elust......ja seiklustest!

Päris tihti juhtub, et kui kohtan sõpru, keda pole ammu näinud küsivad nad: „Kata ma lugesin su talvist blogi, aga miks viimased kaks kuud puudu on?“ Polnud motivatsiooni kirjutada! Lollus, endalgi hakkab tuhmuma ja proovin meenutada kõike paremat, mis meeles. Lahkusime Filipiinidelt märtsi alguses. Seisime Kuala Lumpuri lennujaamas, taskus kaks lennupiletit, 1 mis oleks meid viinud Eestisse, teine Austraaliasse. Eesti lend väljus esimesena ja suutsime vältida pardale hüppamist. 8 tundi ja Sydney, Sten ja Silvia olid viina ja õhupallidega vastas. Liiga tsiviliseeritud keskkond, me poleks ilmselt ise hakkama saanud enda hostelisse toimetamisega. Uskumatult ägedatest kohtumistest: Igal neljapäeval  käisime Sydney Eesti majas õhtusöögil ja Vana Tallinnal. Lõbus seltskond eestlasi, kuni ühe korrani. Üks kallemaid klassivendasi põhikoolist elas Singapuris, reisi ajal olime arutanud, et saaks mingis riigis kokku, ei vedanud välja, sest ta pidi Hong Kongi kolima. Istun E...

Ostsin lennupiletid Saigonist Filipiinidele Manilasse vist täielikus meeltesegaduses. Olin terve aeg kindel, et otselend, paar päeva enne lendu avastasin, et vahemaandumine 7 tundi Kuala Lumpuris. Okei, see selleks, maandudes selgus, et oleme Singapuris, täisudu. Eestis lähen lugemiskursusele. Siiski vedas, Singapuri lennujaam ongi alati mu lemmik olnud. Jõuame Manilasse 7 veebruar. Lennujaamast linna minekul üritavad kõik selgeks teha, et ainult takso, bussiga jube kaugele minna ja keeruline. Jonni jätmata proovime, bussipeatus on nurga taga ja vaid üks lihtne ümberistumine jeepneysse (mini veoauto, katusega kastis nii palju rahvast kui mahub). Saame linna 5 korda soodsamalt. Manilast ei tea mida arvata, selgub, et see on uutmoodi segadus. Igal nurgal on pumppüssiga varustatud turvamees, ristmikke reguleerivad väiksemate tulirelvadega mehed. Kõik turvamehed on tohutult abivalmis ja juhatavad sind ihaldatud sihtkoha poole. Plaanime sõita Coroni saarele praamiga. Internetiga kaug...

Jaanuar, Saigon, 4 eestlast plaaniga osta mootorrattad ja seigelda läbi Vietnami omal käel. Saame Saigoni lennujaamas Austraalia jänestega kokku ja alustame seiklusega. Saigoni kesklinn lööb pahviks, esimene mõte, kuidas me siit oma ratastega välja saame. Kaherattalisi on igal ruutmeetril 4, lisaks seal samas vähemalt 1 neljarattalise, täielik sipelgapesa. Satume töökotta, kus kehakeelega suudame selgeks teha, et vajame kahte tsiklit, millel on peeglid, mootor, käigud, iste ja muu liikumiseks vajalik. Paari tunniga ehitatakse meile rattad, millest kohalike nördimuseks oleme nõus soetama vaid ühe. Õnnelikud esimese ratta üle, teeme liigud, aga saaga saab alles alguse. Poisid pole varem käikudega rattaga sõitnud, ootame ööd, suundume parki, harjutavad. Ratas sureb pidevalt välja. Homme uuesti! Hommikul suundun rattaga tanklasse ja ei saa hakkama, sureb. Kohalikel avaneb lõbus vaatepilt kuidas maani seelikuga blondiin keset suurimat ristmikku mootorratast vändast käima lööb. 20 ...

Jätame Sihanoukville inimesed pidutsema ja sõidame bussiga Kampoti poole. Esimese hooga ei saa Cambodia bussiliiklusest midagi aru. Bussijaamast pileteid ei saa, pead leidma bussifirma, kes soovitud asukohta sõidab. Saame piletid, buss tuleb, kohad on täis. Kiirelt tekitatakse vahekäiku uued kohad, inimesi liitub mitmest peatusest, buss täidetakse taburettidega, 20 inimese bussi mahub vabalt 35. 150 km läbimiseks kulub 6 tundi, seletamatul kombel oleme peale 2 tundi taburetil kõikumist tagasi alguses. Lisaks inimestele laetakse kümnest kohast peale erinevat kaupa, sõit kestab. Kampot meenutab väikest prantsuse linna oma jõepromenaadi ja armsate kohvikutega. Kampoti lähedal on krabipealinn Kep. Hüppame rollerionu istmele ja vurame kolmekesi mööda punatolmuseid teid Kepi poole. Onu teeb meile põhjaliku tuuri läbi kohalike külade, piprafarmi, soolapõldude koobasteni. Koobastes ronimine, mille seinad on kaetud nahkhiirtega on pigem osavust nõudev ja Euroopas oleks kindlasti keelumärk e...

