French Riviera

20.11 Linn, kuhu oleme sattunud tundub avastamist väärt, kuid seame sammud ilmselgelt vales suunas, kui linna jõudes oleme läbinud totaalse aguli, roninud jõeäärse betoonist müüri otsas, läbinud kiirevoolulise jõesängi ja mööda seina kellegi tagahoovi roninud lootuses leida tänavat. Linn osutub vanade inimeste pesitsuspaigaks, kus monopoli moodustavad alkoholipoed. Tulevikuperspektiivi silmas pidades võtame tequila, jumal teab, kus see auto viimase tõmbe teeb ja rahustit vaja läheb. Lisaks alkoholile müüakse siin väga kummalisi purki pandud seenetaolisi rummist läbi imbunud minipirukaid. Vanakesi hoitakse igal sammul krapsakana!

Suundume Prantsusmaale, Mentonisse, väljas 18 kraadi, tegemist linnaga, kus aastas päikest 360 päeva.

Autol hakkab õli otsa saama, tütarlaps, kes pole elus mootori janu kustutanud, suundub poodi, loodame, et sai õige mootorijook J. Õli hankimisele supermarketis kulub mul küll tunde, no ebareaalne kui palju toredaid toiduaineid siin müüakse, lihtsalt vaatad ja uurid.

Loogika ütleb, et igas jahisadamas on pesemisvõimalus, sadama infotädi ütleb, et peab kaptenilt luba küsima. Ronime sadamakapteni torni, kes vaatamata meie entusiastlikele nägudele vangutab pead sõnadega NoNo, ainult purjetajad. Tore infotädi aga juhatab meid infopunktini, kust omakorda saame kõik rahuldavad vastused.

Paigutame oma suvila mere äärde, luksus sviit otse rannas. Vesi kodurannas on mõnusalt karastav, peale pikka mitmepäevast autosõitu väga kosutav.

Kodu asukoha suhtes pole me päris kindlad, kas siin ikka võib parkida. Eriti imelikuks läheb kui auto juurde kogunevad kahtlased usutegelased, vahetavad särke, joovad purju ja sõidavad õnneks minema. Lõpuks tundub siiski turvaline uinuda.

21.11 Õhtul olid samas parkas veel paar bussi elanikega, hommikuks mitte kedagi. Hiljem selgub, et kell 6 hommikul oli politsei käinud ja kõik minema ajanud. Zafira kuulub tavalise auto alla ja meid ei puututud. Hommikune jooks teeb elu eriti helgeks.

Linnaga tutvudes leiame ideaalse saiapoe, just selline tuleb Eestisse teha. Linn annab tohutult inspiratsiooni, kibelen suvilasse lugema ja kirjutama. Pastakas veereb plaanide kallal kottpimedani, Kaspar leiab veel aega kohalikega jalkat mängida.

22.11 Jooksen ummisjalu, järsku Itaalia, 1 hommik- 2 riiki. Eile kohatud petanque lembelised sakslased on täna varmad meile kohvivett keetma ja seletama, kuhu siinkandis sõita tuleb. Tore kui on nii palju abivalmis inimesi.

Wifi leidmine siin linnas pole nii lihtne kui arvata võiks, saame siiski hakkama. Eestiga informatsiooni vahetada on päris huvitav kogemus, tundub, et kodus pole midagi teistmoodi. Natuke tahaks vanemaid ja sõpru näha, samas on siin palju huvitavat vaadata ja ongi toredam kohtuda üle pika aja.  

23-26.11 Nagu igas Prantsuse linnas on ka siin korralik vanakraami ja värske toidu turg. Hommikujooksu tehes naelutan ennast vaatamisväärsuste keskele 2 tunniks plaanitud 30 min asemel. Alanud on vihmane periood, öösiti sajab nii hirmsalt, tunne on nagu kari märja kasukaga ahve jookseks mööda katust. Esimesel vihmasel hommikul avastame, et meie kodu on suure basseiniga, mis ümbritseb tervet maja. Auto all olnud jalanõud on eemale ujunud ja usin tänavakoristaja krahmab need enda prügianumasse. Õnneks saab välejalgne Kaspar jaole.

