Pruunisilmsest sinisilmseks

Vabandust, olen kirjutamisega pisut maha jäänud. Vabanduseks uppunud kommunikatsioonivahendid, aga sellest hiljem. Kõiki kirjapandud märksõnu lugedes alustame Bangkokist.
Jõudsime Taisse 17 detsember ja olime Bangkokis 6 päeva.

Öösel kell 3 lennujaamas viisat tehes kulutasime ilmselt liiga palju aega oma raha ja dokumentide näitamisega, lennujaamast väljudes ei leidnud me enam prantsuse tüdrukuid, kelle pagasisse konfiskeerimishirmus oma taskunoad andsime. Enam ei haki! Mis värk on, et viisa saamiseks peab olema hunnik sularaha ja riigist väljasõidu lend? Igatahes piiritädi rahuldus paari ühe-dollarise ja katkisest telefonist vaadeldava võltspiletiga. Sander Sonts - partner in crime ;).

Kell 5 hommikul tajume esimest vahet Indiaga, tänavad pole tavapäraselt tühjad, vaid pungil purjus söödikutest/joodikutest. Peale lõunat ärgates on vaatepilt vastupidine, linn alles elustub. Meie elurütm muutub päevaga, enam ei uinu kell 10 õhtul ja enam ei jälgi keegi pingsalt igat su sammu.
Bangkokis on käimas tohutud meeleavaldused valitsuse vastu, inimesed marsivad, karjuvad, peavad kõnesid, peatänavad on hõivatud telkides ja magamiskottides protestijatega. Bussiliikluses vallandub kaos, õige linnaliini leidmine võtab esimene kord 2 tundi, kõigil on erinev arvamus uue peatuse kohta. Kui aega on, siis miks mitte, aga Cambodia bussipeatuse poole minemiseks oleme sunnitud taksot kasutama. Rahvas on ummistanud linna!

Võtame eesmärgiks must-do tegevused Bkk's ära teha. Skorpionid, prussakad, rohutirtsud võib vabalt igapäevasesse menüüsse lisada, hea krõmps, eriti suletud silmadega. Konnaga on keerulisem, üpris inetu lõust ja nätske lihakeha, Kaspar ei tea, aga pool minu krooksujast rändas kanalisatsiooni :). Üldiselt on Tai toit ääretult maitsev, kauaks ei tasu jääda.

Bkk hipide linnaosa pakub teenuseid seinast seina. Peale hüppamist laua peal baaris, mille hüüdlause on "me ei kontrolli dokumenti" võid omale 3 euroga soetada dokumendi Eesti juhilubadest invaliidikaardini. Kaspar käib jälle koolis!
Prussakad hambus viskad oma tantsinud jalad kaladele näksida ja kiljud naerust nagu plika koos väikeste hiinlastega. Ja ma kardan kalu....100 tk jalgade küljes hirmutas ikka korralikult. Kalad kaladeks, sa pole Tais käinud kui pole Tai massaazi saanud. Tädi väntsutas ja raksutas mu keha enneolematul viisil, hoides mu jäsemeid kindlalt enda kehavoltide vahel kinni. Tabasin ennast mõttelt, kuidas Kaspar suhtub olukorda, teda katsus peenike noor poiss. Väljus naeratades!

Tai must-do -  Ping-pong show. Kauplemine piletihinna üle kannab vilja kui oleme nõus, et peale etendust suhu ei võeta!? Mul ka?
Igatahes - uskumatu, mida naised oma vagiinaga suudavad korda saata. Paar ilusat, teised vanad ja inetud naised kõhud punnis mille iganes enesesse toppimisest etendavad tunnise show märkimisväärselt tülpinud nägudega. Jõulude ootuses tõmmatakse endast välja meetreid karda, puhutakse tordiküünlaid jalgevahega, avatakse luuga Coca pudel, tulistatakse süstlaga õhupalle, lennutatakse ping-pongi palle meestele suhu. Ühel tüdrukul õnnestub endasse valada Coca pudelitäis vett ja väljutada see uude Coca pudelisse tumepruunina. Soovite maitsta? Show lõpuks saame esireast jälgida akrobaatilist seksi, mille osapooled oleks justkui piima järjekorras. Ja show kordub iga tunni tagant. Kuidas nad jaksavad? 1 tund puhast seksi ja mitte grammigi erootikat. Vaid esireas meiega koos suu ammuli naervad turistid ja üks vaimustunud vana pervo.

Suhu ei võetud, suundume Argoga kohtuma. Ta on Bkk's vaid kiired öised tunnid, paari õlle jagu. Eesti keelne vestlus on päris veider, tunne on nagu muidu omavahel ei räägikski. Jube hea on saada infot, et Pärnus on talv igav nagu tavaliselt. PS! Meil pole igav. Kuigi hommikuni pidutsemine on ununenud ja Argost lahkudes kell 5 hommikul olen täiesti läbi.

Inimummikutesse ja kaubarägastikku on suurlinnas kerge sattuda. Liikleme China townis minutis pool meetrit ja Kasparit valdab klaustrofoobia, põgeneme. Aga reaalselt, osta saad mida iganes, aga kuidas leiad seda, mida otsid? Tai tänavad on pungil veel rohkem toidust ja kaubast kui India omad, sortiment on huvitavam. Ainult veider, et kell 14-17 õlut ei saa.

Esimene turukogemus vallandas klaustrofoobia, teisel aga.....kaks eestlast kaotavad teineteist. Bangkoki nädalavahetuse suurim turg ja teine pool on haihtunud. Esimene mõte, kas poisil raha on, et hotelli saada, kott on minu kaelas. Teine mõte, millal on optimaalne hetk otsimine lõpetada ja üksi minema sõita. Äkki teine otsib hommikuni. Leidsime, embasime.

