Põhjapõder jalus? Pea ees hange!

Lapimaa päike ei tõuse juba mõnda aega, taevas on iga päev täiesti uute värvide lummuses, ise kolisin Äkäslompolost Torassieppi põhjapõdrafarmi ja esimest korda olen hakanud mõtlema laiemalt kultuuride erinevuse peale. Olen paganama õnnelik, et enamasti saan suhelda eestlastega – kultuuri tundmine teeb kõik nii palju lihtsamaks.

Inglastega on meil siin juba omamoodi naljaks kujunenud, et kui kliendile on vaja midagi konkreetselt öelda, siis lähen mina. Kui üks inglane teisele nii otse näkku kõik faktid lajataks, oleks jama majas. Mind vaatavad ja mõtlevad – kohalik, arusaadav, täidame korraldusi. Samas alati see ei toimi, miniatuurseid probleeme lahatakse pikalt ja pead hea näoga kaasa minema. Paanika on ka kerge tekkima.

Soomlased panevad ka otse ja omadega: põhjapõdra karjus solvas ühte keskmises kehamõõtmes naist ilmselt hingepõhjani. Karjus soovis naist lihtsalt järgmise grupiga safarile saata, naine aga istus juba saanis. Karjus teatas, saan on liiga raske, teie lähete järgmise ringiga. Ja pärast sain mina kogu sõimu teemal „Lapimaa on halb“.

Nr.2 : Kelner läheneb peale esimest käiku taimetoitlasele: „Kas te sõite juba supi ära? Hmm, meil oli tegelikult teie jaoks hoopis teine taimetoidusupp.“ Klient sõi küll, aga tegemist oli seenesupiga, mis kelneri sõnul kvalifitseerus samuti taimse toidu hulka. Ta lihtsalt tahtis teada, äkki taimetoitlane ei talu laktoosi – aga seda ta ei küsinud. Klient aga ei saanudki küsimuse tagamaid teada, igaks juhuks lähenesin talle hiljem jutuga, et küll see seenesupp oli maitsev ja mul on hea meel, et see tema eelistustega samuti sobis.

Nr.3: Lennujaamas on alati igavene jama meie lennuga, Johniga (vanem sihvakas omasoohärra, kellega meil on suurepärane klapp) lendleme sisse Kittilä lennukontorisse. John vehib paberitega, tehes talle omaseid naiselikke käte ja näo maneere, mina üritan seletada, kes me oleme soome-inglise segakeeles. Lennuproua jälgib meie duot vaikides, järeldame, et ta ei saa midagi aru. Mina lähen veel enam üle soome keelele, John rõhutab pabereid ja töötab kehaga üha enam. Proua võtab rahulikult paberid, ütleb: „same manifest“ (ehk siis tundub, et tal on samad andmed, mis meil), toimetab midagi arvutis, Johniga vahetame pilke ja peaaegu puhkeme naerukrampidesse. 10 minutit tädiga ja 4 sõna tema poolt, viimasena kostis: „Flight, ok“. Kontorist välja saades lämbume naeru kätte.

Aga inglise huumorit:

Näiteks mees, kelle naine hotellitoast teel bussi ära kaob. Kõik on hüsteerias, jooksevad ringi – naine on kaduma läinud. Nagu loll seisan keset platsi ja mõtlen, et noh äkki läks pissile... Kõik on veendunud siiski, et tuleb otsida, äkki uppus ära või varastati. What??? Ma olen kokkuvõttes täiesti südametu inimene, kes ei muretse täie mõistusega täiskasvanu pärast, kes miniatuursel territooriumil 5 minutit kadunud on. Naine siis tuleb WC’st ja kõik kallistavad, et jumal tänatud, sa oled elus.

Näiteks probleem, et Lapimaa pole nii vägev kui perekond ootas, sest kõik tegevused on pimedas. Kas me midagi muuta ei saaks? Esimese hooga tahtsin öelda, et vabandage, olete vale reisi broneerinud, aga seletasin siiski pool tundi, et siin on polaaröö ja paraku me ei saa vähese valgusega ajal kõiki tegevusi läbi viia. Ei toiminud. Lõpuks juba peast hall manasin parima soome keele aksendi oma inglise keelde ja teatasin: That is how we do it here! Sun comes out in the spring, you are welcome back! Paari tunni pärast lähened neile uuesti, et olukorda heastada, vabandad nii palju kui võhma on ja pakud maja kulul pudeli veini nende raskuste leevendamiseks. Väga vabandame, et meil on siin pime!

Kes Lapimaal turistidega suhelnud, teab igipõlist küsimust: millal virmalised tulevad. Mitte Lihtsalt, mis päeval ja milliseid tingimusi selleks vaja on, vaid lihtsalt, Millal Ma Neid Näen? Mis Kell?

Näiteks härra, kes päeva jooksul käis läbi kõik meie abilised (päkapikud – Elf’d) ja küsis, millal ja kus virmalisi näeb. Kõik vastasid nii nagu on, et peab ootama selget taevast, vaatama aegajalt üles, terve öö vältel ja võimalusel minema lagedasse kohta. Näiteks järve peale, mis on hotelli taga. Õhtu saabudes võttis härra mind rajalt maha samade küsimustega.

Olin tema päevase küsimustetulvaga juba tuttav ja proovisin konkreetsem olla: „Kella 20 ja 04 vahel mine õue ja vaata taevasse, äkki veab, võid järve peal jalutada“.

