6 nädalat Indiat - oksevabaduse ja jalgpalli punktid Eestile. Tere hommikust...
Kauaoodatud emotsioon valjusti kriiskava muusika saatel ülerahvastatud bussis kihutades sai teoks kui liikusime rannast Margaosse rongi peale. Margaos on jälle keskkonnavahetus, rongijaam meenutab pigem Euroopa kesklinna oma valgusmänguliste purskkaevudega, natuke juba ootame, et jõuaks jälle päris Indiasse.
Rongidega on veider, kirjade järgi peaks rahvast puupüsti täis olema, aga juba meie kupees on 8'st kohast 5 vabad. Üritame oma ühele kaaslasele durakat õpetada, aga nagu tavaks saanud, siis käib see kohalikel üle loogika. India inimestest on vähesed levialas ja mõistmine pole alati nende teema.
Jõuame Karnataka maakonna pealinna Bangalore'i. Olles sisse checkinud hotelli võtame sama kiirelt kotid ja lahkume. Töötajate omavahelised valjud vaidlused, kiire rahaahnus ja tuuseldamine ajavad lihtsalt vihale. Järgmise hotelli otsingul jõuame hoopis Mysore bussile. Parim valik, mis teha saime! Linna jõudes on kohe sõbralikum tunne, toidupoes kohtume kohe riksajuhiga, kes meid peaaegu tasuta viib nurgatagusesse õli- ja joogamehe juurde. Hiljem küll selgub, et tegemist on väga popi õli ja kanepimüüjaga, ka teine riksajuht viib meid esimese paigana sinna.
Teise riksajuhi näol saame omale sõbra, keda kohtame kolm päeva järjest juhuslikult. Kindlasti ei saa öelda, et kõik on ahned. Palume tal ennast sõidutada ühe mäe tippu, lisaks sellele konkreetsele teenusele õpetab ta Kaspari riksaga sõitma, viib meid lõunale parimaisse ja odavaimasse tänavaputkasse, näitab turgu, räägib oma elust. Teisel päeval kohtame teda hobuste võidusõidul ja kolmadal juhuslikult tänaval, kust ta haarab meid riksasse ja viib oma kuludega chaid jooma. Pärast küll põeme, miks me ise ei maksnud, oleks pidnud tugevamalt raha pakkuma. Lihtsalt, sest mees on 26 aastane, olnud 3 aastat abielus naisega, keda talle vaid fotolt näidati, neil on aastane laps. Riksajuhi käive on päevas ca 800 ruupiat, millest kütusele ja riksarendile kulub 500, kodurendile 60. 250 ruupiat (3 eurot) pere elatamiseks ja seda ilma ühegi puhkepäevata.
Aga jaa - hobuste võidusõit. Sadu võiduhobusele panustavaid ja hõisklevaid mehi, peale enda näen veel üht naist. Huvitav, kas linnas samal ajal mõni riksa sõidab, sest parkla on pungil ja mehed mängivad oma päevateenistust maha. Meil kulub tükk aega, et aru saada, kuidas panustamine käib, aga suudame kolmele sõidule oma favoriidid registreerida. Adrenaliin tõuseb, tõuseb, aga parimal juhul jääb meie hobune teiseks.
Riksajuhid on samas ikka suslikud, loomaaeda minnes üritab üks meile selgeks teha, et koht avatakse 2h pärast ja ta võib meile tuuri teha. Tutkit, ammu avatud. Mumbai peaks oma loomaaeda häbenema, Mysore oma on korralik, loogiline ja siin on loomad ka. Tiigrid, gorillad, elevandid, kaelkirjakud jne.
