Lumepuudusest õnnevärinateni - Lapimaa
Lumepuudusest õnnevärinateni läbi kolme
lõhutud auto ehk lugu sellest, kuidas luua elukestvaid mälestusi...
Lapimaa – here we go again! 28.november –
27.detsember 2018. Enne minekut on ausalt öeldes nii kiire, et igasugune
ootusärevus jääb tundmata. Pigem “okei, lähen teen ära”. Ja asjad, mida sa ei
oota, kujunevad kõige vahvamatemaks! Unustamatu kuu, unustamatud inimesed,
emotsioonid, juhtumised. Ebareaalselt palju nalja, draamat, õnnetusi, siirust,
sõprust, armastust. Hakkame otsast peale!
28.november hakkame Merilliga Tallinnast
liikuma, ta läheb Levi’le Tomile appi. Plaanime öö veeta Oulus, et ei peaks
ennast lolliks sõitma ühe jutiga, 29.11 on plaan edasi sõita ja õhtuks Lappi
jõuda. Elu teeb keerdkäike, lahkume 29.11 Oulust peale lõunat, Merill veedab
terve hommiku haiglas füsioterapeudi juures.
29.novembri õhtuks jõuan Äkäslompolosse,
oma uude koju, hotelli Lodge67n. Tegemist on väga koduse hotelliga, kus nii
sisustus kui personal panevad endasse armuma. Hotell on terve detsembri kuu
meie käes, kuna järgmisel päeval tuleb esimene lennuk, saan esimesel ööl üksi
mööda maja tantsida.
Hooaeg algab, aga hull seis on lumega –
seda pole! Lapimaal, kus tavaliselt tuleb lumi maha oktoobris, on maa must ja
kõik näeb kohutav välja. Kohalike sõnul üpris ainulaadne olukord üle 60 aasta.
Õnneks tuleb väike kirme maha, lennukist vaadatuna tundub maandudes kõik ilus
ja sellega on meie päev korda läinud. Kliendid, kellel on ettenähtud
husky-safari, saavad sõidud tehtud, küll lühendatud radadel, aga siiski! Kõige
hullem on olukord 1.detsembril, kus väiksemgi lumi on sulanud ja
põhjapõdrasafaril peavad inimesed rakendi kõrval kõndima, sest saan lihtsalt ei
libise ja loomi keegi piinata ei plaani. Anname endast parima, et kõik lubatud
tegevused läbi teha, aga tegelikult on metsik pinge peal, et inimesi rõõmsatena
hoida. Terve Briti meedia on täis uudiseid, kuidas Lapimaal pole lund, Londoni
kontoris telefonid helisevad lakkamatult, inimesed on paanikas, tahavad reise
tühistada. Tõestamaks, et kõik tegevused toimuvad ja lund tuleb juurde,
lennutame Inglismaalt kohale enda fotograafi, kelle fotodega hakkame toitma
enda klientide e-maile, Briti meediat ja sotsiaalmeediat.
Eelmine aasta oli Ana üpris rase, nüüd on
tal kaasas üpris aastane laps ja lapsehoidjaks abikaasa, sest mina, Ana ja John
olema päevast päeva hõivatud lumenäljas inimeste rahustamisega. Kasutame
kõikide safarite juures päkapikke, kes on lumepuuduses ebareaalselt kreatiivsed.
Ma arvan, et pooled pered ei pane tähelegi, et midagi puudu on….
Me muutsime oma majutuspakkujaid võrreldes
eelnevate aastatega ja paneme väga hästi tähele uue teenuse puuduseid. Näiteks
puhkemaja 6’le, 3 päevaks – omanik keeldub panemast majja rohkem kui 1 WC
paberi rulli. Isegi mitte raha eest?! Katsetame omal nahal läbi kõik majade
head ja vead, näiteks Ana majas ilmneb kohe veiniklaaside puudus.
Iga grupi viimasel õhtul lähme 15 km eemal
olevasse Haltiakammi restorani ja kuna esimene grupp on väga pisike, istume
ühes lauas…ja mis seltskond, hakkan mõtlema. Üksikisa kahe lapsega, Prantsuse
naine oma Londonis elava 40 aastase pojaga, lesbipaar oma kahe lapsega. Täiesti
standartsed perekonnad.
Lesbipaari puhul üllatun väga positiivselt
kui nad kõva häälega laste kuuldes räägivad laste isadest = doonoritest, kellel
on ca 50 last üle maailma ning kuidas lapsed teavad täpselt, kus ja kuidas nad
siia maailma tekkinud on. Nad olid käinud Mauritiusel puhkusel, basseini ääres
hakkas kohalik mees ühele emadest külge lööma. Perepoeg (9) läks mehe juurde
pani talle maksaka ja teatas, et “my mum is married to her”.
