Shaakalitest kotivargad ja täpne bussiliiklus

Jätame Sihanoukville inimesed pidutsema ja sõidame bussiga Kampoti poole. Esimese hooga ei saa Cambodia bussiliiklusest midagi aru. Bussijaamast pileteid ei saa, pead leidma bussifirma, kes soovitud asukohta sõidab.
Saame piletid, buss tuleb, kohad on täis. Kiirelt tekitatakse vahekäiku uued kohad, inimesi liitub mitmest peatusest, buss täidetakse taburettidega, 20 inimese bussi mahub vabalt 35. 150 km läbimiseks kulub 6 tundi, seletamatul kombel oleme peale 2 tundi taburetil kõikumist tagasi alguses. Lisaks inimestele laetakse kümnest kohast peale erinevat kaupa, sõit kestab.
Kampot meenutab väikest prantsuse linna oma jõepromenaadi ja armsate kohvikutega. Kampoti lähedal on krabipealinn Kep. Hüppame rollerionu istmele ja vurame kolmekesi mööda punatolmuseid teid Kepi poole. Onu teeb meile põhjaliku tuuri läbi kohalike külade, piprafarmi, soolapõldude koobasteni. Koobastes ronimine, mille seinad on kaetud nahkhiirtega on pigem osavust nõudev ja Euroopas oleks kindlasti keelumärk ees. Umbes 12 aastane puhast inglise keelt rääkiv plika juhendab meid nobedalt kivilt kivile.
Rollerionu on äärmiselt aktiivne fotograaf, käsib meil iga nurga peal poseerida ja haarab kaamerad meilt endale. Eriti tobe on naeratava näoga seista järve kaldal, mille kohta ta on ise just lõpetanud jutu, kuidas 1975 pandi külamehed kalda äärde ritta ja lasti maha.
Tegelikult on tegemist ühe ägedaima onuga, keda oleme kohanud. Lõunasöögiks valib endine kalamees Kepi krabiturul välja värskeimad sõralised, laseb need seal samas valmistada. Rõhutab pidevalt meile, et me ilma temata midagi ei ostaks, tema teab päris hindu. Roller sõidutab meid ja ees korvis lösutavaid krabisi piknikupaika ookeani ääres. Parimad krabid, külma õllega, 3 on seltskond.
Cambodia märksõnadeks võiks olla karaoke ja pulmad. Pulmad on lihtsalt igal nurgal, kõnniteel, sõiduteel, kuhu iganes suur telk mahub. Pulmapidu kostab ikka üle linna, tants käib. Ei mingit seksi enne abielu, seega teeme ära kus ja kuidas juhtub.
Pulma meil kahjuks ei õnnestu pääseda, küll aga karaokesse. Kohalikud lakutud soengutega, pikkade küüntega mehed laulavad lembelaule kõvasti ja valesti. Õnneks läheb elekter ära ja romantika kustub.
Teine tore muusikaelamus on ööklubi. DJ tööd saab vist igaüks teha. Kui laul lõpeb paned lihtsalt järgmisele play. Vaheldumisi träna ja armastuslaulud. Muusika muusikaks, aga proovi sa juua tellida kui teenindaja letil magab.
Cambodia naised võib laias laastus kahte gruppi jagada. Pidzaamat kandvad koduperenaised (päriselt roosad ja mõmmidega, igal kellaajal ja igal pool) ja hiigelkontsadel miniklietides kõikuvad ostetavad neiud. Vanad pervod kohaliku itsitava raha ootava tüdrukuga on kahjuks igapäevane õõvastav vaatepilt. Kohalikule mehele garanteerib IPhone 5 ilusa pruudi käevangu.

