Rahu, ühenäolisus, mootoriõlivannid ja luksuslik kuurordielu


Väga raske on leida inimesi, kellega reisimine on lihtne ja omavaheline sobivus ideaalilähedane. Suve alguses Elenaga sõpradeks saades ei oleks ma osanud arvata, et ekspromptotsusena ilmunud Horvaatia reis nii lihtsaks kujuneb. Kaks nädalat pead/jalad koos ja mitte ühtegi tüli! Reisi kokkuvõtteks võib öelda, et see kõik oli heade mõtete teekonna algus! Let's GO!


Ütlen kohe ära, et ootused Horvaatia loodusele ja seiklustele olid suuremad kui see riik meile pakkus. Peale mõnda ägedat vanade majade ja kitsaste tänavatega vanalinna Euroopas lihtsalt AITAB. Olete tähele pannud, et nad on päris sarnased? Käies läbi kõik peamised Horvaatia linnad: Zagreb, Karlovac, Rijeka, Opatija, Buzet, Novigrad, Rovinj, Pula, Zadar, Nin, Split, Ston, Orebic, Dubrovnik võin julgelt öelda, et päris keeruline on meenutada, millises linnas, milline tänav oli. Jah, loomulikult on kõikides kohtades oma eripära ja meiegi leidsime need üles ;).

Alustame reisi 26.september 2018 Zagrebist, mis kohe esmahetkedel jätab väga puhta ja organiseeritud mulje. Autorent, sõiduteed, majutus – sujub natuke isegi liiga lihtsalt. Reisi lõpuks on selgeks saanud, et Horvaatias sujubki, ootamatusteks pole väga vaja valmis olla. Turvaline. Meile natuke liialt. Õhtune Zagreb on pealinna kohta ääretult vaikne, majutajalt küsime, kas mõni pood on veel lahti, selgub, et mitte, isegi mitte tankla. Reisi viimasel päeval saame teada, et Zagrebi suurim toidupood on 24h lahti, aga ju majutuskutt magab tavaliselt öösiti....

Googeldades “maailma kõige imelikumad muuseumid” tuleb välja Zagrebi “Museum of Broken Relationships”, plikad hüppavad kohale. Lihtne, geniaalne, mõtteid tekitav. Päevaga jõuame Zagrebi risti-rästi läbi käia. Leiame kuulutuse, et kesklinnast veidi eemal, on nende aasta suurim festival mitmete lavadega. Ja ongi! Pilet on naeruväärselt odav, kõik müüjad pakuvad naeruvääselt ühesuguseid grillvorste, ühtegi esinejat ei tea. Kes otsib see leiab – veini, ribi, marjaveinitootja, vaba lauanurga peaesineja ajaks. Võtame enda motoks – vähemalt 1 live päevas, terve reisi jooksul. 3 või 4 päeva nii lähebki. Festivalilt öösel koju jalutades jõuame 40 000 sammuni! Edukas algus :D.

Suundume sadamalinn Rijeka poole, nädalavahetus on käes ja seal peaks olema veidi melu. Majutuse broneerimisega läheb esimesel katsel nihu – raha läheb, aga võtmetädi ei võta toru. Istume panga trepil ja hangime Bookingu kaudu uue koha, juhend võtmete kättesaamiseks viib aadressile, mis on juhuslikult meie istumiskoha kõrval. Sisuliselt peale “kinnita” vajutamist astume võtmetele järgi. Adminni segadus on päris selge: “Te ju 30 sekundit tagasi broneerisite.” Igatahes saame kesklinnas korraliku katusekorrusekorteri kätte.