Loomaaia kõrval on uhke kaubanduskeskus suure kinoga, nagu päris. Keskusest väljudes satud jälle hetkega täiesti teise maailma, lehmad, koerad, kitsed, augud tees, kuhu kukkudes oled kaelani sees. Ilmselt maailma üks vastandlikemaid riike. Inimeste puhul on veel naljakas, et okei nad pole levis ja ajavad oma joru, aga keegi neist pole ka näinud elus oma linna kaarti ja vastust küsimusele, mis suunas on kesklinn?, tihti ei saagi. Öises linnas õlut otsides näitab 5 kätt eri suunda kuni lõpuks hüppame tsikli peale ja palume end kohale viia. Kaks suurt mehemürakat ja meie - neljakesi poe ette.
Mysores suudame korra ka eksida, see aga lõpeb kodu leidmise asemel juuksurisalongis. Kaspari pea ja habe saavad kohaliku hoolika lõikuse ja pideva kammimise saatel jälle värskeks. Blondi juuksevärvi ei eksisteeri jätkuvalt. Samas on eksimisega siin lihtne, võtad riksa ja naljasumma eest saad vajalikku punkti.
Indias on suur vahe, kas oled kohalik või turist, Mysore lossi sissepääs on nt vastavalt 40 ja 200 ruupiat. Lisaks pead maksma pistist kui kotis on kaamera või kui soovid mõnda nurgatagust näha. Turvamehed on kui kullid, kuid hasardist õnnestub meil korra akna kaudu lossi katusele vulpsata. Turvad vilistavad, kuid vabandus, et aken oli ju lahti, ei tundu neile eriti ebaloogiline.
Kõige suurema ebaõnnestumise siiani saame kui läheme päevatuurile Ooty järve äärde mäe otsas. 15h kitsas bussis, paar igavat vahepeatust. Päeva highlightid on bussi aku suremine, mehed bussi käima lükkamas. Tööle saamiseks valati akule hulgi vett, mis värk sellega on? Tagasiteel ekskursioonilt tegime Eestile au ja ei oksendanud bussis. Ei tea, mis kohalikel juhtus, iga teine oksendas, aga peatusi ei tehta ja bussipõrand on täiesti mõistlik koht.
Mysorest liigume ööbussiga Kochisse. Bussile minek pole alati kõige rahulikum. Kui 18.30 väljub buss väljub enne kui 17.30 väljuma pidav, jõuad mitu korda paanikat teha, et oled maha jäänud.
Kell 5 Kochi bussijaama kohvikus chaid juues. Kaspar: nii, kus me oleme ja kuhu me läheme. Kata: näe rott kõrval tooli all, ei näe 3. Rahulik.
Saame super peremajutuse Fort Kochis, Johnssoni juures. Oodates oma toa koristust istume elutoas, mis on parajasti ka hambapesutuba. Peretoast väljub järjest üllatav hulk inimesi - ema, isa, 2 poega, onutütar ja torisev vanaema. Maja on ilus ja vastuvõtt soe, aga kuidas nad sinna mahuvad?
Parim variant linna uurimiseks on jalgratas, kruiisime terve päeva mööda kitsaid tänavaid, mereäärt ja kohvikuid. Rand on ujumiseks kõlbmatu tänu rohele transiitlaevandusele, kuid esimest korda näeme kohalikke treenimas. Räpasel liival käib tihe jooksmine, painutamine, jalgpall. Jalgpall on terves linnas üllatavalt populaarne ja Kaspar võetakse hea meelega mängu. Sõpruskohtumine lõpeb pimeduse tõttu, viigiga, Kaspar tõi Eestile meeskonna ainukese punkti.
