1000 km ja kehva kohvi - oleme Jõulukuuks valmis!

Lumi sulas Pärnus ära, aitab, Lapimaale!

Seoses inimese hukatusliku tempoga enne Lapimaale minekut olin olukorras, kus ainuke variant oli sõita Helsingist ühe jutiga Äkäslompolosse, ehk siis 1000km, mis võib mõnikord olla päris keeruliste teeoludega. Pole päris saksa kiirteel kihutamine, eriti kui tee läheb ühe auto laiuseks ja taevast langevad lumehelbed meenutavad pigem printerist lenduvaid A4 paberilehti.

Et väsimust juba ette leevendada tundus hea plaan minna eelmisel õhtul Tallinna. Hea plaan jah, ilmselt magasin vähem kui Pärnus oleks maganud, aga Hulkuri pere aitas vähemalt muidu kuuri kopitama määratud veinid ära lahendada.

Oh need kolmapäevahommikused (! pole just eriline päev) laevad. Võta üks ja viska teist, terve laev oli mudalakkutäis eestlasi/poolakaid/soomlasi täis. Kurat kolmapäev ja kell 8.00. Aga 12 tundi hiljem kell 23.00 õhtul maandun Äkäslompolo külas, süda jäi tee peal seisma ainult ühe korra kui hiigelpõdra kandade peal pidurid loha pidama sain. Ema oli parajasti toru otsas kui ma ainult õushit korrutasin, küsis, et kui lähedal see põder siis oli. Noh, tegelt oli meeter. A4’si hakkas langema alles 15 km enne lõppu, muda lendas terve tee, aga jumal tänatud Elisa raamatu appile ja inimestele, kes viitsivad rääkida telefonis tunde mitte millestki :D. 500m enne enda hotelli kakerdasid külaelanikud enesekindlalt teel, mõtlematagi ennast liigutada. Jah, põhjapõdrad Lapis on nagu lehmad Indias. Sina liigud siis kui nemad on otsustanud eest ära minna.

Kõige ägedam piiriületuspunkt mida ma elus olen näinud – Napapiiri, olen ametlikult Põhjas ja päike tõuseb järgmine kord jaanuaris. Miks Lapimaa? Tegin siin eelmina aasta tööd ja teen sel aastal ka, firmale Magic Of Lapland. Laias laastus tuleb meil iga 3 päeva tagant charter lend Londonist, ca 150 inimest pardal, kes jaotuvad 3-4 sihtkoha vahel laiali, igas sihtkohas on grupil ettenähtud programm, mida viivad kohalikud giidid 3 päeva läbi. Kelgukoerad, põhjapõdrad, mootorsaanid, Jõuluvana, päkapikud, piparkoogid, kelgutamine, söömine....jne. Meie ehk Magic Of Laplandi (MOL) poolt on igas sihtkohas kaasas vähemalt üks esindaja (rep – representative), kes vaatab, et kõikidel inglastel oleks süda rahul. Mina ja Ana (firma omanik) pendeldame sihtkohtade ja lennujaama vahet ja vaatame, et üldsüsteem koos püsiks ja kliendid, kes ostavad väga kallist teenust ei peaks ühegi viperusega kokku puutuma. Tihti tähendab see jaburate kliendivajaduste täitmist.

Näiteks saame päris täpsed vajaduste kirjeldused iga persooni kohta, kes siia tuleb. Kui 5 aastase poisi ema kirjutab oma poja kohta, et ta sööb pastat ainult Al dente, kaste peab kindlasti olema eraldi ja mitte mingis kokkupuutes pastaga, lisaks peab eraldi olema parmesan, kindlasti puru, mitte viilutatud, siis mis sa oskad kosta.

Ühe 3 aastase nõudmine oli eelmisel aastal, et toas peab olema 21,5 kraadi. Kuni elekter ära läks oli kõik teostatav, katkestus kestis 2 minutit, lapse ema jooksis paanikas mööda hoovi ringi, et ta oleks peaaegu ära surnud. Toas oli pime, nad jooksid kõigele otsa, temperatuur langes (2minutit!), keegi ei tulnud ütlema, kuidas käituda, neid ei päästetud. Ma ei osanud muud öelda, kui, et miks te toas ringi jooksite?

Mõnele lapsele ei meeldi tema passijärgne nimi, kindlasti peab terve personal kutsuma teda mingi muu kokkuleppenimega, vastasel juhul on hüsteeria majas.

Ühele naisele ei maitse mitte midagi muud kui keedetud kartul, kartuli peal ei tohi olla ei soola, tilli...KARTUL.

Kuidas need inimesed oma elu päevast päeva üldse elatud saavad?

Esimene lend tuleb 2.detsembril, seega meil on Anaga 1 päev, et kõik sihtkohad läbi käia, Jõuluvana kinkekotid päkapikkudele viia, täpsustada, et kõik sujuks terve detsembri vältel. Puhkan pikast sõidust välja ja päevaga jõuame kõik ära teha. Ohumärk on see, et päev enne klientide tulekut pole mitte kusagil paanikat, liiga hea, et tõsi olla. Ainult lennujaamas pidi olema personalikriis, kui vaja lähme tõstame ise pagasi maha. Torassieppi põhjapõdrafarmis, kus ma eelmine aasta pikalt elasin on kogu personal sel aastal sama. Täiesti imelikult tulevad lausa rõõmupisarad, seal on väga äge kamp ja 17-27 detsember saan nendega jälle koos olla J. Naljakas, et käid korra aastas täielikus metsapeidikus, eemal igasugusest asustusest ja seal on ikka need samad inimesed, kes said väikese ajaga nii suureks ja oluliseks osaks sinu elus. Kõik on hooajatöölised ja tegelikult oled arvanud, et sa ei näe neid enam kunagi.

Torassieppis on kõik sama nagu eelmine aasta, kodune, isegi kohv maitseb sama halvasti. Tegelt see on lausa huumor, kuidas soomlased suudavad heast joogist reaalse pasa teha. Kuidas sellist kohvilaadset toodet saab? Õhtusel jalutuskäigul Äkäslompolo järve ümber käin poest läbi ja mingi terava loominguga ja julge inimene on aru saanud, et soome kohv sakib. 

Lund on ca 70cm, jalgrataste ja tuk-tukide asemel on soome kelgud, päikest ei ole, toad on puidust ja hubased, toit on megamaitsev, suusarajad on pikad ja briljantsed, matkarajad räätsaga läbitavad – vaatame, mida see detsember kaasa toob J !

Koduhoov

Torassieppi Põhjapõdrafarm