Aloha Eurotripper 2016 Spain edition

Suvi oli Alohas pöörane, ega me vähemat oodanudki! 24.september oli see õnnelik päev kui osa meie meeskonnast suundus puhkama, teine osa järgneb 6.oktoobril, sihtkohaks Tarifa, Hispaania lõunapoolseim tipp, surfimeka. Tomi, Koera ja Renaldiga pakkisime Aloha bussi triiki surfikama täis ja hakkasime Pärnust sõitma. Statolist kohvi ja järgmine peatus Poola! Kuni Münchenini on elu päris tuim, vahepeal magame kõrgpingeliinide surina saatel bussis nagu silgud reas, koer jooksmas üle meie, haugub ja ihaldab väljas jalutavat kassi nahka panna. Ühe öö veedame ka Zgorzelecis hotellis – viimased tööasjad vajavad wifi abi.

Münchenis on meil kokku lepitud kahe Wakepargi külastus ja tutikate wave-laudade pealelaadimine. Olalalaaa, mis aeg praegu on! Octoberfest! Renaldiga moosime Tomi, et kui me juba siinkandis oleme, siis......lähme palun. Tom arvab, et miks minna Õllesummerile. Tuleb ikkagi. Väike tip: kui otsid Münchenis festivaliplatsi, jälita nahkpükstes inimesi. Octoberfest üllatab meid 120% positiivselt – õlut saab osta ainult baarides sees, purjus inimesi kakerdab vähe, inimesed söövad/joovad/naudivad. Pigem meenutab kogu ala suurt Tivolit, kus kõik inimesed on kostümeeritud ja naudivad frankfurteri maitset. On esmaspäev, üheski restoranis pole vabu kohti – peab järgmiseks aastaks laua kinni panema. Järgmine kord tulen Helgana, tunne on nagu oleks stiilipeo kirjutamata seadust rikkunud.

Reisile anname hoo sisse, Renaldiga kukume 80m tornist ja tõesti, nüüd võib puhkus vabalangemise kiirusel alata.

Kahest Wakepargist, mida külastame, on esimene TurnCable. Väga ägedalt läbimõeldud koht, oleme päeva töiste mõtete lainel ja jõuame järeldusele, et mõtleme Alohas samasuguseid mõtteid nagu üks suurim veespordikeskuste tootja. Nendepoolne esindaja on superluks mees, kogu mulje on väga hea. Renald teeb vee pealt ka paar tiiru, mis küll algavad korraliku faceplantiga :D. Pea ideid täis, lähme järgmise tootja kontorisse, elevil, et saame veel targemaks. Elu veidraim kohtumine! Istume kolmekesi onul vastas, Tom üritab rääkida, mida me Pärnus teeme ja alustuseks, mis meie nimed on. Peale kolmandat katset loobub. Saame ainult teada, et mees on väga tark....milleski päris abstraktses. Silmanurkadega suhtleme omavahel ja kõigil on kuul koos, suudame siiski läbi suruda idee minna päriselt mõnda keskust vaatama. Ärimees võtab oma portfelli ehk SuperNetto kollase kilekoti ja lausub „Follow my BMW“. Vaevu suudame autoni naeru kinni hoida, hea, et bussil paksud seinad on, ühest suust karjume:„mis asi see oli“.

Jälitame teda wakeparkini, millesarnast polnud keegi varem näinud. Täielik wau-efekt. Lihtsalt nii jube! Igal pool vedelevad sõitjate sukad, sokid, pudelid, konid, rätikud...kohvik on nii jube, et toitu küll ei julgeks tellida. Ärimees rõhutab „good food“. Lavatsil vedelevad kaks kott-tooli, millel pole enam mitte mingit värvi ega ühtegi pehmet sisutükki. Kiusatus on siiraste silmadega küsida, et vabandage, mis need on ja mis nendega tehakse, suudan siiski vait jääda. Siiski küsime seletust, miks on väljas silt: „kaardiga maksta ei saa“. Ärimees teatab, et nad ei maksa makse!!! Täiesti OK Saksa ornung. Vähemalt meil on mitmeks tunniks naerugaasi balloon laetud.

Ärimees tahab ilmselgelt juba koju õllele minna, aga me leiame hoopis huvitavama kõrvalhoone – liivaga sisehall. Rannavõrkpall on päevane kattevari ilmselt nädalavahetustel toimuvatele korralikele rannapidudele. Õhk on troopiline ja lausa kutsub sambaseelikuga tantsima.

Lõkerdades sõidame Prantsusmaale, et väike vein, tankladušš ja uni teha. Öösiti me ei sõida, see oleks kogu ilu raiskamine.

