Lumepuudusest õnnevärinateni - Lapimaa


Lumepuudusest õnnevärinateni läbi kolme lõhutud auto ehk lugu sellest, kuidas luua elukestvaid mälestusi...



Lapimaa – here we go again! 28.november – 27.detsember 2018. Enne minekut on ausalt öeldes nii kiire, et igasugune ootusärevus jääb tundmata. Pigem “okei, lähen teen ära”. Ja asjad, mida sa ei oota, kujunevad kõige vahvamatemaks! Unustamatu kuu, unustamatud inimesed, emotsioonid, juhtumised. Ebareaalselt palju nalja, draamat, õnnetusi, siirust, sõprust, armastust. Hakkame otsast peale!
28.november hakkame Merilliga Tallinnast liikuma, ta läheb Levi’le Tomile appi. Plaanime öö veeta Oulus, et ei peaks ennast lolliks sõitma ühe jutiga, 29.11 on plaan edasi sõita ja õhtuks Lappi jõuda. Elu teeb keerdkäike, lahkume 29.11 Oulust peale lõunat, Merill veedab terve hommiku haiglas füsioterapeudi juures.

29.novembri õhtuks jõuan Äkäslompolosse, oma uude koju, hotelli Lodge67n. Tegemist on väga koduse hotelliga, kus nii sisustus kui personal panevad endasse armuma. Hotell on terve detsembri kuu meie käes, kuna järgmisel päeval tuleb esimene lennuk, saan esimesel ööl üksi mööda maja tantsida.

Hooaeg algab, aga hull seis on lumega – seda pole! Lapimaal, kus tavaliselt tuleb lumi maha oktoobris, on maa must ja kõik näeb kohutav välja. Kohalike sõnul üpris ainulaadne olukord üle 60 aasta. Õnneks tuleb väike kirme maha, lennukist vaadatuna tundub maandudes kõik ilus ja sellega on meie päev korda läinud. Kliendid, kellel on ettenähtud husky-safari, saavad sõidud tehtud, küll lühendatud radadel, aga siiski! Kõige hullem on olukord 1.detsembril, kus väiksemgi lumi on sulanud ja põhjapõdrasafaril peavad inimesed rakendi kõrval kõndima, sest saan lihtsalt ei libise ja loomi keegi piinata ei plaani. Anname endast parima, et kõik lubatud tegevused läbi teha, aga tegelikult on metsik pinge peal, et inimesi rõõmsatena hoida. Terve Briti meedia on täis uudiseid, kuidas Lapimaal pole lund, Londoni kontoris telefonid helisevad lakkamatult, inimesed on paanikas, tahavad reise tühistada. Tõestamaks, et kõik tegevused toimuvad ja lund tuleb juurde, lennutame Inglismaalt kohale enda fotograafi, kelle fotodega hakkame toitma enda klientide e-maile, Briti meediat ja sotsiaalmeediat.

Eelmine aasta oli Ana üpris rase, nüüd on tal kaasas üpris aastane laps ja lapsehoidjaks abikaasa, sest mina, Ana ja John olema päevast päeva hõivatud lumenäljas inimeste rahustamisega. Kasutame kõikide safarite juures päkapikke, kes on lumepuuduses ebareaalselt kreatiivsed. Ma arvan, et pooled pered ei pane tähelegi, et midagi puudu on….

Me muutsime oma majutuspakkujaid võrreldes eelnevate aastatega ja paneme väga hästi tähele uue teenuse puuduseid. Näiteks puhkemaja 6’le, 3 päevaks – omanik keeldub panemast majja rohkem kui 1 WC paberi rulli. Isegi mitte raha eest?! Katsetame omal nahal läbi kõik majade head ja vead, näiteks Ana majas ilmneb kohe veiniklaaside puudus.

Iga grupi viimasel õhtul lähme 15 km eemal olevasse Haltiakammi restorani ja kuna esimene grupp on väga pisike, istume ühes lauas…ja mis seltskond, hakkan mõtlema. Üksikisa kahe lapsega, Prantsuse naine oma Londonis elava 40 aastase pojaga, lesbipaar oma kahe lapsega. Täiesti standartsed perekonnad.

Lesbipaari puhul üllatun väga positiivselt kui nad kõva häälega laste kuuldes räägivad laste isadest = doonoritest, kellel on ca 50 last üle maailma ning kuidas lapsed teavad täpselt, kus ja kuidas nad siia maailma tekkinud on. Nad olid käinud Mauritiusel puhkusel, basseini ääres hakkas kohalik mees ühele emadest külge lööma. Perepoeg (9) läks mehe juurde pani talle maksaka ja teatas, et “my mum is married to her”.

