-30 kraadi pole mingi näitaja!

Lapimaa on Skandinaavia inimestel koguaeg peopesal, aga kuidas on eestlaste ja veel enem Briti kodanikega? Jõulud 2015 ja sellele järgnev aastavahetus tulid mõnusalt jahedas kliimas Briti turistide muresid ja rõõme jagades.  Veidi aga kronoloogiast, kuidas kõik jõuluplaanid on enda jaoks võimalik pea peale pöörata.

11.detsember, õhtune aeg. Silveriga olime Tallinnas, valmistusime Hulkur Rändbaariga tööd alustama, ehitasime baari ja katsetasime peo temaatikaga sobivaid kokteile. Härra Aloha Tomi poolt leidsin telefonis ridamisi mitmeminutilisi häälsõnumeid segase sisuga. Välja suutsin sealt kuulata, kas mul on aega, et jõulud Lapis veeta, olla 2 nädalat vangis Torassieppis ja teha „midagi“ Briti turistidega, lugupeetud ettevõtted ja lennufirmad on seotud.  Ehk siis üpris „midaiganes“ info. Laupäeva õhtuks oli olukord muutunud nii palju targemaks, et kokku oli lepitud ligikaudne palk vangis olemise eest ja trasnpordikulude kompensatsioon. Pühapäeva hommikuks olime Silveriga oma töömaratoni lõpetanud ja tuli seista silmitsi küsimusega, et oot mis teemat see Tom siin ajas, kuupäev siis 13.12. Kiire kõne Tomilt, kus selgus ainult 1 uus fakt, et pean olema Lapimaal 15.12 hommikul, juba lennujaamas vastas Briti grupil. Mida nendega teha tuleb? Ei tea.... Aja ja lendudega algas korralik võidujooks. Sajatuhandega Pärnusse, Hulkuri kraam maha laadida, inventuur, arved, nõud pesta, Lapimaa varustus pakkida, lennukile Tallinnasse. Mingi ime läbi maandusin 14.12 õhtul Kittilä lennujaamas. Rampväsinud – aga õnnelik, eriti tänu erilisele vastuvõtule – Jõuluvana, põhjapõder ja Päkapikk jalutasid hotelli ees vastu J.

Muide, Helsingi – Ivalo – Kittilä - Helsingi lend on üks huvitav teenus. Ei ole nii, et erinevad lennud ja vahetad lennukit. Kui lennuk peatub, siis stjuardess teatab, et need, kelle peatus praegu on, minge maha ja pardalejääjad vaadake oma järgmise lennu pardakaarte ning vajadusel vahetage istekohta. Sügava unekotina võiksin ma vabalt Helsingisse tagasi sattuda.

15.12 hommikul olin vastavalt tellimusele Kittilä lennujaamas vastas Briti charterlennul. Vaikselt hakkas selgemat joont võtma ka minu saatus järgnevateks nädalateks. Lennujaamas tutvusin/kohtusin Valtteriga (Val), kes on kohalik giid Torassieppi turismitalus. Mina alustasin töötamist firma Magic of Lapland heaks. Kokkuvõttes: tuli lennuk, inimestel broneeringud erinevatesse sihtkohtadesse, kogusime kokku enda nimekirja alusel kõik õiged näod, panime nad bussi ja sõidutasime võlumaale Torassieppisse. Metsa sisse, lähim pood on nt. 20km kaugusel. Grupp koosnes perekondadest, kohapeal viibisid nad 3-4 päeva, veetes aega mootorsaanide, husky koerte, põhjapõtrade, kalastamise, räätsadega, virmaliste otsimisega, Jõuluvana külastamisega, piparkookide meisterdamisega jne. 4 päeva pärast tõime Valiga lennujaamast uue grupi, soojad arktikakostüümid selga ja sama trall otsas peale.  Minu peal lasus kohustus vaadata, et iga persoon õigel ajal õiges kohas on ja kui kellelgi on mingi mure, siis see operatiivselt ära lahendada...reisisaatja vms (representative), kui keegi teab eesti keelset sõna, andke teada.