Cambodia must be koht on kindlasti Angkor Wat templid. Kõik kiidavad hiigel antiiktemplite territooriumi, oleme skeptilised, et äkki on liiga turistikas, kallis on ka. Siiski sõidame Siem Reap linna, et varahommikul jalgratastega templitesse minna. Need on tuusad, tõesti! Massiivsed hallid kivimonstrumid, kus trepiastmed on isegi pikkadele inimestele kurnavad. 12 sajandil elas siin 500 tuhat inimest, kuidas nad pottide ja pannidega turnisid? Templite kompleks on nii suur, et päevaga jalgratastega kõike näha oleks võimatu. Saatuse tahtel kaotame Kaspariga teineteist kõige suuremas templis lootusetult ja teda otsides/oodates tutvun vene rikkurite võsukesega, kelle tuk-tuk meid läbi ürgmetsade kiirelt sõidutab.
Bussisõit Cambodias on alati elamus omaette. Hangime piletid Ratanakirisse, Ban Lungi, piirkond kirdes, dzungel. Turismibüroo tädi on nii segaduses, nagu esimest korda näeks turiste, siiski saame kehakeeles teada, et meid võetakse hommikul kell 6 hotellist peale.
Ootame, imeläbi saabubki buss 6.30, kõik sujub kuni kell on 13.00 ja meid pannakse ootama vahetusbussi suvalises sööklas tundmatus kohas. Ootame, ootame, 3 tundi, bussi pole. Saksa naised tekitavad paanika, helistavad kusagile, võluväel saabub tunni pärast tühi luksusbuss, 10'kesi mahume sinna mõnusalt.
Peaksime jõudma Ban Lungi kell 18, aga kell 24 pannakse meid maha uues tundmatus kohas teatega, magage siin hotellis, hommikul tuleb uus buss. Hotellis, mille hinda ja asukohta ei saa ise valida. No see selleks. Me ei hakka trügima, võtame toa viimasena. Tutkit, järjekord jõuab meieni ja hotellionu teatab "full". Pakume välja, et magame esikus riisikottide otsas, naerab ja raputab pead. Ohwell, hiina tüdrukud ühendavad jõud ja annavad ühe toa meile. Hotellionu on segaduses kui turistid omavahel võtmeid ja raha vahetavad, paraku on keelebarjäär tugev ja ta lööb käega.
Jõuame Ban Lungi päevake hiljem, kuid asi on seda väärt. Renditud rolleriga vuristame läbi lähedal asuvad waterfallid, teed katavad naha ja riided sekundiga punase tolmuga, kõrgelt langevas joavees saab kiirelt nahavärvi taastada. Kui hea on oma porgandpaljas kere asetada jääkülma nõelarahe alla, mmmm...
Tegelikult tulime Ban Lungi, et minna dzunglimatkale. Kohtume kahe Iisraeli ja ühe Taani kutiga, kelle osava tingimise tulemusena saame kahepäevase matka hinna söödavaks.
Matkapunt, 7 inimest, sõidutatakse autokastis jõeni, mööda jõge pikkade kitsaste paatidega dzungli serva. Kõigile antakse seljakotti ilmastikule vastavad võrkkiiged, sääsevõrguga, 3 L vett, toidumoon, millest 2 päeva roogi valmistada. Kaalu sellel kotil on! Kõige ees ranger - dzunglimees, tema kannul giid ja 7 turisti, sammume tihedasse metsa. Rangeri seljakott sisaldas lisaks eluks vajalikule veel potte ja panne, millega meile sööki valmistada.... seda ei saa nimetada seljakotiks, pigem köitega selga kinnitatud täistopitud puri. Lisaks on rangeril käes machete, millega ta raiub teed ja ehmatab usse. Eelmine päev oli matk katkestatud kuna madu nõelas rangerit ja ta toimetati haiglasse.
Läbi ojade, metsade ja mägede jõuame dzungli südamesse laagripaika, kus on jääkülma veega juga ja magamine hammockites.
Ühtse suure perena teeme süüa, raiume lõkkematerjali, joome bambustassidest riisiveini, pimeduse saabudes muutub mets eriti maaväliseks. Sajajalgsed, hiigelämblikud ja konnad, öösiti annavad endast märku.
Kuum kohv jahedas varahommikuses metsas, kui hea. Teisel päeval matkame vähemusrahvaste küladesse, nende puitnikerdustega surnuaeda, puitdokkidele ehitatud koolidesse. Muide, siin kandis on lastel kool kohustuslik tervelt 2 aastat.
Väga kihvt matk, soovitan kõigile, kes on valmis higist niretavana 2 päeva seljakotiga ronima.
Matkatud, pealinn, siit me tuleme.
Phnom Pehn- ränga ajalooga linn, mis hetkel tundub arenevat iga päevaga. Linn, mis 70'te lõpus meenutas zombilinna, keegi siin ei elanud, kõik inimesed olid kupatatud põllutööle. Linnas toimis vaid üks asutus, vangla S-21. Vangla, kus tänasel päeval kõndides tõusevad ihukarvad püsti. Kümned tuhanded vangid, kelle elu siin lõppes, vaid 7 pääses eluga...nende fotodelt vaatlevad vaimud jälitavad sind igal sammul.
Uskumatu, kuidas üks valitsusjuht võtab voli 1/5 riiki surmata. Kui sa sellest ajast midagi ei tea, Googelda "Pol Pot". Võigas!
Cambodia inimestel tundub olevat ideoloogia, ei tea, mis homme tuleb ja ei hooli ka. Kui olen aus, siis olen, kui varastan, siis mis seal ikka.
Phnom Pehnis korrutati meile saabumisest alates pidevalt, et hoidke oma asju kindlalt. Esimesel päeval läksime õhtul poodi jäätise järgi, vastu tuli üks turist, kes kordas:"Hoia oma kotti." Aga mul ju kott kindlalt üle kere! 2 minuti pärast möödus kihutav roller ja juht krabas jõuliselt kotist, üritades seda kas ülepea või puruks tõmmata. Kaspari telefon ja passid oleks läinud (ainuke hetk kui üldse passid on kotti ununenud). Õnneks suutis varas katki rebida vaid nokamütsi, mille olin just magavalt poeturvamehelt laenanud. Võibolla karma - kui varastad, saad kohe sama vastu. Igatahes oli kõik väga ehmatav ja käisin päevi ringi käed kramplikult koti küljes, kartes kõiki liiga lähedalt mööduvaid inimesi.