Auto parkimine saab lõbusaks tegevuseks. Vihjed ütlevad, et linnas on üks normaalse hinnaga plats. Alustuseks sõidame potentsiaalse õige parkla teeotsast 3 korda mööda ja peame mitu tiiru ümber maa-aluse tunneli tegema. Seejärel selgub, et oleme ikkagi sisenenud kallisse parklasse, õnneks on võimalus alati lambanägu teha ja enamasti lastakse minna, lüües lihtsalt käega. Leiame õige parkla, selgub, et münte on masina jaoks vaja, Horvaatia posti töötajad siiberdavad samas hämaras parklas, aga võimleme palju tahame, münte keegi meile ei vaheta. Lõpuks leiame ühest tehasehoonest ilmselt midagi realiseerimiskeskuse sarnast ja tugevas kehakeeles münte mängides saame raha vahetatud. See kõik võtab nii palju aega ja energiat, olles samal ajal tohutult lõbus. Kes ei naudi protsessi, sellel läheb pool reisi raisku. Kohale jõudmine pole eesmärk, kulgemine on.

Rijeka sadamas vaatasime hiigelkaatreid ja nagu ikka, millest räägid ja mõtled, see juhtub. Esimene inimene, kellega öises baaris tutvume on ühe hiigeljahi kapten. Austraalia kutt koos enda hispaania sõbra ja sõbrannaga, kes kõik kaklevad karjudes üle baari. Täitsa locod inimesed. Tänu neile näeme kohalike kõige popimat baari, kus saame oma päevase live kätte – väljast vaikne, sees tormine šlaagrikõrts.

29.10.2018 laupäev. Krabame oma auto ja lähme uudistama vanade inimeste kuurorti Opatijat. Väga ilusa rannajoone ja fäänside hotellidega kant, oleme lummatud väikestest käikudest, kiiviraksutamisest ja peensusteni läbimõeldud restoranikontseptsioonidest.
Üldiselt oleme plaaninud terve reisi vältel lähtuda tujudest ja mitte ühtegi suuremat broneeringut ette teha, nüüd oleme olukorras, kus Rijeka kõige ägedamana tundunud restoran on õhtuti puupüsti täis, saime ette broneerides laua ja oleme täielikus hämmingus, peame kiirustama, et kohale jõuda. Ilmselges optimistlikus ajaraamis hüppame läbi veel Grobnikust, õllefestivalilt, päeva live on vaja kätte saada!
Samas Tapas baar ei valmista pettumist, nagu ka hiljem parima reisiäpp Tinder kaudu leitud seltskond ja kohalike baariurgas. Tutvus kohalikega tõstab enesehinnangut kui üks ääretult entusiastlik tüüp küsib:”How old are you?” Vastuse peale kostab:”No kidding!” Ja samas lauas istuv tsikk hakkab hooga laua taha oksendama.

Elena jõuab vastu hommikut meie pessa, aga ma ei anna armu, sunnin ta üles, täna on Istria poolsaare põhjaosas Livades trühvlifestival. Tegemist on ääretult väikese külaga, kus maa seest kaevatakse suurim hulk Horvaatias leiduvaid trühvleid. Inimesi on, pigem kohalikke....ja esimesena kohtame eestlasi. Kuidas meid igale poole jagub?
Trühvlijuust, -vorst, -krõpsud, -munapudru (oled kunagi 15€ eest muna ostnud muidu?), -jäätis, -õlid = läikiv süda ja trühvliüledoos paariks aastaks.

Teel Rovinji poole näeme silti, mis suunab põldude vahele kose poole. Muidugi, keerame oma VW väikesed rattad kruusale, mingil hetkel siiski peame jalgsi koske otsima hakkama, kõnnime mäe otsa, siis alla, veel rohkem alla, orgu. Saame lõpuks aru, et tegemist on kuivanud kosega kui oleme pikalt mööda jõepõhja jalutanud – fantasiline piltidelt nähtud sinine vesi ;). Samas – kes saaks öelda, et on turninud üles mööda waterfalli.