Mõtlesin, et ohjeerum, siin hakkab igast jama juhtuma kui esimesel päeval mootorsaanisafaril üks vanapaar täie hooga lippidest aiast läbi põrutas ja ise sinna aia otsa lendasid. Olgu öeldud, et tempo oli sörkiva kassi oma. Vanamehe transportisime starti tagasi, tema sõidud võiks nii kõrges eas mööduda ainult kõrvalistmel. Proua aga teatas, et tal pole häda midagi ja tema tahab Katriini saanile hüpata. Kiivrialune lumest puhtaks, sirgelt istmele ja sõit jätkus.  Tegelikult see seik tegi kogu 2-nädalase vangistuse palju huvitavamaks. Kohalikud otsustasid, et ma olen ainuke sisserännanud giid, kellele nad on nõus saani usaldama. Enam polnud vaja kaugelt abi otsida, kui kiire inimeste ja töövahendite  transport sooritust vajas. Ja kui võid vabalt saani võtta siis nurga taga saad ju veidi hullata ka J. Jube hea tunne kui sind usaldatakse pimesi:“Ah Katriin, sa tead, kus saanid ja võtmed on, mine võta ja toimeta“. Ja endal on jube hea tunne teades, et saad hakkama ja ei vea kedagi alt.

Husky-koerte safari suhtes olin hirmul. Aastaid tagasi Lapimaal Saariselkäs toodi koerad safarile veoautos väikestes puurides ja täiesti hirmunud olekus. Pabistasin, et saan siit jälle korraliku annuse pisaramaterjali. Õnneks sain oma muremõtteid süüa (sama on juhtunud ka elevandisafaritega, järeldus – proovi asju ikkagi mitu korda). Hirmus oli ikkagi, aga ägedalt hirmus. Koertel lasti enneolematult kiiresti joosta, pidin oma rakendi piduritel kahe jalaga hüppama, et natukenegi allamäge minnes saani rajal hoida. Temperatuur õues oli esimesel korral -35, adrenaliinitase oli +100 peal ja jäätunud näpud meenusid alles finišis. Ja no puppyd – 5 nädalased minihuskyd – kes selle peale ei sula?

Põhjapõdra safarist ei osanud ma suurt midagi loota, peas keerles, et ilmselgelt igav saanis istumine ja metsas kulgemine. Oh ei, ägedam kui ma eales oleks arvanud – loomade jalgade alt lendas lund näkku kui nad päkkade välkudes läbi metsade ja üle järvede sööstsid. Tegelased võtavad üles kuni 70km/h! Poole safari peal avastasime, et meil on rakendeid vähem kui stardis, rivi viimane puudu. Nalja nabani kui põder vaikselt lonkides 5 minuti pärast saabus, naerupisarates ema lapsega saanis. No mis sa teed, kui vahepeal sammal nosimist vajab.

Inimesed elavad huvitavates raamides. Liitun kamina ääres istuva seltskonnaga, jututeemaks on vee joomine. Suu vajub lahti kui kuulen, et nad ei julge toas kraanivett juua, äkki jäävad haigeks, välismaal on ju keelatud kraanivett juua. Kes pidi öösel janusse surema ja kes vedas õhtul restoranist imepisikeste klaasidega vett üle hoovi tuppa. Kõik tänitavad ja on nõus. Küsisin, et kas Londonis joote kraanivett? Kõik noogutavad. Mida kuradit – te olete ühes puhtaimas kohas maamunal!!!

Järgmine jututeema: Iglus ööbimine (jäähotell). Näidatakse näpuga (saate aru näpuga!) kahe jaapanlase peale, vaadake, nemad ööbisid iglus ja ikka elavad. ??? Polegi külmunud, kõik imestavad. Proovin seletada, et varustus on korralik, magamiskotid ekstra paksud, pealegi kui tõesti öösel külm hakkab, saab enda tavatuppa tagasi kolida. Ühest suust: no sa oled ju ka Põhjamaalt ja harjunud selliste kraadidega.

Virmalised – fenomen, millega turistid siia tuuakse. Iga päev küsib vähemalt 10 inimest, millal virmalisi näha on ja iga päev vastame meie 10 korda, et seda ei tea täpselt kunagi ette. Võib prognoosida, aga asukohta ja pilvede liikumist täpselt ei tea.  Tundub, et ilma virmalisteta on reis mõtetu ja seega mina soovitan neil iga öö järvel istuda, et pärast ei saaks meid süüdistada kui maha magasid ;).

