Hey Maaaaam, hey sir! What do you want siiiir?

Ostsin lennupiletid Saigonist Filipiinidele Manilasse vist täielikus meeltesegaduses. Olin terve aeg kindel, et otselend, paar päeva enne lendu avastasin, et vahemaandumine 7 tundi Kuala Lumpuris. Okei, see selleks, maandudes selgus, et oleme Singapuris, täisudu. Eestis lähen lugemiskursusele. Siiski vedas, Singapuri lennujaam ongi alati mu lemmik olnud.

Jõuame Manilasse 7 veebruar. Lennujaamast linna minekul üritavad kõik selgeks teha, et ainult takso, bussiga jube kaugele minna ja keeruline. Jonni jätmata proovime, bussipeatus on nurga taga ja vaid üks lihtne ümberistumine jeepneysse (mini veoauto, katusega kastis nii palju rahvast kui mahub). Saame linna 5 korda soodsamalt.

Manilast ei tea mida arvata, selgub, et see on uutmoodi segadus. Igal nurgal on pumppüssiga varustatud turvamees, ristmikke reguleerivad väiksemate tulirelvadega mehed. Kõik turvamehed on tohutult abivalmis ja juhatavad sind ihaldatud sihtkoha poole.
Plaanime sõita Coroni saarele praamiga. Internetiga kaugele ei jõua, ainuke info on, et üks praam just väljus, järgmine läheb nädala pärast ja kusagil on veel mingi paat mis millalgi sõidab. Suund sadamasse, seal nad võiks ikka infot omada. Pahaaimamatult satume piirkonda, kus turvameestest pole haisugi, tänavad on täis kahtlaselt räpakaid ja imeliku tujuga inimesi. Kõige hullem slum mida minu silm näinud on. Hoian käekotist kümne küünega. Algab kukepoks, meilt nõutakse kinnitust, ega me politseid ei kutsu. Kindlasti mitte ja polekski vist mõtet, vaevalt nad tuleks. Kardavad oma elu pärast. Selgub, et oleme õnnega koos, et piirkonnast pea õlgadel väljume. Tegemist maailma ühe kriminaalseima paigaga, kus inimesed tarbivad idioodiks tegevat narkootikumi ja paari dollari eest su vabalt ära tapavad. Õnneks on meil sadamasse kiire ja teeme suusad.
Pileti hankimine paadile on siiani terve reisi kõige peadmurdvam osa. Relvastatud turvamehed juhatavad meid tunde mööda sadamat ringi, keegi reaalsuses ei tea midagi. Raiume enesekindlalt, et peab olema 1 praam homme. Lõpuks satume sadama kõige tagumisse nurka, kus seltskond on veel hirmuäratavam. Leiame paadifirmaputka, leiame paadi, aga kuidas sellele saada? Ainuke selge info on, et paat väljub millalgi homme. Helistage hommikul. Helistame, kell 18 lähebki. Varustame ennast söögi/joogiga ja tõttame tunde varem sadamasse. Täiesti tühjal reisijate terminali territooriumil saame turvadelt vilekoori. Segaduses, kas oleme keelatud alal...selgub, et pead lihtsalt tohutu ringi tegema, ülekäigurada mööda. Keegi ei oska öelda, kust me pileti saame, ohjah, ikka sama jama. Saabub tädi, kes juhatab meid piletimüügini. Keset merekonteinerite parklat sinise kilega kaetud uberik. Piletid käes! Päriselt ma annan aumärgi järgmisele inimesele, kes suudab sellele paadile pileti saada. Ainult 24 tundi otsimist.