Tavaliselt ärkan oma sünnipäeval sopase ilma ja paksu tekiga. Läks teisiti. Ma ei tea, kuidas, arvestades, et oleme 24/7 koos, suutis Kaspar mind minunimelise koogiga äratada, millel põlevad hirmuäratavad 2 ja 6. Magic, isegi perepoeg laulis kell 7 hommikul. Sünnipäevakokteil kotis liigume paadireisile kanalitele ja jõgedele. Paat, kus mootoriks 22 bambuskepiga jõepõhjast hoogu lükkavat meest viib seltskonna teosammul esmalt teokarbitööstusesse. Oled mõelnud, millest tehakse kriiti? Novot, karpidest. Või kust tuleb pipar? Puu otsast. Meie suurim soov oli krokodille näha, aga siin pole :(. On vaid värvilised õllepudelilinnud - Kingfisher, veeussid ja suitsiidmangod. Sööd ja 5h pärast on muretu. Huvitav kui palju inimohvreid on kulunud, et aru saada millised ussid ja viljad on surmavad? Või kuidas on inimesed jõudnud arusaamani, et kookost kuivatades tekivad kiud, mida kokku keerutades saab tugeva köie?
Paadireisi seltskonnas on perekond, 5 liiget, prantslased. Müüsid oma maja ja on reisinud 2 aastat, juulis lõpetavad. Päris hea julgustükk, kahju on vaid lastest, kes eriti ei naudi koduõpet ja sõprade puudumist, ilmselt nad ei aima millise elukogemuse saavad.
Veel on pundis Kasparile väga sarnane poiss. Sinine nokats, hall särk, lühikesed teksad, blond tüdruk ja veel 10 cm pikem. Hollandi poiss ja tüdruk - Sander ja Francine, veedame nendega kokku 4 päeva, ülitoredad. Sünnipäev saab perfektse lõpu uute sõpradega rannas reisijutte rääkides.
Ja siis see juhtus. Hollandlased ka küsisid, kas tervisega on probleeme olnud. Meie tähtsalt, EI. Istusime 4kesi bussi, mis ilma peatusteta rappudes ja ohtlikke manöövreid tehes sõidab Kumily mägilinna 7 tundi. Seekord on bussisõit kohalike jaoks uudne. Bussis on üks Eesti poiss, kes iga paari tunni tagant karjub, et nüüd on kiiresti peatust vaja. Närviliselt käekella toksivate kohalike vahelt tuiskab bussist välja Eesti räsitud tüdruk, kiirelt esimese WC'ni. Buss peatub küll kui vaja! Kumilysse jõudes meenutan endale pigem kalmaari, näost valge ja lödi. Vürtsi ja Periyani looduspargiga linnas arutab eesti-hollandi seltskond, mida järgmisel päeval ette võtta. Kuulen juttu justkui vee alt ja usaldan kõikides otsustes teisi.
Õnneks on hommik helgem ja uue päeva õhtul suudan vabalt kokakursustele minna. Koduköögis, kus õpilasi vaid 6 saame teha oma kätega traditsioonilisi Kerala maakonna toite. Vürtsid, kookos, ananass, kana, kohalikud viljad, erinevad jahutooted- tunde valmistatud road maitsevad banaanipuulehelt süües täiesti perfektselt. Ma olen tegelikult India toidust päris vaimustuses. Linnas müüakse vürtse üliodavalt, peale kursust on lausa kahju, et seljakott täitmist ei vaja.
Vürtsifarmi lihtsalt peab siin olles külastama. Üks asi on restoranis süüa, teine asi on puu küljest kardemoni, kaneeli, nelki, muskaati jne proovida. Meist oli natuke rumal mõelda, et teefarm on sama tore. 15 minutit grupis totaka giidiga jalutamist, 15 minutit powerpointi ja tehase külastus. Samahästi võid saepuruplaaditehases jalutada, üks tehas kõik. Ootasime pingsalt lõppu, et saaks ise põldude vahele uitama minna.