Prantsuse prouaga oli meil huvitav vestlus peale huskysõitu. Ta kurtis , et jubedalt põrutas ja tal selg haige. Soovitasin, et ärgu siis põhjapõtrade ja lumesaanidega sõitma mingu. Tema, et tõesti, kas seal on ka maapind mügarlik. Mina :”Kus loomad või masinad, seal konarused.” Tema: “PÄRISELT?”
Ühel hetkel on meil Inglise/Hispaania paar, kus naine kukub kelgumäel. Sellest saab siis 24h kestev saaga, kus kõik käime temaga kordamööda med punktis istumas. Kindlasti on midagi viga, muhk on ju peas. Jah, muhud ongi kerged tekkima. Soovitame tal järgmisel päeval mäesuusatamine vahele jätta, õhtul räägib rõõmsalt, kuidas terve päeva ringi kihutas. Milleks üldse see draama?

Meie klientide lastel on palutud kirjutada jõuluvanale kiri, mille nad toimetavad meieni ja meie anname need Jõuluvana kätte. Kui pere läheb Vanaga kohtuma, teab Jõulukas täpselt, mida laps soovinud on. Top kingisoovid: Nr 1: 1000 naela sularahas!  Nr 2: Piibel.
Nõudmisi on erinevaid. Aga näiteks see, et sa pole nõus kunagi sööma koos teiste klientidega? Paketis olevad õhtusöögid jätad kõrvale ja lähed samadesse restoranidesse, lihtsalt 2 tundi hiljem?! Lisaks tuled nõudva näoga küsima, kas saakid vahetada oma toa suurema vastu, või üldse maja vastu või saada lisapatju!? Jah, minu lahendus oli: lisapadjad.

Gruppide vahetuspäeval valmistan kõikides tubades ja majakestes ette tervituskorvid, mis teeb päeva päris kiireks, sest eelmine grupp lahkub, uus tuleb ja sinna vahele väga palju aega ei jää. Sama-aegselt minuga tuuseldavad igal pool koristajad ja catering. Koristajad on meil paaris majutuskohas nägudega nagu paar tundi tagasi oleks viimane pits suu lähedal viibinud, minu poolikud tervitusveinid leiavad tee nende kotti päris nobedalt. Demonstratiivselt avan nende koti, tõstan pudelid välja ja vibutan umbkeelsetele siinkohal näppu. Safarifirma poisid vajavad neid poolikuid küpsisepakke ja veine nendest naistest sada korda enam! Järgmistel kordadel olen kiirem ja peale pooliku kraami kokku korjamist tõttan kohe SnowFuni kontorisse poolikute “kingitustega”.

Harakad jäävad harakateks isegi metsade keskel. Tegin endale jõulu/sünnipäevakingituse, mille järgi Johniga Levi postkontorisse sõidame! Aitäh Kristjan Rabi! AEGAON särab Lapimaa virmaliste valguses ideaalselt.

5.detsembrist alates hakkab saaga, masinasaaga. Sõidan hommikul Kopara majakeste juurde, hoovi keerates hakkab autol siuke kolin kapoti all, et fotograafiga vaatame üksteisele hirmunud nägudega otsa. Suretan mootori välja, kontrollin õli taset, igaks juhuks valan veidi juurde. Vaikselt loodan, et kui uuesti käima panen siis on tagasi normaalne hääl. 30 minutit hiljem selgub, ei ole. Hääl on nii hirmus, et teen video ja saadan Eesti remondimeestele, kellelt tuleb sekundiga vastus, Motor kaputt. Täiesti hullumaja, auto liigub, sõidan sellega 2 km hotellini, inimesed ehmuvad kui mööda sõidan, müra on ebamaine. Pargin ära, käed värisevad, näen, et põhja alt lahmab õli liitritega välja. Selge, väntvõll lendas tükkideks ja sisuliselt on motor ribadeks. Hotelli omaniku Toni, Eesti remondimeeste, kohalike Land Roveri inimeste, kindlustuse, treilerifirmade, rekkafirmade ja kelle kõigiga arutades olen õhtuks seisukohal, et kõige mõistlikum on auto panna Eesti rekka peale ja koju lasta viia, hinnavahe uue mootori paigalduseks lapis on kolossaalne. Tegelikult olen veidi närvivapustuse äärel, sest meil on Eestis nii palju Hulkuri üritusi käimas, siin on 150 klienti, lisaks tuleb uusi asju uksest ja aknast. Telefon on niigi punane, lisaks siis õhku lennanud mootor. Õhtuks suudan ennast ainult jõusaali ja hiljem veinipokaali külge aheldada.