Paat on lahe, terve korrus külg külje kõrval paiknevaid narisi, mereõhk liigub, isegi kohvik on. 24 tundi puhast rõõmu. Rahvast praktiliselt pole, ilmselt keegi ei leidnud piletipunkti. Töötajatega saame kiirelt sõbraks, hoiavad meie toitu alles kui magame, serveerivad kui elumärki näitame. Jagame nendega rummi ja nemad oma elukogemusi filipiinidel.
Filipinodega on peale Vietnamit lausa lust suhelda, nad oskavad inglise keelt, on tohutud rõõmupallid ja abivalmid. Ja ei ole tüütud! Ei pressi peale ja ei kauple metsikult. Küsid allahindlust, annavad, kui ei küsi ja lahkud, lasevad sul minna.
Tüütuse koha pealt küll söön oma sõnu hiljem korralikult. Aga sellest varsti.

Coronile jõudes  tõdeme, et Filipiinid on siiani meie kõige kallim sihtkoht, majutus ja toit on päris kirved. Paadireisile snorgeldama linnast minek on kulukas, mõni kilomeeter eemalt leiame kaluriküla, kus renditakse ujumismaske mõistliku summa eest. Mina satun juba ühte suurt meritähte nähes tavalisse paanikasse ja põgenen veest, Kaspar tuleb vaimustunult hiljem kaldale. Kirjeldab elavalt kirevat veealust maailma, mul süda tilgub verd, et siuke hädapätakas olen.
Põhiline koht kuhu taksojuhid transporti müüvad on kuumaveeallikad. Jalutame sinna ise, katsume vett. No mis paganapärast peaks ronima tulikuuma vette kui niigi oled palavusest minestamas...ja selle eest veel maksma?
Coronilt El Nidole viib hõljukitega paat, 7 tundi. Sõidame läbi väikeste saarte rägastiku, millel kõigil on lumivalge liivaga paradiisirannad ja palmisalud. Vou, see on ikka metsikult ilus maa. El Nido tervitab eriti toreda väikese linnaga, kus rannast avaneb vaade kümnetele paatidele, seljataga hiigelkaljud. El Nidol pole ühtegi pangaautomaati, elekter on vaid õhtuti, kui sedagi, mõni päev pole üldse. Linn on valgustatud küünaldega, muusika mängib generaatoreid kasutades. Ainult siis kui on hädasti internetti vaja võid üpris endast välja minna. Üritan Skype teel saatkonnaga suhelda ja tädi teises otsas korrutab ainult:“Kas te saaksite teise tuppa minna, hetkel on teid võimatu kuulda." Kahjuks pean talle vastama, et ei saa, pean selle jaoks riiki vahetama.
Roller on hea vahend ümbrust avastada, lähikonnas on imelisi paradiisirandu mitmeid, lisaks metsasügavuses leiduvaid koskesi. Leiame ka saare ainukese lohetamiskoha, oleks varustus kaasas, veedaks siin mõnedki päevad, inimtühi madala veega rand. USA naissurfar on endale sinna ehitanud massiivse majutus- ja surfikompleksi.
Tahtsime minna väikeste saarte tuurile, aga ootamatult tekkinud näosuuruse ohatise tõttu üritan päikest vältida. Sõidame Puerto Princessasse, Palawani saare suurim linn.
Busside ja tuuridega on naljakas, näiteks buss ei välju lihtsalt kell 11, vaid täpselt kell 11. Filipinod suudavad sulle 10 korda meelde tuletada, et ikka täpselt, mitte minutitki hiljem. Kinnitad, et mõistad hästi, aga kuuled veel kordi, et no ikka täpselt. Cambodia saaks siit õppust võtta.
Puertos käimise tulemuseks on, et oleme sunnitud sügisel Iisraeli minema. Tegelikult saame tuttavaks juudi paariga, kes on vanavanematel hostelis abiks, rootsi passiga pool filipiini tüdruk ja Iisraeli kutt. Kaspar saab ka vahelduseks vähe parema piljardivastase kui mina. Arvan, et minuga ta enam ei mängi :D.
Puertos väga palju teha pole, rolleriga käime liblikafarmis, krokodillide juures ja lähikondsetes külades. No krokodille ikka on farmis, väikesed ja hiiglaslikud, mitusada tk. Suured on ikka väga suured, ma pole selliseid enne näinud, eemal seistes hakkab juba hirmus.Farmi restoranis saad kohe krokodilli liha ka proovida, sel korral jääb ära, kuigi Vietnamis proovisime ja viis keele alla.

