Sitsiilia - laguunisaladused, nõiakaevud, Bookingu hullus ja siiras väikelinlus



Ema ja Valloga ammu plaani võetud Sitsiilia reisi eelõhtul tundus ideaalne plaan minna Tallinnas Ali ja Hannese sünnipäevale kuna lend on alles kell 13 päeval. Emaga paar päeva varem juhuslikult vesteldes tuli õnneks! teemaks väike lisadetail. Lend on Riiast. Mõtlesin, et äkki läheks bussiga Pärnusse, sealt Riiga jne. Aimates peo kulgu, olin eos valmis raskeks reisi alguseks. Aplaus emale, kes ütles ohates “kui sa niiväga sinna peole minna tahad, lenda Riiga”. Olin valmis noomituseks:”Mida sa tõmbled, ole kodus ja lähme värske tervisega lennule.”
Tekkis veidi printsessi tunne. Otse sünnipäevalt Tallinn-Riia lennule.

Sõidame Milanosse ja sealt Trapanisse. Unustan kui uskumatult kliendivaenulik ettevõte Ryanair on. Jumala eest, ärge pange inimesi ilma lisatasuta kõrvuti istuma, jumala eest muutke oma pagasipoliitika ulmeliselt keeruliseks ja tülikaks, ikka mängige suurepärast pasunakoori kui lend maandub õigel ajal, ikka sundige oma pardateenindajaid loteriipileteid müüma.
Trapanis on plaan lohetama minna, seame ennast sisse väikeses ja vaikses külakeses laguuni kaldal, Tšehhi surfarite keskuse lähedal. Hommikul tuul ennast ei ilmuta ja põrutan esimese hooga toidupoodidesse, et lahendada nälja ja puuduvate kohvikruuside küsimus. Ja mis riiulid on poodides tühjad – tassiriiulid. Mis värk sellega on?

Pakime oma minipere autosse ja lähme Trapani linna, loomulikult oleme unustanud siesta olemasolu ja saame ainsas avatud kohvikus vastu turistinäppe. Loomulikult ükski endast lugupidav kohvik ei ole päeval avatud. Õhtuks lähme Marsalasse, on pühapäev, inimesed patseerivad tänavatel, külastavad jumalateenistusi, kohvikud on avatud, vein on maitsev. Nagu päris puhkus 😊.
Tuul ikka ei puhu ja alustame uut nädalat Agrigento linna lähistel templite orgu külastades. Olukord “kui kirikus on pilet, siis ma ei maksa, kui on võimalus raha annetada, siis ma annetan” kehtib siingi. Et näha iidset templite kompleksi, pead loomulikult ostma korraliku summa eest pileti ja juba eos otsustama, milliseid oru nurgakesi näha soovid, ehk siis palju maksta kavatsed. Orust väljumiseks olema sunnitud üle aia hüppama, sest turistid suunatakse ringiratast alguspunkti tagasi, ikka läbi suveniiripoe.



Rannikul on võimas “Scada dei Turchi” – turistidest pungil, aga tõsiselt vägev valgest justkui marmorist hiigelkalju, millele pääsemiseks tuleb läbi lainete murda ning mööda mida turnib kümneid inimesi. Tõsiselt kihvt loodusmoodustis. Jah, templid olid ka võimsad, aga inimkäe poolt liiga korda sätitud. 



Kodu lähedal rannas on restoranil ideaalne asukoht ja nad lihtsalt ei oska sellest viimast võtta, kvaliteedi jätavad kahe silma vahele. Kallis, keskpärane, lisaks on teenindaja ääretult ülbe, oliivõli asemel sunnib meid rapsiõli tarbima. Proovin riiulist oliivõli varastada, jään vahele. Harva juhtub, et me ei anna jootraha, aga asi on nii hull, et kirjutan esimest korda elus halva arvustuse. Kuidas on omanikud nii pimedad, paljudes maailma paikades tegelikult…


Tuleb tuulepäev. Tšehhikad rendivad meile täiskomplektid lohevarustust. Rand – siit me tuleme. Madala vee ja stabiilse tuulega lainetevaba laguun hoiab meid enda küüsis kuni olema sõitmisest makaronid. Eestis ajab veest välja külmunud varvas, siin lausa higistad soojas vees ja päikesepaistes. Kes plaanib sinna lohetama minna, siis igati mõistlik on varustust rentida, 45€=3h, lennates enda varustusega läheks tõenäoliselt kallimaks, sõltub mitu päeva sõita saab. 
PS! Selle raha eest saab täiesti edukalt kalipso, mis kogu vee endas hoiab!