Prantsuse prouaga oli meil huvitav vestlus
peale huskysõitu. Ta kurtis , et jubedalt põrutas ja tal selg haige.
Soovitasin, et ärgu siis põhjapõtrade ja lumesaanidega sõitma mingu. Tema, et
tõesti, kas seal on ka maapind mügarlik. Mina :”Kus loomad või masinad, seal
konarused.” Tema: “PÄRISELT?”
Ühel hetkel on meil Inglise/Hispaania paar,
kus naine kukub kelgumäel. Sellest saab siis 24h kestev saaga, kus kõik käime
temaga kordamööda med punktis istumas. Kindlasti on midagi viga, muhk on ju
peas. Jah, muhud ongi kerged tekkima. Soovitame tal järgmisel päeval
mäesuusatamine vahele jätta, õhtul räägib rõõmsalt, kuidas terve päeva ringi
kihutas. Milleks üldse see draama?
Meie klientide lastel on palutud kirjutada
jõuluvanale kiri, mille nad toimetavad meieni ja meie anname need Jõuluvana
kätte. Kui pere läheb Vanaga kohtuma, teab Jõulukas täpselt, mida laps soovinud
on. Top kingisoovid: Nr 1: 1000 naela sularahas! Nr 2: Piibel.
Nõudmisi on erinevaid. Aga näiteks see, et
sa pole nõus kunagi sööma koos teiste klientidega? Paketis olevad õhtusöögid
jätad kõrvale ja lähed samadesse restoranidesse, lihtsalt 2 tundi hiljem?!
Lisaks tuled nõudva näoga küsima, kas saakid vahetada oma toa suurema vastu,
või üldse maja vastu või saada lisapatju!? Jah, minu lahendus oli: lisapadjad.
Gruppide vahetuspäeval valmistan kõikides
tubades ja majakestes ette tervituskorvid, mis teeb päeva päris kiireks, sest
eelmine grupp lahkub, uus tuleb ja sinna vahele väga palju aega ei jää.
Sama-aegselt minuga tuuseldavad igal pool koristajad ja catering. Koristajad on
meil paaris majutuskohas nägudega nagu paar tundi tagasi oleks viimane pits suu
lähedal viibinud, minu poolikud tervitusveinid leiavad tee nende kotti päris
nobedalt. Demonstratiivselt avan nende koti, tõstan pudelid välja ja vibutan
umbkeelsetele siinkohal näppu. Safarifirma poisid vajavad neid poolikuid
küpsisepakke ja veine nendest naistest sada korda enam! Järgmistel kordadel
olen kiirem ja peale pooliku kraami kokku korjamist tõttan kohe SnowFuni
kontorisse poolikute “kingitustega”.
Harakad jäävad harakateks isegi metsade
keskel. Tegin endale jõulu/sünnipäevakingituse, mille järgi Johniga Levi
postkontorisse sõidame! Aitäh Kristjan Rabi! AEGAON särab Lapimaa virmaliste
valguses ideaalselt.
5.detsembrist alates hakkab saaga,
masinasaaga. Sõidan hommikul Kopara majakeste juurde, hoovi keerates hakkab
autol siuke kolin kapoti all, et fotograafiga vaatame üksteisele hirmunud
nägudega otsa. Suretan mootori välja, kontrollin õli taset, igaks juhuks valan
veidi juurde. Vaikselt loodan, et kui uuesti käima panen siis on tagasi
normaalne hääl. 30 minutit hiljem selgub, ei ole. Hääl on nii hirmus, et teen
video ja saadan Eesti remondimeestele, kellelt tuleb sekundiga vastus, Motor
kaputt. Täiesti hullumaja, auto liigub, sõidan sellega 2 km hotellini, inimesed
ehmuvad kui mööda sõidan, müra on ebamaine. Pargin ära, käed värisevad, näen,
et põhja alt lahmab õli liitritega välja. Selge, väntvõll lendas tükkideks ja
sisuliselt on motor ribadeks. Hotelli omaniku Toni, Eesti remondimeeste,
kohalike Land Roveri inimeste, kindlustuse, treilerifirmade, rekkafirmade ja
kelle kõigiga arutades olen õhtuks seisukohal, et kõige mõistlikum on auto panna
Eesti rekka peale ja koju lasta viia, hinnavahe uue mootori paigalduseks lapis
on kolossaalne. Tegelikult olen veidi närvivapustuse äärel, sest meil on Eestis
nii palju Hulkuri üritusi käimas, siin on 150 klienti, lisaks tuleb uusi asju
uksest ja aknast. Telefon on niigi punane, lisaks siis õhku lennanud mootor.