Satume filmi "Vale pööre". Teel on suunaviit "kuumaveeallikad". Tee on auklik ja suuri kive täis, puude otsas kõlguvad suured ahvid, jõuame suurde välibasseinide kompleksi, kus pole hingelistki, aga kõik märgid näitavad, et alles hiljuti oli. Banaanikoored, pudelid vedelevad laual, basseiniserval on pesemisharjad, taimi on istutatud, maad kaevatud. Ja siis on keegi kogu inimtegevuse minema pühkinud. Võtame paljaks ja naudime metsa sees privaat-SPA'd.
Plaan oli Puertost Manilasse lennata, aga teeme seda hiljem. Hoopis tagasi El Nidole - Kaspar võtab kogu julguse kokku - balloon selga ja vetesügavustesse. Tegemist on maailma parimate sukeldumispaikadega, patt oleks minemata jätta. Mina läheks kui vähegi julgeks.
Oleme El Nidol juba omad, saame samasse kodumajutusse, kus pererahva toidu valmides koputatakse ka meie uksele ja antakse kausike toiduga. Pereisa on kõva napsunina. Joob liitrisest pudelist õlut, toob meile ka hommikukohvi kõrvale, ise küll lahkub, vabandades, et peab tööd tegema. Pool tundi veel kõigub töömeeste vahel ja varsti magab kusagil kuhu kukkus. Ja nii mitu päeva jutti.
Iga õhtu kell 22 on üle linna tormisignaali meenutav heli. Jube imelik. Ei, ei tule torm, hoopis lapsed peavad koju minema!

Oleme kordi imestanud, kuidas siinsetel inimestel on null konkurentsihimu. Kõik müüvad samu saaretuure, sama kaupa, samu teenuseid...loomulikult sama hinnaga. Kergelt peaga vastu seina jooksmine - no tekita endale mingi konkurentsieelis. Igal juhul päev enne sukeldumispäeva soetame saartetuuri. Eelmine õhtu rannal rummi juues otsustasin, et ma ei karda enam snorgeldamist ja voilaa. Great success, päev otsa maski ja toruga vees ja kogu idiootne hirm on kadunud. Olen õhtul nagu kutsikas kelle saba teda liputab ja nõuan uut snorgeldamisreisi.
Kaspar moosib, et ma ka sukelduks, aga ei hakka üle enda varju hüppama. Lähen snorgeldajana kaasa. Natuke Kaspar ikka pelgab, aga instruktor on väga muhe kuju ja vee alla nad kaovad. Tagasi paadis on emotsioon kergelt kahevahel, et sukeldujaks ei hakka, aga sõpradega koos võiks minna. Hingan kergendatult, et balloon minu selga ei jõudnud. Lennukist seljakotiga välja iga kell, aga vee alla, veel mitte.
Ma pean nii palju kaotsiläinud snorgeldamist nüüd tasa tegema! Miks keegi ei öelnud, et vee all nii naljakaid tegelasi elutseb ja et seal on ebareaalselt ilus. Kui ma telefonile ei vasta, siis olen snorgeldamas!

Mis on filipiinode kuulsaim sport/meelelahutus? Kukepoks. Neil on isegi ajakiri, kukepiltidega, kes kus mis auhinna sai, reklaamleheküljed on vallutatud kukevitamiinide poolt. On eraldi kukefarmid, kus kasvatatakse tugevaid poksijaid. Igas külas on iga pühapäev kukepoks, juba hommikul näeb mehi liikumas kuked kaenlas. El Nido kukeareen on põhilinnast 10km kaugusel, metsa sees. Ja kus siia on rahvast kogunenud! Naisi pole, aga kõik saare mehed kindlasti. Ja kui palju surnud kukkesi, kiirelt lüüakse vastasel kael pehmeks. Meeste kisa ja panustamine kõlavad vahepeal peaaegu vägivaldselt. Reeglitest täpselt aru ei saa, aga osad kuked saadetakse minema ja kuigi 1 on surnud võib siiski olla tegemist viigiga.
Areeni kõrval tegutseb doktor. Kuked, kellel õnnestub ellu jääda, remonditakse ära, kuu aja pärast uuesti areenile.
Tunni ajaga on kukeverest küllalt, kergelt hakkab paha kui lemmikloomi tapetakse.

