Põhjapõder jalus? Pea ees hange!
Lapimaa päike ei tõuse juba mõnda aega, taevas on iga päev täiesti uute värvide lummuses, ise kolisin Äkäslompolost Torassieppi põhjapõdrafarmi ja esimest korda olen hakanud mõtlema laiemalt kultuuride erinevuse peale. Olen paganama õnnelik, et enamasti saan suhelda eestlastega – kultuuri tundmine teeb kõik nii palju lihtsamaks. Inglastega on meil siin juba omamoodi naljaks kujunenud, et kui kliendile on vaja midagi konkreetselt öelda, siis lähen mina. Kui üks inglane teisele nii otse näkku kõik faktid lajataks, oleks jama majas. Mind vaatavad ja mõtlevad – kohalik, arusaadav, täidame korraldusi. Samas alati see ei toimi, miniatuurseid probleeme lahatakse pikalt ja pead hea näoga kaasa minema. Paanika on ka kerge tekkima. Soomlased panevad ka otse ja omadega: põhjapõdra karjus solvas ühte keskmises kehamõõtmes naist ilmselt hingepõhjani. Karjus soovis naist lihtsalt järgmise grupiga safarile saata, naine aga istus juba saanis. Karjus teatas, saan on liiga raske, teie lähete j