elust......ja seiklustest!

Jaanuar, Saigon, 4 eestlast plaaniga osta mootorrattad ja seigelda läbi Vietnami omal käel. Saame Saigoni lennujaamas Austraalia jänestega kokku ja alustame seiklusega. Saigoni kesklinn lööb pahviks, esimene mõte, kuidas me siit oma ratastega välja saame. Kaherattalisi on igal ruutmeetril 4, lisaks seal samas vähemalt 1 neljarattalise, täielik sipelgapesa. Satume töökotta, kus kehakeelega suudame selgeks teha, et vajame kahte tsiklit, millel on peeglid, mootor, käigud, iste ja muu liikumiseks vajalik. Paari tunniga ehitatakse meile rattad, millest kohalike nördimuseks oleme nõus soetama vaid ühe. Õnnelikud esimese ratta üle, teeme liigud, aga saaga saab alles alguse. Poisid pole varem käikudega rattaga sõitnud, ootame ööd, suundume parki, harjutavad. Ratas sureb pidevalt välja. Homme uuesti! Hommikul suundun rattaga tanklasse ja ei saa hakkama, sureb. Kohalikel avaneb lõbus vaatepilt kuidas maani seelikuga blondiin keset suurimat ristmikku mootorratast vändast käima lööb. 20

Jätame Sihanoukville inimesed pidutsema ja sõidame bussiga Kampoti poole. Esimese hooga ei saa Cambodia bussiliiklusest midagi aru. Bussijaamast pileteid ei saa, pead leidma bussifirma, kes soovitud asukohta sõidab. Saame piletid, buss tuleb, kohad on täis. Kiirelt tekitatakse vahekäiku uued kohad, inimesi liitub mitmest peatusest, buss täidetakse taburettidega, 20 inimese bussi mahub vabalt 35. 150 km läbimiseks kulub 6 tundi, seletamatul kombel oleme peale 2 tundi taburetil kõikumist tagasi alguses. Lisaks inimestele laetakse kümnest kohast peale erinevat kaupa, sõit kestab. Kampot meenutab väikest prantsuse linna oma jõepromenaadi ja armsate kohvikutega. Kampoti lähedal on krabipealinn Kep. Hüppame rollerionu istmele ja vurame kolmekesi mööda punatolmuseid teid Kepi poole. Onu teeb meile põhjaliku tuuri läbi kohalike külade, piprafarmi, soolapõldude koobasteni. Koobastes ronimine, mille seinad on kaetud nahkhiirtega on pigem osavust nõudev ja Euroopas oleks kindlasti keelumärk e