Tsiklitega mööda Vietnami

Jaanuar, Saigon, 4 eestlast plaaniga osta mootorrattad ja seigelda läbi Vietnami omal käel. Saame Saigoni lennujaamas Austraalia jänestega kokku ja alustame seiklusega.
Saigoni kesklinn lööb pahviks, esimene mõte, kuidas me siit oma ratastega välja saame. Kaherattalisi on igal ruutmeetril 4, lisaks seal samas vähemalt 1 neljarattalise, täielik sipelgapesa.
Satume töökotta, kus kehakeelega suudame selgeks teha, et vajame kahte tsiklit, millel on peeglid, mootor, käigud, iste ja muu liikumiseks vajalik. Paari tunniga ehitatakse meile rattad, millest kohalike nördimuseks oleme nõus soetama vaid ühe. Õnnelikud esimese ratta üle, teeme liigud, aga saaga saab alles alguse.
Poisid pole varem käikudega rattaga sõitnud, ootame ööd, suundume parki, harjutavad. Ratas sureb pidevalt välja. Homme uuesti!
Hommikul suundun rattaga tanklasse ja ei saa hakkama, sureb. Kohalikel avaneb lõbus vaatepilt kuidas maani seelikuga blondiin keset suurimat ristmikku mootorratast vändast käima lööb. 20 sekundi jooksul möödub neid umbes 200.
Murelikuna suundun töökotta, naeravad, loll, sul on vastupidine käigukast. Peale lihtsat tõde oskavad poisid nagu võluväel sõita. Töökojas leitakse hoopis muud vead.
Soetame ühe ratta juurde ja asume teele paljukiidetud Mui Ne ranna poole. Peale 40 kilomeetrit satume teeotsa, kust mootorrattaid edasi ei lubata, oleme eksinud ja meie rattal on kett 3 korda maha tulnud. Vaadates Kaspari õlist nägu ja käsi, suundume tagasi Saigoni.
Rattal tuleb vahetada esiamordid ja terve keti/hammasrataste süsteem. Läheb päev. Vana hea ööbimise hävitasime Silviaga hommikul kui üritasime aru saada kuhu meie kotist raha on kadunud. Meie kriiskavale skandaalile vastatakse täieliku ahvimüraga. Aga jah, leiame uue soodsa hotelli, kus hakkame peatuma iga kord kui Saigonis peatume.
Ratas uuendatud, mööda põhimaanteed jälle Mui Ne poole. Vot see on tee, tuhanded rollerid, sajad veokid, tundmatus suunas. Täielik elu ja surma võitlus, sekundiks ka ei saa valvsust kaotada. Enda teise ekipaazhi kaotame iga paari km tagant.
200 km võtab aega 7 tundi, vastu ööd jõuame Mui Ne'sse. Linn täis venekeelseid silte, jube. Plaanime hommikul kohe põgeneda.
Kiirelt võtame suuna keskmäestikku Dalati poole. Tee on lummav, kitsad kurvilised mägiteed, orud, mäed, liivadüünid. Düünidel peatume, lapsed laenutavad düüni-kelke, millega liuelda mööda punast liiva....mmmmm
Dalatini on 100 km, kisub hämaraks. Näljastena oleme juba tunde üritanud süüa saada, võimatu. Viimne kui üks koht pakub vaid juua, jah, 1 pakub süüa, menüü on ka. Vahet pole, et menüü keelest aru ei saa, proovime tellida, mida iganes. Kamp naisi naeravad lakkamatult, lausa närvesöövalt, kahtlustame, et nad on midagi eriti tugevat suitsetanud, süüa ei saagi.
Kõrgus merepinnast kasvab, väljas on kottpime ja jäätavalt külm. Asustust pole näinud juba 2 tundi, söönud pole 12 tundi. Suvalise mäe otsas KOHVIK- tee ja kiirnuudlid. Parim!
Vaatame kaarti, lähim linn on 25 km, mägedes tunnike. Asume teele olles mässinud seelikud mantliteks, saunalinad sallideks, maikad kinnasteks. Siniste huultega hernehirmutised jõuavad Di Linhi.

Mäed on fantastiliselt ilusad, kohvipõllud, hingematvad waterfallid, kevadine õhk ja linnulaul saadavad õhtuse külma unustusse.
