Alpidesse läbi Himaalaja ja ooperimaja
Päris tihti juhtub, et kui kohtan sõpru, keda pole ammu
näinud küsivad nad: „Kata ma lugesin su talvist blogi, aga miks viimased kaks kuud
puudu on?“ Polnud motivatsiooni kirjutada! Lollus, endalgi hakkab tuhmuma ja
proovin meenutada kõike paremat, mis meeles.
Lahkusime Filipiinidelt märtsi alguses. Seisime Kuala
Lumpuri lennujaamas, taskus kaks lennupiletit, 1 mis oleks meid viinud
Eestisse, teine Austraaliasse. Eesti lend väljus esimesena ja suutsime vältida
pardale hüppamist.
8 tundi ja Sydney, Sten ja Silvia olid viina ja õhupallidega
vastas. Liiga tsiviliseeritud keskkond, me poleks ilmselt ise hakkama saanud
enda hostelisse toimetamisega.
Uskumatult ägedatest kohtumistest:
Igal neljapäeval
käisime Sydney Eesti majas õhtusöögil ja Vana Tallinnal. Lõbus seltskond
eestlasi, kuni ühe korrani. Üks kallemaid klassivendasi põhikoolist elas
Singapuris, reisi ajal olime arutanud, et saaks mingis riigis kokku, ei vedanud
välja, sest ta pidi Hong Kongi kolima. Istun Eesti majas laua taga, käed
tulevad silmadele ja kõrva lause „Sinu 7’da klassi pinginaaber“. Täiesti
kirjeldamatu emotsioon, pisarad silmast väljas ja selili kukkumine. Tema arvas,
et mina olen Eestis, mina, et tema on Hong Kongis. Ja siis satud kokku Sydney
Eesti majas, mis on avatud nädalas 1 päev. Tsau Christian!
Sõbranna, keda väga tihti ei näe Eestiski lasi meile
trükkida Eesti meeskonna kaelakaardid ja voila sõudmisvõistlused Sydney
lähistel Penrithis, siit me tuleme. Päris veider koos Eesti treenerite ja
ajakirjanikega kogemata 1 päev veeta. Tsau Kaisa!
Rongiaknast näen viirastust, raputan pead, ei see ei saanud
üks Vändra tuttav olla. Kahe päeva pärast helistab Eesti poiss, kuulis, et mingid
eestlased on Sydneys, tal igav ja võiks kokku saada. Olen sõnatu, kuulan juttu
ja küsin, ega sa Vernek pole. Vastab, olen, kus sa tead? Küsisin, kas oled vähe
paksuks läinud? Tema, et olen jah! Mina, et noh, siis ma nägin sind rongijaamas
ükspäev.
Siinkohal tervitaks ka Edgarit, kes sai ise shoki kui kuulis
telefonis Kaspari häält ja selle peale ostis siselennu ja tuli kiirelt kohale J.
Hostel, kus elame on hooldatav kahe lesbi poolt, kes on kaks
korda omavahel abiellunud. Kui keegi julgeb mulle rääkima tulla, et
omasooiharus on vale või kole, siis hoidku alt! Täiesti uskumatult siirad ja
toredad naised. Küpsetasin nende juures ühega neist kooki, teine tuli koju.
Kaamera olemasolul oleks sellest saanud ideaalse peremudeli õppevideo. Milline
soojus ja austus! Naised käisid igal nädalavahetusel kesklinnas mahetoodangu
laadal, kus igaüks kauples enda toodetega. Tööjõu kriisi korral olid nad meie
ukse taga, et kuulge teie kaks, tulge appi. No sekundit ka ei kahelnud.
Vähemalt 100 Sydneylast on nüüd joonud toormahla, mis Eesti kätega pressitud.
Ma rohkem Austraaliast ei räägikski, ausalt öeldes pole mu
lemmik koht siin maamunal. Olime Austraalias täpselt kuu aega, plaanisime küll
kauem, aga üks õhtu otsustasime ja järgmine hommik lendasime. Indiasse.
Sydney lennujaamas avastasime, et India viisa lõpeb 5 päeva
pärast, olime arvestanud, et ca kuu aega kehtib. Lennujaama tädi vaatas väga pingsa
näoga, mis meil plaanis on. 5 sekundit plaani koostamiseks...enesekindla näoga:
„Häh, me teadsime seda, me plaanimegi kohe Delhist Nepaali sõita.“ Tädi oli
rahul. Aga nüüd on päriselt vaja kiirelt Nepaali saada.
Peale puhtaid tänavaid ja kiireid ronge oli Delhisse
jõudmine väga kodune. Mõnus, tänavad jälle kihavad, igal pool keegi hüüab,
toiduaroom levib, signaalid karjuvad. Lisaks valimiseelne aeg, paugukaid
lastakse 24/7, eesmärgil inimesi rongkäigu eest tänavalt kõnniteele ajada.