Teine Kumily peamine atraktsioon on Periyan Wildlife. Koos hollandlastega võtame dziibi ja läheme kell 5 hommikul loomade otsingule. Kogu tuur osutub tegelikult mõtetuks, eriti hinda arvestades. 3 tunni jooksul autos näeme elevandi ema beebidega, ahve ja oravaid, kõik. Järgneb metsamatk, mille suurimaks elevuseks on vereimejast ussikeste jalanõudelt eemaldamine. Ahjaa, elevandiluud on ka ühes orus. Päranstlõunase väikese järve paadisõidu alguseks oleme parajalt tüdinenud, Kaspar magab põõsas ja me hollandlastega korraldame paadisektoris paraja skandaali. Miniatuursel järvel ei lubata meid paati ilma hiiglaslike päästevestideta. Pulli pärast ajame oma joru, et ei kanna veste kui kapten ise ka ei kanna. Paadijuhid solvuvad ja lahkuvad, võtame ise paadi kaldast lahti, siis jookseb üks ikkagi kohale ja oleme nõus veste kandma kuni ülemused on nähtaval. Vestid olevat riiklik nõue, riigis kui võid mootorrattaga ilma kiivrita sõita?! Paadijuhtidest saaks kokku rahvusliku sõudemeeskonna, aerud lendlevad suva suunas ja suva ajal vette, tempo on null. Naerame lõpuks pisarates ja üritame õpetada....aga no connection.
Kumily 'st võtame ööbussi Pondycherry 'sse, ilma hollandlasteta. Nad suundusid Amsterdami. Järjekordne kella 5'ne jõudmine tundmatusse. Linn magab, vaid meie jalutame randa, mis meenutab pigem French Rivierat kui India randa. Pikk promenaad, vastu kive laksuvad lained, prantsuse restoranid, hommikujooksu tegevad inimesed. Linn on pisike, aga ääretult armas ja tore.
Hindame oma hotelli katusetuba toredaks kuni veedame kaks unetut ööd. Esimesel sääsed lihtsalt õgivad, teine öö väldime une pealt sügamist ja mängime kaarte, vahepeal sääseplakse lüües. Suudan iga 10 minuti tagant küsida, millal hommik juba tuleb.
Lõpuks ta tuleb, linn ärkab ja meie suundume promenaadist paarisaja meetri kaugusele kalurikülla. Mehed käivad varahommikul võrke välja võtmas, palkidest paatidega, mida eelmine õhtu köitega kokku seotakse. Ligumärgadena läbi murdlainete saabuvad nad võrkudega, millest saadav kaup naiste poolt päeval maha müüakse. Paneme käed külge - krabid, karbid, ogalised kalad, ämbliku moodi tegelased. Kümned meetrid võrku libiseb käte vahelt läbi, sõrmed ogadest ja soomustest kriimulised. Õige tehnikaga saab paljusõralise vihase krabi üpris lihtsalt kätte, kuni võrgu viimane krabi lõksutab mu sõrme oma jõulisesse haardesse. Auk küünes. Väga suure krabiga seda tunnet tunda ei sooviks, päris valus. Kohalikel turistidel on lõbus - valged tunde võrkude kallal, teevad pilti. Selle asemel, et ise käed külge panna, siidikäpad!
Viimaseks India linnaks on Chennai, sedagi vaid soodsate lennupiletite tõttu. Me ei oska muud oodata kui tavalist suurlinna. Harva tuleb elus aga VAU efekti ja siit ta tuleb. Chennai linnarand - 13 km pikk, 400m lai, massiliselt suvaliselt pillutud kaupmehi toiduga, logisevaid karusselle, tulistamismänge, selle kõige vahel tuhanded inimesed, kellel prügi käest kukub. Mul on suu lahti ja lihtsalt ajab naerma.
Ja üks asi, mida oleme tahtnud teha on Indias kinos käik. Menüüs on õudukas, kino ise väga viisakas ja mugav, uus. Peale tundi aega jääb film seisma ja kõik karjuvad, plaksutavad, on rahutud. Me mõtleme, et pooleli jäi ja peab raha tagasi nõudma, tegelikult on tegemist lihtsalt vaheajaga, uue popcorni hankimine. Ja nad lihtsalt kiljuvad ja karjuvad terve filmi aja. Pimeduses filmist natuke hirmununa suundume hotelli, et homme suunduda Bangkoki. Uued uudised juba sealt ;).