Siinkohal tänud Tomile, kes kõige kiiremal ajal võttis toru ja on nõus ülejäänud detsembriks Aloha bussi mulle andma; Vallole, kes kohe hakkas Eesti rekkat siia poole saatma; isale, kes asus remondimeestega kodus läbirääkimisi pidama; veelkord Vallole, kes lubab oma Eestis müügis oleva auto mulle kasutada anda; Ferroline’le, kes on rekka sebimisel väga koostööaldid ja vastavad kõikidele mu lollidele küsimustele. Jääb ainult mõelda, kuidas tank hotelli hoovist ära transportida. Sellega peab kannatama! Teine mootor minu elus, mille olen ribadeks sõitnud – vist on kätt autode peale. Samas ega Tom ka alla ei jää ja nüüd on mul tema buss.

Juba järgmisel päeval viib John mind Tomi juurde Levile ja saan bussiga liiklema hakata. Töö ei jää tegemata vähemalt. Kliendid võivad vaadata, et hotellis on Eesti inimeste ülekaal, kellele meeldivad kallid autod. Eesti numbrimärkidega länkar ja mersu seisavad, üks on surnud ja teine surnust ülestõusnud…..ning mõne nädala pärast sureb seegi uuesti….coming up!

Heauskse inimesena pigem usaldan inimesi ja näiteks ei pane telefoniekraanile lukku, sest siis ei pääse ju ka need ligi, kellel on vaja mu telefoni kasutada. Mida on varjata või mida on kaotada? Lisaks pidev koodi toksimine!? Sama võtmetega – pidevalt kadunud või seespool. Seega ei lukusta ma hotellis ust, kaotaksin võtme oma saja suusakostüümi taskusse koheselt. Mitte lukustamine maksab kätte kui lõunauinakut tehes on järsku mu voodi kõrval karjuv vanamees:“Where is my family???? I’ve lost them.” Selle asemel, et vabandada otsinguasukoha pärast, ootab ta vastust. No ma tõesti ei tea, kus nad on, minu teki all igatahes mitte!

Käime safarifirma inimestega päris tihti baaris õhtust õlut ja juttu tegemas. Varem olin harjunud nägema vanu inimesi, kes on ennast põhja joonud. Esimest korda näen siin noori, kellest tulevikus saavad täpselt need vanad. Noored, kes on iga päev baaris täiesti käpukil, samas tunnevad ennast staaridena kuna on piisavalt hea välimusega ja populaarsed. Kahjuks neist saavad need vanad, keda on iga päev külabaaris näha.

Baari nimi on Public House Selvä Pyy ja sellel on 8.12 sünnipäev. Kuulen Iialt, et safari kontoris oli päeval pileteid üle. Sünnipäeva puhul on reggae band ja pilet, ilmselt full house ja ei pruugi sisse mahtuda. Väga proffessionaalne minust, aga kirjutan safaripoiste üldnumbrile, kas neil on pilet üle. Vastus tuleb, et ei. See on täiesti ok, saan minna ja osta. Ja mis trall siis peale hakkab, hotelli omanik teeb kõne pubisse, et mul on piletit vaja, safari tüübid vahendavad kõike, selleks ajaks kui mina kohale jõuan on mu nimi listis koos hunniku tasuta jookidega. emmm….VIP Äkäslompolo? Nii marunaljakalt piinlik.

Ahjaa päev enne pubi sünnipäeva oli mu enda sünnipäev, mille puhul Matt tegi veinid meie igagrupi uhkeima õhtusöögi ajal Haltiakammi restoranis, ja peame mida laulsime Joiku pubis karaoket…päris mitu laulu. Kõik need aastad on mul õnnestunud veeta õhtud karaokes ilma häälepaelu avamata, kuni 31 sünnipäevani. Ahjaa, sel õhtul käisin ka esimest korda kohalikus ainsas ööklubis, keldris, Pirtu’s.