Uus mure, teel Dalati hakkab meie ratas tossama, esimese tööna suundume õlivahetusse. Teine ratas töötab valutult.
Jäises Dalatis külastame põhikohta - Crazy House - ärge minge, või siis just minge, saate mitu päeva naerda kui pöörane saab üks koht olla :).
Ilmateade annab märku, et uues sihtkohas, Nha Trangis, sajab. Ostame 4 punast vihmakeepi ja kütame teeme. Oi kui külm. Keset pilvi saab saatuslikuks hommikuine lootus teel tankida. Esimese hooga kaovad meie rattal pidurid, õnneks tee kõrvale seisma jäädes pole kedagi ees, sest põrutame pikalt teelt välja, seejärel lõpeb teise ratta kütus. Abitutena tee ääres seistes saabub kohalik, kes räägib inglise keelt (!!!!), villib oma paagist liitri, timmib pidureid ja kaob metsade vahele.
Nha Trang - jälle soe, keebid maha. Ratas remonti - 2 päeva lukus, mootorile tehakse uuendust. Teisel rattal vahetame vaid õli. Linn on venelastest jälle pungil, restoranid Moskva ja CCCR igal sammul.
Siiski tagatänavatel ja salasaartel leiab eksootikat, hoiduge rannast!
Vahemärkus: blondi juuksevärvi leidmine aasias on osutunud nii keeruliseks, et otsustasime minna kergema vastupanu teed ja olen nüüd brünett.
See selleks, Nha Trang on liiga ilus ja liiga kuurort, seda me ei otsi, sõidame tagasi mägedesse, Buon Ma Thout'i. Tee on tuus, mäed ja kurvid, kuni.....kuni veoauto on sõitnud üle ühest rollerist ja juhist. Keha, keset teed, kaetud vaibaga, terve küla on kogunenud ootamatule ärasaatmisele. Eelnev osa päevast oli täis toredaid tulevikumõtteid, peale seda õudust suudan vaid tonte välja mõelda ja iga kilomeetri järel üle õla sülitada.
Buon Ma Thout- shokk, jälle see hullumeelne liiklus, lisaks meie ratas ei käivitu enam starterist ja saame suure signaalikoori keset pearingi.
Proovime veel rattaga liigelda, külastame järve ja elevandifarmi, tagasiteel ratas vaevu suudab mäest üles ronida, midagi on väga valesti.
Muide, kui kellelgi on kehva mälestus nt Tais, kus elevandid on nagu liinitööl, siis teadke, et kartsin sama, õnneks sõin oma sõnu. Elevandid on hästi hoitud, toidetud, kasvatatud. Lak Lake ääres otsi üles Mr. Duc!.
Igatahes meie ratas on jälle remondis, saame kasutada võimsa Harley tüüpi ratta, Kasparil nägu on kirjeldamatu. Ratta tegelik omanik lendleb meie rattaga peale kiiret remonti ees, meie tema kannul, waterfallini, suurepärasesse ujumislaguuni. Onu on 50 aastane, Cambodia sõjas tapnud 36 inimest, 4 poja isa, lõbus tegelane. Ta sisustab meie päeva mõnusalt, viib meid restorani, kus igaüks saab ise valmistada imemaitsvaid kevadrulle, õhtuks plaanime koos õlut jooma minna.
Onu tahab kangesti karaokesse minna, ega me pole vastu. Selgub aga, et ainuke variant on rentida omale telekaga tuba ja kukkuda 5kesi kriiskama. Jube kulukas ettevõtmine pealekauba. Mõjutame teda, et tahaks ikka rahvast peale enda ja, et me pole suurimad laululinnud. Viib meid tulemuseks enda koju!
Pisikese mehe SUUR naine valmistab uberiku köögis üpris halva maitsega kalasaadust. Lapsed jooksevad ringi, uudistavad meid ja isa kasutab neid teenritena. 6 aastane saadetakse poodi suitsu tooma. Pererahval on täiesti meeltmööda kui 6 ruutmeetrises toas 5 inimest tossab, laste päevinäinud madratsile toetades.