Nädal peale Delhist lahkumist ikka kõrvad kumisesid.
Plaan kiirelt Nepaali rongiga saada. Kui siiani arvasime, et
kuidagi saab alati rongipileti kätte, siis nüüd osutus see erakordselt
keeruliseks. Rongijaamast sõidutati turismibüroosse, raiusime, et ei me pole
turistid, tahame rongijaamast piletit, solvusid ja sülitasid, viskasid meid
uksest välja, tagasi rongijaama. Rongijaamas uuesti, et te käisite vales kohas,
ma näitan teile, kust pileteid osta saab. Uus turismibüroo, kus vihane moslem
teatas, et saame Nepaali ainult siis kui ostame ülikalli ringreisi koos
majutuse ja transpordiga Agrasse. Päriselt nii lolliks peate turiste? Jälle
visati meid välja kirjudes, et enne saab teil viisa läbi kui Nepaali jõuate.
Endalgi hakkas juba veidike imelik, aga jonni ei jätnud, otsisime ja suhtlesime
hiiglaslikus New Delhi rongijaamas. Jackpot, saime ülisoodsad piletid soovitud
päevaks. Kui oleks esimest korda nende süsteemi langenud, oleks ilmselt ennast
arutult lolliks maksnud.
Nepaali saamiseks tuleb võtta ette öine rongisõit, bussi
otsimine rongijaamas, 5 tundi bussisõitu ülerahvastatud bussis Nepaali piirilinna,
reaalse piiriületuskoha otsimine, büroo otsimine, kus ennast Indiast välja
kirjutada, büroo otsimine, kust Nepaali viisat õige hinnaga soetada. 24h ja
oledki Nepaalis. Aga piiri peal, kus pole linna. On hunnik busse. Küsimusele,
kuidas saab soovitud Lumbini linna saadetakse meid ca 10 korda erineva bussi
juurde. Ükski bussijuht ei tea igatahes kuhu ta sõidab. Otsustame ühte bussi
pidama jääda, lihtsalt tänu sellele, et inimeste arvamus on 50/50 marsruudi
osas. Ja ega meil otseselt vahet pole kuhu jõuame.
160 km, 8 tundi ja oleme üllatuslikult Buddha sünnilinnas
Lumbinis. No see läks lepase reega.
Nepaal on ilus, palju vähem rahvastatud kui India, inimesed
kordades rahulikumad, naised ei ole nii kammitsetud. Näiteks nägin naisi suitsu
tegemas!!! Indias seda ei juhtu. Loodus on massiivne, mäed, järved. Üle poole
Nepaali pindalast katavad mäed, kõrgeimad maailmas, võite ette kujutada milline
mass trekkijaid voorib riigis
igapäevaselt. Nepaali suurim sissetulekuallikas ongi turism, seda just mägedes
uitajate näol. Inimesed hakkavad linnadest mägedesse jalutama, tulles tagasi
kuu aja pärast. Kõik kellega kohtusime küsisid, mis mäe otsas käisite või kuhu
lähete. Kuuldes, et me ei plaanigi minna, oldi väga üllatunud.
Nepaal on tegelikult keeruline maa, väga korrumpeerunud.
Hästi iseloomustab süsteeme lugu, kus maanteel oli avarii, autod ja vb ka
surnukehad üle tee pilla-palla. 4 ööpäeva! Lihtsalt selle pärast, et võimuorganeid
ei huvita ja inimesed ei suuda kokku leppida, kes õnnetuse eest vastutab. Ja
lihtsalt oodatakse, kuni tuleb lahendus. Ülejäänud peavad leidma teise maantee
liikumiseks, aga teist maanteed pole!
Kõikides riikides on bussisõidud olnud küll ärev elamus,
Kambodias karaoke saatel, Indias jõllitavate inimeste pilkude all jne, aga
bussid on valdavalt olnud istumisväärsed. Nepaal – väikesed bussid, kuhu põlved
ei mahu isegi kohalikel, 2 istme (metall, hea pehme) kohta vähemalt 3 istujat,
lisaks nende meeletu pagas, mis on bussis igal tasapinnal. Liitke sellele veel
suurem kogus inimesi, kes istuvad bussi katusel koos veel suurema pagasiga.
Nüüd pange see buss sõitma auklikel(!!! vale sõna, ilma igasuguse teeta)
radadel mööda kaljuääri. Püändiks on tempo, sõltumata marsruudist 160 km 8
tunniga.
Kõik see aga lisab ainult vürtsi sellele meeletule loodusele.
Chitwani looduspargi lähedal nägime suvalise platsi peale jalutades krokodille.
Kuuldes, et pargis sees näeb loomi
hulgaliselt võtame matka, mis algab hommikuse kanuusõiduga ja pälvib jalutusega
läbi džungli. Krokodillid, elevandid ja VAU jõhkrad ninasarvikud! Ebareaalselt
suured tegelased, kui kõnnivad, siis puud murduvad. Kanuu äär on veega peaaegu
triiki, meetri kaugusel tõstab pea 3 meetrine krokodill. Noh, lõpuks harjud ;).