Kodu on meil varustatud lausa Wifiga, kõrval asuv Tex-Mex baar avas nädalavahetuseks uksed, andes meile parooli ja korraldades karaoket. Paneme ka häälepaelad valmis, kuid siiski tähendab karaoke Coco-Loco sarnast jõmmide kogunemist ja jääme tralli eemalt jälgima. Isegi kui sooviksime peopaigast ööseks lahkuda on see võimatu, lisaks sekeldustele auto pidurite ja mootoriga suudame aku täiesti tühjaks lasta. Oma suurepärase prantsuse keele oskusega suudame siiski laenata autotöökojast krokodillid, millel endal toide küljes ja teist autot polegi vaja. Hea töö.

Mere vaade meie kodus on küll ilus, aga linnana hakkab Menton kitsaks jääma, valdavalt vanad inimesed, õhtuti vaikne, tunneme vajadust kohtuda uute inimestega.

27.11 Juba teist päeva on ranna avalik dušš suletud, proovin läbirääkimisi pidada kohaliku jõusaali mehega, aga tema poolt on igasugune EI mind nende pesemisruumidesse lubada. Järgmise katsena Mentoni vanurite klubis pääsen sisse. Kiirelt teen hambapesu, kuid terve delegatsioon kurje tädisi saabub karjudes, et nii ei tohi. Koristaja käis kaebamas, shaakal. Vabandan Pardon! Pardon! ja põgeneme siit linnast.

Kaardi pealt vaadates tundub Toulon hea koht olevat, suund sinna. Teel nähtavad viinamarjaistandused panevad silmad särama, vihma lõppedes üritame kindlasti külastada mõnda siinset veinimõisa.

Ööbimiskohtade otsimisel on meil juba päris hea silm, iga kord vaade merel ja jooksev puhas vesi. Sisemised sensorid on paigas. Siiski on imelik olla uues kohas, mida sa üldse ei tunne. Natuke hirmuäratav, oleme mõlemad natuke segaduses, ehk uus päev toob värskeid emotsioone.

28.11 Jätkuvalt sajab nagu oavarrest, vajan aga hädasti voolu, töö vajab siiski tegemist. Suundume läbi külma tilkuvatena kohvikuid otsima. Toulon pole just interneti ja pistikupesade koha pealt armuline, närvilistena, ligumärgadena saame siiski asjad aetud. Õhtune kõrvallinna SPA on väga vajalik, et jälle tasakaal saavutada. Kaspar küll saadetakse esimese hooga mullivanni ääre pealt riietusruumi tagasi, siin on väga ranged nõuded, püksid ei või kohe üldse lötendada. Õnneks on üks vahva vetelpäästja abiks „kajakate“ laenamisel ja säravate silmadega Kaspar on varsti vees tagasi.

29.11 Lõpuks päike, teeme tutvust uue linnaga, tundub, et Toulon on Rugby paradiis, siinne meeskond on tugev meistriliigas, keset linna on suur staadion, lisaks näidatakse igas baaris rugby kanalit, müüakse tiimiriideid. Veel iseloomustavad linna ennenägematud baarid nimega „Bar Tabaco Loto“. Inimeste hordid istuvad ja suitsetavad, ilmselge JOKK EU seadustega.

Õhtul saabub meie koduranda autodevoor noorte inimestega, paneme plaani, et jälitame neid varsti, kusagil toimub midagi. Pole tükk aega peol käinud, vist ei oska enam, jään ootamatult magama, pettunud Kaspar kõnnib vihaste sammudega noorte järel.

30.11 Õnneks on viha lahtunud J. Lähedal asuvad külastajaid ootavad veinimõisad, võtame suuna Ollioules linnas asuva Domaine de Terrebrune  mõisa poole. Autoga on vahepeal midagi juhtunud, 1 silinder on meie hulgast lahkunud ja mõisa tee mäkke möödub väga aeglaselt, vajaksime jõukäiku.