Õhtuks suudan ennast ainult jõusaali ja hiljem veinipokaali külge aheldada.
Siinkohal tänud Tomile, kes kõige kiiremal
ajal võttis toru ja on nõus ülejäänud detsembriks Aloha bussi mulle andma; Vallole,
kes kohe hakkas Eesti rekkat siia poole saatma; isale, kes asus remondimeestega
kodus läbirääkimisi pidama; veelkord Vallole, kes lubab oma Eestis müügis oleva
auto mulle kasutada anda; Ferroline’le, kes on rekka sebimisel väga
koostööaldid ja vastavad kõikidele mu lollidele küsimustele. Jääb ainult
mõelda, kuidas tank hotelli hoovist ära transportida. Sellega peab kannatama!
Teine mootor minu elus, mille olen ribadeks sõitnud – vist on kätt autode
peale. Samas ega Tom ka alla ei jää ja nüüd on mul tema buss.
Juba järgmisel päeval viib John mind Tomi
juurde Levile ja saan bussiga liiklema hakata. Töö ei jää tegemata vähemalt. Kliendid
võivad vaadata, et hotellis on Eesti inimeste ülekaal, kellele meeldivad kallid
autod. Eesti numbrimärkidega länkar ja mersu seisavad, üks on surnud ja teine
surnust ülestõusnud…..ning mõne nädala pärast sureb seegi uuesti….coming up!
Heauskse inimesena pigem usaldan inimesi ja
näiteks ei pane telefoniekraanile lukku, sest siis ei pääse ju ka need ligi,
kellel on vaja mu telefoni kasutada. Mida on varjata või mida on kaotada?
Lisaks pidev koodi toksimine!? Sama võtmetega – pidevalt kadunud või seespool.
Seega ei lukusta ma hotellis ust, kaotaksin võtme oma saja suusakostüümi
taskusse koheselt. Mitte lukustamine maksab kätte kui lõunauinakut tehes on
järsku mu voodi kõrval karjuv vanamees:“Where is my family???? I’ve lost them.”
Selle asemel, et vabandada otsinguasukoha pärast, ootab ta vastust. No ma
tõesti ei tea, kus nad on, minu teki all igatahes mitte!
Käime safarifirma inimestega päris tihti
baaris õhtust õlut ja juttu tegemas. Varem olin harjunud nägema vanu inimesi,
kes on ennast põhja joonud. Esimest korda näen siin noori, kellest tulevikus
saavad täpselt need vanad. Noored, kes on iga päev baaris täiesti käpukil,
samas tunnevad ennast staaridena kuna on piisavalt hea välimusega ja
populaarsed. Kahjuks neist saavad need vanad, keda on iga päev külabaaris näha.
Baari nimi on Public House Selvä Pyy ja
sellel on 8.12 sünnipäev. Kuulen Iialt, et safari kontoris oli päeval pileteid
üle. Sünnipäeva puhul on reggae band ja pilet, ilmselt full house ja ei pruugi
sisse mahtuda. Väga proffessionaalne minust, aga kirjutan safaripoiste
üldnumbrile, kas neil on pilet üle. Vastus tuleb, et ei. See on täiesti ok,
saan minna ja osta. Ja mis trall siis peale hakkab, hotelli omanik teeb kõne
pubisse, et mul on piletit vaja, safari tüübid vahendavad kõike, selleks ajaks
kui mina kohale jõuan on mu nimi listis koos hunniku tasuta jookidega. emmm….VIP
Äkäslompolo? Nii marunaljakalt piinlik.
Ahjaa päev enne pubi sünnipäeva oli mu enda
sünnipäev, mille puhul Matt tegi veinid meie igagrupi uhkeima õhtusöögi ajal
Haltiakammi restoranis, ja peame mida laulsime Joiku pubis karaoket…päris mitu
laulu. Kõik need aastad on mul õnnestunud veeta õhtud karaokes ilma häälepaelu
avamata, kuni 31 sünnipäevani. Ahjaa, sel õhtul käisin ka esimest korda
kohalikus ainsas ööklubis, keldris, Pirtu’s.
