Alpidesse läbi Himaalaja ja ooperimaja

Päris tihti juhtub, et kui kohtan sõpru, keda pole ammu näinud küsivad nad: „Kata ma lugesin su talvist blogi, aga miks viimased kaks kuud puudu on?“ Polnud motivatsiooni kirjutada! Lollus, endalgi hakkab tuhmuma ja proovin meenutada kõike paremat, mis meeles.

Lahkusime Filipiinidelt märtsi alguses. Seisime Kuala Lumpuri lennujaamas, taskus kaks lennupiletit, 1 mis oleks meid viinud Eestisse, teine Austraaliasse. Eesti lend väljus esimesena ja suutsime vältida pardale hüppamist.

8 tundi ja Sydney, Sten ja Silvia olid viina ja õhupallidega vastas. Liiga tsiviliseeritud keskkond, me poleks ilmselt ise hakkama saanud enda hostelisse toimetamisega.

Uskumatult ägedatest kohtumistest:

Igal neljapäeval  käisime Sydney Eesti majas õhtusöögil ja Vana Tallinnal. Lõbus seltskond eestlasi, kuni ühe korrani. Üks kallemaid klassivendasi põhikoolist elas Singapuris, reisi ajal olime arutanud, et saaks mingis riigis kokku, ei vedanud välja, sest ta pidi Hong Kongi kolima. Istun Eesti majas laua taga, käed tulevad silmadele ja kõrva lause „Sinu 7’da klassi pinginaaber“. Täiesti kirjeldamatu emotsioon, pisarad silmast väljas ja selili kukkumine. Tema arvas, et mina olen Eestis, mina, et tema on Hong Kongis. Ja siis satud kokku Sydney Eesti majas, mis on avatud nädalas 1 päev. Tsau Christian!

Sõbranna, keda väga tihti ei näe Eestiski lasi meile trükkida Eesti meeskonna kaelakaardid ja voila sõudmisvõistlused Sydney lähistel Penrithis, siit me tuleme. Päris veider koos Eesti treenerite ja ajakirjanikega kogemata 1 päev veeta. Tsau Kaisa!

Rongiaknast näen viirastust, raputan pead, ei see ei saanud üks Vändra tuttav olla. Kahe päeva pärast helistab Eesti poiss, kuulis, et mingid eestlased on Sydneys, tal igav ja võiks kokku saada. Olen sõnatu, kuulan juttu ja küsin, ega sa Vernek pole. Vastab, olen, kus sa tead? Küsisin, kas oled vähe paksuks läinud? Tema, et olen jah! Mina, et noh, siis ma nägin sind rongijaamas ükspäev.

Siinkohal tervitaks ka Edgarit, kes sai ise shoki kui kuulis telefonis Kaspari häält ja selle peale ostis siselennu ja tuli kiirelt kohale J.

Hostel, kus elame on hooldatav kahe lesbi poolt, kes on kaks korda omavahel abiellunud. Kui keegi julgeb mulle rääkima tulla, et omasooiharus on vale või kole, siis hoidku alt! Täiesti uskumatult siirad ja toredad naised. Küpsetasin nende juures ühega neist kooki, teine tuli koju. Kaamera olemasolul oleks sellest saanud ideaalse peremudeli õppevideo. Milline soojus ja austus! Naised käisid igal nädalavahetusel kesklinnas mahetoodangu laadal, kus igaüks kauples enda toodetega. Tööjõu kriisi korral olid nad meie ukse taga, et kuulge teie kaks, tulge appi. No sekundit ka ei kahelnud. Vähemalt 100 Sydneylast on nüüd joonud toormahla, mis Eesti kätega pressitud.

Ma rohkem Austraaliast ei räägikski, ausalt öeldes pole mu lemmik koht siin maamunal. Olime Austraalias täpselt kuu aega, plaanisime küll kauem, aga üks õhtu otsustasime ja järgmine hommik lendasime. Indiasse.

Sydney lennujaamas avastasime, et India viisa lõpeb 5 päeva pärast, olime arvestanud, et ca kuu aega kehtib. Lennujaama tädi vaatas väga pingsa näoga, mis meil plaanis on. 5 sekundit plaani koostamiseks...enesekindla näoga: „Häh, me teadsime seda, me plaanimegi kohe Delhist Nepaali sõita.“ Tädi oli rahul. Aga nüüd on päriselt vaja kiirelt Nepaali saada.

Peale puhtaid tänavaid ja kiireid ronge oli Delhisse jõudmine väga kodune. Mõnus, tänavad jälle kihavad, igal pool keegi hüüab, toiduaroom levib, signaalid karjuvad. Lisaks valimiseelne aeg, paugukaid lastakse 24/7, eesmärgil inimesi rongkäigu eest tänavalt kõnniteele ajada. Nädal peale Delhist lahkumist ikka kõrvad kumisesid.