Nagu varasemalt tõdetud – parim reisiäpp Tinder. Panin tööle, Johni ja Mattiga kolmepeale sooritasime otsuseid, õnnestudes tegime koheselt personaalseid soovitusi poiste profiilide atraktiivsemaks muutmiseks. Kui muidu saad igasuguseid tegusi anonüümselt teha, siis Äkäslompolos tõenäoliselt kohtud nende inimestega samal päeval. Niisiis kohtusin kohe sakslasega, kellel olime soovitanud mõnedki fotod profiilist eemaldada ja hiljem baarist lahkudes kirjutas baarmen, kas see olin mina, kes vilksamisi nägu näitas. Midagi ei jää saladuseks – väikesed kohad! Sakslasega saame tegelikult päris headeks sõpradeks ja ta pakub oma autot laenuks kui mul peaks vaja olema.

Matt ja Maaike on nüüd Torassieppis, kus lähim pood on 20 km ja neil pole autot. Nõuavad snäkke ja võtan pühapäeva õhtul peale kiiremaid murdmaasuusaringe teekonna ette. Tee Torasse on ühe auto laiune ja täiesti lahti lükkamata, terve nädalavahetuse on sadanud. Tavapärase 45 min asemel sõidan sinna 1.5h, lihtsalt üle 30km/h ei julge sõita ja vahepeal peab tagurdama maanteekorvikesse kui keegi vastu juhtub tulema. Õnneks Eleri, Tom ja Merill on Levi Spiritis katnud mulle sünnipäevaõhtusöögi ja sama teed kordama ei pea. Lööme shampanjal korgi maha ja teretulemast 31!

Täiesti uskumatu, mis inimesed mind Äkäslompolos ümbritsevad! Lähen 10.12, esmaspäeva hommikul safarifirma kontorisse jutuga, et mul veidi isiklik mure, auto vaja saada rekka peale kolmapäeva hommikul kell 9. Aga sõita ei saa, auto on orus, rekka sinna ei saa, estakaati või puksiiri või midagi on vaja. Soomlastele omaselt vangutavad kõik pead, et ega head lahendust ei ole. Väike paanikahelk minu silmis, Tomiga telefonis arutame, kuidas ise estakaat ehitada. Kusagile safari omad ikkagi helistavad, aga ei midagi säravat. Lähen 2h hiljem nende kontorisse tagasi muu murega ja saan tuima info, et kolmapäeval kell 9.00 on mu hotelli ees nende traktorid, tehnikud, lisaks üks puksiir. Et ma ei muretseks, küll auto peale saame. Puhken seal samas nutma, täielikud õnnevärinad! Nad veel patsutavad “ära nuta, kõik saab korda”. Isegi siis nad ei saa aru, et ma nutan rohkem selle pärast kui ägedad nad on, et nad tekitasid minus kirjeldamatud emotsioonid. Minu armastus kuulub kohtadele, kus sinus ei nähta rahakotti, vaid inimesed on päriselt olemas. Olen õnnega koos, et see kõik siin juhtus, kus mul on abi võtta. Suvalises kohas, kus kedagi ei tunne, oleks päris keeruline ja kulukas.

Õhtuks on pea autotrallist paistes, suusatan ennast tühjaks ja lisaks lähme Tomi ja pundiga saanidega sõitma. Tehnika ja mina – keeran oma saani sirge maa peal kummili!?!. Lund jätkuvalt napib ja saanirajad pole veel sisse sõidetud, siiski sõita saab. Plaan on minna Levilt Kittilä lähedale metsaonni grillima. Ühel hetkel vaatab meile vastu jõgi ja suur must auk. Ratsionaalsus võidab – meil on liiga palju väärtuslikke inimesi pundis. Manööverdades suudame paar saani ikkagi oksarägastikku uputada, mis annab selge indikatsiooni – lund on vähe ja metsa vahel tuimalt sõita ei saa.

Eesti rekka pidi tulema kolmapäeva hommikul, kõne nendelt – rekka läks Rovaniemis katki ja uus tuleb neljapäeval. Suudan telefonis vaid vait olla. Mõte paneb valguskiirusel lahenduste suunas, tean, kui raske oli kogu rasketehnikat hankida. Mõtlen, kuidas ma helistan safari omadele, et kuulge, lükkame kõik asjad 24h edasi. Eesti transpordimees vabandab ette ja taha, et ma kuri poleks. Lõpuks kogun ennast, saan sõna suust, et jumala eest ärgu muretsegu, kindlasti ma pole kuri. Tehnika – see puruneb, mul on ju hoovi peal hea näide. Lihtsalt see ahastus, mis tekib, kui oled valmis lahenduseks, aga tekib uus probleem. Tahaks telefoni vastu seina visata, teki üle pea tõmmata ja loota, et keegi teine lahendab.

