Hulkur On Tour!
Hulkuri
vanemad on rabanud 3.5 aastat, aeg oli võtta aeg maha, koos. Algsest
otsusest minna nädalavahetuseks mõnda Eesti linna, sai seiklus, kus
mina ostsin piletid poistele teadmata kohta. Kaspar ja Silver teadsid
vaid kuupäevi ja ilmateadet.
8.novembri
hommikul lennujaama suundudes olid kostüümid igatahes õigesti
valitud - soe koht.
Check-in’i tädile teatame kohe, et ta jumala
eest ei mainiks meie sihtpunkti. Ta on silmnähtavalt häiritud, et
kõik reisijad peavad ikka teadma, kuhu nad lendavad. Poisid:”Meie
ei pea, tema teab.” Mingil imekombel veidi konservatiivne tädi
ongi vait ja poiste eemaldudes ütleb mulle vaikselt: “Pagasi saate
siis Tel Avivis kätte.” Teen talle pika pai, saladus on veel
üleval.
Väravas
on raske Istanbuli silti vältida, see tuleb välja. Poisid arvavad,
et ju meil siis on 1 lühike siselend sealt veel. Kui ma ütlen, et
noh päris nii lühike ja nii sise pole, läheb jälle põnevaks.
Lepime kokku, et Istanbulis nad ei vaata enam ühtegi ekraani ja
panevad kõrvad kinni kui kõlaritest mistahes infot tuleb.
Meil
on ikkagi ärireis, Istanbuli business lounge siit me tuleme! Kolm
kirjus kostüümis tegelast lipsude vahel. Kes on käinud lennujaamas
dušši all? Kaspar on nüüd! Kui pakutakse - miks mitte!?!
Täitsa
lõpp kui palju hakkad märkama lennujaamas ekraane ja vihjeid just
siis kui proovid neist eemale hoida. Igal pool vilksatab TEL AVIV.
Veename erinevaid passi- ja kerekontrolle, et nad ei mainiks
sihtkohta - pööritavad silmi “okei”. Vahetult enne lennukit
tuleb Ameerika vanahärra midagi küsima ja paneme kolmekesi ühel
häälel käed kõrvadel karjuma “lalalalalala”. Mees on nii
segaduses, lohistan ta veidi eemale ja selgitan olukorda, et me
tõesti ei saa riskida asjaoluga, et ta võib sihtkohta mainida…..
Silver
saab lõpp-punktile jälile vahetult enne lennukisse minekut, aga
Kaspar näeb silti “Welcome to Israel” alles Tel Avivi
passikontrollis. Edukas saladus!
Kell
on juba 23.00 ja on selge, et toidupoed on suures enamuses kinni.
Poisid on nii tülikad, tahavad mu üllatust rikkuda. Nõuavad, et
lähme ikka otsime poodi jne. Ma ikka üritan suruda, et käime enne
kodust läbi ja siis….lõpuks pean lihtsalt välja käratama, et ma
lasin meile asjad juba valmis shopata. Liigne agarus võib üllatused
rikkuda. Tekiila ja snäkid olid laual!
Shotid
ja linna! Tel Avivi kohta öeldakse “City that never sleeps”.
Jõudsime neljapäeval ja esmaspäevaks võisime seda kinnitada! Need
baarid, klubid, söögikohad, tänavad, rahvarohkus, tagahoovid,
keldrid….lihtsalt kannavad sind endaga. Ainuke jama võib tekkida
rahakotiga - pigem kallis.
Esimesest
hetkest võlub Tel Aviv meid oma inimestega - kõik on õnnelikud ja
vabameelsed, liiga palju ei panda piiranguid ei endale ega teistele.
Baariomanikust vanem proua palub küsimust korrata kuna oli veidi
muul lainel, sest tõmbas just paar triipu. Kõik on kõigi silme
all, täpselt nii nagu tahavad.
Reede
hommik meie kahekorruselises korteris on lustakas, rõdul paistab
päike, munad praevad, tuju on rohkem kui hea. Meie korter asub
jalakäijate tänaval kunstipoe peal, öösel oli kõik nii vaikne.
Nüüd tänavale astudes oleme hetkega elu keerises, kaks sammu edasi
ja oleme Carmel Marketil, mis meenutab isegi veidi Indiat, kodune
tunne. Randa! Ideaalne - vesi on soe, liiv pehme ja õhtuni on aega.
Õhtul on meil juudiperega Shabbati õhtusöök.
