-30 kraadi pole mingi näitaja!
Lapimaa on Skandinaavia inimestel koguaeg peopesal, aga
kuidas on eestlaste ja veel enem Briti kodanikega? Jõulud 2015 ja sellele
järgnev aastavahetus tulid mõnusalt jahedas kliimas Briti turistide muresid ja
rõõme jagades. Veidi aga kronoloogiast,
kuidas kõik jõuluplaanid on enda jaoks võimalik pea peale pöörata.
11.detsember, õhtune aeg. Silveriga olime Tallinnas,
valmistusime Hulkur Rändbaariga tööd alustama, ehitasime baari ja katsetasime
peo temaatikaga sobivaid kokteile. Härra Aloha Tomi poolt leidsin telefonis
ridamisi mitmeminutilisi häälsõnumeid segase sisuga. Välja suutsin sealt
kuulata, kas mul on aega, et jõulud Lapis veeta, olla 2 nädalat vangis
Torassieppis ja teha „midagi“ Briti turistidega, lugupeetud ettevõtted ja
lennufirmad on seotud. Ehk siis üpris
„midaiganes“ info. Laupäeva õhtuks oli olukord muutunud nii palju targemaks, et
kokku oli lepitud ligikaudne palk vangis olemise eest ja trasnpordikulude
kompensatsioon. Pühapäeva hommikuks olime Silveriga oma töömaratoni lõpetanud
ja tuli seista silmitsi küsimusega, et oot mis teemat see Tom siin ajas,
kuupäev siis 13.12. Kiire kõne Tomilt, kus selgus ainult 1 uus fakt, et pean
olema Lapimaal 15.12 hommikul, juba lennujaamas vastas Briti grupil. Mida
nendega teha tuleb? Ei tea.... Aja ja lendudega algas korralik võidujooks. Sajatuhandega
Pärnusse, Hulkuri kraam maha laadida, inventuur, arved, nõud pesta, Lapimaa
varustus pakkida, lennukile Tallinnasse. Mingi ime läbi maandusin 14.12 õhtul
Kittilä lennujaamas. Rampväsinud – aga õnnelik, eriti tänu erilisele
vastuvõtule – Jõuluvana, põhjapõder ja Päkapikk jalutasid hotelli ees vastu J.
Muide, Helsingi – Ivalo – Kittilä - Helsingi lend on üks
huvitav teenus. Ei ole nii, et erinevad lennud ja vahetad lennukit. Kui lennuk
peatub, siis stjuardess teatab, et need, kelle peatus praegu on, minge maha ja
pardalejääjad vaadake oma järgmise lennu pardakaarte ning vajadusel vahetage
istekohta. Sügava unekotina võiksin ma vabalt Helsingisse tagasi sattuda.
15.12 hommikul olin vastavalt tellimusele Kittilä lennujaamas
vastas Briti charterlennul. Vaikselt hakkas selgemat joont võtma ka minu saatus
järgnevateks nädalateks. Lennujaamas tutvusin/kohtusin Valtteriga (Val), kes on
kohalik giid Torassieppi turismitalus. Mina alustasin töötamist firma Magic of
Lapland heaks. Kokkuvõttes: tuli lennuk, inimestel broneeringud erinevatesse
sihtkohtadesse, kogusime kokku enda nimekirja alusel kõik õiged näod, panime
nad bussi ja sõidutasime võlumaale Torassieppisse. Metsa sisse, lähim pood on
nt. 20km kaugusel. Grupp koosnes perekondadest, kohapeal viibisid nad 3-4
päeva, veetes aega mootorsaanide, husky koerte, põhjapõtrade, kalastamise,
räätsadega, virmaliste otsimisega, Jõuluvana külastamisega, piparkookide
meisterdamisega jne. 4 päeva pärast tõime Valiga lennujaamast uue grupi, soojad
arktikakostüümid selga ja sama trall otsas peale. Minu peal lasus kohustus vaadata, et iga
persoon õigel ajal õiges kohas on ja kui kellelgi on mingi mure, siis see
operatiivselt ära lahendada...reisisaatja vms (representative), kui keegi teab
eesti keelset sõna, andke teada.