Prognoos lubab tuult ka järgmiseks päevaks ja Tuul = 0. Kuhu jäi lubatud tuuuuuuul????? Lubas ka vihma. Päike sirab. Eelmise õhtu Marsala mereannirestoran pani neelud käima ja ajab meie sammud Trapanisse mereanniturule. Palun merejumal, too kõik need mõõkkalad, krevetid, karbid….ka Eesti vetesse. Krevetid matkavad meie pagasnikusse.

Sihtkohaks San Vito La Capo – kuurort, mis on inimtühi ja annab meile andeks pesu väel päevitamise. Matkapisik minus tahab välja pääseda ja kaua ei suuda rannas lebada, sõidame Zingaro Loodusreservi koopaid avastama. Mis on abajas? Vot, siin looduspargis on rohkesti abajaid. Eestis on ka! Näiteks Kuressaares 😊.


Pagasnikukrevetid on veidi aromaatseks muutunud, aga eeldame, et küpsetades taastub nende algne olukord. Opa, küpsetamisprotsess on täies hoos, selgub, et küüslauk ja tšilli ei päästa päeva. See hais, mis võtab võimust meie korteris ja terves majas mitmeks päevaks on massiivne. Oleme poisid päevaga pagasnikus täiesti pöördesse ajanud. Õnneks on Vallo korralik snäkivaruja ja saame tema varude kallale asuda peale krevettide prügi hulka saatmist.

Horvaatias Elenaga tõdesime, et Tinder on parim reisiäpp kui tahad kohalike olude kohta kiiret infot saada. Õhtuseks veiniks lepin kohtumise kohaliku surfiinstruktoriga, kottpimedal rannal taskulambivalguses. Ma siiani ei tea, mis nägu ta täpselt oli. Küll tean nüüd laguuni pahupoolt – jellyfish’de rohkus, surmajuhtumid, ahned ülemused, ülerahvastatus, sääristega töötamine, kõrvetavad vetikad. Igas surfiklubis on umbes 10 instruktorit, algajate õpilaste hulk laguunis on igapäevaselt metsik. Sitsiilia kutt kiidab klubiomanikena poolakaid ja tšehhe ning räägib, kuidas iga päev on pidu, aga erinevas klubis, kokkulepitult.
Välja minnes pani ema südamele, et oleksin ikka 00.00 kodus. Jään siiski hiljaks, eksin tagasiteel ära. Samas, välja minek pole nii lihtne – korteril on 1 võtmekimp, mille rõngas on kinni keevitatud. Elektri olemasoluks peab üks võtmetest olema toas seina torgatud, samas maja välisuksest ilma võtmeta sisse ei saa. Pere ikka hoolib, et elus oleks seiklusi. Vallo taob keevitatud rõnga puruks, et peretütar saaks õue minna.