Onu on nii pisike, et paarist pitsist viinast jääb kaunis jokki ja muutub jonnakaks. Tundub, et soovib meie kulul kallilt pidutseda, viib meid kohutavalt kõva ja koleda muusikaga ööklubidesse, kust me siiski kiirelt väljume. Ettepanek minna parki istuma, 2 km kaugusele, valab viimase piisa onu karikasse ja ta liigub vaid aegluubis. Toredast onust saab paras tüütus, lõpuks küsib veel igaühelt 10 dollarit, et saime temaga päeva veeta. Anname 4 peale 10 ja teeme talle elukooli, teenuse hinnast rääkigu alguses.
Alustame marsruuti Mekong Delta poole, esimene peatus Dak Nong, seejärel Dinh Quan ja Cu Chi. Linnad, kus söögi ja hotelli hankimine pole lapsemäng. Hotell on, töötaja ka, aga tuba ei saa. Vaatavad sulle otsa ja ei midagi, vahepeal paar sõna kohalikus keeles. Proovime kehakeelega, joonistamisega, Google translatega, Null. Söögiga on teine pull, kõik kohad on toredaid kohvikuid täis, aga saad ainult juua. Täielik raiskamine.
Google Maps on üks seiklushimuline tegelane. Teel Cu Chisse satume reaalsetele põlluteedele, mille tolmune ja auklik rada kulgeb mööda lopsakat loodust kala ja linnu kasvanduste vahel. Jumal tänatud, et Google selliseid teid teab, maantee oleks kordades igavam. Auklikul teel on ka omad miinused, esimesena lendab meie ratta ketikaitse pauguga ribadeks, see parandatud, lendab uue pauguga tagaamort kinnitusest lahti, jälle töökotta. Viimase asjana kruvime veel esiharki. Vana ratta rõõmud.
Cu Chis on sõjaaegsed maaalused tunnelid, mida tasub külastada. Mööda kitsaid käike roomates pole ime kui nahkhiir sulle otsa vaatab ja tiibu lehvitades sõprade juurde lendab. Tunnelitega on muidugi see lugu, et suuremad inimesed saavad minna vaid ühte kunsttunnelisse, mujale lihtsalt ei mahu. Giid hindas meid pilguga ja teatas, te olete head tunnelite jaoks, mitte nagu Euroopa turistid tavaliselt :D.
Hiina uue aasta saabumiseks liigume uuesti Saigoni. Jõeäärsed tänavad on umbes rolleritest, mis ootavad ilutulestikku. Suure vaevaga suudame massist läbi murda ja ronime ainsa hoone, elektrikapi katusele. Kohalike jaoks pole ilutulestik enam huvitav, saame asukoha eest massilise aplausi. Head uut aastat!
Vietnamis on klaas õllepudelitel vist suur väärtus, kui hakkad tänavakohvikust pudeliga lahkuma jooksevad teenindajad kambaga järgi ja nõuavad pudeleid tagasi. See agressiivsus on lausa koomiline, seega otsustame igaüks minna erisuunas ja vaadata mis juhtub. 1 2 3 ja tuld, jooksevad järgi pea laiali otsas, aga kõik 4 pudelit on lõpuks meie käes.
Seoses uue aasta ja Lunaga on pooled asutused nädal aega suletud, kõik suuremad toidukauplused ja autotöökojad sealhulgas. Saigonist liigume Mekong Delta aladele, alustuseks Ving Longi. Nagu ikka, juhtub teel midagi, seekord murdub Stenni ja Silvia ratta pakiraam, uut otsides võime vastust juba ennustada "Luna, everything closed".
Vinh Long ise on üpris mõtetu koht, isegi süüa pakutakse vaid paaris kohas, otsustame hommikul liikuda Ben Tre'sse. Uimerdame teel, keevitame pakiraami, pingutame meie ratta sidurit, joome jääkohvi, külastame pisikesi kanaliäärseid külasi. Aega on, tee on ilus, ümbritsetud lopsakatest puuviljapuudest.
