Elust Tarifa surfimekas!

Tore komme on igale poole märkmeid teha, aga halb selle juures on fakt, et tühjendades taskuid, leiad väikeseid paberinutsakaid, kus on jube palju häid mõtteid. Täna leidsin pabereid ahju visates kortsus A4 Hulkuri uute ideede ja Portugali road-tripi tähelepanekutega. Täiesti mõtetu paber....

Enne kui räägin, mis me Tarifal tegime, panen kirja mõned väikesed Portugali mõtted.

Sõltumata sellest, et terve Portugali majandus tundub olevat väga nukras seisus vuravad ringi ühelaadsed kaubaautod ja iga maja küljes on täpselt sama reklaam. SUPER-BOCK. Jah, õlu, aga igal pool, väga jõuline turundus. Kui muu jaoks raha pole, siis õlle jaoks ikka leiab. Ei möödu minutitki, kui ei näeks SUPER-BOCK’i kirjaga majaseina, kohvikutooli, kaubaautot. Andsime alla ja ostsime ka!

Teiseks jäi mul rääkimata Porto linn – ootan juba huviga, millal satun sinna mõneks päevaks läbisõitmise asemel. Täiesti uskumatu kui ilus – kirjud majad mäenõlval, jõgi, sillad – vaated on lihtsalt uskumatud. Portugali arhitektuuris hakkavad vahepeal silma ka kummalised vannituba meenutavad majad, valge/sinise kahhelkiviga kaetud korterelamud, muud plaati ilmselgelt polnud saada.

Aga Tarifa, algusega 6.10.2016:

Seoses seltskonna suurenemisega oleme küll kolinud autost hotelli, aga suurt elukvaliteedi muutust see kaasa ei toonud – elektrit ikka pole. Autos on vähemalt gaasipliit.

Igatahes saame Malaga lennujaamast järgmise satsi Aloha tiimist kätte – Aive, Aaro ja Krissu saabuvad lumivalgete nahkadega. Kes arvab, et Aloha mersubuss on mingi luksus võib tulla ja proovida, kuidas seal on 7’kesi + koer + kogu maailma surfivarustus ja 4 väikest istet.

Vägev, Tarifale jõudes on näod naerul – korter otse rannal, soe õhk, silme ees terendab õhtusöök ja mõnus tervitusvein. Korteri omanik on äge vend, tuleb rendirahale järgi, ütlen, et andsime 5€ rohkem, andku tagasi, jääme muidu nälga. Naeratab ja ütleb: “Ohwell, byebye!”

Tarifa asub Hispaania kõige lõunapoolsemas tipus, Maroko on kiviviske kaugusel, aga uduse ilmaga tundub ooken lõputu hall auk. Esimestel päevadel me ei saagi aru kui lähedal Aafrikale oleme, kuni ühel õhtul vanalinnast kodu poole jalutades siravad teises kaldas linnatuled. Wau tuleb korraga kõigi huulilt. Tarifa koosneb sisuliselt rannast, vanalinnast ja elamurajoonist, vahele pikitud kindlused, surfipoed, ohtralt tapase baare, üpris väike koht tegelikult. Vanalinn on looklevate kitsaste tänavate, suveniiride, baaride, ööelu ja võimsa arhitektuuri poolt vallutatud, vahele on pikitud uksi, kust sisse kiigates näeb perekondi kirevat elu elamas. Paljude uste kõrval on 2 liitrised pudelid, kollase vedelikuga. Õli see vist pole, õlu ka mitte. Majades ei ole tualettidega kiita!

Esimesed pinged Aloha paradiisis esimesel õhtul – Eleri on taimetoitlane, lubame Aaroga, et arvestame menüü koostamisel sellega ja tegelikult plaanime ta ikka lihasööjate tsunfti üle meelitada. Olgu etteruttavalt öeldud, et mõned karbid ja krevetid 2 nädala jooksul tema kõhtu jõudsid, aga pekk on täies koosseisus meie mokkadele määritud. Üks vahvamaid tegevusi selliste kambareiside juures on ühised õhtusöögid hea ja paremaga. Kuna meie lauda kattis iga päev rikkalik kogus erinevaid salateid, liharoogi ja topsikuid/potsikuid polnud tegelikult mingit pinget ja kõik said ennast nuumata. Poes on nii värskeid asju, et kvaliteetselt süüa teha on marulihtne. Jumal tänatud, et Eestis näiteks sinimerekarbi kilo ei maksa 1.50€ ja vein 1€!