Kohale jõudes oleme natuke shokeeritud, mis meie punasest plikast niimoodi saab, aga veinikeldri aukartust äratav hõng viib muremõtted. Tegemist on võrdlemisi väikese tootjaga, nagu enamik siinkandis toodavad ka nemad valdavalt punast ja roosat keelekastet. Võimsad veinivaadid ka keldrisügavustesse ulatuv galerii eelmiste aastakäikude veinidest lummavad meid. 1997 aastast pärinev veinimaja toodang meenutab, et maailmas ikka tehakse häid jooke.

Viinamarjapõldude vahel vurav Opel lubab meil küll peatuda ja raksus käia, kuid koju jõudes oleme tema pärast jätkuvalt väga mures. Leevenduseks jälitame kohalikke noori, parandada hetkel ikka midagi ei saa.

Valdavalt külastatakse väikeseid baare, kus tantsuruumi ei jagu, kuid baariesine täitub kelmika suminaga. Kohalike kambas jõuame enda kodu kõrval olevasse nn linna popimasse ööklubisse, mis asub otse rannal. Hämmastav, et piletit ei küsita mitte kusagil, vaadatakse ainult, et näeksid OK välja.

1.12. Leian rannal ideaalse tuulevaikse nurgakese, kus lugeda, kirjutada, lihtsalt olla. Õues on päris krõbe temperatuur (ca 12), hämmastav, kuidas kohalikud vanaprouad suudavad kümneid minuteid ujuda. Vaadateski lähevad huuled siniseks. Vaatamata jahedale ilmale on kõik ranna restoranid avatud ja puupüsti rahvast täis, Pärnu ranna sügisesse sobiks selline meeleolu ideaalselt.

Päikese loojudes avaneb rannal luksuslik vaatepilt – päike langeb justkui teiselt poolt saabuva pimeduse rüppe. Mäe tagant kumav kolletus tekitab tunde, et just see hetk hakkas seal pool elu käima.

Touloni Rugby Team mängib täna kodustaadionil, võidavad. Päris huvitav oleks linna peal mõnele kuulsale mängijale vastu jalutada. Suuri rugbymängija mõõdus mehi on küll söömas fännipubides, aga no ei tea ju, millised need kuulsad on. See-eest näeme bussitäit vastasmeeskonna kaotajaid.

2.12 Sadamast väljuvad laevad tunniajasele sadamaterritooriumi ekskursioonile. Tegemist on linnaga, mis toodab sõjatehnikat, seega on siin ka tubli militaarlaevastik, mida mereretk tutvustab.

Kõndides sadamas leiame alternatiivi, laev-buss, mis sõidab 20 min kaugusel olevasse linna läbi samade vete, mitu korda soodsamalt. Kohale jõudes leiame eest tõelise zombiküla, kõik kohad on kinni ja inimesed, need vähesed, keda kohtame, pisut imelikult hiilivad. 2 kohvikut ja rannaäärne matkarada on siiski zombivabad ja saame rahuliku südamega lainete kolksumist kuristiku otsast jälgida.

3.11 Lähen eneselegi ootamatult täiesti endast välja kui alustades sõitu põhilise veekeskuse poole teatab autoaku, et on täiesti tühi. Me nii pingutasime, et voolu kokku hoida.

Turismiinfotädi jagab lahkelt infot ujulate kohta, kuhu saab ilma autota ja ka näpunäiteid lähedal asuvate kaunite külade kohta. Ujumiseks valin kogemata proffide välibasseini, kus kõik kroolivad mitmeid kilomeetreid tihedad ujumismütsid peas. Oma päevitusriiete ja blondide kiharatega mõjun totaalse võõrkehana. Jess, leian sisebasseini, pettun kohe, nähes igal ruutmeetril hüplevat prouat, kelle trenn juba ammu alanud. Lisaks veel reegel, et ilma mütsita ei võigi basseini minna. Nii palju siis ujumisest, vähemalt on nurgas tolmu all trenazöör, mille seismisele lõpu teen.