18.oktoober on sombune päev, sõidame Mazara del Vallosse. Jõuame jalutuskäiguga mööda adrut sülitavat Vahemere kallast just linna kaugeimasse otsa kui hakkab kergelt sadama. Varjume kohvikusse, kus müüakse vaid suitsu ja õlut, müüja soojendab klientide kaasavõetud võileibu mikrolaineaahjus. Tundub miljonibusiness. Vihma vaibudes otsustame tagasi autoni minna. Ja see torm, mis meid selja tagant üllatab! Varjume tankla katuse serva alla. 10 minutiga on sõiduteel üle põlve vesi, autod üritavad läbi sõita, 1 mootor annab alla, kanalisatsioonikaevud muutuvad nõiakaevudeks tootes tänavale vett juurde. Hetkel, kus otsustame teed ületada ja kohvikusse minna, peame seda tegema paljajalu. Kohvikus karjuvad teenindajad kõikidele möödasõitvatele autodele “slow down”, iga autoga kaasneb laine, mis lendleb otse kohviku uksest sisse. Kaks teenindajat ja mina kühveldame harjadega vett toast välja, tuleb uus laine ja jälle otsast peale. Samas ei taha uskuda, et tegemist on esmakordse olukorraga, liivakotte võiks neile soovitada. Külma peletamiseks võetud koristaja roll toob meile preemiaks saiakesed lauale. Umbes tunniga nõiakaevud raugevad ja saame kohvikust välja.

Peaaegu nädala möödudes peame Vallo koju saatma ja jääme emmega kahekesi. Selleks peame alustuseks tegema rendiauto vahetuse, mis kohe kuidagi ei taha lihtsalt ja plaanipäraselt minna. Alustuseks viime vana auto tagasi, lennujaamas tuleb meelde, et jäi tankimata, jälle ringiga linna, paak täis. Keeldun vana auto võtit enne rendiautode postkasti kukutamast kui uus auto käes on. Emme veel kamandab, et anna ära. Ei anna! Ja meile ei antagi uut autot, me lihtsalt pole piisavalt likviidsed. Valed kaardid, valed nimed kaardil, väikesed limiidid, lube pole kaasas, teine kaart on hotellis, lõputu saaga, mille peale renditädis tärkab siiras headus. Ta helistab oma ülemusele, et “kuule, leiame lahenduse, neil naistel siin lappab see värk”. Boss on nõus ja autoga me lahkume. Näen emme silmis rõõmupisarat, meie seas on siiralt heatahtlikke inimesi!

On 19.oktoober, kimame uue autoga Palermo poole. Mõeldes Palermo liiklusele võtsime esimest korda elus täieliku kindlustuspaketi. Eilne renditädi tegi selle otsuse peale üllatunud nägu, aga selgitus “two ladies driving in Palermo” pani ta nõusolevalt noogutama.

Palermo on äge. Siin on elu, lõhnu, tänavaid, kus inimesed “ajavad oma asja” – meenutab veidi lausa Aasiat. Ma oleks nõus ennast siin rägastikus päevadeks kaduma laskma. Turud, turukohvikud, kerjused, jäätiseputkad…mõnusalt kodune tunne.
Palermo katakombid – viibida maa all sadade muumiatega. Kogemus, mida pole tingimata vaja, aga mille saamist ma ei kahetse. Kindlasti rikastas maailmapilti, kuidas teised on oma elu elanud, mida ideaaliks pidanud, kuidas oma lähedasi lahkunuid hoiustanud. PS! Inimeste kehad ja koljud on päris erineva kuju ja suurusega.

Vallo tuleb viia kella 5’ks hommikul lennujaama, seega ööbime võimalikult lennujaama lähedal Cinisis, mille lähedalt Terrassinist saame reisi esimese pitsakogemuse. Vallo lihtsalt teatas, et ilma pitsata tema lennukisse ei astu. Seega leiame kohalike restorani, mis on puupüsti täis ja oma populaarsust väärt. Vallo saab rahulikult koju minna ja meie suundume Cefalu poole.
Hommik emmega algab sekeldustega politseiga. Tanklast väljudes võtavad meid liistule, ilmselt otsivad põhjust raha küsimiseks. Me oleme lootusetult umbkeelsed, dokumendid tulevad ludinal tagasi.

Päevade möödudes saame aru, et aktiivsed majutajad ei ole külalislahkus vaid Bookingu arvustuse ihalus. Esimese überaktiivse majutaja otsa satume Cefalus, kes selgitab peenusteni linna detaile ja päev läbi saadab pilte/videosi hetkeolukorrast seenefestivalilt, kus ta ise parajasti viibib. Loomulikult järgneb mitu korda märkus “kiida mind Booking.com’s”. Tegelt: Hea meelega paneks hea arvustuse, ärge ainult manguge! See mudel hakkab korduma, teeme emmega eesti keeles nalja ja prognoosime järgmisi lauseid. Tavaliselt panustame, mis hetkel Bookingu arvustuse lause kerkib. Tulemata ei jää see kunagi.

