India lehmakoogid ja KAOS

Tere Indiast, oleme tänaseks veetnud siin 2 nädalat. Hope you enjoy reading, because we enjoy the time spent here :).
Esimesed 5 minutit Indias: kuulus Bollywoodi staar nimega Kathrina - kuulsus, mis hakkab mind saatma igal sammul; joint taksojuhtidest vendadega, kes 20 km läbimiseks roolimeest vahetavad; tõdemus, et Diwali on oma töö teinud, pole ei voodit ega transporti.
Kiire põgenemine Rishikeshi. 6 tundi hiljem oleme maailma joogapealinnas, teekonnal vaid KAOS: kitsed, lehmad, hobused, koerad, transpordivahendid vedamas mida iganes ja iganes suuruses, ridamisi putkasi sama kaubaga, puu külge seotud peegliga habemesalonge, tont teab, mis ärisi....seda kõike prügi, sitapätside ja kus iganes sõitvate asjade rägastikus. Huvitav, kas autokoolis õpetatakse, et kui näed, et ei mahu, siis anna signaali ja mine.
Rishikesh asub Himaalaja jalamil, seal kust Holy River Ganges algab. Arusaamata, kus me päriselt oleme veab prantslastega, kellega koos saabume hotelli, mille ukse tagust valvab öösiti 6 lehma ja pärdikud karglevad rõdu äärel maiustades meiega pomelot.
Päris üllatav on teisel päeval in the middle of nowhere näha Prints Charles'i ja Camillat. Vastuvõtu auks suleti vaateväli tseremooniapaigale kohalikele ja turistidele, tribüünile võisid minna vaid aašrami inimesed. Meie püüdlused ligemale pääseda lõppesid eemale saatmisega politsei valvsa pilgu all. Tänavatelt olid eemaldatud kõik kerjused ja lehmad, miks?, kuninglik paar liikus vaid paadiga jõel.
Liitume joogafestivaliga, mille esimene kella 7'ne hommikujooga algab hingamisteede puhastamisega, rida puristavaid, öökivaid ja rögisevaid inimesi soolaveepottidega. Siiski kannab erinevate tundide väisamine vilja, Rishikeshis tuiates satume kuivanud jõesängi, kust väljumine ilma junnita talla all nõuab kõrgema klassi tasakaalu.
Ajast ja distantsist on kohalikel natuke teistmoodi arusaam, Gangese alguspunkti - koseni jõudmisel saab 40 minutist 2 tundi ja 5 minutist tund. Prantslasest sõber Tibo satub natuke segadusse kui tagasiteel kose juurest linna satume kohalike autosse, mille subwoofer vastu selga India tümpsu peksab. Eraklikuna on Tibo harjunud oma toas tablat mängima ja meiega joogakontserditel käima.
Rishikeshist tõttame Haridwari, rongijaam - KAOS. Liikudes meeste ja naiste kassade vahel saame pidevaid vastuseid, et pileteid Varanasisse pole. Jonnakalt õnnestub saada 2 piletit general klassi, ilmselt kõige hullem, mis sai juhtuda, pead/jalad koos väikesel pinnal. Rongi väljumise kohta on igal töötajal oma arvamus, lähtume enda loogikast.
Haridwaris uidates satume pühapaika, kus peale jalanõude eemaldamist satume sündmuste keerisesse. Jalgu ja käsipidi Gangeses loeme palveid ja õnnistame Kõike, Kasparit ja mind eraldatakse raha teenimise eesmärgil, õnneks taipame sama juttu rääkida. Pühapaigas, kus sajad suplevad, palvetavad, õnnistavad tekib uus atraktsioon - trepil istuvad valged. Huvitav kui paljude perede öökapilt meie laia naeratuse leiab.