4.12 Eile hangitud autokrokodillid toidavad tänu kohalikule onule meie auto täiesti ära. Aga õppetund: kui autokompuutri poolt lubatab jäänud kilometraaz hakkab 0 lähedale jõudma, siis see ei tähenda, et tegelikult saab veel 50 km sõita. Ei saa, tuleb auto tee äärde lükata, sõnaraamatuga politseile prantsuse keelne valesti parkimise vabanduskiri kirjutada ja minna kanistrit otsima.

Plaanisime sõita Sanary-Sur-Mer’i  päeval, saame liikuma täpselt tipptunni ajal, mis tähendab, et 20 km võtavad tublisti üle tunni. Kohale jõudmine on seda väärt, St.Tropez’i sõbralikum ja ilusam versioon, kus uhkete jahtide asemel tõelised toredad pisikesed purjekad.

5.12 Linn on jõuluehetes, valgetes ja puhastes, mitte karjuvates blinkivates. Koht, milles Eestil oleks Prantsusmaalt palju õppida, vaatamata lume puudumisele tuleb põue soe jõulutunne. Kondamegi terve päeva imetledes seda väikelinna, õhtul suundume Hyeres’sse, et päeva pärast juba Cannes’i suunas liikuda.

6.12 Ärgates getopoiste parklas oleme rahul, et auto rattad on all ja suundume linna. Päev möödub tööd ja tulevikuplaane tehes, õhtuks suundume üle mägede (kus temperatuur 0 KRAADI) Cannes’sse, et homme kohtuda Mihkli ja pundiga, kes Eestist siia purjatama on tulnud.

Uskumatult soliidne suhtumine politsei poolt – küsivad, kas kavatseme väljavalitud parklas magada. Ebalevalt vastame, et jah. Onu teatab sõbralikul ilmel, et ainult 1 öö. Eestis oleks ilmselt nuia saatel sõimata saanud.

7.12 Sünnipäevahommikul kuuleme esimese asjana eesti keelt. Vanem mees ja temast noorem naine, võõrad näod, autol täitsa Eesti numbrimärk. Autot koristades teen naisega põgusalt tutvust, riiete järgi otsustades lähevad purjetama.

Suundume Miku ja Eili korterisse, juubeli puhul värvime mu pea väheke värskemaks.

Sünnipäevaõhtusöögile saabub Švejki näoga mees, Alar, kes esimese asjana teatab: „Teie oletegi need kuulsad autos magajad. Ega keegi teist purjetada ei oska?“ Mihkel vastab minu eest, et Kata on temaga 8 aastat koos purjetanud. Päeval kohatud eestlaste soodimees oli haigeks jäänud ja neil 1 meeskonnaliige puudu. Homme võistlema! Peale rikkalikku õhtusööki suundume oma koju tuttu, et homme merel ergas olla.

8.12 Naljakas, üks hommik kohtad inimesi parklas, järgmine hommik istud nende võistluspaadis. Elu viib huvitavate kohtumisteni. Tegemist on Dragon klassi jahtidega, meeskonnas 3 inimest, hetkel võistlustules ca 15 jahti. Saan jahi peal üpris kiirelt süsteemid selgeks, aga õhtul tuleb siiski tunnistada, et füüsilist jõudu oleks juurde vaja.

Õhtuks on Alaril välja vaadatud Maroko restoran Cannes’i getopiirkonnas. Lauatäis eestlasi arutab päevast purjetamist, loodan, et Kaspar igavusse ei sure. Homseks loodame, et ka Kaspar saab jahiga merele, kapten Jevgeni on nõus, aga vaja sadamalt luba saada, võistlusreeglid.

9.12 Ootame jahtklubi restoranis käsku merele minekuks, aga Jevgeni on väsinud ja otsustab võistluse pooleli jätta. Eilne naistega sõitmine võttis vanalt mehelt jõu ja tahtmise. Õnneks on Alaril kaasas rattad, millega teeme linnale ja äärelinnadele korraliku tiiru peale. Kui oled harjunud Pärnu lameda maastikuga on päris keeruline siinseid mägesid ületada, nii mõnigi kord vean ratast käe kõrval.