13.detsember kell 9 hommikul on väljas -20 kraadi, maja ees on Eesti rekka (mille juht minu kabiini kargamise peale hakkas aluspesule lisaks riideid otsima), kohalik traktor ja safarifirma mehaanikud. Treiler, mis pidi auto mäest üles sõidutama, ei saanud tulla. Olen juba 8.30 õues, täiesti närvis, nägin terve öö traktoreid unes. Aiman, et sellest ei saa lihtne missioon. Algab 2.5 tundi, mille käigus lohistame auto keset oru parklat, leeklambiga õlist nõretava auto all teeb traktorimees traktori käppadele puidust kõrgendused, auto tõuseb maast ja hakkab traktori käppadel teosammul järsust nõlvast üles liikuma. Kõik lihtsalt filmivad – midagi sellist külas tihti ei juhtu. Hoian hinge kinni – kui traktoril rehv alt veab, hakkab auto kõikuma ja meie missioon võib saada päris keerulise lõpu. Pole kindel, mis on vererõhu maksimum, aga saavutan selle. Viimane kõige ohtlikum meeter on minna. Traktorijuht vaatab vangutava näoga meile kõigile otsa. Samal hetkel kargab majast välja John ja togib mind rõõmsalt “kõik on korras, kohe on auto rekka peal, mida sa muretsed”. Suudan ainult öelda “shut the f up, please”. John saab aru, et siin pole naljaks aega ja põgeneb heaga.
Kõik mehed teevad fantastilist tööd, auto maandub rekkas ja minult lendab minema kogu maailma raskus. Ilm on ideaalne, taevas selge ja lähme SnowFuni omadega lumesaanidega Ylläsele. Läbi metsade, üle järvede ja rabade…näeme päikest. NAGU VAU! Valgus on nii imeline, et isegi padukohalikud on pead kaotamas. Lund on ikka vähe ja kividest mööda põigates õnnestub meil paaril korral saanid kummuli ka keerata. Lapimaa saaniradade ääres on äge – siin on kohvikud, kuhu saad härmas näoga kakaole ja pontšikule minna.


Grupivahetuspäeva hommikul lähen “võtmekontorisse”. Koht, kus on kogu piirkonna majutuste võtmed, mugav süsteem, kui ei taha ise iga kord oma maja üle andmas käia. Tädi, kes seal töötab, küsib esimese asjana: “Sa oled see suusataja?”. Oleme suusarajal korduvalt trehvanud ja tõusudel koos oianud, poleks aga iial arvanud, et ta mind ilma skafandrita ära tunneb.

Võtmesõbranna igatahes annab mulle ühe ääretult ägeda villa võtmed, kuhu õhtuks meie kliendid saabuvad. Kallite majutuste klientidega on alati veidi teistmoodi lood. Kohe esimesel õhtul hakkab peale: vaja on beebivoodit, supp on vale, poest on vaja peekonit ja mullivett, kust saaks massaaži, laste kelk läks katki. Lisaks teatavad teised kliendid oma suurest probleemist: me ei saa elada ilma toonikuta. Kui su missioon on hoida inimesi õnnelikuna, siis oled täpselt see päkapikk, kes sussi sisse need soovid täidab. Päkapikk vajab ise ka lõõgastust ja nii ma põgenen esimesel võimalusel safaripoiste juurde sauna.

Üle mitme päeva on 15. detsembril pidu Selvä Pyys, mille võib kokku võtta umbes niimoodi: Karaoke ja Spice Girls “Wannabe” – kahjuks 1 Spice oli puudu ja pidime üksteise võidu tema osa täitma. Segane on, kes oli puudu? Ööklubis tantsisime Miiaga läbi ühe kuti harkis jalgade, kutt kukkus selili ja segaduses näoga küsis Iialt:”Kas see oli päriselt või hallutsinatsioon, tegin just seeni?”.
Kõik inimesed on nii ilusad ja head, kellega kokku puutun, et natuke erandina mõjub üks poolakas, kes käib seltskonnas ülbe näo ja olekuga, arvab, et on kõige seksikas mees maamunal. Peoõhtul suudan igatahes talle kogu oma arvamuse välja laduda ja mitte kõige viisakamal viisil. Mingi ime läbi ta räägib minuga veel järgmisel päeval – ju võttis kui konstruktiivset kriitikat. Natuke tegelikult põen, et NII otsekohene olin ja summutan oma muremõtted suusaradadesse. Peab tunnistama, et Šmiguni vanad suusad jooksevad jätkuvalt nobedamalt kui siinsete konkurentide omad…korra paneme saksa Steffeniga 20km suuski joonele, Eesti võidab.