Mõtlesin, et ohjeerum, siin hakkab igast jama juhtuma kui
esimesel päeval mootorsaanisafaril üks vanapaar täie hooga lippidest aiast läbi
põrutas ja ise sinna aia otsa lendasid. Olgu öeldud, et tempo oli sörkiva kassi
oma. Vanamehe transportisime starti tagasi, tema sõidud võiks nii kõrges eas
mööduda ainult kõrvalistmel. Proua aga teatas, et tal pole häda midagi ja tema
tahab Katriini saanile hüpata. Kiivrialune lumest puhtaks, sirgelt istmele ja
sõit jätkus. Tegelikult see seik tegi
kogu 2-nädalase vangistuse palju huvitavamaks. Kohalikud otsustasid, et ma olen
ainuke sisserännanud giid, kellele nad on nõus saani usaldama. Enam polnud vaja
kaugelt abi otsida, kui kiire inimeste ja töövahendite transport sooritust vajas. Ja kui võid vabalt
saani võtta siis nurga taga saad ju veidi hullata ka J. Jube hea tunne kui sind
usaldatakse pimesi:“Ah Katriin, sa tead, kus saanid ja võtmed on, mine võta ja
toimeta“. Ja endal on jube hea tunne teades, et saad hakkama ja ei vea kedagi
alt.
Husky-koerte safari suhtes olin hirmul. Aastaid tagasi
Lapimaal Saariselkäs toodi koerad safarile veoautos väikestes puurides ja
täiesti hirmunud olekus. Pabistasin, et saan siit jälle korraliku annuse
pisaramaterjali. Õnneks sain oma muremõtteid süüa (sama on juhtunud ka
elevandisafaritega, järeldus – proovi asju ikkagi mitu korda). Hirmus oli
ikkagi, aga ägedalt hirmus. Koertel lasti enneolematult kiiresti joosta, pidin
oma rakendi piduritel kahe jalaga hüppama, et natukenegi allamäge minnes saani
rajal hoida. Temperatuur õues oli esimesel korral -35, adrenaliinitase oli +100
peal ja jäätunud näpud meenusid alles finišis. Ja no puppyd – 5 nädalased
minihuskyd – kes selle peale ei sula?
Põhjapõdra safarist ei osanud ma suurt midagi loota, peas
keerles, et ilmselgelt igav saanis istumine ja metsas kulgemine. Oh ei, ägedam
kui ma eales oleks arvanud – loomade jalgade alt lendas lund näkku kui nad
päkkade välkudes läbi metsade ja üle järvede sööstsid. Tegelased võtavad üles
kuni 70km/h! Poole safari peal avastasime, et meil on rakendeid vähem kui
stardis, rivi viimane puudu. Nalja nabani kui põder vaikselt lonkides 5 minuti
pärast saabus, naerupisarates ema lapsega saanis. No mis sa teed, kui vahepeal
sammal nosimist vajab.
Inimesed elavad huvitavates raamides. Liitun kamina ääres
istuva seltskonnaga, jututeemaks on vee joomine. Suu vajub lahti kui kuulen, et
nad ei julge toas kraanivett juua, äkki jäävad haigeks, välismaal on ju keelatud
kraanivett juua. Kes pidi öösel janusse surema ja kes vedas õhtul restoranist
imepisikeste klaasidega vett üle hoovi tuppa. Kõik tänitavad ja on nõus.
Küsisin, et kas Londonis joote kraanivett? Kõik noogutavad. Mida kuradit – te olete
ühes puhtaimas kohas maamunal!!!
Järgmine jututeema: Iglus ööbimine (jäähotell). Näidatakse
näpuga (saate aru näpuga!) kahe jaapanlase peale, vaadake, nemad ööbisid iglus
ja ikka elavad. ??? Polegi külmunud, kõik imestavad. Proovin seletada, et
varustus on korralik, magamiskotid ekstra paksud, pealegi kui tõesti öösel külm
hakkab, saab enda tavatuppa tagasi kolida. Ühest suust: no sa oled ju ka
Põhjamaalt ja harjunud selliste kraadidega.
Virmalised – fenomen, millega turistid siia tuuakse. Iga
päev küsib vähemalt 10 inimest, millal virmalisi näha on ja iga päev vastame
meie 10 korda, et seda ei tea täpselt kunagi ette. Võib prognoosida, aga
asukohta ja pilvede liikumist täpselt ei tea.
Tundub, et ilma virmalisteta on reis mõtetu ja seega mina soovitan neil
iga öö järvel istuda, et pärast ei saaks meid süüdistada kui maha magasid ;).
PS! Igas grupis leidus siiski ka julgeid, kes kohe
kraanivett jõid ja olid nõus iglus öö veetma. Ja leidus ka neid, kes virmalised
üles leidis.