Tema: „Kus on järv?“

Päkapikud pööritasid eemal silmi.

Mina: „Järv on maja taga.“

Tema: „Kuidas järve peale saab?“

Mina: „Lähed maja taha ja astud jääle, see on ohutu!“

5 minuti pärast ründas ta samade küsimustega Montyt – Tai päritolu kutti, kes on ka siin üks meie firma esindaja. Monty oli minu juttu kuulnud ja muigas mõnuga andes samu vastuseid. Muid vastuseid lihtsalt pole olemas. Tund aega hiljem lähenes härra hotelli adminnile sama jutuga – justkui tal poleks absoluutselt infot.

Päkapikkudega jõudsime järeldusele, et hakkame müüma vimaliste väljakutsumise rituaali. Nõiume ümber lõkke ja seejärel palume inimestel kell 4 öösel minna mööda metsasihti võimalikult pimeda paigani. Kusjuures kanda tuleb musta värvi riideid, ilma helkuriteta, need võivad virmalisi ehmatada.

Soomlased ja karaoke, arvasin alati, et see on pigem vanade jaurajate pärusmaa, võta näpust. Ühe safarifirma jõuluõhtusöök lõppes korralikult karaokebaaris ja kõik noored soomlastest hooajatöölised olid mikrofonijärjekorras. Nad teavad täiesti uskumatuid laule inglise keeles, terve baar laulab kaasa ja keegi teine peale soomlaste pole elusees neid kuulnud. Teine karaokekülastus sai juhtuma reede õhtul – minu inglastest töökaaslased laulsid täiel rinnal vaheldumisi kohalikega, kes on ilmselt veetnud selles baaris oma viimase 40 aasta reede õhtud. Ausalt öeldes oli nii kurb, et kõndisin minema, mõeldes, kuidas inimesed oma elu raiskavad. Võideldes väärtushinnangute ja pisaratega sattusin istuma taksosse. Arvestades, et Äkäslompolo küla/linnake on päris pisike koht, üllatasid mind taksojuhi sõnad korralikult: „Kas sa oled Pärnust?“ Minu üllatunud näo peale kostis ta, et info ju liigub. Käi veel märgade silmadega mööda tundrat ringi.

Järjejutt suusaradadelt läheb aina hullemaks. Monty küsis meie uues elukohas Torassieppis (eelmine aasta oli see minu ainuke sihtkoht), et kas ma olen hea suusataja või kukun palju. Vastasin, et noh, mis sa nende murdmaasuuskadega ikka nii väga kukud, mõnikord ikka, aga kukkumine on rohkem mäesuusatamise algusaegade pärusmaa. Tund aega hiljem olin suuskadega metsavahel, pisarad silmis. Meil on hetkel sulailm, lumi langeb puudelt metsikute rahmakatena alla, tekitades suusaradadele ootamatuid hiiglaslikke mügarikke. Lisaks on rada täiesti jääs, nagu kühmudega uisuplats. Kui enne pelgasin pikki tõuse, siis täna töinasin laskumistel, hoog läheb nii suureks, et tuulest tekivad pisarad ja hirmust tilgad. Ja ühel hetkel vaatasin, et polegi nii hull laskumine, annan minna...metsik hoog sees silmasin hoiatussilti „rada hakkab minema allamäge“. Rõhk sõnal HAKKAB. Hohohooo, oodake, ma juba kihutan üle mügarike, mis meetriseid õhulende tekitavad ja te tahate öelda, et nüüd hakkab rada langema. Tagasiteed enam polnud, kartes jalgu murda sisenesin laskumisele tuhatnelja, aga enamvähem enesekindlalt. Ja nüüd Happens only in Lapland: kihutad kurvi, suusakeppidega parimaid pidurduskatseid tehes, kallutad ja karjud eesti keeles: palun ära kuku, ära kukuuuuu, ära ainult jalgu murra...kurvi taga seisab põhjapõder risti sinu rajal. 0,000001 sekundit mõtlemisaega ja hüppad täiskiiruse pealt pea ees paremale lumehange. Loom ei liiguta, roomad sügavas lumes temast mööda. Tagasiteel avastad, et neid on 3, aga nüüd on tegemist tõusuga ja saad vaikselt mööda libiseda. Võib-olla seisavad nad seal tänase päevani....vendadele Grimmidele uus muinasjutt.

20.detsembri hommik saabus siis hirmuga murdmaasuusaradade ees, troopilise +2 kraadiga, jäise maastiku ja 15 pealise seltskonnaga, kes olid esimest korda suuskadel. Mingi optimism sundis mind ennast kohalikule giidile suusakooliks abi pakkuma. Tulles suusaõppelt küsisid teised meie inglise giidid, kuidas läks. 2 tundi jooksmist suuskadega, mis peamiselt sisaldas inimeste püsti tõstmist. Nagu need vanad head nahkuisud, inimeste jalad seal küljes laperdamas, lihtsalt 1.70 pikad – umbes selline hommik.

PS! Üks asi, mille oma olen unustanud – kes Lapimaale satub, proovigu põhjapõdra sisefileed. Restoranis sigakallis, aga väga teistmoodi ;). Ja see jama ka, et jube kallis on veini juua, isegi meie enda restos on 12cl majaveini 6.80€.