Läbi Novigradi jõuame õhtuks Rovinjisse, mida eriliselt kiidetakse ilusa vanalinna poolest. Tuleb tõdeda, et see jääb meie viimaseks vanalinnaks, millest vaimustusse satume, järgmised on lihtsalt kõik samasugused. Tänavatel hakkame tegelema noorte inimeste leidmise korral punktide jagamisega ja hea restorani leidmisega tegeleme tunde. Midagi peale pitsa ja pasta on keegi mõelnud müüa? See, et seal hulgas on 2 mereandi, ei tee sellest mereannitoitu.
Tegelt ei vingu – otsimine muutub lõbusaks väljakutseks, lõpliku põntsu paneb leitud arvustus “ostke kaup turult ja tehke ise, saate parima elamuse”. Päris mitmed õhtud saavadki meie kõhud täis läbi enda kulinaarsete käte. Värskeid karpe, krevette, kalmaare, sardiine jne leiab ülihea hinna ja kvaliteediga. Poest, mitte restoranist ;).
Väikeste poodide juures on äge, et igal pool saab õli ja juustu proovida, eriti tore lahendus on Rovinji ühe poe aknalaud, tänava poolel, kus saab igaüks ise omale juustu lõigata.

Kõik linnad on isegi madalhooajal turistidest tulvil, tõesti tekib küsimus, kuidas nad suvel siia mahuvad. Väiksemad linnad on veel läbitavad, aga näiteks reisi lõpus külastatud Dubrovniku vanalinn ajab hulluks. Turistide hulk ja hinnad on pöörased, vanalinnadest on kergelt öeldes kopp ja põgeneme üksmeelselt päris mitmel korral. Paaril korral satume keskmaal asuvatesse linnadesse, kus on näha madalhooaja kohalolu. Näiteks Vodnjan – mitte hingelistki, ainult kassid, akendel katted ees, avatud on ainult muumiate muuseum. Piletimüüja entusiasmi, või selle puudumist hinnates hindame oma tuju ja loobume surnutest. Veidi tekitab hirmu tuleviku ees ka linna inimtühjus...

Maanteed: mis värk sellega on, et teeviidad ei näita mitte 1km vaid 1000m; mitte 15km vaid 15000m. Prillikandjate test? Kas näed nulle õigesti? Samas, kes mõtleb sõita mööda Horvaatiat autoga – see on ääretult lihtne, kiirteed on üliheas korras ja väiksemad teed samuti!

Vaatamisväärsused – kas tõesti peab iga vana maja uksel piletit küsima. Müüge sees parem kastaneid ja veini, tõenõoliselt on käive ja kasum suuremad. Pula amfiteatri piletiraha läheb igatahes pigem õhtuse veini eelarvesse.

Õhtu Pula linnas ajab tüdrukud segadusse. Esimese asjana paneme käima oma korteris pesumasina, peale ca 2 tundi läheme vaatama, kaua ta seal mürgeldab. Vesi on masinaga ühendamata! Läheb käsipesuks ja õhksoojuspumbaga saab esikust kuivatusruum. Õhtu edenedes leiame, et korteris on üks uks, mida me pole katsunud, sealt avaneb üks lisatuba ja korteri ainuke rõdu. Omanik üritas vist voodipesu säästa. Järgmise päeva plaane tehes vaatame linnade nimesi: Vinkuran – kas seal saab viinerijooksu teha? Autoplin – igaks juhuks ei julge ise küll autoga minna.

Käes on 2.oktoober, ilm on tuuline, aga käime siiski Istria ilusad rannad Banjole kandis üle. Õhtuks on plaan minna Zadari, aga Rijekas jäi külastamata vanade arvutite muuseum Peek & Poke. Vihmasele autopäevale pausiks kiire SuperMario koos õllega, mida muuseumi sünnipäeva puhul omanik pakkus. Ainsad külastajad selles tohutus vanade arvutite ja telefonide kollektsioonis, hinnates tema vara hulka ja väärtust tekib tahtmine talle üks hea turundusjuht leida.

Zadaris õhtusööki otsides lõpetame jälle kodus küpsetades. Üks huvitav detail on silma hakanud: mitte üheski majutuses pole lõikelaudu. Miks te tahate, et me köögilaual noaga hekseldaks? Ega me ju lõikamata ei jäta, teie lauad saavad kahjustada, kergem oleks üks lõikelaud osta. Nugade, kääride ja töötavate pannide puudumine ei üllata, Austriasse suusareisile sõites on alati pann ja nuga kohvris.