Vabandust, olen kirjutamisega pisut maha jäänud. Vabanduseks uppunud kommunikatsioonivahendid, aga sellest hiljem. Kõiki kirjapandud märksõnu lugedes alustame Bangkokist. Jõudsime Taisse 17 detsember ja olime Bangkokis 6 päeva. Öösel kell 3 lennujaamas viisat tehes kulutasime ilmselt liiga palju aega oma raha ja dokumentide näitamisega, lennujaamast väljudes ei leidnud me enam prantsuse tüdrukuid, kelle pagasisse konfiskeerimishirmus oma taskunoad andsime. Enam ei haki! Mis värk on, et viisa saamiseks peab olema hunnik sularaha ja riigist väljasõidu lend? Igatahes piiritädi rahuldus paari ühe-dollarise ja katkisest telefonist vaadeldava võltspiletiga. Sander Sonts - partner in crime ;). Kell 5 hommikul tajume esimest vahet Indiaga, tänavad pole tavapäraselt tühjad, vaid pungil purjus söödikutest/joodikutest. Peale lõunat ärgates on vaatepilt vastupidine, linn alles elustub. Meie elurütm muutub päevaga, enam ei uinu kell 10 õhtul ja enam ei jälgi keegi pingsalt igat su sammu. Ba...

Kauaoodatud emotsioon valjusti kriiskava muusika saatel ülerahvastatud bussis kihutades sai teoks kui liikusime rannast Margaosse rongi peale. Margaos on jälle keskkonnavahetus, rongijaam meenutab pigem Euroopa kesklinna oma valgusmänguliste purskkaevudega, natuke juba ootame, et jõuaks jälle päris Indiasse. Rongidega on veider, kirjade järgi peaks rahvast puupüsti täis olema, aga juba meie kupees on 8'st kohast 5 vabad. Üritame oma ühele kaaslasele durakat õpetada, aga nagu tavaks saanud, siis käib see kohalikel üle loogika. India inimestest on vähesed levialas ja mõistmine pole alati nende teema. Jõuame Karnataka maakonna pealinna Bangalore'i. Olles sisse checkinud hotelli võtame sama kiirelt kotid ja lahkume. Töötajate omavahelised valjud vaidlused, kiire rahaahnus ja tuuseldamine ajavad lihtsalt vihale. Järgmise hotelli otsingul jõuame hoopis Mysore bussile. Parim valik, mis teha saime! Linna jõudes on kohe sõbralikum tunne, toidupoes kohtume kohe riksajuhiga, kes meid p...

Aasia reisi kolmanda nädala alguseks tulime Mumbaisse, et kohaliku tuttava kaudu saada maailma suuruselt teise linna kohta kiirem ülevaade kui seda ise suudaksime saavutada. Võiks öelda, et jube hea tuttav kui hotelli ukse ees teda oodates arutame, milline ta võiks välja näha. Pehmemat sorti ärimees saabub autojuhiga ja haarab meid kaasa. Rõõmsa olemisega ema töökaaslase Adityaga saame kiirelt jutu peale. Aditya autojuht sõidutab meid mööda linna, käime ka esimeses äri moodi tehases, kus Aditya toodab siseviimistlusplaate, mis on megailusad. Pidev läbiv küsimus iga 15 min tagant on, kas olete nüüd juba näljased. Elu nagu kuningakassidel, autojuht ootab kuni einestame kohalikus uhkes buffees. Aditya lahkus tekitab soovi kellelegi samamoodi head teha, kellegi lapsele, sõbrale...kellelegi, kes vajab Eestis abi. Suure osa Mumbai ajast veedame omapäi, 1 vaatamist väärt koht on kindlasti Dhoby Ghat Loundry. Pesula, mis asub südalinnas lageda taeva all ja koosneb kivist boksidest, kus me...

Tere Indiast, oleme tänaseks veetnud siin 2 nädalat. Hope you enjoy reading, because we enjoy the time spent here :). Esimesed 5 minutit Indias: kuulus Bollywoodi staar nimega Kathrina - kuulsus, mis hakkab mind saatma igal sammul; joint taksojuhtidest vendadega, kes 20 km läbimiseks roolimeest vahetavad; tõdemus, et Diwali on oma töö teinud, pole ei voodit ega transporti. Kiire põgenemine Rishikeshi. 6 tundi hiljem oleme maailma joogapealinnas, teekonnal vaid KAOS: kitsed, lehmad, hobused, koerad, transpordivahendid vedamas mida iganes ja iganes suuruses, ridamisi putkasi sama kaubaga, puu külge seotud peegliga habemesalonge, tont teab, mis ärisi....seda kõike prügi, sitapätside ja kus iganes sõitvate asjade rägastikus. Huvitav, kas autokoolis õpetatakse, et kui näed, et ei mahu, siis anna signaali ja mine. Rishikesh asub Himaalaja jalamil, seal kust Holy River Ganges algab. Arusaamata, kus me päriselt oleme veab prantslastega, kellega koos saabume hotelli, mille ukse tagust valva...