Tegelikult oli Nepaalis üks peamine eesmärk – siin on maailma
üks kõrgeim looduslik benjihüppe platvorm.
Kihutame pealinna Kathmandusse, et endale benji reis
hankida. Kiirelt ostame kahepäevase matka, mis sisaldab benjit, mägijõel
raftingut ja majutust. Nii kui makstud, hakkavad mul käed värisema, raputan
ennast, et kas nüüd ongi nii, et pean sealt alla hüppama!?!
Hommikul kella 6’st peame olema bussi juures valmis, mis viib
benji kohta. Hommik aga algab palju lõbusamalt. Nimelt pole pealinnas peale
kella 7 õhtul elektrit ja aegajalt ka vett. Kuna mu juustega juhtus midagi
kummalist ostan poest õli, mis peaks kõik jälle korda tegema. Kartes, et hakkan
kiilakaks jääma valan õhtul omale terve õlipudeli pähe. Kell 22 on aga vesi
läinud, uurin hotelli personalilt, et kas hommikul kell 5 on vett. Nemad, et on
küll, paneme vee sisse kui sul vaja on. Hingan rahulikult. Hommik kell 5,
elektrit pole, vett pole. Võtan pealambi, vaatan peeglisse, õli niriseb igalt
poolt. Koban töötajate magamistuppa, nõuan vett. Naeratavad, pole! Tundsin
ennast tõelise drama queenina, et mismõttes pole, mul on vaja pead pesta . Ütlevad, et ei saa.
Vaatasin nende toas ringi, nurgas 20 liitrine veeanum (ala Saku Läte), haarasin
selle kaenlasse. Poisid vihased, et sealt ei saa ju vett kätte, mina, et no
andke nuga, teen augu sisse. Kempleme seal. Lõpuks nad otsustasid, et lollist
enne lahti ei saa kui mingi vesi tuleb organiseerida. Köögist toodi samasugune
nõu, lihtsalt mitte joogivee vaid vähe räpasemaga. Kaspar ehmatas ennast
pulksirgeks kui nägi, et töötajaga koos tuleme ja kamandan poissi tünni
hotellitoa vannituppa tassima. Lõpp hea kõik hea :D.
Benji asus tõeliselt ägedas kohas, kahe mäe vahel,
kukkumisega jõkke. Austraalia rikkur on sinna ehitanud terve kompleksi, mis
hõlmabki benji ja canjon-swingi platvormi ja üüratut üliilusat telk-majutust.
Benji jaoks jaotati inimesed kaalu järgi gruppidesse, mina esimeses grupis.
Ligi tund aega praadisin grupiga keset kõikivat silda, metsiku tuule käes, kuni
tuli minu kord kukkuma minna. Kokkuvõte: teeks iga kell uuesti mingis teises
huvitavas kohas, aga õige arusaama annaks minu peakaamera video. 1,5 minutit
lausröökimist ja silmade pilgutamist. Tahaks näha, aga ei julge.
Teisel päeval peale benjit käisime White Water raftingul,
ehk siis mööda mägijõge raftingu parvedega allavoolu kihutamas, kivide ja
lainete keskel. See on alati olnud üks mu unistuste tegevusi, ei pidanud
pettuma. Väikeseks takistuseks olid samasse parve sattunud hiinlased, kes iga
veesahmaka peale röökisid, aerud käest viskasid ja ise parve põhja kukkusid.
Pundiga, kes oskaks parvega sõita, oleks see marsruut väga metsik!
Kui satute Nepaali, siis ärge Kathmandu peale suurt rõhku
pange, seal pole reaalselt mitte midagi teha peale viski joomise. Ootasime juba
kannatamatult oma lendu Zürichisse, lihtsalt passisime ca 4 päeva. Kathmandus
on paar templit, kaubatänavad, söögikohad, teid eriti pole – and that’s about
it. Pole aja parajaks tegemisel ammu nii palju viskit joonud, ausõna.
Kathmandu – Zürich – reaalne reality check, Euroopa, puhas
ja kallis :D. Peale paaripäevast ootamist kihutame rongiga uuesti Zürichi
lennujaama, ema ja muud kallid loomad tulid Eestist, kaasas meie lumelauad ja
soojad riided. Üheskoos Austria mägedesse. Tähistamaks poole aastat
nägemispausi teeme enne perekonna jõudmist tekiilapikniku keset lennujaama
valmis. Shot sisse ja tuld J.
What happens in Austria, stays in Austria. Seega sellest ma ei räägi! Ainult
see väike detail, et viimasel päeval enne Eestisse tulekut käisime Robbie
Williamsi kontserdil kõrgel mäe otsas.
6 kuud, 8 riiki, lugematud kilomeetrid ja hindamatud
emotsioonid!
Comments
Post a Comment