Rongi saabudes võitleme oma saatusega, masside vahel hüppame magamisvagunisse, kus põksuvate südametega istume vabale voodile, peagi aga saabub ka voodi tegelik magaja. Ja nii me seal istume, kolmekesi. Nari teisel korrusel istuv hr.doctor arvab, et saame triki eest trahvi. Kontrolör - titi, pole tõesti õnnelik meid nähes, kuid meie voodisõber lubab meil veel istuda oma voodil. Sõpruse kinnistamiseks hakkame talle kaardimänge õpetama. Olukord jõuab punkti, kus melu levib üle vaguni, doctor õpetab meile mänge ja kõik ülejäänud kogunevad, õpetavad, jälgivad. Ja narikaaslased võtavad oma südameasjaks hankida meile voodid. Järgneb tundide pikkune rongis sagimine, sõbrad tõttavad edasi-tagasi, haarates meid vahepeal kaasa. Kord tüdruk - naised saavad kergemini lahenduse, siis poiss - mehed maksavad, jälle tüdruk....... Voodiootuses veedame paar tundi WC ukse taga kerjustega, lõpuks voodi. Sõbrad valvavad meie und öö otsa, vahepeal ärgates võib neid näha voodiserval istumas. Loomulikult ei puudu rongiseiklusest fotosessioon sõpradega WC ukse taustal (kes on Baltijaama tualette külastanud võib ka tausta värvigammat ette kujutada). Umbkeelsed, kes soovivad meiega suhelda kui me magame, kes nõuavad süüa, suitsu, isiklikke andmeid, suudavad rongisõidu lõpuks päris ära tüüdata.
Varanasi - KAOS. Kaspari esimene error, enne polnud arusaamatut tunnet. Läbi kitsaste tänavate rägastiku (pidi olema ainulaadne Indias) jõuame hostelisse Mishra Guest House, mis asub otse põletamisghati kohal. Kes Varanasisse minemas, võib vabalt sama hotelli võtta - hea asukoht, odav, puhas, katuserestoraniga.
Laipade põletamispaiga eest hoiatavad kõik, et seal on palju pätte. Õhtupimeduses lähme uudistama, satume kokku noore poisiga, kelle tööks on laipade riismeid põletada. Ligi tuleb pisut rahaahnem tüüp, kelle kannul astume süttivate laipade vahele. Laip kantakse esmalt raamil kangaste ja helmetega ehituna mööda linnatänavaid jõeni, Holy Gangese äärde, kus toimub põletamine. Raamidega karavane liigub igal sammul. Ehitud laip kastetakse pühaveega, pereliikmed valavad kadunukesele 5 peotäit vett suhu. Seejärel eemaldatakse kaunid kangad, jääb lina, kust väljas vaid nägu. Reaalne 2 sajandi põrkumine- pereliikmed võtavad välja nutitelefonide taskulambid, suunavad laiba näole, et 1 mees saaks paremini filmida. Korralik peredok. Lõkkeplatsile asetatakse puud-laip-puud, peale paremaks süttimiseks rasva. Ja nii nad särisevad meetri kaugusel. Põletamisplatsilt lahkudes peab laveerima lõkete ja laibaraamide vahel, tuli ei peatu kunagi. 200 kg puid laiba kohta, 3 tundi põlemiseks.
Lõkked ei mõjugi vastikuna, ei mingit haisu, pigem tundub loomulik. Natuke vastikum on mõte pühadest inimestest, kes pannakse kivi külge ja lastakse keset jõge põhja: lapsed, rasedad, Babad, vigased (nende veri pidi haisema), mehed, keda kobra on nõelanud.
Kõige veidramad on lõkete taga asuvad tondilossid, kus pimedas kombates pead vaatama, et inimesele otsa ei koperda. Vanurid istuvad ja ootavad surma....jumal teab kui kaua!?
Surm on siin nii loomulik, et poiss, kelle sõbra isa just süüdati leiab mahti uurida kui palju minu tattoo maksis.
Varanasit võiks iseloomustada kui väga kitsaste tänavatega, väga lehmakoogi rohket linna, kus kõik müüvad parimat kraami ja kõigil teistel on kehv kvaliteet. Suure tee ääres võid lihtsalt seista tunde suu ammuli - mida iganes on inimestel vedada.
