Suvilast tuppa!

20. 12. Hommikune kõne Türgi Suursaatkonnast sunnib mind kiiretele internetiotsingutele. Härra suursaadik on veininäljas. Zombilinna rahvas ei tunne sõnu Wifi ja Internett, keegi ei mõista mu soovi. Ainuke kaasajastatud koht on sama eilne restoran, kus suudan veeta peaaegu terve päeva. Rahuldatud internetivajadusega suundun kohalikule jõuluturule, lapsed sõidavad karussellidega, seltskonnad naudivad saksa-vorstikesi ja hõõgveini, naer rõkkab üle platsi. Üritan samastuda, võtan ka Glühweini ja vorstikese, aga no mis sa seal üksi naerad.

Kino pilet maksab 10 euri, saksa keelse pealelugemisega....see meelelahutus jäägu tulevikku.

Ootan pingsalt pimedat, et autoga sõita. Valges liigub liiga palju rahvast, jään neile äkki jalgu oma ülikiire masinaga. Öö saabudes liigun naaber äärelinna ja leian omale ideaalse koha lasteaia ja kiriku vahel.

21.12. Emme saadab sõnumi, et nad Valloga on kohe minu juures, 40 km veel sõita. Milline rõõm, üksi pimedas linnas hakkas päris kurb. Aga see tähendab, et pean kiiresti tegutsema, voodist püsti ja „kihutan“ romulasse. Romula võtab Zafira kenasti vastu, küsimise peale annavad isegi 200 eurot. Numbrid kaenlas, kohver käe otsas, seisan väikelinna servas ja sealt nad tulevadki, jälle Opeliga :D. Päris imelik on peale mitut kuud kohtuda, samas läheb jutt ikka samast kohast edasi.

Olen viin paari päevaga Müncheni äärelinnadega põhjalikult tutvunud, esimese asjana sõidamegi nn. kodutoidupoodi. Innsbrucki jõudes teatab Vallo, et tema enam autoga ei sõida, nüüd hakkas puhkus. Võtan töö enda peale, päris tore tundub sõita autoga, mis liigub kiiremini kui 50 km/h. Ja autojuhil on ju õigus teekonda suunata, kiire shopping!

Õhtuks jõuame Söldenisse, mäed terendavad juba eemalt ja kotist turritav lumelaud lausa sunnib homse ootuses tuttu.

22-28. 12 Koduks oleme saanud suhteliselt ski-in, ski-out maja, hommikuti kütame kiirelt õue, et nautida maksimaalselt päikeselisi päevi. Vaid ühel päeval tabab meie seiklusi suur udu, sõidame justkui mullis, kus ei aima kallaku kraadi ega raja piire. Otsustame sõitmist vältida, sest kõigil läheb tasakaalutusest süda pahaks ja kõhus keerab. Suures udus jääb teele ideaalne kohvik, kus pakutakse juustu-fondüüd, laulab bänd, lehmakellad kolksuvad. Bändi esinemisruumi seltskond on küll väga veider, tuimade nägudega tibid vaatavad lõbusaid bändimehi, kes meie saabudes on silmnähtavalt õnnelikud. Baari omanik – lehmakasvataja Jakob tunneb hoovilt ära tüdrukud Eestist, kes eelmisel aastal varusid jõuluõhtuks 3 kg pardi ja 6 shampanjat. Jakobi poolt lendlevad lauda kiired Obstlerid (shotid).

Ühel õhtul jällegi käisime mäe otsas live-bändiga after ski baaris, kus akordionimees esimese asjana pani mulle mikrofoni ja sõnad näo ette. Päris kehva seis, kui sa ei oska kiiresti saksa keeles lugeda....ja kaugeltki mitte laulda. Üritusele tõmmati hoog sisse, imestasime, kuidas mõned veini nautinud neiud üldse alla Panorama Almi baari olid jõudnud. Teekond oli täiesti kottpime ja kukerpallitav. Igatahes nemad jõudsid sinna, meie jõudsime, ja leidsime kiirelt Hollandi sõbrad, kes eristusid seltskonnast värvikate vanakooli kombekatega.