Nagu varasemalt tõdetud – parim reisiäpp
Tinder. Panin tööle, Johni ja Mattiga kolmepeale sooritasime otsuseid,
õnnestudes tegime koheselt personaalseid soovitusi poiste profiilide
atraktiivsemaks muutmiseks. Kui muidu saad igasuguseid tegusi anonüümselt teha,
siis Äkäslompolos tõenäoliselt kohtud nende inimestega samal päeval. Niisiis
kohtusin kohe sakslasega, kellel olime soovitanud mõnedki fotod profiilist
eemaldada ja hiljem baarist lahkudes kirjutas baarmen, kas see olin mina, kes
vilksamisi nägu näitas. Midagi ei jää saladuseks – väikesed kohad! Sakslasega
saame tegelikult päris headeks sõpradeks ja ta pakub oma autot laenuks kui mul
peaks vaja olema.
Matt ja Maaike on nüüd Torassieppis, kus
lähim pood on 20 km ja neil pole autot. Nõuavad snäkke ja võtan pühapäeva õhtul
peale kiiremaid murdmaasuusaringe teekonna ette. Tee Torasse on ühe auto laiune
ja täiesti lahti lükkamata, terve nädalavahetuse on sadanud. Tavapärase 45 min
asemel sõidan sinna 1.5h, lihtsalt üle 30km/h ei julge sõita ja vahepeal peab
tagurdama maanteekorvikesse kui keegi vastu juhtub tulema. Õnneks Eleri, Tom ja
Merill on Levi Spiritis katnud mulle sünnipäevaõhtusöögi ja sama teed kordama
ei pea. Lööme shampanjal korgi maha ja teretulemast 31!
Täiesti uskumatu, mis inimesed mind
Äkäslompolos ümbritsevad! Lähen 10.12, esmaspäeva hommikul safarifirma
kontorisse jutuga, et mul veidi isiklik mure, auto vaja saada rekka peale
kolmapäeva hommikul kell 9. Aga sõita ei saa, auto on orus, rekka sinna ei saa,
estakaati või puksiiri või midagi on vaja. Soomlastele omaselt vangutavad kõik
pead, et ega head lahendust ei ole. Väike paanikahelk minu silmis, Tomiga
telefonis arutame, kuidas ise estakaat ehitada. Kusagile safari omad ikkagi
helistavad, aga ei midagi säravat. Lähen 2h hiljem nende kontorisse tagasi muu
murega ja saan tuima info, et kolmapäeval kell 9.00 on mu hotelli ees nende
traktorid, tehnikud, lisaks üks puksiir. Et ma ei muretseks, küll auto peale
saame. Puhken seal samas nutma, täielikud õnnevärinad! Nad veel patsutavad “ära
nuta, kõik saab korda”. Isegi siis nad ei saa aru, et ma nutan rohkem selle
pärast kui ägedad nad on, et nad tekitasid minus kirjeldamatud emotsioonid. Minu
armastus kuulub kohtadele, kus sinus ei nähta rahakotti, vaid inimesed on
päriselt olemas. Olen õnnega koos, et see kõik siin juhtus, kus mul on abi
võtta. Suvalises kohas, kus kedagi ei tunne, oleks päris keeruline ja kulukas.
Õhtuks on pea autotrallist paistes,
suusatan ennast tühjaks ja lisaks lähme Tomi ja pundiga saanidega sõitma.
Tehnika ja mina – keeran oma saani sirge maa peal kummili!?!. Lund jätkuvalt
napib ja saanirajad pole veel sisse sõidetud, siiski sõita saab. Plaan on minna
Levilt Kittilä lähedale metsaonni grillima. Ühel hetkel vaatab meile vastu jõgi
ja suur must auk. Ratsionaalsus võidab – meil on liiga palju väärtuslikke
inimesi pundis. Manööverdades suudame paar saani ikkagi oksarägastikku uputada,
mis annab selge indikatsiooni – lund on vähe ja metsa vahel tuimalt sõita ei
saa.
Eesti rekka pidi tulema kolmapäeva
hommikul, kõne nendelt – rekka läks Rovaniemis katki ja uus tuleb neljapäeval.
Suudan telefonis vaid vait olla. Mõte paneb valguskiirusel lahenduste suunas,
tean, kui raske oli kogu rasketehnikat hankida. Mõtlen, kuidas ma helistan
safari omadele, et kuulge, lükkame kõik asjad 24h edasi. Eesti transpordimees
vabandab ette ja taha, et ma kuri poleks. Lõpuks kogun ennast, saan sõna suust,
et jumala eest ärgu muretsegu, kindlasti ma pole kuri. Tehnika – see puruneb,
mul on ju hoovi peal hea näide. Lihtsalt see ahastus, mis tekib, kui oled
valmis lahenduseks, aga tekib uus probleem. Tahaks telefoni vastu seina visata,
teki üle pea tõmmata ja loota, et keegi teine lahendab.