Esimene hommik Tarifal algab rõkkava naeru saatel, Eleri ja Renald on juba terve linna öösel läbi käinud, Aaro ja Krissu rannaliiva läbi sõelunud. Kõik neli oleks peaaegu öö ukse taga veetnud, magasin ja nad trampisid üksteise järel, kuulis seda esimesed pool tundi siiski vaid naabrimees.

Heatahtlik plaan poest lisaks veinile Eleri jaoks Coronat haarata saab päris naljaka pöörde. Ühest poest õlled näpus lähen teise poodi, peidan õlled ukse juurde kärude varju, et ei peaks kellegagi vaidlema oma koti sisu üle. Kraam käes hakkan õlut haarama, õlu kadunud. Noh ju keegi varastas, lahkun kurva näoga. Õues lööb päike mõistuse korda, tagasi poodi, küsin müüjalt, et kus on cerveza, Corona cerveza ja näitan nurga peale kärude taga. Tema täiesti paanikas, et mis ta valesti on teinud. Üks eesti ja inglise keeles, teine hispaania, seletame seal, järjest tuleb müüjaid juurde, keegi ei saa aru, mida ma tahan öelda. Aga kuna juba korralik paanika on üle poe tekitatud, pole enam mõtet taganeda, lähen kassade juurde, kes veel pole selles vestluses osalised ja räägin jälle oma cerveza jutu ära. Oplaa, üks kassiir tõmbab leti alt minu õlled välja. Võtan oma 6 beebit sülle ja tõttan võidurõõmsalt koju.

Öös on basseine! See tunne kui sa oled õhtu otsa vanalinnas tantsinud, jauranud ja liigud vaikselt kodu poole. Palju häid mõtteid on need olukorrad alati toonud. Esimesel basseiniõhtul ronime üle enda maja aia, kehad porgandiks ja sulps. Basseinid on hooaja lõpetanud ja igal pool on keelumärgid, aiad on lukus, veidi arusaamatu, aga ju siis on talv käes. Jube salajane tegevus nagu me enne aiaületust kokku leppisime…kõik kiljuvad nagu plikad. Hasart kasvab ja päeval kõndides hakkame juba paremaid basseine välja valima. Olgu öeldud, et aiad, kus on orad väga teravad ei ole veniva kampsuni jaoks, sinna on kerge rippuma jääda just sellel hetkel kui majaelanikud koju saabuvad. Naeravad.

Tarifa vanalinna aednikud on hea seisnud selle eest, et keegi pokaalist ilma ei jääks ja soendusjooki pudelist ei peaks ammutama. Suured puud, õied nagu jäätisepokaalid, valame Sangriat täis. Tarbida saab nii seest kõrrega kui põhjast suhu tilgutades, ehk siis järjekorda pole vaja luua. Eriti peale pikki surfipäevi mõjub tilgake joovastavalt ja tõmbame salsabaaris vanameeste ja USA tsikkide puusad käima. Üks USA tsikk näitab enda kiindumust meisse tekiilaga, natuke kahtlustan, et ta muutis ennast Renaldi jaoks söödavaks. Ühel hetkel lihtsalt peame põgenema, kebabi kohad ja basseinid ju ootavad.

Öösiti on meil tendents üksteist ära kaotada, kõik tuhisevad omas suunas. Ühel hetkel istume Aaro ja Krissuga nurgapealses nachobaaris, mööda tormavad Eleri ja Renald norrakate kambaga. Peatuvad, norrakas loeb eestikeelse luuletuse ja jooksevad edasi. Nagu varjatud kaamera.

