Virmaliste Show on alanud!

Detailid lihvitud, võtsime vastu esimese lennukitäie inimesi, hea tundega. Täiesti perfektne päev, kujutan ette, kuidas inimesed juba lennukiaknast ahhetades välja vaatasid, selge ja roosa/sinise/valge kirju taevas, paks lumi, täielik muinasjutumaa. Anaga lennujaama sõites korrutasime kordamööda „look, how beatiful“.

Täiesti arusaamatu oli mingi toreda ettevõtte reklaam vms lennujaamas. Nad olid toonud kaks põhjapõtra pagasilintide juurde ja inimesed käisid neid patsutamas, põhjapõtradel oli ilmselt surmahirm, lennujaamatäis karjuvaid lapsi ja nemad. Tahtsime rakmed läbi lõigata, aga ei pääsenud ligi läbi inimhordide. Ise kõik räägivad, et tegemist on semi-wild loomadega....ehk siis miks lennujaam?

Taevas on suures osas fantastiline tänu saabuvale külmale, iga tunniga temperatuur langeb. Väljas on -27 kraadi, aga inimesed on kelgukoerte safaril, Jõuluvana juures, põhjapõrtadega sõites, kelgutades nii õnnelikud, et vist ei panegi tähele, kuidas nina konksu kisub. Ausalt ütlen, siis sinnamaani, kui pidin minema välikempsu oli kõik teostatav. Olukord – sul on kergelt jahe, aga kepsled edasi tagasi, tuleb pissihäda, lähed WC’sse, jope eemaldamiseks pead kindad ära võtma, samuti ei saa tunkede lukku muidu lahti. Selleks hetkeks kui oled valmis lukku uuesti kinni panema ja jopet selga tagasi ajama on näpud täiesti lootusetud tuimad sügavkülmikusardellid. Ja olukord, kus sul oli natuke jahe muutub paari minutiga väljakannatamatuks. Mehed ütlesid, et neil oli keeruline – kadus ära.

Kohalik saami onu suudab 40’e inimese näo vee ja söega sisse õnnistada, paljaste kätega. Ausalt, seda vaadates tunnen, et see söekriips mu põskedel andis tõesti lapienergiat. Ühel õhtul koju jõudes meenub, et mul on autos alkoholivabad õlled, klaaspudelis. Teen vaikselt pagasniku lahti ja seal nad on – kasti sees õllekujulised jääkuubikud, pudelid ümbert ära pudenenud. Kuna mu auto pargib päris käidavas kohas ja ühtegi prügikasti lähedal pole otsustan sõita supermarketi juurde. Salaäri, pimedas, maja taga konteineri juures vaikselt toimetades jõuavad Originaalid prügikasti. Järgmine probleem – pagasnik ei lähe kinni, tuled jäävad põlema, nupp on jäätunud. Kardan, et aku jookseb tühjaks. Lootuses, et keegi mu autot ei ihalda jätan ta tuksuma paariks tunniks kuni ise poes kõik tooted läbi tudeerin. Tagasi jõudes on auto soe ja uksed töötavad. Minu võit! Ainult õllearoom saabus soojaga boonusena.

Esimese grupiga läheb kõik nagu valatult, pühapäeva hommikul liigume lennujaama teisele lennukitäiele vastu. Järgnevad lennud pean võtma vastu ilma Anata, viimane võimalus lennujaamatoiminguid õppida. Sõit lennujaama on päris pöörane, lumetorm, nähtavus on headel hetkedel 5 meetrit. Ühel hetkel ilmub meie ette 3 meetri kaugusele auto, karjatame mõlemad, et kuskohast See tuli. Aga nii ongi – sa lihtsalt ei näe, kas sõidad kellelgi sabas, kas tee läheb vasakule või paremale, hirmuga mõtled, kas keegi sama pime tuleb tagant. Nõiavõimed minus löövad välja. Uurin Analt, et kas kunagi on juhtunud, et ilm on nii hull, et lennukid ei maandu. Vastus on, et mitte kunagi. Lennujaamas selgub, et terve hunnik lennukeid on juba pikka aega lennujaama kohal tiirutanud, meie lennuk jõuab ka kohe sinna punti. 3 tundi hiljem maandub meie lennuk Rovaniemis, pikast tiirutamisest tingituna hakkab kütus otsa saama. Tangib ja tuleb uuesti tiirutama. Hommikuse lennuki reaalne maandumine leiab aset õhtul. Kuna inimeste reisiprogramm on 3 päevane ja täis tegevusi, oleme terve päeva näinud vaeva, et ajagraafikud ringi teha, inimestele koheselt söök/jook leida jne. Paraku on inimesi, kes arvavad, et ilm on tellitav ja ilmselgelt oleme meie süüdi, et lennuk ei maandu.

