elust......ja seiklustest!

Dominikaani Vabariik – märts 2017 Jaanuaris sai Liisiga kokku lepitud, et võtame ühe mõnusa soojamaareisi ette. Plaaniks sai Mehhiko, paraku saatus meid ei soosinud ja jäime napilt hea hinnaga piletitest ilma. Ühel hommikul ärkasin telefonivärina peale, Liis saatis Dominikaani piletite lingi. Unisena kiire taustauuring hindade ja olme kohta, poole h pärast olid piletid taskus. Või noh, nii lihtne see polnud, rootsikeelne broneerimissüsteem ja mitmed kõned rootslastega. Asi tipnes sellega, et kandsin huupi nende kontole summa, mis peaks katma piletite hinna. Palju segadust, aga pilet potsatas e-maile. Veidi pani mõtlema, kas tõesti teised lennule saabuvad inimesed läbisid sama kadalipu. 8.märtsil seadsime ennast Stockholmi, plaan oli öö veeta lennujaamas ja lennata Arlandast edasi Punta Cana'sse. Alustuseks lendasime Tallinnast Riiga, kus sattusime Schengeni välisesse piirkonda. Terve lennukitäis inimesi, olime klaasseina taga kinni. Tuli lennujaama töötaja ja küsis: “Kuid

Aloha tiimi Portugali tripp algab Ortodontiakeskusest, mul plahvatas suus traat täpselt nädalavahetusel enne lendu. Kurb lugu oleks kui ei saaks arstile aega ja traat jääks loperdama, naeratus läheks kõveraks, 3 aastat hambapiinu vastu taevast. Õnneks tõmbab ortodont Dimitri täpselt enne lennule astumist hambad joonde. Tom, Aive ja koer startisid Aloha bussiga juba nädal aega tagasi ja loodetavasti kohtame neid õhtul Lissabonis. Artur tuleb Tartust meie lennule, Karri ja Kristel lendavad Helsingist. Selline punt siis :). Ahjaa Veronika, Sten ja väike Rubi liituvad meiega juba kohapeal. Peaksime Lissaboni jõudma 22.30, aga meie lend hilineb kõvasti ja uniste nägudega kamp ootab meid juba kärsitult. Pressime ennast autodesse ja kihutame reisi esimesse sihtkohta – Peniche. Oma majja jõudes saame aru küll, miks Tom juba lennujaamas kärsitu oli, Jõuluvana temas tõstis pead! Suu kõrvuni tõmbab ta kastidest välja kõigile uued lohe- ja lainelauad. Kell 4 hommikul oleme nagu lapsed

Lapimaa päike ei tõuse juba mõnda aega, taevas on iga päev täiesti uute värvide lummuses, ise kolisin Äkäslompolost Torassieppi põhjapõdrafarmi ja esimest korda olen hakanud mõtlema laiemalt kultuuride erinevuse peale. Olen paganama õnnelik, et enamasti saan suhelda eestlastega – kultuuri tundmine teeb kõik nii palju lihtsamaks. Inglastega on meil siin juba omamoodi naljaks kujunenud, et kui kliendile on vaja midagi konkreetselt öelda, siis lähen mina. Kui üks inglane teisele nii otse näkku kõik faktid lajataks, oleks jama majas. Mind vaatavad ja mõtlevad – kohalik, arusaadav, täidame korraldusi. Samas alati see ei toimi, miniatuurseid probleeme lahatakse pikalt ja pead hea näoga kaasa minema. Paanika on ka kerge tekkima. Soomlased panevad ka otse ja omadega: põhjapõdra karjus solvas ühte keskmises kehamõõtmes naist ilmselt hingepõhjani. Karjus soovis naist lihtsalt järgmise grupiga safarile saata, naine aga istus juba saanis. Karjus teatas, saan on liiga raske, teie lähete j