Tegelikult oleme Tarifale ikkagi tulnud lohetama, teisel kohalviibimise päeval rõõmustab hommik meid tugeva tuulega, pakime oma miljon lohet ja kodinat bussi ja sõidame Valdevaquerose randa. Ma pole elusees midagi sellist näinud -liival lebab ca 300 lohet, samapalju on vee peal liikumas. Meie 6 lohet siin koguvalemis eriti suurt muutust kaasa ei too. Päris hirmus on vette minna, iga minut mõni pooliku ajuehitusega tegelane laksab lohe vastu maad või vastu pead või mässib oma loheliinid ümber teise liikleja liinide. Korralik džungel.  Eleri nõuab kiivrit, juba kaldal seistes. Eleriga väriseme massi ees kaldal, aga ei saa ju välja näidata, et jänes põues piilub. Vette! Ja välja tuleme mõlemad suu kõrvuni, sõites ei tundu üldse nii palju lohesi olevat. Liigud suhteliselt samade inimestega ühel kursil ja kõik hindavad üksteise võimeid juba eemalt. Tegemist on side-shore tuulega ja tänu sellele mahub vette kõvasti rohkem rahvast kui näiteks Pärnu rannas.

Järgmine lohepäev toob kaasa väikese ehmatuse. Oleme Arte Vida rannas, Aaro hakkab mu lohet üles laskma, aga paneb maha ja kutsub vaatama. Terve lohe on tihedalt pikemaid ja lühemaid auke täis. Ilmselt katastroof, mille eelmisel päeval tekitasin, sattudes tuuleauku ja lastes lohe lainetesse kalda ääres rulluma, kivid tegid oma töö. Vähe sellest, et sain korraliku Walk Of Shame teha, on nüüd lohe kasutu.  Võtan bussist uue lohe ja kiirelt merele. No megavägev, vesi on helesinine, lained sujuvad, järjest rohkem usaldan ennast sügavas vees.

Tarifa keskrannas on tuule suund veidi halb, raske on kaldalainetusest läbi murda ja nii mõnelgi korral vihastan kui olen terve aasta jagu soola ära tarbinud mõne minutiga. Eelistame võimalusel sõita teistesse randadesse, Bolonia rand on väherahvastatud. Ühel korral oleme seal ainult meie, luksus arvestades esimeste päevade mitmesajapealisi karju. Keskrannas kohtasime aga Eesti punti, ei ole nii, et karjud, mis pähe tuleb, ikka on mõni eestlane oma lohe sinu kõrvale parkinud. Haa ja olukord: kõnnime vanalinnas, mina hüüan: issand perekond viie väikese lapsega, kuidas nad jaksavad. Aaro selle peale: kuule, üks Eesti pere pidi siin olema. Pereema hakkas südamest naerma, hüüdis veel järgi, et ega kerge pole :D.

Lisaks surfile pakub Tarifa ja selle ümbrus matkamisvõimalusi. Haarasin infopunktist kaardi, kus on peal erinevad rajad. Võtame suuna Bolonia juurde mädegesse, matka pikkus peaks olema 9,6 km, tegelikkuses kujuneb see 17km pikkuseks. Paljud inimesed on märgistatud matkaradade vastased – mina arvan, et neidpidi liikuda on just õige, rajad on ju tehtud huvitavate paikade äärde, mõelde, et ilu ei jääks nägemata. Ja ei saaks öelda, et see rada oli igav – märgistus jäi päris segaseks, tänu millele korduvalt kõrvale kaldusime. Ühel hetkel olime lehmaaedikus koos vihaste pullidega, naised kilkasid, mehed ajasid lehmakarja eemale. Kõndimisega aga harjub ja hakkad genereerima uusi ideid: kaljunukk, sinna saaks ju ronida? Katsetame kivimürakaid, aga tundub, et tippu ikka ei pääseks, nukralt naaseme rajale. Ja täpselt sellest kohast, kuhu olime plaaninud turnida lendab välja ca 20-30 kotkast 2,5 meetrise tiivaulatusega. Täiesti kindlad, et nad hakkavad meid ründama, jookseme ja karjume. Krissu ja Eleriga varustame ennast kaigastega, kuigi ma reaalsuses ei kujuta ette, kuidas ma ühte massiivset lindu väikese kaikaga eemale peletaks. Põgeneme. Rada kulgeb ookeanile lähemale, näeme Bolonia liivadüüne ja plaanime otse läbi metsa nendeni murda. Majade katused on ju ka ronitavad, takistuseks saab teele jääv militaartsoon, tänu millele peame 6 kilomeetrise ringi tegema. Üpris nüri – näed, kuhu tahad jõuda, aga ei saa, õnneks jääb kohvik jahedate karastusjookidega teele.

