aljezuri ümbrus on mägine ja kaljuste randadega, hoopis erinev Portugali ülemisest otsast. Enamus pundist veedab päeva rannas, aga ega see lebamine pole kerge tegevus. Pooled vette, pooled niisama jalutama, ma panen uuele kaljuekspeditsioonile. Tunne ära see, mis sind kõnetab ja tee seda :)! Näiteks mine poest läbi ja võta üks mahlane kook, sest see parasjagu kõnetab!

13 ja reede natuke mängib seekord oma õnnega. Tallinnasse ei jõua minu, Arturi ja Jette pagas. Kell on 17 õhtul ja pean kell 20 olema täisvormis Hulkuriga tööl. Seljas on mul lennukidressid ja ees padjanägu. Huvitav, kas kaubanduskeskuste turvameeskond jälgib kui oled pool tundi kosmeetikaletis ja teed korraliku peomeiki...sussidega.