India on väärt külastamist, igatahes. Ja siin pole midagi hirmuäratavat!
Rongidega on veider, kirjade järgi peaks rahvast puupüsti täis olema, aga juba meie kupees on 8'st kohast 5 vabad. Üritame oma ühele kaaslasele durakat õpetada, aga nagu tavaks saanud, siis käib see kohalikel üle loogika. India inimestest on vähesed levialas ja mõistmine pole alati nende teema.
Jõuame Karnataka maakonna pealinna Bangalore'i. Olles sisse checkinud hotelli võtame sama kiirelt kotid ja lahkume. Töötajate omavahelised valjud vaidlused, kiire rahaahnus ja tuuseldamine ajavad lihtsalt vihale. Järgmise hotelli otsingul jõuame hoopis Mysore bussile. Parim valik, mis teha saime! Linna jõudes on kohe sõbralikum tunne, toidupoes kohtume kohe riksajuhiga, kes meid peaaegu tasuta viib nurgatagusesse õli- ja joogamehe juurde. Hiljem küll selgub, et tegemist on väga popi õli ja kanepimüüjaga, ka teine riksajuht viib meid esimese paigana sinna.
Teise riksajuhi näol saame omale sõbra, keda kohtame kolm päeva järjest juhuslikult. Kindlasti ei saa öelda, et kõik on ahned. Palume tal ennast sõidutada ühe mäe tippu, lisaks sellele konkreetsele teenusele õpetab ta Kaspari riksaga sõitma, viib meid lõunale parimaisse ja odavaimasse tänavaputkasse, näitab turgu, räägib oma elust. Teisel päeval kohtame teda hobuste võidusõidul ja kolmadal juhuslikult tänaval, kust ta haarab meid riksasse ja viib oma kuludega chaid jooma. Pärast küll põeme, miks me ise ei maksnud, oleks pidnud tugevamalt raha pakkuma. Lihtsalt, sest mees on 26 aastane, olnud 3 aastat abielus naisega, keda talle vaid fotolt näidati, neil on aastane laps. Riksajuhi käive on päevas ca 800 ruupiat, millest kütusele ja riksarendile kulub 500, kodurendile 60. 250 ruupiat (3 eurot) pere elatamiseks ja seda ilma ühegi puhkepäevata.
Aga jaa - hobuste võidusõit. Sadu võiduhobusele panustavaid ja hõisklevaid mehi, peale enda näen veel üht naist. Huvitav, kas linnas samal ajal mõni riksa sõidab, sest parkla on pungil ja mehed mängivad oma päevateenistust maha. Meil kulub tükk aega, et aru saada, kuidas panustamine käib, aga suudame kolmele sõidule oma favoriidid registreerida. Adrenaliin tõuseb, tõuseb, aga parimal juhul jääb meie hobune teiseks.
Riksajuhid on samas ikka suslikud, loomaaeda minnes üritab üks meile selgeks teha, et koht avatakse 2h pärast ja ta võib meile tuuri teha. Tutkit, ammu avatud. Mumbai peaks oma loomaaeda häbenema, Mysore oma on korralik, loogiline ja siin on loomad ka. Tiigrid, gorillad, elevandid, kaelkirjakud jne.
Loomaaia kõrval on uhke kaubanduskeskus suure kinoga, nagu päris. Keskusest väljudes satud jälle hetkega täiesti teise maailma, lehmad, koerad, kitsed, augud tees, kuhu kukkudes oled kaelani sees. Ilmselt maailma üks vastandlikemaid riike. Inimeste puhul on veel naljakas, et okei nad pole levis ja ajavad oma joru, aga keegi neist pole ka näinud elus oma linna kaarti ja vastust küsimusele, mis suunas on kesklinn?, tihti ei saagi. Öises linnas õlut otsides näitab 5 kätt eri suunda kuni lõpuks hüppame tsikli peale ja palume end kohale viia. Kaks suurt mehemürakat ja meie - neljakesi poe ette.