13.detsember kell 9 hommikul on väljas -20
kraadi, maja ees on Eesti rekka (mille juht minu kabiini kargamise peale hakkas
aluspesule lisaks riideid otsima), kohalik traktor ja safarifirma mehaanikud.
Treiler, mis pidi auto mäest üles sõidutama, ei saanud tulla. Olen juba 8.30
õues, täiesti närvis, nägin terve öö traktoreid unes. Aiman, et sellest ei saa
lihtne missioon. Algab 2.5 tundi, mille käigus lohistame auto keset oru
parklat, leeklambiga õlist nõretava auto all teeb traktorimees traktori
käppadele puidust kõrgendused, auto tõuseb maast ja hakkab traktori käppadel
teosammul järsust nõlvast üles liikuma. Kõik lihtsalt filmivad – midagi sellist
külas tihti ei juhtu. Hoian hinge kinni – kui traktoril rehv alt veab, hakkab
auto kõikuma ja meie missioon võib saada päris keerulise lõpu. Pole kindel, mis
on vererõhu maksimum, aga saavutan selle. Viimane kõige ohtlikum meeter on
minna. Traktorijuht vaatab vangutava näoga meile kõigile otsa. Samal hetkel
kargab majast välja John ja togib mind rõõmsalt “kõik on korras, kohe on auto
rekka peal, mida sa muretsed”. Suudan ainult öelda “shut the f up, please”.
John saab aru, et siin pole naljaks aega ja põgeneb heaga.
Kõik mehed teevad fantastilist tööd, auto
maandub rekkas ja minult lendab minema kogu maailma raskus. Ilm on ideaalne,
taevas selge ja lähme SnowFuni omadega lumesaanidega Ylläsele. Läbi metsade,
üle järvede ja rabade…näeme päikest. NAGU VAU! Valgus on nii imeline, et isegi
padukohalikud on pead kaotamas. Lund on ikka vähe ja kividest mööda põigates
õnnestub meil paaril korral saanid kummuli ka keerata. Lapimaa saaniradade
ääres on äge – siin on kohvikud, kuhu saad härmas näoga kakaole ja pontšikule minna.
Grupivahetuspäeva hommikul lähen
“võtmekontorisse”. Koht, kus on kogu piirkonna majutuste võtmed, mugav süsteem,
kui ei taha ise iga kord oma maja üle andmas käia. Tädi, kes seal töötab, küsib
esimese asjana: “Sa oled see suusataja?”. Oleme suusarajal korduvalt trehvanud
ja tõusudel koos oianud, poleks aga iial arvanud, et ta mind ilma skafandrita
ära tunneb.
Võtmesõbranna igatahes annab mulle ühe
ääretult ägeda villa võtmed, kuhu õhtuks meie kliendid saabuvad. Kallite
majutuste klientidega on alati veidi teistmoodi lood. Kohe esimesel õhtul
hakkab peale: vaja on beebivoodit, supp on vale, poest on vaja peekonit ja
mullivett, kust saaks massaaži, laste kelk läks katki. Lisaks teatavad teised
kliendid oma suurest probleemist: me ei saa elada ilma toonikuta. Kui su
missioon on hoida inimesi õnnelikuna, siis oled täpselt see päkapikk, kes sussi
sisse need soovid täidab. Päkapikk vajab ise ka lõõgastust ja nii ma põgenen
esimesel võimalusel safaripoiste juurde sauna.
Üle mitme päeva on 15. detsembril pidu
Selvä Pyys, mille võib kokku võtta umbes niimoodi: Karaoke ja Spice Girls
“Wannabe” – kahjuks 1 Spice oli puudu ja pidime üksteise võidu tema osa täitma.
Segane on, kes oli puudu? Ööklubis tantsisime Miiaga läbi ühe kuti harkis
jalgade, kutt kukkus selili ja segaduses näoga küsis Iialt:”Kas see oli
päriselt või hallutsinatsioon, tegin just seeni?”.
Kõik inimesed on nii ilusad ja head,
kellega kokku puutun, et natuke erandina mõjub üks poolakas, kes käib
seltskonnas ülbe näo ja olekuga, arvab, et on kõige seksikas mees maamunal. Peoõhtul
suudan igatahes talle kogu oma arvamuse välja laduda ja mitte kõige viisakamal
viisil. Mingi ime läbi ta räägib minuga veel järgmisel päeval – ju võttis kui
konstruktiivset kriitikat. Natuke tegelikult põen, et NII otsekohene olin ja
summutan oma muremõtted suusaradadesse. Peab tunnistama, et Šmiguni vanad
suusad jooksevad jätkuvalt nobedamalt kui siinsete konkurentide omad…korra
paneme saksa Steffeniga 20km suuski joonele, Eesti võidab.