20 km on jäänud lõpppunktini, hakkab hämarduma. Ja siis....kõige suvalisema tee peal metsade vahel vasakpööret tehes käib pauk, suur pauk. Ehmatan, ei saagi aru, mis juhtus, vaatan ette. Sten, Silvia ja nende ratas on pilla-palla teel laiali, lisaks kohalik oma ratta ja naisega. Kohalik tuli tagant ja põrutas neile täie hooga külje pealt sisse. Esimese hooga hüppasime motika seljast maha, tundus, et Stennil ja Silvial pole peale kriimustuste tõsiseid vigastusi. Teise motika pealt kukkunud naine lamas mehe süles keset teed ja ei iitsatanud. Ehmusime kõik, aga siis ärkas ta elule ja vaid käsi valutas. Nemad põhjustasid avarii ja sel hetkel kui puhastasime haavu ja hindasime motika kahjustusi, nad haihtusid.
Motikas sai ikka mitmeid vigastusi, kohalik töömees vahetas kohe hammasrattad ja painutas kõvera tagavelje enam-vähem sirgeks. Ratas käis viimased 20 km täiesti lipalopa, puudu olid peegel, jalahoidjad, tuli, piduri ja siduri kangid pooleks. Liikusime tasakesi, enam erilist sõidutahet küll polnud, paras hirm. Ben Tre'sse jõudes oli meil kaks kasutut ratast, enda oma lükkasime käekõrval viimase kilomeetri, sidur purunes. Mis seal ikka, hommikul remonti.
Vietnamlastega on ikka keeruline, kohvi hankimine võtab alati pool tundi, isegi kui see on ainuke toode, mida kaubitseja müüb ei pruugi ta aru saada, mida sa tahad. Autotöökojast tulles olid poisid päris marus, osad umbkeelsed suudavad sulle selgeks teha, et kusagil ei saa parandada, samas kui leiad õige mehe lõpuks meeter eemalt.
Vietnami maanteed on toredad, suurtel toimub liiklemine ühes suunas kolmes reas. Ühes on rekkad, teises autod ja kõige kitsamas mootorrattad. Ja mida pole palju on autod, see-eest motikad on üksteises kinni, reaalsuses sõidetakse ikka autoridadel. Enne Saigoni uuesti jõudmist tõmbasid kõik motikad tühjal teel enda kitsasse ritta, kasutasime võimalust möödumiseks. Ja politsei kasutas võimalust meile trahvi teha. Küsisid mõlema ratta eest kokku 1200000 dongi (ca 80 dollarit), tühjendasime nõutu näoga taskuid rääkides, et lahkume ja meil viimased pennid, olid rahul 250 000'ga (ca 11 dollarit). Seega pole vaja küsitud summat anda, tõestatud!
Saabusime Saigoni 2 päeva enne lendu uude sihtkohta, et oleks aega rattad maha müüa. Sten sai poole tunniga rattast lahti, arvestades, et ikkagi avariiline, maksis edasimüüjate töökoda talle 250 usd (ostis 380'ga). Meie oma eest pakuti 100 usd(ostsime 320'ga). Hetkel kui ostsime oli linn ratastest tühi, hinnad laes, nüüd saab osta igal nurgal. Kaspariga natuke muretsesime, et hävime jube palju, aga ei. Saatus või õnnelik juhus - kohtasime kohvikus noori sakslasi, kes olid 10 minuti eest otsustanud, et ilmselt ostavad rattad. Hindadest, mootoritest, süsteemist polnud neil aimugi. Ostsid meie ratta 250'ga, kuulasid tähelepanelikult nõuandeid teede ja motikate kohta. Saatuse tahtel ostsid nad veel töökojast Stenni parandatud ratta. Natuke muretsen, et meie rattaga hakkavad ullikesed vatti nägema, samas me rääkisime, mis jupid on vahetatud....nad saavad ilmselt kogemuse terveks eluks.
Siiski unustasin neid hoiatada suitsiidsete kanade eest. Ükski auto või motikas või koer pole nii ohtlik kui kanad. Tõeliste kanapeadena tormavad nad ei kuskilt teele, tibud sabas, enamasti otsustavad oma marsruuti muuta just siis kui nendeni jõuad.

Vietnamiga on nüüd kaputt, olengi kohalikest pisut väsinud, tsiteerides Anu Krimmi:"neile on iseloomulik eelloogiline mõtlemine". Sten ja Silvia põrutasid Austraaliasse, meie vaatame Filipiinide poole:). On 6 veebruar.

"Terviseks" tõlgituna Vietnami keelde on "Joo". Seega armsat tulevat sõbrapäeva, klaasi kokku lüües karjuge "Joo"!