Hommikukohvi hankimine annab kohe tunda kultuurivahetusest. Tanklakohvik, kus toolid on laudadel, tuli ei põle, aga tädi toimetab – täiesti avatud oleme, milles te kahtlete? Käte ja jalgadega võimleme omale sõrmkübaratäie kohvi ja vurame Bordeauxi poole. Esimest korda varbad liiva, 26 kraadi, lühikesed püksid jalga, ookean. Aloha lapsed on õnnelikud. Jõuame Capbretoni ja Hossegori randadesse, täielik lainelaudurite paradiis. Lained on hetkel suhteliselt madalad, nädala pärast algavad siin suurvõistlused, selleks ajaks prognoositakse suuri laineid ja ilmselgelt vaatemäng, mida võistlejad pakuvad on ahhetama panev.

Prantsuse nautlemise kultuur teeb mind alati sõnatuks – vanad ja noored pidamas piknikke rannaliival, soliidsed vanamehed kvaliteetveini ja küüleriga terrassil naermas, harmoonilised prouad koogi ja kohviga tänavanurgal puhvetis. Hea vein, sõbrad ja lustakas tuju – silm puhkab ja suu kisub naerule. Kõva annuse harmooniat lisab Prantsuse linnadesse muidugi ka arhitektuur, haljastus ja kuulsad Prantuse rõdud.

Vürtsitan meie seltskonda vahepeal morbiidsete naljadega, et liiga ilusaks ja imalaks ei läheks. Täna näiteks oli kraavis hiigelsuur loom jalad lihtsalt taeva poole, väga arusaamatu vaatepilt, aga teised polnud nõus autot ringi keerama. Raksu ka keegi ei ole nõus minema. Ei maisi, viinamarju...midagi pole veel saanud varastada. Tom on enamasti roolis ja õunapuud ei tõmba teda üldse ligi.

On 30.september, iga aasta avastame, et septembis pole 31 päeva ja see paneb põntsu. Peame varsti olema juba Lõuna-Hispaanias. Ei saa siiski kiirustada, laine on võimas, meil on kaasas 1 lainelaud ja 1 väike SUP laud. Null praktikat, aga julge hundi rind on rasvane. Kalipsod selga ning lainete poole. Kes ei proovi, see ei hakka oskama onju. Enne vette sööstmist ja kohalike pealt õppimist tuleb geniaalne idee Youtube õppevideot vaadata. Nagu kolm lolli näod ekraanis vaatame ja seejärel proovime liiva peal õpetatud harjutusi järgi teha. Kõik selge: vette! Õnneks lained meid väga ei karista, küll aga väsitavad metsiku kiirusega. Poole tunniga on kõik organid soolast vett täis, juustesse istutatud paar kilo liiva (mida pudeneb 5 päeva!), keha nagu makaron, aga breketi raudade vahelt särab õnnelik naeratus. Lainelauasõit ei ole võimatu, kui harjutada J.

2011 Eurotripperi reede õhtu möödus Santanderis, ei lähe ka seekord teistmoodi. Tookord Tom ja Aaro veetsid aega Valentina baaris, mingi kustumatu mälestus tundub, kuuleme terve tee Valentina nime....Leiame mõnusa promenaadiäärse parkimise, lööme oma köögi carpaccio ja veiniga laiali kõnniteele, kui hea, mmmm. Mehed on Valentina jahil – pudel rummi põue ja otsingule. Linn on nii mõnus, rahvas chillib ja naudib, ei ole mingit kakerdamist ja jauramist, lihtsalt nii hea vibe on igal pool. Valentinat me ei leia ja täpselt ei saa aru, miks Renald meid steriilsetesse turistibaaridesse üritab juhtida....igatahes hommikul ei ole tervis kõige parem. Aga jalutuskäik rannas toob kiirelt elu tagasi. Tomile veidi vähem, aga jätame selle enda teada. Ainult see, et bussi tuli järgmine õhtu väljastpoolt pesta :D.

Liigume mööda Hispaania põhjarannikut ja kiikame järjest erinevatesse randadesse, fantastiline, millist ilu keegi siia maailma puistanud on. Kes see oli ja kuidas tal nii palju fantaasit oli? Ribadesella on üks rand, mida külastada, riburadapidi tuleb järjest ilusaid kohti, sealt kulgeb ka Camino de Sanitago peamine trass. Mõlgutades mõtteid Camino läbi teha olen alati vältinud mõtet sellest peatrassist, aga mine tea, see on ikka paganama ilus ja huvitav. Täna on erakordne päev – meie seltskonna esimene lohetriip. Renald teeb au Alohale! Õhtusöögiks ja ööks valime El Franco ranna – ma lihtsalt pidin selle nime enda jaoks üles kirjutama, vauvauvau kui ilus!