Plaan kiirelt Nepaali rongiga saada. Kui siiani arvasime, et kuidagi saab alati rongipileti kätte, siis nüüd osutus see erakordselt keeruliseks. Rongijaamast sõidutati turismibüroosse, raiusime, et ei me pole turistid, tahame rongijaamast piletit, solvusid ja sülitasid, viskasid meid uksest välja, tagasi rongijaama. Rongijaamas uuesti, et te käisite vales kohas, ma näitan teile, kust pileteid osta saab. Uus turismibüroo, kus vihane moslem teatas, et saame Nepaali ainult siis kui ostame ülikalli ringreisi koos majutuse ja transpordiga Agrasse. Päriselt nii lolliks peate turiste? Jälle visati meid välja kirjudes, et enne saab teil viisa läbi kui Nepaali jõuate. Endalgi hakkas juba veidike imelik, aga jonni ei jätnud, otsisime ja suhtlesime hiiglaslikus New Delhi rongijaamas. Jackpot, saime ülisoodsad piletid soovitud päevaks. Kui oleks esimest korda nende süsteemi langenud, oleks ilmselt ennast arutult lolliks maksnud.

Nepaali saamiseks tuleb võtta ette öine rongisõit, bussi otsimine rongijaamas, 5 tundi bussisõitu ülerahvastatud bussis Nepaali piirilinna, reaalse piiriületuskoha otsimine, büroo otsimine, kus ennast Indiast välja kirjutada, büroo otsimine, kust Nepaali viisat õige hinnaga soetada. 24h ja oledki Nepaalis. Aga piiri peal, kus pole linna. On hunnik busse. Küsimusele, kuidas saab soovitud Lumbini linna saadetakse meid ca 10 korda erineva bussi juurde. Ükski bussijuht ei tea igatahes kuhu ta sõidab. Otsustame ühte bussi pidama jääda, lihtsalt tänu sellele, et inimeste arvamus on 50/50 marsruudi osas. Ja ega meil otseselt vahet pole kuhu jõuame.

160 km, 8 tundi ja oleme üllatuslikult Buddha sünnilinnas Lumbinis. No see läks lepase reega.

Nepaal on ilus, palju vähem rahvastatud kui India, inimesed kordades rahulikumad, naised ei ole nii kammitsetud. Näiteks nägin naisi suitsu tegemas!!! Indias seda ei juhtu. Loodus on massiivne, mäed, järved. Üle poole Nepaali pindalast katavad mäed, kõrgeimad maailmas, võite ette kujutada milline mass trekkijaid voorib riigis igapäevaselt. Nepaali suurim sissetulekuallikas ongi turism, seda just mägedes uitajate näol. Inimesed hakkavad linnadest mägedesse jalutama, tulles tagasi kuu aja pärast. Kõik kellega kohtusime küsisid, mis mäe otsas käisite või kuhu lähete. Kuuldes, et me ei plaanigi minna, oldi väga üllatunud.

Nepaal on tegelikult keeruline maa, väga korrumpeerunud. Hästi iseloomustab süsteeme lugu, kus maanteel oli avarii, autod ja vb ka surnukehad üle tee pilla-palla. 4 ööpäeva! Lihtsalt selle pärast, et võimuorganeid ei huvita ja inimesed ei suuda kokku leppida, kes õnnetuse eest vastutab. Ja lihtsalt oodatakse, kuni tuleb lahendus. Ülejäänud peavad leidma teise maantee liikumiseks, aga teist maanteed pole!

Kõikides riikides on bussisõidud olnud küll ärev elamus, Kambodias karaoke saatel, Indias jõllitavate inimeste pilkude all jne, aga bussid on valdavalt olnud istumisväärsed. Nepaal – väikesed bussid, kuhu põlved ei mahu isegi kohalikel, 2 istme (metall, hea pehme) kohta vähemalt 3 istujat, lisaks nende meeletu pagas, mis on bussis igal tasapinnal. Liitke sellele veel suurem kogus inimesi, kes istuvad bussi katusel koos veel suurema pagasiga. Nüüd pange see buss sõitma auklikel(!!! vale sõna, ilma igasuguse teeta) radadel mööda kaljuääri. Püändiks on tempo, sõltumata marsruudist 160 km 8 tunniga.

Kõik see aga lisab ainult vürtsi sellele meeletule loodusele. Chitwani looduspargi lähedal nägime suvalise platsi peale jalutades krokodille.  Kuuldes, et pargis sees näeb loomi hulgaliselt võtame matka, mis algab hommikuse kanuusõiduga ja pälvib jalutusega läbi džungli. Krokodillid, elevandid ja VAU jõhkrad ninasarvikud! Ebareaalselt suured tegelased, kui kõnnivad, siis puud murduvad. Kanuu äär on veega peaaegu triiki, meetri kaugusel tõstab pea 3 meetrine krokodill. Noh, lõpuks harjud ;).