Iia lahkub Lompolost juba 18.detsember,
istume kahekesi tema viimasel õhtul pubis ja paneme plaane paika. Kuna ta
töötab Finnairis, siis lendamine koos temaga on soodne ja otsustame veebruaris
tulla iga-aastasele Hobo peole.
19.detsember on hetk, kus otsustame, et
Maaike on Torassieppis vangis liiga kaua olnud, plaan on tuua ta
Äkäslompolosse, minna matkama, sauna, sööma, pubisse… Kata ja autod! Teel
Tora’sse hakkab Tomi bussil aku tuli põlema. Tora’s Jarnoga vaatame kapoti
alla, kõik juhtkui häälitseb nagu peab. Tuli kustub ja võtame suuna tagasi
Lompolo poole. Tuli hakkab uuesti põlema, minu käed värisema. Oleks mul siin
kergekaalsed autod, ei enda džiip ja Tomi buss. Kui midagi juhtub siis neid
väga käsitsi ei lükka.
Pabahh kõige kitsama ja mahajäetuma tee peal
kaob bussil järk-järgult kogu elekter -
selge, generaator kaputt. Veereme tee äärde. Nagu tellitud tuleb samal hetkel
kitsale teele päeva ainuke rekka, mis loomulikult mööda ei mahu. Millimeetrite
mäng peeglite ja kraavi vahel.
Helistan Jounile, et mul jälle auto
ribadeks. Ta lihtsalt naerab ja saadab puksiiri numbri. Puksiiri saabudes
mainin, et see mul juba teine auto paari nädala jooksul ja näitan videot,
kuidas minu autot rekka peale tõstsime. Puksiirijuht selle peale naerab, et
mõtles kelle auto see oli, et teda paluti ka appi, aga ta oli just ära.
Kummardades võtan au endale: “andke auto mulle ja puksiirisõit on tagatud.”
Väike puksiir viib meid töökotta, auto
tuuakse hiljem suurega järgi. Oleme Maaikega jalanaised ja sammume SnowFuni
kontorist läbi. Boss Jouni teatab rõõmsalt, et tal on 1 auto üle ja sellele
järgneb kõva naer: “Sulle ma seda küll ei laena!”
Saatsin juba tee pealt saksa Steffenile
sõnumi, kas ta laenaks oma autot, mida ta ükskord pakkus. Poiss on nõus ja
õhtul baaris saan omale saksa numbrimärkidega auto. Asjad tegemata ei jää!
Kena plaan Maaikega räätsadega mäkke ronida
on nüüd generaatori taga kinni ja Lapimaa võlu või valu, aga kell 14 on pime.
Võtame FatBiked ja jääme teedele. Eesti ja Hollandi duo pole just mägise
pinnaga harjunud, hotelli jõudes olema makaronid, haarame külmikust õlled ja
suundume sauna. Kohalikud vangutavad pead meie raskete tööpäevade üle kui
saunast paanikas väljume, oleme restorani õhtusöögile hiljaks jäämas. Raske
tööpäev jätkub pubis, on bingo-õhtu. Kinkku Bingo = Singi Bingo. Auhinnaks on
5 kg külmutatud sink!
PS! Tegelikult me teeme palju tööd,
tegemist oli ühe vaba päevaga!
20.detsembrist saab selle kuu kõige
pöörasem päev. Avan arvuti, panen Terevisiooni mängima ja kohe kostab kõrvu:
Gatwicki lennujaamas tiirlevad droonid ja lende ei toimu, terrorismioht. Jah,
meie lennuk on väravas, rahvas pardal ja neid ei lasta rajale. 150 meie inimest
on Londonis kinni, teine samapalju Lapimaal, kes vajavad tagasilendu.
Arvatakse, et lennujaam avatakse paari tunni pärast, inimesi hoitakse lennukis.
See kõnede ja e-mailide vool, mis inimesed lennukist meie üldkanalitele
saadavad on metsik. Meil valmib erinevaid stsenaariume, kuidas olukorda
lahendada, mistahes lahendus Gatwickis aset leiab. Lõpuks on inimesed lennukis
6h, tagasi ei saa neid lennujaama saata, lennujaam on rahvast pungil. Õhtuks on
selge, lendu ei toimu ja otsime Lapimaale jäänutele majutuslahendusi, sest me
ei kasuta iga lennukitäie puhul samu maju ja tube. Päev täis pingeid, murelikke
nägusi, küsimärke, rahulolematust. Inimesed ei ole kõige ratsionaalsemad
olendid ja selgitus:”Me tõesti ei saa Gatwicki tööle panna”, ei päde kõige
paremini. Kogu selles segaduses avastan, et Maaike on veel meiega ja ta peaks
olema Torassieppis tagasi. Leiame aja, sõidutan ta sinna. Teel helistab
sakslane: “Kus sa oled?”. Noh, Torassieppis, 50km eemal, kas sul on kiire?!