Zadari lähedal on väike linn Nin, Elena raalis välja sealt ülitervendava loodusliku muda. Loomulikult püherdama! Otsides mudavanne inimtühjas varemete rägastikus, näeme loomulikult – eestlased. Muda on mujal! 4 inglise naist on samal ajal tulnud muda otsima, õnneks neil on kodutöö parem ja kuulame pealt, kuidas rasket õlist muda leida, peale määrida, vett juua, 30 minutit kuivada jne. Plaan on hea, määrime ennast pealaest jalatallani kokku, lähme puhta vee äärde kuivama. Kuivatud – pesu aeg. Dsiiiisas kui külm vesi on! Parima tahtmise juures ka ei õnnestu sinna pesema minna. Lähme tagasi mudavannidesse, jooksvate krabide vahele 20cm kõrgusesse vette. Riided seljast ja nühime üksteiselt muda maha. Eemalt ilmselt päris erootiline vaatepilt, lähedalt päris koomiline.

Õues ei adu, mis hais mudast nahale jääb. Zadaris tagasi, siseneme butiiki ja see hetk kui sa tunned, et haised nagu autoremonditöökoda – õli ja mustad lapid. Ainuke lause, mis kõva häälega üle poe kostub, kui müüja tuleb suhtlema:”Issand, ma loodan, et ta enam ligemale ei tule, ta ju lämbuks.” Ainuke lohutus on, et linnas on liikvel veel 4 inglast, kes sama halvasti lõhnavad.
Zadari linn on teinud fantastilise turismiteo – ookeaniorel, kus iga laine paneb vee äärse kai laulma uuel viisil. Tasub järgi teha!
Googeldades Horvaatiat tuleb ette palju ägedaid loodusfotosi rohelusest, koskedest, sinisest veest.
Krka National Park jääb meie marsruudile ja ootused on kõrged sealsele ilule. Vabandust, aga üks suuremaid lõkse, kuhu viimastel aastatel sattunud olen. Kallis pilet, inimmassid, järjekorrad koskede vaatamiseks ja pildistamiseks, järjekorrad kõndimisel, õllemüügiputkad, hiiglaslikud piknikuplatsid, võileivakotte tühjendavad inimhordid, inimkätega ehitatud lisad koskedele. Vabandust, olen näinud elus kordades ägedamaid täielikult looduslikke kohti. Ei kõikidele kuulsatele rahvusparkidele Horvaatias siit alates!

Split on suurem linn, kuhu nädalavahetuseks maandudes loodame põrgata kokku mõne huvitava olukorraga. Esimene otsaesist niiskeks kiskuv olukord tekibki kohe, parkides. Sentimeetrite mäng, tõdeme, et koduste sõiduvahenditega oleksime ammu kahe seina vahel kinni. Tuleb meelde olukord, kus Tomiga ükskord Portugalis jäimegi kahe maja vahele kinni. Spliti paljud tänavad on väga väikesed, meie kodutänavasse on raske ka spordikotiga pääseda. Linnas elu käib, noori on rohkem kui viimaste päevade jooksul kokku nähtud, saame uute prantsuse tuttavatega sadamakail kokku, mis on kohalike noorte õhtune kogunemiskoht. Asi tõotab head, pole peol ka ammu käinud, poed müüvad jooki kaasa kell 2'ni öösel, mitmes baaris käib tagaajamine. Ja boom, kell 2 ongi kõik läbi, voolikuga tänavapesijad pühivad meid muuseumitrepilt veejoa saatel minema ja inimesed voolavad baaridest kodudesse.

Prantslased pole kunagi kuldset tekiilat joonud – järgmiseks õhtuks on plaan koos. Meie poolt kõik vajalik, nende poolt seltskond. Õhtul restorani minnes on tüdrukute käekotis juba valmis lõigatud apelsin ja kotike kaneeli. Ja leidsime ka ööklubi, kus oli inimesi...
Randade hukatus siinkandis on liiva puudumine. Vettemineku alad on valatud betooni, et üldse oleks võimalik mõisliku kaldega vette minna. Ei saa öelda, et see päevitama ja ujuma kutsuks. 2 nädala jooksul püsivad meil riided seljas.

