Hulkur On Tour!

Hulkuri vanemad on rabanud 3.5 aastat, aeg oli võtta aeg maha, koos. Algsest otsusest minna nädalavahetuseks mõnda Eesti linna, sai seiklus, kus mina ostsin piletid poistele teadmata kohta. Kaspar ja Silver teadsid vaid kuupäevi ja ilmateadet.
8.novembri hommikul lennujaama suundudes olid kostüümid igatahes õigesti valitud - soe koht.
Check-in’i tädile teatame kohe, et ta jumala eest ei mainiks meie sihtpunkti. Ta on silmnähtavalt häiritud, et kõik reisijad peavad ikka teadma, kuhu nad lendavad. Poisid:”Meie ei pea, tema teab.” Mingil imekombel veidi konservatiivne tädi ongi vait ja poiste eemaldudes ütleb mulle vaikselt: “Pagasi saate siis Tel Avivis kätte.” Teen talle pika pai, saladus on veel üleval.
Väravas on raske Istanbuli silti vältida, see tuleb välja. Poisid arvavad, et ju meil siis on 1 lühike siselend sealt veel. Kui ma ütlen, et noh päris nii lühike ja nii sise pole, läheb jälle põnevaks. Lepime kokku, et Istanbulis nad ei vaata enam ühtegi ekraani ja panevad kõrvad kinni kui kõlaritest mistahes infot tuleb.
Meil on ikkagi ärireis, Istanbuli business lounge siit me tuleme! Kolm kirjus kostüümis tegelast lipsude vahel. Kes on käinud lennujaamas dušši all? Kaspar on nüüd! Kui pakutakse - miks mitte!?!
Täitsa lõpp kui palju hakkad märkama lennujaamas ekraane ja vihjeid just siis kui proovid neist eemale hoida. Igal pool vilksatab TEL AVIV. Veename erinevaid passi- ja kerekontrolle, et nad ei mainiks sihtkohta - pööritavad silmi “okei”. Vahetult enne lennukit tuleb Ameerika vanahärra midagi küsima ja paneme kolmekesi ühel häälel käed kõrvadel karjuma “lalalalalala”. Mees on nii segaduses, lohistan ta veidi eemale ja selgitan olukorda, et me tõesti ei saa riskida asjaoluga, et ta võib sihtkohta mainida…..
Silver saab lõpp-punktile jälile vahetult enne lennukisse minekut, aga Kaspar näeb silti “Welcome to Israel” alles Tel Avivi passikontrollis. Edukas saladus!
Kell on juba 23.00 ja on selge, et toidupoed on suures enamuses kinni. Poisid on nii tülikad, tahavad mu üllatust rikkuda. Nõuavad, et lähme ikka otsime poodi jne. Ma ikka üritan suruda, et käime enne kodust läbi ja siis….lõpuks pean lihtsalt välja käratama, et ma lasin meile asjad juba valmis shopata. Liigne agarus võib üllatused rikkuda. Tekiila ja snäkid olid laual!
Shotid ja linna! Tel Avivi kohta öeldakse “City that never sleeps”. Jõudsime neljapäeval ja esmaspäevaks võisime seda kinnitada! Need baarid, klubid, söögikohad, tänavad, rahvarohkus, tagahoovid, keldrid….lihtsalt kannavad sind endaga. Ainuke jama võib tekkida rahakotiga - pigem kallis.
Esimesest hetkest võlub Tel Aviv meid oma inimestega - kõik on õnnelikud ja vabameelsed, liiga palju ei panda piiranguid ei endale ega teistele. Baariomanikust vanem proua palub küsimust korrata kuna oli veidi muul lainel, sest tõmbas just paar triipu. Kõik on kõigi silme all, täpselt nii nagu tahavad.
Reede hommik meie kahekorruselises korteris on lustakas, rõdul paistab päike, munad praevad, tuju on rohkem kui hea. Meie korter asub jalakäijate tänaval kunstipoe peal, öösel oli kõik nii vaikne. Nüüd tänavale astudes oleme hetkega elu keerises, kaks sammu edasi ja oleme Carmel Marketil, mis meenutab isegi veidi Indiat, kodune tunne. Randa! Ideaalne - vesi on soe, liiv pehme ja õhtuni on aega. Õhtul on meil juudiperega Shabbati õhtusöök.
Natuke olen pabinas, kuidas me sinna keskkonda sobitume, aga arutame omavahel, et teeme nii, et õhtusöögil oleks kõigil lõbus ja hea olla. Olgem ausad - see oli mõtetu arutelu, mitte mingit pingutust pole vaja! Me pole ammu olnud milleski nii ühel meelel kui peale õhtusööki joovastust väljendades. Shabbati sööming toimus kesklinnast ca 11 km kaugusel ühe perekonna kodus, kuhu oli kogunenud 11 pereliiget ja 7 välismaalast. Pika laua taga tegi pererahvas läbi rituaalid, mis Shabbatiga kaasnevad, seejärel laskusime kolmekäigulisse söögiorgiasse. Veini voolas ojadena, pere-ema klaas sai baarmenide käe läbi täiendust, pereisa kinkis poistele juudimütsid, 94 aastane Peruu vanaema tutvustas oma kokaraamatuid ja Holokausti läbielamisi, India turist tegi kõigest pilti, peretütar ja tema mees valmistusid metsa tehnopeole minema. Tõeline emotsioonide ja kogemuste virr-varr!
Söögilt linna sõites olime nagu väikesed õnnelikud kutsikad selle kogemuse üle, sisenesime Flames baari ja saba liputades tantsisime lettide peal terve baari möllama. Hea energia toodab veel paremat energiat!
Mõnikord on nii, et ühed magavad kauem kui teised... Poiste teine ajagraafik oli saatuslik, hiljem randa liikudes põrkasid nad väikeses kõrvaltänavas kokku meie Eesti tuttavate Jani ja Marianiga. Muidugi - kõik meie juurde, seltsis segasem, kõrvalkorteri Iisraeli poiste punt on nagunii juba ennast rõdule sisse seadnud.
Tel Aviv ei maga tõesti. Just siis kui sa mõtled, et energiat liiga palju pole, saabud tagasi rõdule kell 8 hommikul, olles külastanud lugematul hulgal baare, käinud kohaliku kuti sünnipäeva rannal tähistamas, loopinud kutti tooliga rannal, külastanud teiste eestlaste katuseterrassi, tantsinud kottpimedates klubides, söönud ära kõige suurema pitsa, vaadanud rõdul teivashüppe nurjumist.

