elust......ja seiklustest!

Detailid lihvitud, võtsime vastu esimese lennukitäie inimesi, hea tundega. Täiesti perfektne päev, kujutan ette, kuidas inimesed juba lennukiaknast ahhetades välja vaatasid, selge ja roosa/sinise/valge kirju taevas, paks lumi, täielik muinasjutumaa. Anaga lennujaama sõites korrutasime kordamööda „look, how beatiful“ . Täiesti arusaamatu oli mingi toreda ettevõtte reklaam vms lennujaamas. Nad olid toonud kaks põhjapõtra pagasilintide juurde ja inimesed käisid neid patsutamas, põhjapõtradel oli ilmselt surmahirm, lennujaamatäis karjuvaid lapsi ja nemad. Tahtsime rakmed läbi lõigata, aga ei pääsenud ligi läbi inimhordide. Ise kõik räägivad, et tegemist on semi-wild loomadega....ehk siis miks lennujaam? Taevas on suures osas fantastiline tänu saabuvale külmale, iga tunniga temperatuur langeb. Väljas on -27 kraadi, aga inimesed on kelgukoerte safaril, Jõuluvana juures, põhjapõrtadega sõites, kelgutades nii õnnelikud, et vist ei panegi tähele, kuidas nina konksu kisub. Ausalt ütle

Lumi sulas Pärnus ära, aitab, Lapimaale! Seoses inimese hukatusliku tempoga enne Lapimaale minekut olin olukorras, kus ainuke variant oli sõita Helsingist ühe jutiga Äkäslompolosse, ehk siis 1000km, mis võib mõnikord olla päris keeruliste teeoludega. Pole päris saksa kiirteel kihutamine, eriti kui tee läheb ühe auto laiuseks ja taevast langevad lumehelbed meenutavad pigem printerist lenduvaid A4 paberilehti. Et väsimust juba ette leevendada tundus hea plaan minna eelmisel õhtul Tallinna. Hea plaan jah, ilmselt magasin vähem kui Pärnus oleks maganud, aga Hulkuri pere aitas vähemalt muidu kuuri kopitama määratud veinid ära lahendada. Oh need kolmapäevahommikused (! pole just eriline päev) laevad. Võta üks ja viska teist, terve laev oli mudalakkutäis eestlasi/poolakaid/soomlasi täis. Kurat kolmapäev ja kell 8.00. Aga 12 tundi hiljem kell 23.00 õhtul maandun Äkäslompolo külas, süda jäi tee peal seisma ainult ühe korra kui hiigelpõdra kandade peal pidurid loha pidama sain. Ema oli p