Lendame Manilasse, aga võtame kohe bussi, et minna Olongapo'sse. Õige bussipeatuse otsimisega on lihtne, nii kui seisad segaduses näoga on mitu juhendajat kohal. Korra seisatame pikalt, ca 20 sekundit, kedagi ei ole. "Noh, kus te olete nüüd, kes appi tuleb?" Ja loomulikult on hetkega 5 meest abis.

Olongapo on korralik prostituutide pärusmaa, enne kella 18 ei liigu tänavatel eriti rahvast, öösel ei mahu käimagi. Hotelli otsides jõuame ilma aknata rohelisse koopasse, kus retseptsioonis küsitakse, mitu tundi tuba soovite. Kas 3? Või 6? Olen sunnitud vastama 72. Rohkem küll nii pikaajalisi külastajaid siin pole.
Manilas peatume alati samas hotellis, kus samuti akendega on kitsas käes. Vist on ehitusmaterjalina kulukas. Eriti siinses kliimas, kus piisaks august seinas, ette sääsevõrk. Filipiinide viimased 5 ööd olemegi koobastes, hommikust annab märku vaid koridorist natuke piiluv valgus.

Üks mu unistus on alati olnud suuri vaalu näha. No peaaegu, näen väikest, kes on siiski suurem kui ta delfiinidest semud. Ja kurjam, Kaspar saab neid kõiki katsuda. Olongapo lähistel ookeanipargis kaasatakse meid erinevatesse showdesse. Kaspar valitakse rahva seast delfiinide show abimeheks. Ja mind...keenia lihaseliste meesakrobaatidega limbot tegema. Täiesti hullud mehed, energia, tugevus, painduvus, trikid, püramiidid - pole kehalist trikki, millega nad hakkama ei saaks.

Tüütutest filipiinodest rääkides, siis mõned on saanud liiga tugevat klienditeenindus koolitust. Enne Filipiinidelt lahkumist teeme Manilas suures ostukeskuses sisseoste, mis osutub ääretult stressirohkeks. Igas poes ja restoranis on teenindajaid rohkem kui kliente ja nad kõik kisendavad:" hey maaaaam, hey sir". Maaam on eriti rõhutatult kiunuva häälega. Kui oled kampsuniriiuli ees sokutavad nad sulle hoopis teksasi, seisavad kampsunite vaatamisel jalus ja jälitavad sind kambakesi.  Lõpuks tunnen ennast maailma kõige ebaviisakama inimesena kui otsustan neid lihtsalt täielikult ignoreerida.

Manila on uskumatu linn, sihilikult jätame õhtul kõik väärtuslikud asjad hotelli ja lähme jalutama. Ookeani äärne promenaad kubiseb kodututest perekondadest. Loomulikult küsivad kõik meilt raha, aga kiirelt saab selgeks, et istume seal tühjade taskutega. Üks kodutu väike poiss võidab südame kui tuleb ja hoiatab meid varaste ja liiminuusutajate eest. Pakume talle pähkleid, keeldub viisakalt ja räägib elust tänavatel.  Tol hetkel seal oleme tema kindla kaitse all. Enne äralendu viime oma pagasist üle jäänud asjad tema perekonnale. Neil on nüüd eestist pärit Disney voodilina näiteks.

Head aega pätid pealinnas ja kogu see meeletu ilu, mida saarestik pakub. Näeme Austraalias ;).

Kui soovid puhkust paradiisirandadega, siis Filipiinid on Sulle! Jooksuga, enne kui keegi ilu ära reostab.