Mysores suudame korra ka eksida, see aga lõpeb kodu leidmise asemel juuksurisalongis. Kaspari pea ja habe saavad kohaliku hoolika lõikuse ja pideva kammimise saatel jälle värskeks. Blondi juuksevärvi ei eksisteeri jätkuvalt. Samas on eksimisega siin lihtne, võtad riksa ja naljasumma eest saad vajalikku punkti.
Indias on suur vahe, kas oled kohalik või turist, Mysore lossi sissepääs on nt vastavalt 40 ja 200 ruupiat. Lisaks pead maksma pistist kui kotis on kaamera või kui soovid mõnda nurgatagust näha. Turvamehed on kui kullid, kuid hasardist õnnestub meil korra akna kaudu lossi katusele vulpsata. Turvad vilistavad, kuid vabandus, et aken oli ju lahti, ei tundu neile eriti ebaloogiline.
Kõige suurema ebaõnnestumise siiani saame kui läheme päevatuurile Ooty järve äärde mäe otsas. 15h kitsas bussis, paar igavat vahepeatust. Päeva highlightid on bussi aku suremine, mehed bussi käima lükkamas. Tööle saamiseks valati akule hulgi vett, mis värk sellega on? Tagasiteel ekskursioonilt tegime Eestile au ja ei oksendanud bussis. Ei tea, mis kohalikel juhtus, iga teine oksendas, aga peatusi ei tehta ja bussipõrand on täiesti mõistlik koht.
Mysorest liigume ööbussiga Kochisse. Bussile minek pole alati kõige rahulikum. Kui 18.30 väljub buss väljub enne kui 17.30 väljuma pidav, jõuad mitu korda paanikat teha, et oled maha jäänud.
Kell 5 Kochi bussijaama kohvikus chaid juues. Kaspar: nii, kus me oleme ja kuhu me läheme. Kata: näe rott kõrval tooli all, ei näe 3. Rahulik.
Saame super peremajutuse Fort Kochis, Johnssoni juures. Oodates oma toa koristust istume elutoas, mis on parajasti ka hambapesutuba. Peretoast väljub järjest üllatav hulk inimesi - ema, isa, 2 poega, onutütar ja torisev vanaema. Maja on ilus ja vastuvõtt soe, aga kuidas nad sinna mahuvad?
Parim variant linna uurimiseks on jalgratas, kruiisime terve päeva mööda kitsaid tänavaid, mereäärt ja kohvikuid. Rand on ujumiseks kõlbmatu tänu rohele transiitlaevandusele, kuid esimest korda näeme kohalikke treenimas. Räpasel liival käib tihe jooksmine, painutamine, jalgpall. Jalgpall on terves linnas üllatavalt populaarne ja Kaspar võetakse hea meelega mängu. Sõpruskohtumine lõpeb pimeduse tõttu, viigiga, Kaspar tõi Eestile meeskonna ainukese punkti.
Tavaliselt ärkan oma sünnipäeval sopase ilma ja paksu tekiga. Läks teisiti. Ma ei tea, kuidas, arvestades, et oleme 24/7 koos, suutis Kaspar mind minunimelise koogiga äratada, millel põlevad hirmuäratavad 2 ja 6. Magic, isegi perepoeg laulis kell 7 hommikul. Sünnipäevakokteil kotis liigume paadireisile kanalitele ja jõgedele. Paat, kus mootoriks 22 bambuskepiga jõepõhjast hoogu lükkavat meest viib seltskonna teosammul esmalt teokarbitööstusesse. Oled mõelnud, millest tehakse kriiti? Novot, karpidest. Või kust tuleb pipar? Puu otsast. Meie suurim soov oli krokodille näha, aga siin pole :(. On vaid värvilised õllepudelilinnud - Kingfisher, veeussid ja suitsiidmangod. Sööd ja 5h pärast on muretu. Huvitav kui palju inimohvreid on kulunud, et aru saada millised ussid ja viljad on surmavad? Või kuidas on inimesed jõudnud arusaamani, et kookost kuivatades tekivad kiud, mida kokku keerutades saab tugeva köie?