Liigume mööda rannikut, silt näitab Playa de Catedrales, juhuslikult keerame sisse, et noh okei, vaatame üle. Kell on vähe, rannas on mõõn, turiste pole ja oleme avastanud ühe ägedaima ranna, mida minu silm on näinud. Metsikud kaljukoopad, kuhu mõõna ajal saab sisse, tõusu ajaks sisse jäädes peab ujumisega vaeva nägema. Suur rannaala, suurte kaljukivide ja uuristunud võlvidega. Inimtühjas rannas õnnestub Renaldil laupkokkupõrge korraldada. Kujuta ette: võtad koopast väljudes hoogu üle lombi hüppamiseks, õhus olles ilmub nurga tagant jalgratas maandumispunkti :D.

Ranniku äär on täis maju, millele me ei suuda mingit otstarvet leida, fakt on see, et majandulangus on siia suure pauguga saabunud. Mahajäetus on kogu ilu keskel suur märksõna. Väikesed armsad külad ja suured seletamatud ehitised. Terve teekond on täis karisi ja ühe koha nimi on lausa Carino – huvitav, kas keegi eestlane sõitis siin karile ja pani külale nime. Bussi peeglid käivad vahepeal kahelt poolt vastu maju, hiigelsõiduk. Bussiga on üldse see lugu, et Eurotripperi bussidel on alati sama probleem. Küljeuks. Vanal LT’l kukkus uks juba Berliinis eest ära, Mersu uks käib tänasest alates ise oma suva järgi kinni-lahti.

Cabo Prior on militaarne poolsaare tipp, kuhu turistid ilmselt ei satu. Oleme enda loodud miljonivaatega restoranis ainsad külalised. Aga koht ise – mine vaata! Veidi tekib meil küsimus, kas see on ikka militaartegevuse poolt tänaseks hüljatud. Variendites on seinad lumivalged ja kaablitele on veetud torud. Matkame mööda militaarmägesid mitu tundi ja unistus enda pesemisest on õhtuks päris kriitiline. Tanklad pesu ei võimalda ja Tom küsib kurva häälega: „Kas me tõesti peame edasi haisema?“ Kaspariga autos elatud ajast tuleb mulle meelde, et jahtklubid päästavad alati. Leiamegi A Corunas jahtklubi, kus sadamakapten küll otsustusõigust üritab enda kaelast ära veeretada, aga pesema meid lubatakse. Õlu tänutäheks tundub hea, aga mees patsutab oma paksu kõhtu ja raputab pead, panen talle ikka jõuga Saku kraami taskutesse.

A Coruna on planeeringult äge linn, merejoon on maksimaalselt kasutatud. Majad seal ääres on küll ääretult inetud paneelplokid, arhitektide looming ei ole just lennanud. Aga promenaad – terve linna ulatuses mööda randa – no kohe kutsub sportima. Pargime linna serva vee äärde, kaardi järgi peaks meid hommikupäikesega üllatama ka veest välja ulatuvad kaljud, pimedas ei näe ju midagi. Nagu Kinder Surprise. Tomil on ärev öö, võõras mees luusib ümber bussi, ilmselt mitte heade kavatustega. Tom plaanib juba sekkuda, vaatavad läbi toonklaasi tõtt, võibolla võõras näeb lõpuks Tomi silmi, suusad ta teeb igatahes.

Kuna ma ikkagi plaanin mingit osa Caminost oma elus kõndida, lähme igaks juhuks vaatame lõpp-punkti Santiago de Compostela katedraali üle. Linn nagu nõiutud – kõik inimesed kõnnivad äraseletatud nägudega katedraali suunas. Isegi kui sa ei tea, kus see asub, leiad lihtsalt. Octoberfesti efekt. Katedraali ees peaväljakul on 5* hotell, mis kannab silti Hostal. Ilmselge turundusnipp, seljakotirändur on ju harjunud Hostalis magama, aga teekonna lõpus võiks ennast tegelikult premeerida millegi tunduvalt uhkemaga. Kusjuures, olete tähele pannud, et kõiki seljakotiga rändajaid peetakse automaatselt vaesteks – ausalt öeldes teeb see aeg ajalt reisimise tõesti palju soodsamaks, keegi ei ootagi, et maksad üle.

Camino de Sanitago on väga heaks tooteks saanud, majandus radadel õitseb, lõpppunkt kihab suveniirimüüjatest. Peaaegu sama hea toode nagu Jumal või Jõuluvana.

Aga aitab praegu Hispaaniast, papahh Portugal.