Teise külje pealt – imetlusväärne, milline viisakus ja
austus perekondades valitseb. Kuidagi veidi piinlik hakkab kui kõrvalt jälgin
kogu suhtlemist. Tahaks, et minu silmades oleks kaamera, mis näitaks pilti
kõikide pisutki ebaviisakate inimeste telefoniekraanidele. Perekonnasiseselt
suuremad lapsed hoolitsevad väiksemate eest, ei kakle, vaid aitavad. Vanemad ei
karju laste peale, kõik käib läbi armastuse.
Nii lapsed kui täiskasvanud hoiavad personali ja teineteist igal
võimalusel. Pole olemas liiga väikeseid või liiga jonnakaid, kõigile on
viisakus pähe juurutatud. Isegi räige külmaga ei jonni ükski laps, seevastu enda
ego tuleb korralikult alla suruda, et tuppa sooja minemise asemel aidata neil
näiteks kiivreid peast ära. Nad nutavad, aga vaikselt. Igas grupis on vähemalt 1 perekond, kellele
lihtsalt tunnen tungivat vajadust rääkida kui ägedad nad on. Perekond, kelle
lapsed meisterdavad giididele piparkooke ja tänavad siiralt iga liigutuse eest.
Grupis on alati keegi, kes vingub kõige üle ja lausa peab
olema tähelepanu keskmes.
- · Näiteks mure:“Kuidas ma pilti teen kui Jõuluvana juures on pime?“. Mida mina nüüd teha saan?? Aga süüdi olen ikka.
- · Või siis mure, et inimene ei saa toa ust lahti, lollid soome lukud. Seletan ja õpetan, et teistpidi tuleb keerata. Ei tema ei saa ikka. Jäta meelde, kumba pidi, raisk!
- · Kõik ca 80 last on Jõuluvanast vaimustuses, 1 ema teatab, et Santa on kohutav ja võlts. Aga tema lapsed on esimest korda 3 päeva jooksul rahulikud ja vaatavad andunult Jõuluvana.
See on lihtsalt mõttekoht, millisena Sina soovid ennast
teistele näidata?
Rutiin tekib kiiresti vangis olles. Teisele grupile
lennujaama vastu sõites palusin Vali, et lähme alkost läbi, veini tahaks. Ta
hakkas kõva häälega naerma, et pimedus hakkab ajudele jah. Siit oli igasugune
barjäär personali ja minu vahel murtud. Enam ei pidanud õhtuti oma toas üksi raamatut
lugema. Algas lakkamatu naer, lauamängud, põhjapõtrade kallistamine, naabrite
külastamine, saunast võidu lummehüpped – õige kohalik hõng. 2 giidi, 1 päkapikk, 1 põhjapõdrakarjus, 3
restoranitöötajat ja mina – paras huumori
tekitamiseks.
Olukord: nuga kukub maha. Kas sina ütled:“oi, keegi tuleb“?
Mina igatahes pobisesin omaette mitu korda: uups, somebody is coming. Ja alati
vaatasid inimesed esmalt ust ja siis mind küsides: „who?“. Mina omakorda
segadus, et misasja te sellest uksest jõllitate. Nemad, et aga ise sa ütlesid,
et keegi tuleb. Proovi siis seletada, et sa tegelikult ei mõelnud, et tuleb.
Okei see juhtus brittidega mitu korda. Naerdes läksin giidide tuppa (soomlased)
jutuga, et teate, britid ei tea sellest sööginõude kukkumise ütlusest mitte
midagi. Nojah, mida rohkem ma naersin ja seletasin, seda vähem giidid aru
said....kokkuvõtteks, see on vist ainult eestlaste komme.
Aeg Torassieppis lendas mööda sama kiirelt kui Jõuluvana Rudolfiga.
Fantastiliselt valgete jõulude ja otsuse eest mind sinna vangi saata, pai
endale ja Tomile.
Torassieppi on fantastiline koht looduse poolest, meelelahutuseks sobib ideaalselt kaameraga ringi käimine. Mul oli kaasas Canon EOS 100D testimiseks ja nüüd olen kindel, et tuleb endale soetada :).
Torassieppi on fantastiline koht looduse poolest, meelelahutuseks sobib ideaalselt kaameraga ringi käimine. Mul oli kaasas Canon EOS 100D testimiseks ja nüüd olen kindel, et tuleb endale soetada :).
Vinge! Olen kaks aastat veetnud polaarjoone taga, küll teisel pool piiri, virmalised on seal ikka VÕIMSAD! Koeri ja saane meil seal küll polnud...
ReplyDelete