Tegelikult oli Nepaalis üks peamine eesmärk – siin on maailma üks kõrgeim looduslik benjihüppe platvorm. 

Kihutame pealinna Kathmandusse, et endale benji reis hankida. Kiirelt ostame kahepäevase matka, mis sisaldab benjit, mägijõel raftingut ja majutust. Nii kui makstud, hakkavad mul käed värisema, raputan ennast, et kas nüüd ongi nii, et pean sealt alla hüppama!?!

Hommikul kella 6’st peame olema bussi juures valmis, mis viib benji kohta. Hommik aga algab palju lõbusamalt. Nimelt pole pealinnas peale kella 7 õhtul elektrit ja aegajalt ka vett. Kuna mu juustega juhtus midagi kummalist ostan poest õli, mis peaks kõik jälle korda tegema. Kartes, et hakkan kiilakaks jääma valan õhtul omale terve õlipudeli pähe. Kell 22 on aga vesi läinud, uurin hotelli personalilt, et kas hommikul kell 5 on vett. Nemad, et on küll, paneme vee sisse kui sul vaja on. Hingan rahulikult. Hommik kell 5, elektrit pole, vett pole. Võtan pealambi, vaatan peeglisse, õli niriseb igalt poolt. Koban töötajate magamistuppa, nõuan vett. Naeratavad, pole! Tundsin ennast tõelise drama queenina, et mismõttes pole,  mul on vaja pead pesta . Ütlevad, et ei saa. Vaatasin nende toas ringi, nurgas 20 liitrine veeanum (ala Saku Läte), haarasin selle kaenlasse. Poisid vihased, et sealt ei saa ju vett kätte, mina, et no andke nuga, teen augu sisse. Kempleme seal. Lõpuks nad otsustasid, et lollist enne lahti ei saa kui mingi vesi tuleb organiseerida. Köögist toodi samasugune nõu, lihtsalt mitte joogivee vaid vähe räpasemaga. Kaspar ehmatas ennast pulksirgeks kui nägi, et töötajaga koos tuleme ja kamandan poissi tünni hotellitoa vannituppa tassima. Lõpp hea kõik hea :D.

Benji asus tõeliselt ägedas kohas, kahe mäe vahel, kukkumisega jõkke. Austraalia rikkur on sinna ehitanud terve kompleksi, mis hõlmabki benji ja canjon-swingi platvormi ja üüratut üliilusat telk-majutust. Benji jaoks jaotati inimesed kaalu järgi gruppidesse, mina esimeses grupis. Ligi tund aega praadisin grupiga keset kõikivat silda, metsiku tuule käes, kuni tuli minu kord kukkuma minna. Kokkuvõte: teeks iga kell uuesti mingis teises huvitavas kohas, aga õige arusaama annaks minu peakaamera video. 1,5 minutit lausröökimist ja silmade pilgutamist. Tahaks näha, aga ei julge.

Teisel päeval peale benjit käisime White Water raftingul, ehk siis mööda mägijõge raftingu parvedega allavoolu kihutamas, kivide ja lainete keskel. See on alati olnud üks mu unistuste tegevusi, ei pidanud pettuma. Väikeseks takistuseks olid samasse parve sattunud hiinlased, kes iga veesahmaka peale röökisid, aerud käest viskasid ja ise parve põhja kukkusid. Pundiga, kes oskaks parvega sõita, oleks see marsruut väga metsik!

Kui satute Nepaali, siis ärge Kathmandu peale suurt rõhku pange, seal pole reaalselt mitte midagi teha peale viski joomise. Ootasime juba kannatamatult oma lendu Zürichisse, lihtsalt passisime ca 4 päeva. Kathmandus on paar templit, kaubatänavad, söögikohad, teid eriti pole – and that’s about it. Pole aja parajaks tegemisel ammu nii palju viskit joonud, ausõna.

Kathmandu – Zürich – reaalne reality check, Euroopa, puhas ja kallis :D. Peale paaripäevast ootamist kihutame rongiga uuesti Zürichi lennujaama, ema ja muud kallid loomad tulid Eestist, kaasas meie lumelauad ja soojad riided. Üheskoos Austria mägedesse. Tähistamaks poole aastat nägemispausi teeme enne perekonna jõudmist tekiilapikniku keset lennujaama valmis. Shot sisse ja tuld J. What happens in Austria, stays in Austria. Seega sellest ma ei räägi! Ainult see väike detail, et viimasel päeval enne Eestisse tulekut käisime Robbie Williamsi kontserdil kõrgel mäe otsas.


6 kuud, 8 riiki, lugematud kilomeetrid ja hindamatud emotsioonid!




















Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Sitsiilia - laguunisaladused, nõiakaevud, Bookingu hullus ja siiras väikelinlus

Üksi Guatemala vulkaanil ja silmitsi elu suurima hirmu - sukeldumisega - Hondurasel