Tunda on, et sisenesime soodsate ostude riiki, rannaäärses kohvikus võtame kolm kohvi ja arve on 2.40€. Mitu korda kordame, et maksaks 3 kohvi korraga, teenindaja ei mõista muret. Sõites ei ole võimalik kõiki maailma kohti teada, tihti paneme kaardil punkti X sisse ja lähme kohale. Pimeduse saabudes jälle X ranna äärde, une tarbeks. Jõuame linna, mis pigem meenutab aasia lipalopa agulit, täiesti ookeani ääres. Sõidame ringi, paneme vaikselt uksed lukku, jäle kahtlane kant, kusagile ei julge parkida. Tasuline ja valvega caravani parkla, Tom on raudne, et me ei lähe kunagi sellisesse kohta koos Saksa turistidega. Surun teda, et äkki on praegu see üks kord, tõesti ei tundu turvaline autot tänava äärde panna, harva kui hirm hinge poeb, aga nüüd on hirmulevel ikka laes. Proovime siiski, pargime, sekundi pärast ilmub iga nurga tagant autosi ja inimesi, kes ei tundu üldse mõnusad: Tom pehmeneb, teeme ajalugu ja maksame ööbimise eest enda autos.

Parim investeering terve reisi jooksul! Sellist karavaniparki pole keegi elu sees näinud. Me oleme ainsad külalised, kes on tulnud üheks ööks. Aga parkla on karavane täis, igaühele poogitud terrassid ja telgid külge, pargitud igaveseks. Ookeani ääres, aga traataiaga piiritletud, randa ei saa. Inimesi ei liigu, näeme kahte zombit WC kandis. Hommikune jalutuskäik on päris shokeeriv. Metsikult suur caravanide linnak, kus kunagi on olnud oma restoranid, poed, vabaajakeskus. Tänaseks päevaks maha jäetud. Inimesi ikka ei näe, samas terrassidel on täiesti sirges reas aiapäkapikud ja lilled, keegi juhtkui ikka elaks siin. Täielik rännak ajas, täpselt ei saa ainult aru, mis sajandisse.

Põhja-Portugal on kuidagi shokeeriv, maanteedel ei liigu ühtegi autot, täielik zombiriik. Lõuna poole jõudes asi paraneb. Nazare on koht, mis lausa vajab oma silmaga tunnistamist. Soovitan vaadata, et aimu saada: https://www.youtube.com/watch?v=OgDtRmSCxBg . Lainelaua spot, kuhu algajal pole asja, isegi maailma tipud viiakse turvajettidega peale ja tuuakse ära samamoodi. Laine kõrgus tippajal on 30m, päris närvekõditav vaatemäng.

Ajaga on meil kriitiline, Portugali väga nautida kahjuks ei jõua, teeme kiired külastused Peniche ja Guincho randades. Portugal üldse ei soosi meid öösiti. Kõigepealt mahajäetud karavanilinnak ja järgmiseks maantee, mis on nii kitsas, et rakse on sõita, mahakeeramisvõimalusi lihtsalt pole. Sõidame tunde, et leida mingitki võimalust parkimiseks. Angaar ja parkla, hirmuäratav, aga ainuke variant. Kohe kui oleme koera autost välja lasknud ilmub kohalik koertekari, haukudes ja lõrisedes. Targad koerad, saavad aru, et ega me väga ei karda ja jäävad eemalt jälgima.

Kaks nädalat väikese pinna peal hakkab vaikselt mõju avaldama, õnneks on 5.oktoober, õhtul tuleb Malaga lennujaama Eleri ja hommikul Aaro, Kristiina ja Aive. Renald on meile juba kogu geograafia selgeks teinud, Gran Canaria asub Hispaanias, et oleks selge! Räägime üksteisest kergelt mööda, tõlgi teenust läheb aina rohkem vaja. Viimase kahe päeva suurim mure on olnud pliidile gaasi hankimine, nüüd läks õnneks. Kõige suvalisem tankla, gaas klaasvitriinis, kätte ei saa. Terve ümbruskond kuulis, et lollid tahavad gaasi kui müüja karjus mikrofoni üle territooriumi, et kus pagan see kapi võti on.

Kaardilugeja Renald teatab, et teel Malagasse on mingid järved, läheks ujuma ja päevitama. Navigeerime mööda teid, mida kaardil pole ja jõuame Tsernobõli. Taimestik kilomeetri raadiuses on välja surnud, ainult karbid, taimerootsud ja kivid. Aga tuul puhul. Poisid lasevad lohed täis ja peale. Loodame, et vesi radioaktiivne polnud ja nad jäävad elama.

Saame Eleri kätte, värske hingamine!