Iia lahkub Lompolost juba 18.detsember, istume kahekesi tema viimasel õhtul pubis ja paneme plaane paika. Kuna ta töötab Finnairis, siis lendamine koos temaga on soodne ja otsustame veebruaris tulla iga-aastasele Hobo peole.

19.detsember on hetk, kus otsustame, et Maaike on Torassieppis vangis liiga kaua olnud, plaan on tuua ta Äkäslompolosse, minna matkama, sauna, sööma, pubisse… Kata ja autod! Teel Tora’sse hakkab Tomi bussil aku tuli põlema. Tora’s Jarnoga vaatame kapoti alla, kõik juhtkui häälitseb nagu peab. Tuli kustub ja võtame suuna tagasi Lompolo poole. Tuli hakkab uuesti põlema, minu käed värisema. Oleks mul siin kergekaalsed autod, ei enda džiip ja Tomi buss. Kui midagi juhtub siis neid väga käsitsi ei lükka.


 Pabahh kõige kitsama ja mahajäetuma tee peal kaob bussil järk-järgult kogu elekter  - selge, generaator kaputt. Veereme tee äärde. Nagu tellitud tuleb samal hetkel kitsale teele päeva ainuke rekka, mis loomulikult mööda ei mahu. Millimeetrite mäng peeglite ja kraavi vahel.
Helistan Jounile, et mul jälle auto ribadeks. Ta lihtsalt naerab ja saadab puksiiri numbri. Puksiiri saabudes mainin, et see mul juba teine auto paari nädala jooksul ja näitan videot, kuidas minu autot rekka peale tõstsime. Puksiirijuht selle peale naerab, et mõtles kelle auto see oli, et teda paluti ka appi, aga ta oli just ära. Kummardades võtan au endale: “andke auto mulle ja puksiirisõit on tagatud.”
Väike puksiir viib meid töökotta, auto tuuakse hiljem suurega järgi. Oleme Maaikega jalanaised ja sammume SnowFuni kontorist läbi. Boss Jouni teatab rõõmsalt, et tal on 1 auto üle ja sellele järgneb kõva naer: “Sulle ma seda küll ei laena!”

Saatsin juba tee pealt saksa Steffenile sõnumi, kas ta laenaks oma autot, mida ta ükskord pakkus. Poiss on nõus ja õhtul baaris saan omale saksa numbrimärkidega auto. Asjad tegemata ei jää!
Kena plaan Maaikega räätsadega mäkke ronida on nüüd generaatori taga kinni ja Lapimaa võlu või valu, aga kell 14 on pime. Võtame FatBiked ja jääme teedele. Eesti ja Hollandi duo pole just mägise pinnaga harjunud, hotelli jõudes olema makaronid, haarame külmikust õlled ja suundume sauna. Kohalikud vangutavad pead meie raskete tööpäevade üle kui saunast paanikas väljume, oleme restorani õhtusöögile hiljaks jäämas. Raske tööpäev jätkub pubis, on bingo-õhtu. Kinkku Bingo = Singi Bingo. Auhinnaks on 5 kg külmutatud sink!

PS! Tegelikult me teeme palju tööd, tegemist oli ühe vaba päevaga!

20.detsembrist saab selle kuu kõige pöörasem päev. Avan arvuti, panen Terevisiooni mängima ja kohe kostab kõrvu: Gatwicki lennujaamas tiirlevad droonid ja lende ei toimu, terrorismioht. Jah, meie lennuk on väravas, rahvas pardal ja neid ei lasta rajale. 150 meie inimest on Londonis kinni, teine samapalju Lapimaal, kes vajavad tagasilendu. Arvatakse, et lennujaam avatakse paari tunni pärast, inimesi hoitakse lennukis. See kõnede ja e-mailide vool, mis inimesed lennukist meie üldkanalitele saadavad on metsik. Meil valmib erinevaid stsenaariume, kuidas olukorda lahendada, mistahes lahendus Gatwickis aset leiab. Lõpuks on inimesed lennukis 6h, tagasi ei saa neid lennujaama saata, lennujaam on rahvast pungil. Õhtuks on selge, lendu ei toimu ja otsime Lapimaale jäänutele majutuslahendusi, sest me ei kasuta iga lennukitäie puhul samu maju ja tube. Päev täis pingeid, murelikke nägusi, küsimärke, rahulolematust. Inimesed ei ole kõige ratsionaalsemad olendid ja selgitus:”Me tõesti ei saa Gatwicki tööle panna”, ei päde kõige paremini. Kogu selles segaduses avastan, et Maaike on veel meiega ja ta peaks olema Torassieppis tagasi. Leiame aja, sõidutan ta sinna. Teel helistab sakslane: “Kus sa oled?”. Noh, Torassieppis, 50km eemal, kas sul on kiire?! Tema selle peale paanikas, kuidas olen murdnud usaldust ja tema autoga niiiiii kaugele läinud. Vabandan, et no tõesti pöörane päev ja ei aimanud, et pean teada andma igast liigutusest, eriti kuna ta ju ise laenas mulle autot, et saaksin asjad aetud….Ei, tegemist on kõige suurema solvanguga, mis üks inimene teha saab. Kogu selle pinge keskel veel üks närvis saksalane – teab, kuidas sõbrad üksteist toetavad! Vabandused ei tööta, vihastan ja luban koos veiniga auto 21.45 tagastada, ajan järgmine päev asju jala.