Tema selle peale paanikas, kuidas olen murdnud usaldust ja tema autoga niiiiii
kaugele läinud. Vabandan, et no tõesti pöörane päev ja ei aimanud, et pean
teada andma igast liigutusest, eriti kuna ta ju ise laenas mulle autot, et
saaksin asjad aetud….Ei, tegemist on kõige suurema solvanguga, mis üks inimene
teha saab. Kogu selle pinge keskel veel üks närvis saksalane – teab, kuidas
sõbrad üksteist toetavad! Vabandused ei tööta, vihastan ja luban koos veiniga auto
21.45 tagastada, ajan järgmine päev asju jala.
Päev aga pole veel läbi! Algab õhtusöök
restoranis. Üks meie klientide lastest oksendab täis nii terve laua, nõud kui
ka põranda. Lõpeb õhtusöök, ootame bussi. Üks meie klientide lastest oksendab
täis fuajee, iseennast, oma isa. Mässime nad tekkidesse ja riided prügikotti.
Hotellis õpetan emasi, kuidas pesumasinat kasutada, misjärel üks plika oksendab
täis kõik enda toa voodid. Läheb voodipesuralliks. Vahepeal mõtlen lihtsalt:
“Kas midagi saab veel juhtuda?” 22.30 jõuan sakslase juurde, kott veini täis,
autos hulgi küpsiseid tähutäheks ja asi, mida ma näen. Kellale koputav
sakslane. Selgitused, et lennujaamas olid droonid, lapsed oksendasid, ei toimi.
Ausõna, minge perse! Räägime poisist, kes küla peal levitab juttu, et ma
meeldin talle. Nii vist sebitakse?. Mis suhtumine siis vaenlasele osaks saab?
Seda saan hiljem kogeda… Emale olukorda telefonis välja elades paneb ta mulle
südamele: “Kui Vallo auto Eestis kasutusele võtad, vaata, et ikka helistad ja
räägid, kuhu linna otsa sõidad. Iga kord kui auto käivitad.”
Igatahes joome sakslase ja poolakast
korterikaaslasega veini, mul on seda vaja! Mingi imeliku süsteemiga jõuame
olukorda, kus sakslane magab ja me poolakaga lepime kokku, et läheme järgmisel
päeval metsa õhtusööki tegema.
Sakslase autopauk lõi mu maailma nii
emotsionaalse kui logistilise augu. Jooksen mööda küla seljakotiga
veinihunnikuid majadesse kandes. Loomulikult unustan pidevalt kusagile midagi
maha ja juba enne lõunat on 20 000 sammu koos. Lennukid on lendama hakanud ja
saame päevase hilinemisega oma grupid vahetatud. Grupid vahetuvad iga 3 päeva tagant,
mulle tähendab see menüü kordumist iga 3 päeva tagant. Peakokk Rainer teeb
lõpuks mulle eritoidu ja löön ta rivist välja uudisega, et ma ei jäägi sööma.
Lähme poolakaga saanidega sõitma, kotis kaasas põhjapõdra sisefilee, kartulid
pudru jaoks, hea vein – trumpab Raineri salati üle. Pean tunnistama, et ülbe
poolakaga saanisafari metsade sügavusse oli üks säravaim õhtu kõikide nende
autode purunemiste vahele. Järgmisel päeval Haltiakammi restorani õhtusöök minu
poolt, mis lõppeb fiaskoga pubis ja minu põgenemisega…
Enne jõule, 23.detsembril olen ilmselt
kõige katkisem inimene maamunal, enda meelest. Ärkan täieliku tühjusega hinges.