Cefalu on kuurort, kus võtame paar tundi päevitamiseks ja massaaži tarbimiseks. Siesta alguseks oleme tai tädi poolt läbi muditud, üleni õli ja liivasegused koogid ja ainuke toit, mida nälgijatele antakse on jäätis. Samas see on nii hea, et me ei pahanda 😃. Siesta ajatäiteks ronime 900m kõrguse mäe otsa, millest kujuneb korralik trenn, sest tagasi tulles eksime ja satume mäe otsas tupikusse! Sama teed tagasi ja uue hooga. Lõpuks maandume peatänavale mööda kitsast käiku. Siesta on läbi, liitume ülejäänud shoppajatega. Megahigised ja tolmused – iga poepidaja unistus. Valged särgid jätsime siiski proovimata.
Mäkke mineku alguses oli näha efektiivset tööjaotust. Piletimüük, pilet 4€, üks mees õpetab, kuidas masinast ost sooritada, teine sealsamas kirjutab midagi masinast väljunud pileti tagaküljele. Mäest alla tulles üks mees augustab su pileti ja teine vaatab seda igaks juhuks. Värava taga on umbes 20 kassi, kas peaks neile ka piletit näitama?
Õhtuks olema nii pehmed, et ainult pitsarestost kaasaostetav toit tuleb kõne alla.

Majutustädi infost oli kasu, võtame suuna Castelbueno seenefestivalile. Esialgu tundub, et tegemist on külapeoga, kus suurem festival on toimumas WC järjekorras ja muu osa piirdub paari telgiga lossipargis, kus müüakse juustu, seeni, tänavatoitu. Oleme veidi pettunud – nii väike ongi? Kuni jõuame tänavatele, kus on tohutud inimmassid, degusteerimistelgid, bändid, DJ’d, kohvikud, müügitelgid. Pidu kestab ja lõppu pole näha. Väga äge festival! Oleme ainukesed inimesed lühikeste riietega tänu millele ei jää meie turististaatus kellelgi märkamata. Emme hakkab mu tähelepanu suunama – kõik jälgivad meid ja kommenteerivad, et näe turistid. Väga heatujuliselt!
Maitsemeeled tulvil, jätkame sõitu Enna mägilinna poole. Tegemist on Sitsiilia kõrgeima linnaga. Oma lühikestes pükstes peaväljakul autost välja karates mõjume sulejopedes inimeste vahel tõeliste võõrkehadena.

Siin paneb majutaja Bookingu arvustuse ihalus eriti trotslikult mõtlema. Tore korter ja ilmselt oma peaga annakski hea hinnangu. Samas lubatud tasuta parkimine on ca 1km kaugusel, sooja vett jagub ühele. Iialgi ei hakkaks jonnima nende asjade peale, aga see mangumine paneb puuduseid otsima ja kuidas sa siis enam saab 10 punkti panna…
Enna on linn 100 kirikuga, enam küll ei täida enamus esialgset funktsiooni, vaid neist on saanud kõrtsid, poed, kodud…Läbi vihma jõuame katedraalini, kus algab parajasti pühapäevaõhtune jumalateenistus. Kes usku ei pelga – minge võtke osa ja laske ennast kanda.
Ennas on üks huvitavamaid restorane maailmas, selle reiting on 1. Kui halb saab üks koht olla, kui selle eest lausa majutajad eraldi hoiatasid: “Jumala eest ei tasu minna.” Meie õhtusöögi võõrustaja pakub meile piisavalt nalja, olles vaimustuses Eesti külalistest, tassib meile huumorit ja köögi komplimente lauda (kuigi osad neist jõuavad arvele…šarm on ka midagi väärt). Siiski olema suurema nalja otsingul ja loeme läbi kõik maailma kõige halvema restorani arvustused: Enna, “La Fontana”. Koht on kinni, aga lugeda tasub!