Siseneme puupüsti täis kebabi putkasse linna servas, ühes lauas istuvad kaks inglise keelt kõnelevat noormeest. Palume luba nendega liituda, seame ennast sisse ja peale pikka vaikimist ütlen, et juba tore on istuda lauas ja aru saada, mis inimesed räägivad, sest no prantslastest ei saa ju muffigi aru. Üks poiss vaatab meie poole: „Ei ole võimalik.“ Jällegi, elu toob huvitavaid kohtumisi, kui suur on tõenäosus, et istud täpselt siin elava eestlase kõrvale. Kutt on endine kõva balletitantsija, tantsis Estonias ja USA teatrites, hetkel teeb juba 1,5 aastat siin tööd aednikuna ja ehitustel. Vahetame kontakte ja ehk kohtume uuel nädalal.

Õhtul jahtklubis pakitakse paate, juuakse hõõgveini ja eestlased sätivad vaikselt kodu poole.

10-11.12 Jäime ööseks Miku ja Eili juurde magama, neil jäi seoses Tuulbergi lahkumisega tuba vabaks. Ei saa öelda, et voodi oleks autost etem, oma kodu on ikka oma kodu. Ainsaks tõeliselt toredaks boonuseks on hommikune teekeetmisvõimalus. Huvitav on tunne, kui tassi võtmiseks peab ringi liikuma, autos on kõik käeulatuse kaugusel.

Jätame sõpradega head aega ja veedame ilusa päikeselise päeva lainete kõrval raamatutega. Täiesti nauditav on jälgida, kuidas siin vanemad inimesed aega veedavad. Mängivad massiliselt petanque, mõned võrkpalli, jalutavad, naeravad kohvikutes veiniklaasi taga, tunnevad elust rõõmu. Eestis ringi vaadates on olukord nukker, tundub, et vanem eestlane ei tahagi midagi teha. Petanque rahva sekka!

Öösiti on juba päris krõbe, jõuluturul pakutav hõõgvein jääb ainult unistuseks kui veedame rongijaama katusel piknikku pidades aega liiga kaua. Õhtusöögist nii palju, et prantslaste söögimenüü süsteem on väärt tarbimist – valides menüü saad 3 käiku pearoa hinnaga. Satume pisikesse restorani, kus sisseviskajaks on Tuneesia/Prantsuse päritolu Lydia, naine, kelle kutsete peale ei lähe ükski klient mööda. Kõik on võlutud ja uksest sees. Meiegi armume temasse hetkega. Just sellist teenindajat oleks igale kohale vaja, jätab tunde, nagu just Sina oled täna kõige parem klient.

12.12 Kiire apteegi külastus – peaks pilti tegema, miuke mu külmakartlik suu peale purjetamist on. Apteeker igatahes ehmatab. Tohterdades ennast teeme jõuluturul soojajooki, sel nädalal on siin veel vaikne, kuuldavasti on ostlejate hordid kohal järgmine nädal ja linna butiigid tühjendatakse hetkega. Mõne päeva pärast on ühel päeval oodata isegi lumesadu, siis seiskub töö ja liiklus terves linnas, pidi olema nauditav katastroof.

Kohatud eestlane Robert ootab meid külla, teele asudes ei käivitu jälle auto, aku tühi. Hääletan tee ääres pikalt, ühes käes krokodillid, selja taga lahtine kapott. No ja keegi ei peatu. Lõpuks saan probleemile jälile, võtan mütsi peast ja blond salk paneb kolmanda auto peatuma. Sõbralik kohalik onu põrutab nagu muuseas oma stangega meie autole otsa, et juhtmed ikka ulatuks ;). Me hakkame naerma, ta ei tee väljagi.

Robert ootab meid oma kodus, Mandelieu linnas, korteris vaatega jahisadamale. Ülisõbralik ja külalislahke, annab oma elutoa meile magamiseks.