Eleri ja Renaldiga võtame ette ka rannikuäärse matkaraja, mis kulgeb piki Vahemere kallast. Alustame päeva lausvihmas, jõuga otsustame, et toas passimine pole targem ja kui väga vastik hakkab, siis tuleme tagasi. Hetkega lööb päike sirama ja peidame oma vihmariided lehmade juurde põõsasse, loodetavasti pole pruune kooke õhtuks peale laetud. 16km matka mööda tihedalt sisustatud rada: militaarehitised, lehmakarjad, kaks saksa tsikki, leeguan, kes põhjustas meil südame seiskumise, käänulised ja sopased teed. Naerame kõveras enda jalanõude üle, kuhu koguneb ca 3kg raskune muda ja savi kamakas. Saksa tsikid on saabunud varbavaheplätudega, ise ka imestavad, mis neil peas toimus. Õhtuks oleme õnnelikena tagasi, eriti kuna vihmaste päevadega pole muud kui vihma ignoreerida, matkata saab, joosta saab, lohetada saab. Ainuke olukord tekib ühel õhtul läbimärjana koju jõudes – radikaid pole, külm ja kõik asjad tiluvad. Kütame tuba: 4 pliidirauda korraga kuumad ja ise pliidi kohal kõõlumas.

Mul on eluaeg olnud tungiv unistus näha mitmekümne meetriseid vaalu, sisuliselt allveelaevu. Siin tehakse vaalavaatluse meresõite, käin ja uurin asja, 30€ ja kindlad kellaajad. Ühel hommikul teatan kodus, et ma õhtul lähen, kui keegi tahab, tulgu ka. Skeptilised – turisti kraam, keegi ei tule. Ise olen ka veidi häiritud mõttest paadis koos kamba saksa vöökottidega turistidega, aga vaalaunistus vajab teostust. Vaalakontoris teatatakse, et suured vaalad (18-30m)on juba ära ujunud, neid näeb suvel, aga et ükspäev hiljuti nad ühte nägid, kes oli pidama jäänud siinsetesse vetesse. Siiski lootust ei anta, lubab et delfiine ja 4-6 meetriseid vaalu näeb kindlasti. Nojah, what the hell, olen juba kohale jalutanud, delfiinid on ju ka toredad. Hüppan paati, rahvast pole palju, päike paistab, soola lendub, delfiinid hüplevad, vaalad puhivad, tore meelelahutus. JA SIIS ilmub vaatevälja hiiglane, suurust on väga raske hinnata, vaalaotsija ütleb, et 20 meetrit pikk. Tiirutame talle lähemale, mõne aja pärast ta loobub vees vedelemisest, allveelaev hüppab veest välja, plahvatades metsiku veemöllu, lõpuks langetab oma saba viimasena vette tagasi. Ma olen nii pisarates vaimustuses, et vaala asemel filmin paadipõhja. Ja siis me näeme veel kahte sellist hiiglast. Grupijuht on nii vaimustuses, jookseb kaameraga ringi keeldudes sadamasse tagasi minemast, jahime hiiglasi kõvasti kauem kui ette oli nähtud. Turistiatraktsioon, mis on igav taskute tühjendamine?

Pärnu rannas pole kunagi aega arutada sügavuti ei päevakajaliste, isiklike, vaimsete teemade ega tõekspidamiste üle. Koguaeg on tulekahju kustutamine ja raske õppida tundma nii teineteist kui Aloha olemust. Reisi jooksul korraldame teadlikult ja kogemata õhtuid, kus arutame, kes me oleme ja miks me oleme. Siit tuleb vägevaid mõtteavaldusi – vahepeal valusaid ja ausaid, aga kindlasti kasulikke. Auga võib öelda, et meil on tiim, mis koosneb suurtest isiksustest, üks lärmakam kui teine, aga pinged prantsatatakse kohe välja ja leitakse lahendus.

Oma viimasel Tarifa õhtul läheme tapase baari, mis tundub kohalike seas kõige popim, laua pidi kinni panema, et üldse istuma saada. Hispaania toidukultuur on jumalik – esiteks see, et sa ei pea omale tellima suurt kogust ühte toitu, vaid saad erinevaid tapaseid proovida ja tundide kaupa seltskonnaga nautida. Tapase tänaval saadab õhtut alati mõnus tänavamuusika. Nojah kui nüüd üks tegelane eriliselt välja tuua, siis tume kui öö ja laulusõnadeks: black and white music, senegal music…ja repeat. Üks lause, piisab küll, et kontserti anda.