Päev aga pole veel läbi! Algab õhtusöök restoranis. Üks meie klientide lastest oksendab täis nii terve laua, nõud kui ka põranda. Lõpeb õhtusöök, ootame bussi. Üks meie klientide lastest oksendab täis fuajee, iseennast, oma isa. Mässime nad tekkidesse ja riided prügikotti. Hotellis õpetan emasi, kuidas pesumasinat kasutada, misjärel üks plika oksendab täis kõik enda toa voodid. Läheb voodipesuralliks. Vahepeal mõtlen lihtsalt: “Kas midagi saab veel juhtuda?” 22.30 jõuan sakslase juurde, kott veini täis, autos hulgi küpsiseid tähutäheks ja asi, mida ma näen. Kellale koputav sakslane. Selgitused, et lennujaamas olid droonid, lapsed oksendasid, ei toimi. Ausõna, minge perse! Räägime poisist, kes küla peal levitab juttu, et ma meeldin talle. Nii vist sebitakse?. Mis suhtumine siis vaenlasele osaks saab? Seda saan hiljem kogeda… Emale olukorda telefonis välja elades paneb ta mulle südamele: “Kui Vallo auto Eestis kasutusele võtad, vaata, et ikka helistad ja räägid, kuhu linna otsa sõidad. Iga kord kui auto käivitad.”

Igatahes joome sakslase ja poolakast korterikaaslasega veini, mul on seda vaja! Mingi imeliku süsteemiga jõuame olukorda, kus sakslane magab ja me poolakaga lepime kokku, et läheme järgmisel päeval metsa õhtusööki tegema.

Sakslase autopauk lõi mu maailma nii emotsionaalse kui logistilise augu. Jooksen mööda küla seljakotiga veinihunnikuid majadesse kandes. Loomulikult unustan pidevalt kusagile midagi maha ja juba enne lõunat on 20 000 sammu koos. Lennukid on lendama hakanud ja saame päevase hilinemisega oma grupid vahetatud. Grupid vahetuvad iga 3 päeva tagant, mulle tähendab see menüü kordumist iga 3 päeva tagant. Peakokk Rainer teeb lõpuks mulle eritoidu ja löön ta rivist välja uudisega, et ma ei jäägi sööma. Lähme poolakaga saanidega sõitma, kotis kaasas põhjapõdra sisefilee, kartulid pudru jaoks, hea vein – trumpab Raineri salati üle. Pean tunnistama, et ülbe poolakaga saanisafari metsade sügavusse oli üks säravaim õhtu kõikide nende autode purunemiste vahele. Järgmisel päeval Haltiakammi restorani õhtusöök minu poolt, mis lõppeb fiaskoga pubis ja minu põgenemisega…

Enne jõule, 23.detsembril olen ilmselt kõige katkisem inimene maamunal, enda meelest. Ärkan täieliku tühjusega hinges. Pean kolima Äkäslompolost Torassieppisse, pakin asjad, käin kallistan safaripoisse, hakkan sõitma. Terve tee lihtsalt lahinal nutan, teed vaevu nähes. Kõik, kelle abivalmidusel pole piire, kes on saanud headeks sõpradeks, jäävad maha, näen mõnda alles aasta pärast, mõnda mitte kunagi. Kõikide oma automuredega jooksin safaripoiste juurde, kes napisõnaliselt noogitades lahendused leidsid. Esmapilgul ükskõiksusena näiva vaikuse taga on metsikult head silmad ja suured südamed. Raske on lahkuda, kui inimesed, kes pole kallistajad, langevad sulle viimasel päeval kõik kaela. Lisaks vaevab hinge, et eile pubist põgenesin ja uuele sõbrale poolakale vee peale tõmbasin. Kuu Lompolos andis portsu rõõmu, mis saab tekkida ainult mullis elades. Suures linnas ei teki iialgi inimestega sellist sidet. Lisaks sain tunnistust – kui muutud laisaks, tuletab elu ennast ise meelde!