PS! Igas grupis leidus siiski ka julgeid, kes kohe kraanivett jõid ja olid nõus iglus öö veetma. Ja leidus ka neid, kes virmalised üles leidis.

Teise külje pealt – imetlusväärne, milline viisakus ja austus perekondades valitseb. Kuidagi veidi piinlik hakkab kui kõrvalt jälgin kogu suhtlemist. Tahaks, et minu silmades oleks kaamera, mis näitaks pilti kõikide pisutki ebaviisakate inimeste telefoniekraanidele. Perekonnasiseselt suuremad lapsed hoolitsevad väiksemate eest, ei kakle, vaid aitavad. Vanemad ei karju laste peale, kõik käib läbi armastuse.  Nii lapsed kui täiskasvanud hoiavad personali ja teineteist igal võimalusel. Pole olemas liiga väikeseid või liiga jonnakaid, kõigile on viisakus pähe juurutatud. Isegi räige külmaga ei jonni ükski laps, seevastu enda ego tuleb korralikult alla suruda, et tuppa sooja minemise asemel aidata neil näiteks kiivreid peast ära. Nad nutavad, aga vaikselt.  Igas grupis on vähemalt 1 perekond, kellele lihtsalt tunnen tungivat vajadust rääkida kui ägedad nad on. Perekond, kelle lapsed meisterdavad giididele piparkooke ja tänavad siiralt iga liigutuse eest.

   

Grupis on alati keegi, kes vingub kõige üle ja lausa peab olema tähelepanu keskmes.

• ·          Näiteks mure:“Kuidas ma pilti teen kui Jõuluvana juures on pime?“. Mida mina nüüd teha saan?? Aga süüdi olen ikka.
• ·        Või siis mure, et inimene ei saa toa ust lahti, lollid soome lukud. Seletan ja õpetan, et teistpidi tuleb keerata. Ei tema ei saa ikka. Jäta meelde, kumba pidi, raisk!
• ·        Kõik ca 80 last on Jõuluvanast vaimustuses, 1 ema teatab, et Santa on kohutav ja võlts. Aga tema lapsed on esimest korda 3 päeva jooksul rahulikud ja vaatavad andunult Jõuluvana.

See on lihtsalt mõttekoht, millisena Sina soovid ennast teistele näidata?

Rutiin tekib kiiresti vangis olles. Teisele grupile lennujaama vastu sõites palusin Vali, et lähme alkost läbi, veini tahaks. Ta hakkas kõva häälega naerma, et pimedus hakkab ajudele jah. Siit oli igasugune barjäär personali ja minu vahel murtud. Enam ei pidanud õhtuti oma toas üksi raamatut lugema. Algas lakkamatu naer, lauamängud, põhjapõtrade kallistamine, naabrite külastamine, saunast võidu lummehüpped – õige kohalik hõng.  2 giidi, 1 päkapikk, 1 põhjapõdrakarjus, 3 restoranitöötajat  ja mina – paras huumori tekitamiseks.

Olukord: nuga kukub maha. Kas sina ütled:“oi, keegi tuleb“? Mina igatahes pobisesin omaette mitu korda: uups, somebody is coming. Ja alati vaatasid inimesed esmalt ust ja siis mind küsides: „who?“. Mina omakorda segadus, et misasja te sellest uksest jõllitate. Nemad, et aga ise sa ütlesid, et keegi tuleb. Proovi siis seletada, et sa tegelikult ei mõelnud, et tuleb. Okei see juhtus brittidega mitu korda. Naerdes läksin giidide tuppa (soomlased) jutuga, et teate, britid ei tea sellest sööginõude kukkumise ütlusest mitte midagi. Nojah, mida rohkem ma naersin ja seletasin, seda vähem giidid aru said....kokkuvõtteks, see on vist ainult eestlaste komme.

Aeg Torassieppis lendas mööda sama kiirelt kui Jõuluvana Rudolfiga. Fantastiliselt valgete jõulude ja otsuse eest mind sinna vangi saata, pai endale ja Tomile.

Torassieppi on fantastiline koht looduse poolest, meelelahutuseks sobib ideaalselt kaameraga ringi käimine. Mul oli kaasas Canon EOS 100D testimiseks ja nüüd olen kindel, et tuleb endale soetada :).