Ennast lahkume vihma saatel, otse Outlet Shoppingu külla ja sealt edasi Catania külje alla vagunelamumajutusse. Täiesti sürr koht – otse kalju otsas, Vahemere kaldal, kolme toa ja terrassiga vagunelamu (natuke nagu Home and Away). Hilisõhtuks vihm vaibub, terrassil küünlad säilitavad leegi, meid ümbritseb 10 valvurit – toidumaiast kassi (kassifoobikuna olen tegelikult päris paanikas). On pime, ei tea, mis hommik toob. Uskumatu, mida toob. Täiesti ideaalse vaate Vahemerele. Õues kohvi juues lihtsalt tunned jõudu endasse voolamas. On varahommik, vihm kergelt sabiseb, laine loksub, õhk on karge, saabuv päikesekuumus annab endast aimu.

Energiast tulvil sõidame Etna vulkaani poole. Temperatuur langeb järsult, tee äärtes seisavad autod, milles reisijad on pagasnikute kallal ja riietavad ennast kõikvõimalikesse kihtidesse. Tipus on miinuskraadid. Paneme endalegi nii palju kihte ümber kui suvine pagas võimaldab. Kinda rolli täidavad sokid.
Tugeva tuule tõttu ei saa Etna tippu kondliga nagu tavaliselt, meid viiakse 4x4 bussiga. Mustad nõlvad, jalutavad inimesed näevad välja nagu ristiretkel, tipus meeletu udu, tuul ja jäine õhk. Etna tipp tervitab meid 100% õhuniiskusega, emme prillid vajavad pidevaid kojamehi, riided on sekundiga läbimärjad. Giid teeb meile tuuri soojade laavaaukude juurde, aga ilm on nii karm, et väga pikalt ei ole inimesed nõus õues viibima ja giidki pelgab grupiga udus seiklemist. Kui aus olla, olen mina megaõnnelik, et sellise hullu ilmaga Etna tippu sattusime tulema, on mida mäletada. Liiga lihtsalt kulgevad rajad elus ei jää ju meelde 😃.

Sõidame õhtuks Letojannisse, väike kuurortkülake, kus hetkel pole peale meie ühtegi turisti. Samas see annab ideaalse võimaluse jalutada inimtühjal rannal, korjata kive. Inimtühjus vaatab tegelikult päris mitmes linnas vastu, on tunda, et pole tipphooaeg, mis iseenesest meile sobib, temperatuur kõigub +15 ja +25 vahel. Restoranides sooviks mõnikord veel mõnda hinge kohata…selle vastu aitab kodus küpsetamine – siis ei ootagi kedagi enamat.
Letojanni jantis vist piima kallal või siis soovis mind varahommikul õue ajada. Igatahes, müristas õues või mitte, uus ja mitte klimpis piim peab kohvi peale tekkima. Ja hommik Sitsiilia linnakeses – oh my! ma võiks siia kolida. Palun seda harmooniat iga päev enda ellu. Kohalikud mehed naudivad hommikukohvi, teineteise seltskonda, mängivad kaarte, sõbrannad on tulnud hommikusele saiakesele, päike soojendab. Lippan koju, võtan emme kaasa ja liitume külarahvaga.

Päevaks liigume Taorminasse, kus satume täielikku turistilõksu Isola Bellasse. Saar, kuhu saab mööda väikest “tammi”. Saarel on pilet, mille soetamise järel selgub, et see pole isegi looduslik, vaid inimeste poolt kokku käkerdatud saaremoodustis. Sõnapaar Nature Reserve, mis saare kohta kasutusel on, omandab täiesti väärtusetu vääringu. Tegelikult omandas juba Horvaatias. Mul saab lõplikult kõikidest piletitest mõõt täis ja Taormina antiikteatri uksel löön jala vastu maad: “Mina joon parem veini ja ootan ema kohvikus.” Tal on vist samuti siiber, lähme koos kohvikusse…
Esimesi eestlasi nähes hakkame automaatselt omavahel inglise keeles rääkima. Mida nad räägivad kui arvavad, et keegi aru ei saa?