Torassieppisse jõudes suudan ainult teki alla varjuda, keeldun väljumast, kindlasti ei soovi ma ühtegi klienti näha. John on kahjuks veidi samas emotsionaalses seisus ja teineteisele toetudes suudame õhtuks ikka ennast klientide ees kokku võtta. Minu mull jäi teise linna!

Jõulude puhul teeme Johniga enda klassikalise pildi Jõuluvanaga, oleme klientide jaoks rõõmsas meeleolus. Tegelikult John leiab põhjuseid päevaks eemal olla ja mina näen vaeva, et vabastada ennast Torassieppist päev varem. Tahan minna poolaka käest vabandust paluma ja päev varem Eestisse lennata, sest meil on üks vahva Hulkuri üritus kohekohe.

25.detsembri õhtul teeme Johniga kokkuleppe, et võtan tema rendi Opeli, vabandan poolaka ees Äkäslompolos ja sõidan sealt 26.dets otse lennujaama ja lendangi päev varem Tallinna. Võtan auto, kohe on ees ABS error. Muidugi: Kata ja autod 2018! John loeb mulle veel sõnad peale, teades mu autoajalugu. Õnneks tuli kustub ja kõik on korras. Tavapärane sõit Lompolosse kestab 45 minutit, mul kulub seekord 2 tundi. Sõidan mina ühelt poolt, tuleb inglaste auto teiselt poolt, tee on kitsas, mina tõmban tee serva, kus polegi teed. Aegluubis liikudes, aga kiiresti ropendades, maandun teeservas kraavi ja valli vahel. Autol on tee peal 1 ratas, 1 õhus ja 2 kraavis. Lükkame, mis me lükkame, oleme lihtsalt nabani lumes. Inglased arvavad, et ma pean puksiiri kutsuma – see on kindel EI! Ma olen juba selle sama tee pealt puksiiriga lahkunud. Lähedal on majake, majakese uksele tuleb vanadaam. Inglise plika hakkab talle kiires keeles rääkima, et meil seal auto kraavis jne. Memm vaatab tuima näoga. Proovin plikale selgeks teha, et olgu rahulik, memm ilmselgelt ei saa sõnagi aru. Esimest korda tuleb kasuks vähene soome keele oskus. Memm naerab, temaga juhtub teelt väljasõitmisi koguaeg. Ajab üles taadi, taat paneb vammused selga, võtab kuurist traktoriaku, paigaldab selle, läidab sigareti ja istub oma traktori otsa. Läki-läki lehvib, mootor müriseb, väljas on -20 kraadi, mees tõmbab rahulikult suitsu…mina jooksen traktori kõrval. Mõni minut hiljem on auto tee peal, taadiga kallistame häid jõule soovides, õnneks mul oli pagasnikus üks suur kommikarp. Edasi Äkäslompolo poole, paratamatult laulan omaette “on the road again”. Poolakas paneb mulle pitsi juba valmis!

Ärkan Lapimaa viimasel päeval ja sätin ennast Kittilä lennujaama poole, aega on, otsustan Levil ringi shopata. Nüüd on hinges veel segasem tühjus, poes ei näe kaupa, lennujaamas istun klapid peas, pisarad silmas, lihtsalt nii võimatult kahju on kõigest lahkuda, eriti uutest tekkinud emotsioonidest.
Nagu muidugi vähe oleks juhtunud detsembri jooksul – jään Helsingis Tallinna lennust maha, tänu millele ei jõua Tallinn-Pärnu bussile ja lõpuks on mul nii ükskõik, et lähen taksoga Pärnusse. Mida veel juhtuda saab.

Ahjaa, sees kripledab ja lendan juba 31.12 tagasi Lapimaale. Loomulikult jään Helsingis uuesti lennust maha, aga see pole üldse oluline. Jõuan ju enda mulli ja saan seal olla veel 4 päeva.













Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Sitsiilia - laguunisaladused, nõiakaevud, Bookingu hullus ja siiras väikelinlus

Üksi Guatemala vulkaanil ja silmitsi elu suurima hirmu - sukeldumisega - Hondurasel