Päris lihtne on siin jõuda punkti, kus asutuse teenindaja karjub su peale ja käsib nende asutusest lahkuda. Kuigi tema on süüdi, tekitab tunde, et hoopis sina oled. Suudame ühe telefonipoe müüja nii endast välja ajada, krabab mu telefoni, karjub, et ei taha meid enam kunagi näha. Mina karjun ainult, et ära närvitse ja ära näpi minu asju. Loo alguses lõikas ta mu SIM kaardi liiga väikeseks, mina olen süüdi?
Telefoniga oli üldse pull. Kuna aastavahetusel vana uputasin, läksime uut hankima. Jah, isegi kui sa tead täpselt, mida sa soovid võib selle saamine võtta terve päeva. Näiteks esineb probleem, et poes on olemas vaid plastikust näidis, telefoni ennast nad ei müügi. Siis leiad soovitud telefoni, aga hinnavahe erinevates poodides on 100 dollarit. Ilma garantiita on soodsam, soovin seda, aga alles on vaid garantiiga variandid?! No ärge andke mulle seda paberit, mis nagunii kehtib ainult ühes poes.
PS! Mu eelmises blogis on tohutult kirjavigasi just tänu oskamatusele oma uut kaaslast käsitleda.

Bussisõit Vietnamisse Ho Chi Minh Citysse toimub peaaegu viperusteta. Buss väljub ainult 2 tundi lubatust hiljem ja jõuame napilt õigeks ajaks kohale, et lennujaamas Austraaliast tulevaid Stenni ja Silviat suure tekiila loosungiga tervitada. Jänesekostüümides hüppavad nad meile kaela. On 14 jaanuar.

1.