Kodust alla linna peole minemiseks tuleb läbida Winterwanderweg, mis tähendab kitsast jalutusrada, mille jäätumisaste tõuseb õhtutundidel. Kolmekesi käsipuude küljes rippudes, jalad loha ees, jõuame vaevaliselt linna. Üles peab küll taksoga minema. Baaris tekitavad furoori minu ja Vallo kampsunid, mis on rahva sõnul viimane Norra mood. Huvitav, kõik teevad pilti. Pidu käib mõnel õhtul hooga, aga jõululaupäev on surnud. Peale täistopitud restoranis istumist, mis tekitas tõelise söökla tunde, otsime baari mõne veini jaoks ja kõik on kinni. Jõuluõhtusöögi lauakaaslased tekitavad ilmselt õhtu suurima rõõmu – esimesed inimesed minu reiside ajaloos, kes eesti keele ära tunnevad, sakslased Kielist.

Meil on juba mitmed tuttavad, Vallo laua purunemisega kaasnes uus tegelane - parandaja InterSpordist. Laud küll liimiti ja putitati, aga oli peale kahte tundi sõitmist jälle puruks ja tuleb minema visata. 100 kg laua otsas pole ikka nalja asi :D. 24. Dets kohtusin huvitava prouaga, olles eksinud ja selle tulemusena võtnud otsuse teha teistele jõulukingitus. Kõnnin, laud käes, minu juurde tuleb vanem naine, tõlgiga. Läbi tõlgi, küsib, kas ma sõidan sellega (näitab laua peale). Mina, et jah. Tädil suured silmad, et SEE on ju nii ohtlik. Huvitav, kas ta ei pannud tähele, et on tulnud suusakuurorti, kus on palju lauainimesi, ma ju ei saanud eriskummaline nähtus olla.

Jõulukingitustega oli tore, rääkisime hommikul, et meil pole kinke, et ärme muretse selle pärast. Aga no eksisin ära ja sattusin linna, uuring lähemates poodides andis häid mõtteid. Ainuke mure tekkis kui oli kraami hankinud, et kuidas koju saada. Käes lumelaud, kiiver, kott veinide, saia, kingitustega – kaks varianti, kas tõstukiga mäkke ja mööda rada alla või mööda jalutusrada koju. Sõita klaaspudeliga tundus ohtlik, valisin jalutustee. Ilmselge viga, peale 1/5 olin nii surmväsinud, et plaanisin juba allaminekut. Aga jõudsin koju. Mäele tagasi minnes olid ema ja Vallo segaduses, et kus ma olin, aga hämamine toimis ja neil ei tekkinud kahtlust. Koju lasin neil ilma minuta minna ja tundub, et üllatus töötas J. Vt. videot Youtubes: Jõulud Söldenis 2012. 

Teiseks suusapäevaks õnnestus hankida GoPro kaamera, tänu millele on sündinud palju sõiduvideosid. Valloga päeval kordamööda filmime, õhtuti lõikan materjali kokku. Õpetussõnadeks niipalju, et hetkel kasutatav Window’s Movie Maker on ülikehva programm, videod jooksevad tihti kokku ja kogu materjal läheb kaotsi. Interneti puudumisel pole võimalik ka paremat hankida. See selleks, käisime päeva Obergurglis, suurepärased puudrisõidud. Mõtlesime, et ju ei saagi paremaid videosid puudrist kuni saabus viimane päev. Hommik oli kurb, lund sadas, nähtavus null. Selgines ja tuli rõõm, pikad laskumised täiesti puutumata kohtadest. Mõneti õudne. Tekib tõeline klaustrofoobia, keereldes puudris hundiratastega kuristikku kui maandudes tunned rinnus raskust, suus paiknev lumi paneb lämbuma ja prillide vaateväli on lihtsalt valge. Kiiresti pühid silmad puhtaks, sülitad lume välja, lükkad kehalt lumeraskuse maha ja hakkad ennast välja kaevama. Järgmine mõte, miks keegi seda filmile ei saanud. Hommikul arutatud teema, kas mäe peal saaks hundirattaid teha, leiab kinnitust, saab küll! Kuigi kallis ema ütles, et ärge proovige. Ei proovinudki, juhtus.