Peale pidu on vaja kosutust – naised ja shopping! Spliti lähedal on suur outlet village, sinna jääb ka suur hulk aega ja vahendeid. Tegelikult oleme otsustanud, et linnades ei taha enam olla ja valime sihtkohaks Orebic'i, Lõuna-Horvaatias, poolsaare totaalses otsas olev väike küla. Üllatusena kulgeb sõit läbi Bosnia ja Hertsegoviina, mida ei saagi vältida. Non EU riik ja SMS, mis tuleb telefonitasude kohta on päris pöörane, andmeside on 1000 korda kallim, kiirelt internett välja! Orebic osutub parimaks valikuks, mida teha sai. Võtame ette jalgsimatka mäkke, vihma kiuste. Olles kõndinud 2 tundi tipu poole, jõuame totaalsesse udu ja vihma möllu, äikest lööb nina ees, müristamine lukustab kõrvu. Varjume põõsas ja ei suuda otsustada, kas edasi või tagasi. Lähme edasi, rada peaks ringi moodustama. Üpris pea jõuame järjest lagedamatele aladele ja tundub, et liigume pilvedele järgi. Otsus – tagasi. Ja see jooks, mis kabuhirmus jalgadest tulema hakkab... 2 tundi üles, 30 minutit alla. Mäe jalamil ootab meid 10 ühesugust koera, tundub, et nad ootasid meie turvalist allajõudmist. Või siis ootasid võimalust oma hullu peremehe käest pääsemiseks, kelle maja on ainuke keset mäge, kõlaritest kriiskab muusikat, lipud lehvivad maja nurkades, poni redutab tagahoovis ja hõiked kutsuvad meid külla. Kiirendame sammu.


8jalg!
Orebici kant on PÄRIS – viinamarjapõllud; veinimõisad; raksutamiseks granaatõunad, mandariinid, Hiina datlid; kalamehed püüdmas kaheksajalgu; mitte ühtegi turisti. Tormist räsituna maabume mäest alla naaberkülla Kučište'sse, kus tundub kõik täpselt nii ehedalt siiras, et teen katset umbkeelselt restoranitädilt üks kanamuna hankida. Google translate, kehakeel ja hea tuju toovad meie lauale ühe kanamuna (paneerimiseks) asemel kaks ja lisaks tellitud õllele maja poolt kodused pannkoogid. Me oleme lummatud!

ootused vs reality
Reis hakkab lõppema, esialgne visioon vältis Dubrovnikut, kuna see on Zagrebist kaugel. Nüüd oleme 100km kaugusel, enam pole vahet. Väldime kuulsaid piletiga kohti, näiteks Stoni kivimüür ja lõpuks ka Dubrovniku linnamüür, leiame oma tee rahulikumates päris kantides. Näiteks Dubrovniku majutus. Tegemist on linnaga, kus on Horvaatia suurim hulk lukshotelle ja see kajastub kenasti majutushindades. Meil on luksuslik majutus roosa sisekujunduse ja terrassiga....magalarajooni keskmes, kõrge magala soklikorrusel, tooliga ukse ees vastu puudehekki. Ootused vs reaalsus: basseinis kalju äärel, päikesevarju all kokteil näpus vs kortermaja hoovis, kadunud varju all, vein vanas kohvikruusis. That's how the girls do it!

Viimasel päeval teeme 650km maanteesõitu ja õhtuks oleme Zagrebis, kus meil saab osaks tõeline printsesside korter, läbi 3 korruse! Milleks üldse ronida sinna, kuhu kõik on läinud ja maksavad hingehinda? Üldse, miks teha seda, mida kõik teevad? Miks süüa igavaid toite, kui on olemas huvitavaid? Miks suhelda viisakusest kui on inimesi, kes sind tegelikult paeluvad? Miks käia turvalist teed?




Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Hulkur On Tour!