Kliente on erinevaid, mõni kohe ei taha õnnelik olla, aga ma ei hakka jõulurahu huvides seda lahkama. Vahvamad on positiivsed kliendid, kes õnneks moodustavad suure enamuse. Näiteks kaks perekonda Sri Lankalt, kes nägid esimest korda lund. Elevil küll, aga võtsid olukorda täitsa rahulikult, mugavamaks olekuks hankisin neile kinnastesse ja saabastesse lisasoojendusi, innukalt proovisid kõiki lumega seotud tegevusi. Ühel selge taevaga õhtul karjatas üks neist üle restorani „Cammoon guys, come outside, the Northern Lights show is starting“. Nii mõnusalt siiras suhtumine, ilma igasuguse häbita.

Võid vabalt tunde lamada ja vaadata virmaliste showd

Lapimaal on üks sekt, kellel on kogu maailma info enne teisi – need on bussijuhid. Hommikul oli neil teada, et lennukid ei maandu enne õhtut, samas kui lennujuhid seda veel ei teadnud. Samuti teadsid nad, et üks meesgiid oli naisgiidi surnuks pussitanud 100km põhjapool ühes turismifirmas, uudistesse jõudis see 5h hiljem. Kui mingi küsimus vaevab – räägi bussijuhiga. Ilmaprognoos on neil samuti kõige täpsem.

Üks asi, mis mind jätkuvalt muigama paneb. Käid Indias – lehmad igal sammul, Egiptus – kassid, enamik Aasia riike – koerad, Pärnu – mitte kedagi ega midagi, Lapimaa – mitte kedagi, aga Põhjapõdrad. Ebareaalsed tegelased, lihtsalt tuiavad supermarketi parklas, sõiduteel, kõnniteel, ristmikul, metsas, suusarajal...suusatasin näiteks nendega korra pikalt kõrvuti, neid oli 15, mind 1. Jube äge!

Sünnipäevanädal mõjutas enesekindlust laastavalt. Esmalt – kui enda sünnipäevaõhtul oled teki all teetassi ja raamatuga, kell 23 lakkamatult haigutades, tuleb tunnistada, et oled lootusetult Põhja käinud. Peab ikka selle listi tegema „Things to do before 30“. Teine põnts teadvusele saabus suusarajal. Jube enesekindlalt lendad suusad jalas rajale, enne veel räägid kohalikule suusaõpetajale, et ma sõidan Eestis ka murdmaad päris palju, et käkitegi, mõnikümmend kilomeetrit ikka sõidan Täna. Ja siis saabuvad lamedad ja lauged, aga piiiiiikad tõusud, peale poolt tundi on rihm täiesti lödiks veninud. Pingutad ikka veel tunnikese otsa, kilomeetreid nagu väga ei tulegi, aga järgmine päev ei suuda isegi gaasipedaali pealt jalga pidurile tõsta ilma kätega kaasa aitamata. Aga siis koperdad lennujaama, peale pikka istumist jälle kangete pulkadega tagasi autosse ja enesetunne tõuseb, sest raadio NOVA mängib hetke kõige popimat laulu: Robbie Williams | Love My Life

Kisendad kõva häälega kaasa ja mõtled, et tegelt nii ongi „ I love my life“.