Pean kolima Äkäslompolost Torassieppisse, pakin asjad, käin kallistan
safaripoisse, hakkan sõitma. Terve tee lihtsalt lahinal nutan, teed vaevu
nähes. Kõik, kelle abivalmidusel pole piire, kes on saanud headeks sõpradeks,
jäävad maha, näen mõnda alles aasta pärast, mõnda mitte kunagi. Kõikide oma
automuredega jooksin safaripoiste juurde, kes napisõnaliselt noogitades
lahendused leidsid. Esmapilgul ükskõiksusena näiva vaikuse taga on metsikult
head silmad ja suured südamed. Raske on lahkuda, kui inimesed, kes pole
kallistajad, langevad sulle viimasel päeval kõik kaela. Lisaks vaevab hinge, et
eile pubist põgenesin ja uuele sõbrale poolakale vee peale tõmbasin. Kuu
Lompolos andis portsu rõõmu, mis saab tekkida ainult mullis elades. Suures
linnas ei teki iialgi inimestega sellist sidet. Lisaks sain tunnistust – kui
muutud laisaks, tuletab elu ennast ise meelde!
Torassieppisse jõudes suudan ainult teki
alla varjuda, keeldun väljumast, kindlasti ei soovi ma ühtegi klienti näha. John
on kahjuks veidi samas emotsionaalses seisus ja teineteisele toetudes suudame
õhtuks ikka ennast klientide ees kokku võtta. Minu mull jäi teise linna!
Jõulude puhul teeme Johniga enda
klassikalise pildi Jõuluvanaga, oleme klientide jaoks rõõmsas meeleolus.
Tegelikult John leiab põhjuseid päevaks eemal olla ja mina näen vaeva, et
vabastada ennast Torassieppist päev varem. Tahan minna poolaka käest vabandust
paluma ja päev varem Eestisse lennata, sest meil on üks vahva Hulkuri üritus
kohekohe.
25.detsembri õhtul teeme Johniga
kokkuleppe, et võtan tema rendi Opeli, vabandan poolaka ees Äkäslompolos ja
sõidan sealt 26.dets otse lennujaama ja lendangi päev varem Tallinna. Võtan
auto, kohe on ees ABS error. Muidugi: Kata ja autod 2018! John loeb mulle veel
sõnad peale, teades mu autoajalugu. Õnneks tuli kustub ja kõik on korras.
Tavapärane sõit Lompolosse kestab 45 minutit, mul kulub seekord 2 tundi. Sõidan
mina ühelt poolt, tuleb inglaste auto teiselt poolt, tee on kitsas, mina tõmban
tee serva, kus polegi teed. Aegluubis liikudes, aga kiiresti ropendades,
maandun teeservas kraavi ja valli vahel. Autol on tee peal 1 ratas, 1 õhus ja 2
kraavis. Lükkame, mis me lükkame, oleme lihtsalt nabani lumes. Inglased
arvavad, et ma pean puksiiri kutsuma – see on kindel EI! Ma olen juba selle
sama tee pealt puksiiriga lahkunud. Lähedal on majake, majakese uksele tuleb
vanadaam. Inglise plika hakkab talle kiires keeles rääkima, et meil seal auto
kraavis jne. Memm vaatab tuima näoga. Proovin plikale selgeks teha, et olgu rahulik,
memm ilmselgelt ei saa sõnagi aru. Esimest korda tuleb kasuks vähene soome
keele oskus. Memm naerab, temaga juhtub teelt väljasõitmisi koguaeg. Ajab üles
taadi, taat paneb vammused selga, võtab kuurist traktoriaku, paigaldab selle,
läidab sigareti ja istub oma traktori otsa. Läki-läki lehvib, mootor müriseb,
väljas on -20 kraadi, mees tõmbab rahulikult suitsu…mina jooksen traktori
kõrval. Mõni minut hiljem on auto tee peal, taadiga kallistame häid jõule
soovides, õnneks mul oli pagasnikus üks suur kommikarp. Edasi Äkäslompolo
poole, paratamatult laulan omaette “on the road again”. Poolakas paneb mulle
pitsi juba valmis!
Ärkan Lapimaa viimasel päeval ja sätin
ennast Kittilä lennujaama poole, aega on, otsustan Levil ringi shopata. Nüüd on
hinges veel segasem tühjus, poes ei näe kaupa, lennujaamas istun klapid peas,
pisarad silmas, lihtsalt nii võimatult kahju on kõigest lahkuda, eriti uutest
tekkinud emotsioonidest.
Nagu muidugi vähe oleks juhtunud detsembri
jooksul – jään Helsingis Tallinna lennust maha, tänu millele ei jõua
Tallinn-Pärnu bussile ja lõpuks on mul nii ükskõik, et lähen taksoga Pärnusse.
Mida veel juhtuda saab.
Ahjaa, sees kripledab ja lendan juba 31.12
tagasi Lapimaale. Loomulikult jään Helsingis uuesti lennust maha, aga see pole
üldse oluline. Jõuan ju enda mulli ja saan seal olla veel 4 päeva.
Comments
Post a Comment