Natuke olen pabinas,
kuidas me sinna keskkonda sobitume, aga arutame omavahel, et teeme
nii, et õhtusöögil oleks kõigil lõbus ja hea olla. Olgem ausad -
see oli mõtetu arutelu, mitte mingit pingutust pole vaja! Me pole
ammu olnud milleski nii ühel meelel kui peale õhtusööki
joovastust väljendades. Shabbati sööming toimus kesklinnast ca 11
km kaugusel ühe perekonna kodus, kuhu oli kogunenud 11 pereliiget ja
7 välismaalast. Pika laua taga tegi pererahvas läbi rituaalid, mis
Shabbatiga kaasnevad, seejärel laskusime kolmekäigulisse
söögiorgiasse. Veini voolas ojadena, pere-ema klaas sai baarmenide
käe läbi täiendust, pereisa kinkis poistele juudimütsid, 94
aastane Peruu vanaema tutvustas oma kokaraamatuid ja Holokausti
läbielamisi, India turist tegi kõigest pilti, peretütar ja tema
mees valmistusid metsa tehnopeole minema. Tõeline emotsioonide ja
kogemuste virr-varr!
Söögilt
linna sõites olime nagu väikesed õnnelikud kutsikad selle kogemuse
üle, sisenesime Flames baari ja saba liputades tantsisime lettide
peal terve baari möllama. Hea energia toodab veel paremat energiat!
Mõnikord
on nii, et ühed magavad kauem kui teised... Poiste teine ajagraafik
oli saatuslik, hiljem randa liikudes põrkasid nad väikeses
kõrvaltänavas kokku meie Eesti tuttavate Jani ja Marianiga. Muidugi
- kõik meie juurde, seltsis segasem, kõrvalkorteri Iisraeli poiste
punt on nagunii juba ennast rõdule sisse seadnud.
Tel
Aviv ei maga tõesti. Just siis kui sa mõtled, et energiat liiga
palju pole, saabud tagasi rõdule kell 8 hommikul, olles külastanud
lugematul hulgal baare, käinud kohaliku kuti sünnipäeva rannal
tähistamas, loopinud kutti tooliga rannal, külastanud teiste
eestlaste katuseterrassi, tantsinud kottpimedates klubides, söönud
ära kõige suurema pitsa, vaadanud rõdul teivashüppe nurjumist.
Nad
on mõelnud väsinud jalgadele. Kui öösel liiga palju ringi
trambid, rendi päevaks Bird - elektriskuuter. Ülimugav, et avastada
linna, rannajoont, Jaffat….Kui tühjaks saab, jätad maha ja otsid
uue. Küll võib juhtuda, et oled veidi kaugele sõitnud ja
täislaetud rattaid pole läheduses. Siis hüppad sõbra skuutri
peale ja saate kahekesi teosammul edasi veereda. Hulkur peabki kokku
hoidma! Viimane reisipäev - pühapäev - läheb täielikult
kokkuhoidmise tähe all. Kulgeme mööda linna, randu, parke,
toidukohti ja teeme tulevikuks võimsaid plaane. Kaspar küsib
teemade vahele, kas meil on kõigil omavahel kõik hästi. Praegu
tundub, et paremini ei saakski olla. Lausa haruldane, et me pole
terve reisi jooksul kordagi isegi vaielnud….
Iisrael
ei taha üldse kodanikke minema saata, umbes 10 erinevat kontrolli ja
paljaks koorimist. Seisan praktiliselt alasti ja ta küsib, kas mul
on relv kusagil. KUS??? Silverilt nõutakse aru, miks ta kohe ei
rääkinud, et ta pulmas käis?!? Ta on vist ise ka segaduses, et
millal see veel juhtus. Mõtleb ja ütleb, et ei, pole käinud.
Turvatädi toob ta kotist juudimütsikese, mis Silver õhtusöögil
kingituseks sai. Seal sees on nimed, abiellunud.
Jälle
Silver - tal on araabia keelne tatoveering käe peal. Kõik uurivad
ja puurivad seda, lisaks on passis Maroko templid, mis tekitavad
paksu pahandust. Kui me ise lõpuks küsime, et mida see tattoo
tähendab, teatab Silver rahulikul häälel “Üks elu, üks
võimalus”. Kas see või mingi muu põhjus, igatahes võetakse talt
kogu maine vara ära ja pannakse pagasisse. Turvakontrollis läheb
nii palju aega, napilt oleme mahajäämisohus, eriti tänu oma
“terroristile” :). Silveril pole lennule minnes midagi peale
passi ja pusa, mis tal õnnestus turvadelt endale kaubelda. Pusa ei
tahetud anda, aga fakt, et Tallinnas on 3 kraadi muutis ka kanged
ametnikud hellaks.
Arvuti
ja telefoni lubasid ametnikud ära mullikiletada, seda siiski ei
juhtunud.
Kokkuvõttes
lugu sellest, kuidas meil oli nii lõbus, et me city center’sse ei
jõudnudki!
Was
good business! Ideas gained!
Comments
Post a Comment