Oled Tais ja ei vaata poksi? Suundume areenile ja kuku pikali, 60 euri. Kerge nördimus, et ei näegi, eriti Kasparil, aga üksi ta ka ei taha minna. Tujututena kodu poole liikudes avastame staadioni, kus järgmisel päeval toimub televisiooni ülekantav poksivõistlus. Jackpot! Istume uuel päeval VIP tsooni taga, tuled sähvivad, kaamerad filmivad õhtuhämaruses suurel areenil teineteist nokauti löövaid mehi.

Enne jõule suundume ööbussiga Cambodia poole, Bangkokis kauem ei jaksaks olla, raharöövel. Piir on lõbus, ootame kella 7'st avamist 1,5h, peale mida on sekundiga ligi mitu shaakalit erinevate transpordi pakkumistega. Viisa saab tohutult kiirelt, kuid ilmselt saame bussipileti hinnaga Sihanoukwille kergelt vastu pükse.
Väga veider, ületad piiri ja pauguga on liiklus parempoolne, lausa harjumatu. Ja veel, varem pole teedekvaliteeti märganud, siin on hiiglaslikud asfaltiaugud ja kruusateed, mis katavad pealaest jalatallani 5 sekundiga. Muutustest veel nagu selgub hiljem, siis inimesed pole nii pealetükkivad ja ajad pole enam täpsed. 12h siia-sinna, täitsa okei.

Jõuame Sihanoukville ja selgub, et olen ööbimise broneerinud kõige kaugemasse randa keskusest, Otres 2'le. Kergelt olen stressis, asjatult. Keskuses on vaid igaöine suur joomine ja päevane kära, meil 2 meetrit sinisest veest loksuvate lainete saatel bungalomajutus. Slovakkide asutus, kus selgub, et alguses on topelt broneering. Saame parima majutuse rannatoolidel sääsevõrguga, ideaalne.

Slovakkide koht on rahulik, mõistagi miks, nad suitsetavad kanepit 24/7, kohati liiga tuim. Külastame eestlaste ärisid keskuses, ei aitäh. Eesti jõmmid on linna vallutanud, Eesti hotelli sünnipäemalt teeme kiirelt suusad. Siiski kaks eestlast satuvad teele, kelle maailm on jooksud kaugemale ilusast majast ja uhkest autost. Aleks, kellel on küll pisut veidra väärtusega naistebaar keskuses ja Timo, kes saabub Vietnamist meie majutusse päev enne meie lahkumist.

Otres 2 on kaugel, aga ideaalne lõõgastumiseks. Rollerirent on odav ja rannad, ilusad looduskohad ise külastatavad. Pettume kergelt paljukiidetud waterfallis ja teistes randades, kuid leiame juhuslikult kohalike kalameeste küla. Mehed on tulnud merelt, puhastavad rannakarpe, kogused panevad vaid ila jooksma. Umbkeelsed kalurid kutsuvad meid oma paati tähistamaks tööpäeva lõppu, kalasupp ja kohalik kärakas nende poolt. Täiesti kordumatu õhtusöök.

Ühel päeval paneb preili Krimm snorgeldamisfoobik ennast proovile, läheme paadireisile saartele. Mask ette, toru suhu ja tervest grupist olen nagu alati ainuke, kes paati tagasi tormab. Parem lükake mind seljakotiga lennukist välja 5x päevas, mina neid kalu ei vaata. Kaspar on päeva lõpuks juba edukas ja sukeldub maskiga. Kurat, suured inimesed, ei saa nüüd vee alla mindud.

Jõulud tulevad meieni hapukoore ja pelmeenidega, parim mis saab olla. Ja ka kõige kallim, mida poest leida. Oleme slovakkidega, kes teevad omalt poolt enda rahvustoite......pelmeenid saavad peaauhinna ja päästavad ülejäänud näljast.

Ja selle kõige püändiks - aastavahetus! Seljakotti lina, tekk, sääsevõrk, tequila. Sõit Koh Rong saarele, majutuse otsimine rannal üksikusse kohta puu alla. Ehitame kodu vee äärde, lina alla veame kookospähklitega liiva, seome sääsevõrgu üles, kogume maja ette lõhkematerjali. Ideaalne.

Paremaks ei saa minna, õhtusöök küünlavalgel, peale mida ootame uue aasta saabumist restoranide ja ookeani vahelise lõkke ääres. Ja siis...teeme selle uue aasta tuleku nüüd uuesti! Kell 23.45 lendab purustatavast lõkkematerjalist kaigas mulle silma alla. Sekundiga on vaateväli piiratud ja ehmunud puupurustaja (Kaspar) jookseb ummisjalu jääd tooma. Nutan rohkem ehmatusest kui valust ja jagan muretsevatele inimestele selgitusi, miks mu peika mind peksab. Uus aasta saabub jääkott näos läbi pisarate, Kaspar tuju parandamas: "Kallis, vaata kui ilusad raketid."

Siiski päris kehva on sinineva silmaga rahva seas istuda. Oma lõkkeplats ja privaatrand ootavad. Läbi kivise metsa pimedas matkamine õnnestub võluväel, enne oma kohta jõudmist tuleb aga ületada kiirevooluline madal jõgi. Valuvaigisti - tekiila - on oma töö teinud ja kõhuli ma veega võitlen. Hüvasti kaks korda uppunud telefon!

Kõik on hästi! Silm paraneb, telefoni saab uue, tuju parandamiseks läks pool tundi. Kuidas sa ujud planktonitega, mis helendavad rohelisest su ümber ja ei kilka rõõmust? Üksikul rannal, üksiku lõkkega ja kõige kallima inimesega.

Inimesega, kelle esimene lause 1 jaanuari hommikul oli: "Vou, su silm on ikka päris kole."