Nad on mõelnud väsinud jalgadele. Kui öösel liiga palju ringi trambid, rendi päevaks Bird - elektriskuuter. Ülimugav, et avastada linna, rannajoont, Jaffat….Kui tühjaks saab, jätad maha ja otsid uue. Küll võib juhtuda, et oled veidi kaugele sõitnud ja täislaetud rattaid pole läheduses. Siis hüppad sõbra skuutri peale ja saate kahekesi teosammul edasi veereda. Hulkur peabki kokku hoidma! Viimane reisipäev - pühapäev - läheb täielikult kokkuhoidmise tähe all. Kulgeme mööda linna, randu, parke, toidukohti ja teeme tulevikuks võimsaid plaane. Kaspar küsib teemade vahele, kas meil on kõigil omavahel kõik hästi. Praegu tundub, et paremini ei saakski olla. Lausa haruldane, et me pole terve reisi jooksul kordagi isegi vaielnud….

Iisrael ei taha üldse kodanikke minema saata, umbes 10 erinevat kontrolli ja paljaks koorimist. Seisan praktiliselt alasti ja ta küsib, kas mul on relv kusagil. KUS??? Silverilt nõutakse aru, miks ta kohe ei rääkinud, et ta pulmas käis?!? Ta on vist ise ka segaduses, et millal see veel juhtus. Mõtleb ja ütleb, et ei, pole käinud. Turvatädi toob ta kotist juudimütsikese, mis Silver õhtusöögil kingituseks sai. Seal sees on nimed, abiellunud.

Jälle Silver - tal on araabia keelne tatoveering käe peal. Kõik uurivad ja puurivad seda, lisaks on passis Maroko templid, mis tekitavad paksu pahandust. Kui me ise lõpuks küsime, et mida see tattoo tähendab, teatab Silver rahulikul häälel “Üks elu, üks võimalus”. Kas see või mingi muu põhjus, igatahes võetakse talt kogu maine vara ära ja pannakse pagasisse. Turvakontrollis läheb nii palju aega, napilt oleme mahajäämisohus, eriti tänu oma “terroristile” :). Silveril pole lennule minnes midagi peale passi ja pusa, mis tal õnnestus turvadelt endale kaubelda. Pusa ei tahetud anda, aga fakt, et Tallinnas on 3 kraadi muutis ka kanged ametnikud hellaks.
Arvuti ja telefoni lubasid ametnikud ära mullikiletada, seda siiski ei juhtunud.

Kokkuvõttes lugu sellest, kuidas meil oli nii lõbus, et me city center’sse ei jõudnudki!
Was good business! Ideas gained!





Comments

Popular posts from this blog

Rahu, ühenäolisus, mootoriõlivannid ja luksuslik kuurordielu

Lumepuudusest õnnevärinateni - Lapimaa