Posts

Showing posts from 2014

Alpidesse läbi Himaalaja ja ooperimaja

Image
Päris tihti juhtub, et kui kohtan sõpru, keda pole ammu näinud küsivad nad: „Kata ma lugesin su talvist blogi, aga miks viimased kaks kuud puudu on?“ Polnud motivatsiooni kirjutada! Lollus, endalgi hakkab tuhmuma ja proovin meenutada kõike paremat, mis meeles.
Lahkusime Filipiinidelt märtsi alguses. Seisime Kuala Lumpuri lennujaamas, taskus kaks lennupiletit, 1 mis oleks meid viinud Eestisse, teine Austraaliasse. Eesti lend väljus esimesena ja suutsime vältida pardale hüppamist.
8 tundi ja Sydney, Sten ja Silvia olid viina ja õhupallidega vastas. Liiga tsiviliseeritud keskkond, me poleks ilmselt ise hakkama saanud enda hostelisse toimetamisega.
Uskumatult ägedatest kohtumistest:
Igal neljapäeval  käisime Sydney Eesti majas õhtusöögil ja Vana Tallinnal. Lõbus seltskond eestlasi, kuni ühe korrani. Üks kallemaid klassivendasi põhikoolist elas Singapuris, reisi ajal olime arutanud, et saaks mingis riigis kokku, ei vedanud välja, sest ta pidi Hong Kongi kolima. Istun Eesti majas laua ta…

Hey Maaaaam, hey sir! What do you want siiiir?

Ostsin lennupiletid Saigonist Filipiinidele Manilasse vist täielikus meeltesegaduses. Olin terve aeg kindel, et otselend, paar päeva enne lendu avastasin, et vahemaandumine 7 tundi Kuala Lumpuris. Okei, see selleks, maandudes selgus, et oleme Singapuris, täisudu. Eestis lähen lugemiskursusele. Siiski vedas, Singapuri lennujaam ongi alati mu lemmik olnud.

Jõuame Manilasse 7 veebruar. Lennujaamast linna minekul üritavad kõik selgeks teha, et ainult takso, bussiga jube kaugele minna ja keeruline. Jonni jätmata proovime, bussipeatus on nurga taga ja vaid üks lihtne ümberistumine jeepneysse (mini veoauto, katusega kastis nii palju rahvast kui mahub). Saame linna 5 korda soodsamalt.

Manilast ei tea mida arvata, selgub, et see on uutmoodi segadus. Igal nurgal on pumppüssiga varustatud turvamees, ristmikke reguleerivad väiksemate tulirelvadega mehed. Kõik turvamehed on tohutult abivalmis ja juhatavad sind ihaldatud sihtkoha poole.
Plaanime sõita Coroni saarele praamiga. Internetiga kaugele e…

Tsiklitega mööda Vietnami

Jaanuar, Saigon, 4 eestlast plaaniga osta mootorrattad ja seigelda läbi Vietnami omal käel. Saame Saigoni lennujaamas Austraalia jänestega kokku ja alustame seiklusega.
Saigoni kesklinn lööb pahviks, esimene mõte, kuidas me siit oma ratastega välja saame. Kaherattalisi on igal ruutmeetril 4, lisaks seal samas vähemalt 1 neljarattalise, täielik sipelgapesa.
Satume töökotta, kus kehakeelega suudame selgeks teha, et vajame kahte tsiklit, millel on peeglid, mootor, käigud, iste ja muu liikumiseks vajalik. Paari tunniga ehitatakse meile rattad, millest kohalike nördimuseks oleme nõus soetama vaid ühe. Õnnelikud esimese ratta üle, teeme liigud, aga saaga saab alles alguse.
Poisid pole varem käikudega rattaga sõitnud, ootame ööd, suundume parki, harjutavad. Ratas sureb pidevalt välja. Homme uuesti!
Hommikul suundun rattaga tanklasse ja ei saa hakkama, sureb. Kohalikel avaneb lõbus vaatepilt kuidas maani seelikuga blondiin keset suurimat ristmikku mootorratast vändast käima lööb. 20 sekundi …

Shaakalitest kotivargad ja täpne bussiliiklus

Image
Jätame Sihanoukville inimesed pidutsema ja sõidame bussiga Kampoti poole. Esimese hooga ei saa Cambodia bussiliiklusest midagi aru. Bussijaamast pileteid ei saa, pead leidma bussifirma, kes soovitud asukohta sõidab.
Saame piletid, buss tuleb, kohad on täis. Kiirelt tekitatakse vahekäiku uued kohad, inimesi liitub mitmest peatusest, buss täidetakse taburettidega, 20 inimese bussi mahub vabalt 35. 150 km läbimiseks kulub 6 tundi, seletamatul kombel oleme peale 2 tundi taburetil kõikumist tagasi alguses. Lisaks inimestele laetakse kümnest kohast peale erinevat kaupa, sõit kestab.
Kampot meenutab väikest prantsuse linna oma jõepromenaadi ja armsate kohvikutega. Kampoti lähedal on krabipealinn Kep. Hüppame rollerionu istmele ja vurame kolmekesi mööda punatolmuseid teid Kepi poole. Onu teeb meile põhjaliku tuuri läbi kohalike külade, piprafarmi, soolapõldude koobasteni. Koobastes ronimine, mille seinad on kaetud nahkhiirtega on pigem osavust nõudev ja Euroopas oleks kindlasti keelumärk ees…

Pruunisilmsest sinisilmseks

Vabandust, olen kirjutamisega pisut maha jäänud. Vabanduseks uppunud kommunikatsioonivahendid, aga sellest hiljem. Kõiki kirjapandud märksõnu lugedes alustame Bangkokist.
Jõudsime Taisse 17 detsember ja olime Bangkokis 6 päeva.

Öösel kell 3 lennujaamas viisat tehes kulutasime ilmselt liiga palju aega oma raha ja dokumentide näitamisega, lennujaamast väljudes ei leidnud me enam prantsuse tüdrukuid, kelle pagasisse konfiskeerimishirmus oma taskunoad andsime. Enam ei haki! Mis värk on, et viisa saamiseks peab olema hunnik sularaha ja riigist väljasõidu lend? Igatahes piiritädi rahuldus paari ühe-dollarise ja katkisest telefonist vaadeldava võltspiletiga. Sander Sonts - partner in crime ;).

Kell 5 hommikul tajume esimest vahet Indiaga, tänavad pole tavapäraselt tühjad, vaid pungil purjus söödikutest/joodikutest. Peale lõunat ärgates on vaatepilt vastupidine, linn alles elustub. Meie elurütm muutub päevaga, enam ei uinu kell 10 õhtul ja enam ei jälgi keegi pingsalt igat su sammu.
Bangkoki…