Taormina ise oli rikaste turistide paik kõrgel mäe otsas, kuhu pidime minema tõstukiga (jah, pilet!) ja kust lõpuks mööda treppe põgenesime oma intiimsesse linnakesse. Linna, kus poemüüja ja kohvikupidaja su nägu juba teavad ja sind päriselt siiralt tervitavad. Ägedad on kohad, kus sinus ei nähta rahakotti. 2 päeva järjest käime lihapoes õhtusöögiks kraami ostmas, sõltumata umbkeelsusele töötavad küsimused ja vastused stiilis “röh-röh”, “ammmuuuuuu”. Pole vaja arusaama, on vaja soovi teineteist mõista ja kehakeelt. Poemüüja annab meile veel niisama kaasa kotitäie pekaanipähkleid!
Inimesed on faktorid, mis mõjutavad enim, millised inimesed meist endist saavad. Kõik algab lapsevanematest ja seejärel kõigist, kes sind ümbritsevad. Halvad sõbrad viivad halvale teele, südamlikud inimesed heale teele. Meile jalutas vastu perekond, kus pereema tegi varakult algust lapse psüühika rikkumisega. Hakkasin mõtlema, kui kergelt saab lapse emotsioone terveks eluks suunata. Ühes aias haukus rahulikult 2 koera, meie kõik jalutasime. Laps hakkas kartma, tõmbas teise teeserva, ema võttis lapsest kinni, vaatas hirmunud näoga sõbralikke koeri ja talutas lapse kibekiirelt edasi. Kuidas peaks see laps julgema tulevikus koerte suhtes avatud meelega olla?
Meie liigume koos armastusega koerte vastu Letojannist Oliveri ja Tindari poole. Nagu tavaliselt, broneerime majutuse jooksvalt tee peal ja mis vaade avaneb kohale jõudes! Suur maja kahe elutoa, hiigelköögi, väliköögi, aia, 5 magamistoa…45€ eest kahele. Natuke piinlik hakkab, eriti kui omanik ütleb, et võime järgmisel päeval õhtuni maja kasutada.

Oliveri on linn rannas, Tindari mäe otsas. Võtame ette matka mööda mägitreppi üles kirikuni ning mööda maanteed sikasaka alla tagasi Oliveri. Nagu juhtus Horvaatias, sama siin – ei taha enam üldse linnades olla ja mööda mägesi kitsedega jalutamine tundub kõige lõbusam tegevus üldse! Kitsede vallutatud kaljud on muidugi muljetavaldava negatiivse kalde all. Kuidas nad seal püsivad?!?! Tagasiteel kohtame talumeest, kes oma põllult otse puu otsast nopib meile mõned hurmaad. Jah, hurmaad kasvavad suure puu otsas nagu mandariinid.
Oliveris valitseb totaalne vaikus, rannas on vaid kalamehed, kelle kõrvale heidame päevitama, et näha ligidalt, kas saaki tuleb. Saagi koha pealt on see linn sama vaikne kui turistide koha pealt. Õhtul ainsas avatud restoranis olema ainsad inimesed.

Reisi viimase päeva veedame privaatrannas päevitades ja ujudes, rullime ringi oma hiigelvillas ja käime välidušši all hoovis. Tundub kummaline, et järgmine päev on Riia ja 5 kraadi. Enne lendu majutame ennast Palermo lennujaama lähedal väga kummalises taluhoones, mis hallitab iga külje pealt ja aknad uksed pauguvad tugeva tuule ja vihma tõttu terve öö. Mina magan täpselt 10 minutit, et oleks hea värske lennata. Plaan on teha 14 tunnine korralik sõidupäev, lõpuga Tallinnas. Pärnusse jõudes selgub, et Eestis on lumetorm ja suverehv peatab mu plaanid! Siesta!






Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Rahu, ühenäolisus, mootoriõlivannid ja luksuslik kuurordielu

Hulkur On Tour!