Paadireisi seltskonnas on perekond, 5 liiget, prantslased. Müüsid oma maja ja on reisinud 2 aastat, juulis lõpetavad. Päris hea julgustükk, kahju on vaid lastest, kes eriti ei naudi koduõpet ja sõprade puudumist, ilmselt nad ei aima millise elukogemuse saavad.
Veel on pundis Kasparile väga sarnane poiss. Sinine nokats, hall särk, lühikesed teksad, blond tüdruk ja veel 10 cm pikem. Hollandi poiss ja tüdruk - Sander ja Francine, veedame nendega kokku 4 päeva, ülitoredad. Sünnipäev saab perfektse lõpu uute sõpradega rannas reisijutte rääkides.
Ja siis see juhtus. Hollandlased ka küsisid, kas tervisega on probleeme olnud. Meie tähtsalt, EI. Istusime 4kesi bussi, mis ilma peatusteta rappudes ja ohtlikke manöövreid tehes sõidab Kumily mägilinna 7 tundi. Seekord on bussisõit kohalike jaoks uudne. Bussis on üks Eesti poiss, kes iga paari tunni tagant karjub, et nüüd on kiiresti peatust vaja. Närviliselt käekella toksivate kohalike vahelt tuiskab bussist välja Eesti räsitud tüdruk, kiirelt esimese WC'ni. Buss peatub küll kui vaja! Kumilysse jõudes meenutan endale pigem kalmaari, näost valge ja lödi. Vürtsi ja Periyani looduspargiga linnas arutab eesti-hollandi seltskond, mida järgmisel päeval ette võtta. Kuulen juttu justkui vee alt ja usaldan kõikides otsustes teisi.
Õnneks on hommik helgem ja uue päeva õhtul suudan vabalt kokakursustele minna. Koduköögis, kus õpilasi vaid 6 saame teha oma kätega traditsioonilisi Kerala maakonna toite. Vürtsid, kookos, ananass, kana, kohalikud viljad, erinevad jahutooted- tunde valmistatud road maitsevad banaanipuulehelt süües täiesti perfektselt. Ma olen tegelikult India toidust päris vaimustuses. Linnas müüakse vürtse üliodavalt, peale kursust on lausa kahju, et seljakott täitmist ei vaja.
Vürtsifarmi lihtsalt peab siin olles külastama. Üks asi on restoranis süüa, teine asi on puu küljest kardemoni, kaneeli, nelki, muskaati jne proovida. Meist oli natuke rumal mõelda, et teefarm on sama tore. 15 minutit grupis totaka giidiga jalutamist, 15 minutit powerpointi ja tehase külastus. Samahästi võid saepuruplaaditehases jalutada, üks tehas kõik. Ootasime pingsalt lõppu, et saaks ise põldude vahele uitama minna.
Teine Kumily peamine atraktsioon on Periyan Wildlife. Koos hollandlastega võtame dziibi ja läheme kell 5 hommikul loomade otsingule. Kogu tuur osutub tegelikult mõtetuks, eriti hinda arvestades. 3 tunni jooksul autos näeme elevandi ema beebidega, ahve ja oravaid, kõik. Järgneb metsamatk, mille suurimaks elevuseks on vereimejast ussikeste jalanõudelt eemaldamine. Ahjaa, elevandiluud on ka ühes orus. Päranstlõunase väikese järve paadisõidu alguseks oleme parajalt tüdinenud, Kaspar magab põõsas ja me hollandlastega korraldame paadisektoris paraja skandaali. Miniatuursel järvel ei lubata meid paati ilma hiiglaslike päästevestideta. Pulli pärast ajame oma joru, et ei kanna veste kui kapten ise ka ei kanna. Paadijuhid solvuvad ja lahkuvad, võtame ise paadi kaldast lahti, siis jookseb üks ikkagi kohale ja oleme nõus veste kandma kuni ülemused on nähtaval. Vestid olevat riiklik nõue, riigis kui võid mootorrattaga ilma kiivrita sõita?! Paadijuhtidest saaks kokku rahvusliku sõudemeeskonna, aerud lendlevad suva suunas ja suva ajal vette, tempo on null. Naerame lõpuks pisarates ja üritame õpetada....aga no connection.