Megamaitseelamused, peale mida pole kellelgi enam soovi magama minna. Lähme saksa proua baari, mis on kuuldavasti vanim Tarifal, hinnadki pärinevad eelmisest sajandist ja kliendid teevad rõõmustades uutele noortele klientidele välja. Pole küsimust, kas teeme väikese pitsi, peab tegema. Eesti luuletusega norrakas hüppab kampa ja selgub, et samuti lohetab. Samas mainib, et tal oli ajuoperatsioon ja nüüd kannab vesti ning kiivrit, on ettevaatlik. Järgmiseks kirjeldab, mis trikke ta teeb….Kurat, tahaks ise ka nii “munadega” olla. Teeme veel ühe pitsi tema aju jaoks!

Lahkume Tarifalt 18.oktoober – osad lähevad lennukile, mina jään Malagasse, Tom ja Aive lähevad veel tagasi Tarifale ja sealt bussiga Eestisse. Alustame päeva ebatavaliselt vara, kell 05.00, et Eleri hommikuse lennu peale viia. Ülejäänutega veedame veel aega Malaga vanalinnas. Ja siis tuleb see kummaline hetk, mida ma polnud ammu kogenud, viimati vist Indias kui üksi jäin ja emale Delhi lennujaamas lehvitasin. Jään üksi, inimene on ju iseseisev, aga see kummaline ärevus, mis tekib kui isegi paariks päevaks võõrasse kohta omapäi jääd ja mõtled, et noh, mis ma teen siin nüüd. Tuleb hakata otsast pusima, majutus, infopunktist kaart – linnapilt veidi klaarimaks enda jaoks. Teen poole päevaga omale selgeks, kus on parimad tapase kohad, millal on siesta aeg ja kõik kinni, kus on kaubandus, kus meelelahutus, kus rand jne. Linnades on vägev tuiata elurajoonides, kus inimesed oma igapäevaseid toimetusi teevad, palju lõbusam kui vanalinna virr-varr. Üks nauditavamaid tegevusi üksi reisimise juures on õhtusöögid. Ise valid koha,laua ja istud mitu tundi nautides sööki/jooki, jälgides möödujaid, püüdes analüüsida nende elu.

Teiseks päevaks olen pannud sihi minna lõunale turule värskete mereandide tapase baaridesse, mis on avatud ainult kella 4ni. Arvasin, et see on poulaarne ja tihe kant, aga poleks arvanud, et väikest tooli ootan tund aega. Pettuma aga ei pea, erinevad tapase baarid, übermaitsvad road, istun lõpuks vahepeal baari vahetades õhtuni turu servas ja telliden igas kohas kõige huvipakkuvama roa. Rahulolevalt, et avastasin linna ühe parima toidusektori jalutan rannas ja vaadates igatseva näoga jahte hüppab ühe katamaraani pealt 3 meeskonnaliiget juurde, neil ei lähe kaua aega, et mind päikeseloojangu reisiks pardale saada, müüdud. Jõudsin ainult nuriseda, et kuidas ma ilma veinita tulen, päikeseloojang ju ikkagi. Vaevalt jõudsin pikali visata kui kapten mojitoga platsis oli J. Läksin paadiomanikule kindlasti kulukamaks kui minu piletipanus kasu tõi. Sadamasse jõudes tulid meeskonna naisliikmed ka pardale ja selgus, et vahuveini on päevasest baarist piisavalt üle jäänud.

Malaga on ilus – palju katedraale ja muuseume, siiski üle paari päeva pole siin suurt midagi teha. Viimase elamusena selgus, et olen kriminaal. Lennujaama suundudes jooksin ummisjalu bussi peale, hüppasin tagant uksest sisse ja mõtlesin, kas hakkan piletit ostma või olen klassikaline eesti jänes. Ausus sai võitu, hingeldasin juhi juurde, tema karjus nagu ratta peal näost tulipunane. Laiutasin käsi, et No entiendo/ei saa aru. Selgus, et on illegaalne siseneda tagant uksest ja selle eest võib suure trahvi saada, ärgu ma seda enam kunagi tehku. Huvitav kui ma poleks piletiostuni suundunud…oleks ilmselt tänaseni Malaga politsejaoskonnas.