Kumily 'st võtame ööbussi Pondycherry 'sse, ilma hollandlasteta. Nad suundusid Amsterdami. Järjekordne kella 5'ne jõudmine tundmatusse. Linn magab, vaid meie jalutame randa, mis meenutab pigem French Rivierat kui India randa. Pikk promenaad, vastu kive laksuvad lained, prantsuse restoranid, hommikujooksu tegevad inimesed. Linn on pisike, aga ääretult armas ja tore.
Hindame oma hotelli katusetuba toredaks kuni veedame kaks unetut ööd. Esimesel sääsed lihtsalt õgivad, teine öö väldime une pealt sügamist ja mängime kaarte, vahepeal sääseplakse lüües. Suudan iga 10 minuti tagant küsida, millal hommik juba tuleb.
Lõpuks ta tuleb, linn ärkab ja meie suundume promenaadist paarisaja meetri kaugusele kalurikülla. Mehed käivad varahommikul võrke välja võtmas, palkidest paatidega, mida eelmine õhtu köitega kokku seotakse. Ligumärgadena läbi murdlainete saabuvad nad võrkudega, millest saadav kaup naiste poolt päeval maha müüakse. Paneme käed külge - krabid, karbid, ogalised kalad, ämbliku moodi tegelased. Kümned meetrid võrku libiseb käte vahelt läbi, sõrmed ogadest ja soomustest kriimulised. Õige tehnikaga saab paljusõralise vihase krabi üpris lihtsalt kätte, kuni võrgu viimane krabi lõksutab mu sõrme oma jõulisesse haardesse. Auk küünes. Väga suure krabiga seda tunnet tunda ei sooviks, päris valus. Kohalikel turistidel on lõbus - valged tunde võrkude kallal, teevad pilti. Selle asemel, et ise käed külge panna, siidikäpad!
Viimaseks India linnaks on Chennai, sedagi vaid soodsate lennupiletite tõttu. Me ei oska muud oodata kui tavalist suurlinna. Harva tuleb elus aga VAU efekti ja siit ta tuleb. Chennai linnarand - 13 km pikk, 400m lai, massiliselt suvaliselt pillutud kaupmehi toiduga, logisevaid karusselle, tulistamismänge, selle kõige vahel tuhanded inimesed, kellel prügi käest kukub. Mul on suu lahti ja lihtsalt ajab naerma.
Ja üks asi, mida oleme tahtnud teha on Indias kinos käik. Menüüs on õudukas, kino ise väga viisakas ja mugav, uus. Peale tundi aega jääb film seisma ja kõik karjuvad, plaksutavad, on rahutud. Me mõtleme, et pooleli jäi ja peab raha tagasi nõudma, tegelikult on tegemist lihtsalt vaheajaga, uue popcorni hankimine. Ja nad lihtsalt kiljuvad ja karjuvad terve filmi aja. Pimeduses filmist natuke hirmununa suundume hotelli, et homme suunduda Bangkoki. Uued uudised juba sealt ;).
India on väärt külastamist, igatahes. Ja siin pole midagi hirmuäratavat!
Pole midagi toredamat kui loksuda punasel merel ja lugeda teie seiklusi!! Kallistan kõvasti!!!
ReplyDelete