Mõtlesime, kas siinset kala ei püüta kuni nägime ühe juraka välja tõmbamist. Kohalik kutt siiski soovitas laibarohkest jõest tulnud kala turistidel mitte süüa. Saame kohalikuga jutu peale, tänu millele saame rongipiletid, mida muidu peaksime ootama päevi, näeme moslemi linnaosa, kus antiiksete masinatega toodetakse siidsalle (ühe valmistusaeg on kuni kuu), proovime paani, tänu millele on tänavad täis tulipunaseid süljelaike - kohalik tubakamaius.
Äri saab teha kõigest: võtad piima, joonistad paberile, kuumutad. WOW mystery text; tuled kaaluga tänavale ja kaalud inimesi; teed turistist ja oma sõbrast foto, prindid kohe ja arvad, et turist ostab ära; annad terekäe, aga lahti ei lase, mudid ja teatad, et arve on 500 ruupat....jne.
Kuna Varanasis on Gangese kõige püham ujumispaik koorime Kasparil riided maha ja vette. Plaani täideviimine võtab päevi, kuna sinna peab jõudma hommikul 6-7 ajal. Sõbrad hostelis on pisut ehmunud plaani kuuldes, aga kõik saab teoks. Õnneks ei uju vastu ühegi laiba tükke ja poiss on nüüd õnnistatud.
Maailm on väike, oma hostelis kohtame ka reisi esimesi eestlasi.
Räpasus ei ehmata, loomad ja inimesed ammugi mitte, isegi loomade laibad mitte eriti, kuni Varanasist lahkudes näeme rongijaamas inimlaipa. Sellegi peale tekib reaktsioon - kurat, ei jõudnudki Fuck Money'sse pilti teha.
Bhopal - India keskpunkt. Plaanisime tegelikult teel Mumbaisse külastada hoopis teisi kohti kui lõpuks välja kukkus. Bhopalgi on valik, mis sündis tänu piletite kättesaadavusele. Esimese hooga täitsa ok, kaupmehed tunnevad tungivat vajadust seljakottidega inimestele müüa nt 50kg sibulakotti, elus kana, suurt toaust. Selgub, et linnas on kõik inimesed umbkeelsed ja naljalt isegi ei tee meiega juttu. Hotelli otsimisest ja magamatusest surmväsinud otsustame viskipoe kasuks. Arvestades, et pole 24h söönud läheb meel väga kiirelt lõbusaks ja meie ümber koguneb ca 10 kohalikku, kes annavad segaseid juhiseid, kust leiame voodi ja süüa. Koolipoisid sõidutavad meid bussidega hotellide juurde, kuid hindu vaadates juhindume oma vaistust ja leiame ilmselt linna ainukese normaalse ja soodsa hosteli. Õhtul ringi käies osutub lihtsate asjade leidmine kõige keerulisemaks, nt. Wc-paberi ostmisele kulutada ca tund!? Päeva tsitaat Kaspari poolt:" Mida vittu, kust siit linnast tampoone saab?"
Siiski, Bhopal pole meie jaoks, otsustame lahkuda ASAP. Rongijaamas on seis inglise keele koha pealt pisut parem, paari tunnise jauramise ja trügimise peale saame piletid Nashikusse, 180 km Mumbaist. Soovisime küll tegelikult minna Lonarisse, kraartijärve äärsesse linna, kuid sinna saamiseks anti igast kanalist liiga erinevat infot. Turismibüroos puudusid kaardid ja internet, küll aga jooksid hiired ja infotädi lasi mul telefonis rääkida oma onuga, sest sellel olevat internet.
Nashikusse minekuks saime vaid ootelisti piletid, st, et meil pole rongis voodit. Mis seal ikka, peaksime kohale jõudma kell 3 öösel, polegi vaja magada. Rongis saame tuttavaks kohaliku toreda tüdrukuga, kes on kõike muud kui tavaline sariga Naine, suhtleb vabalt ja lubab oma voodil istuda. Enne Nashikut selgub, et teel on rongiõnnetus ja meie rong vahetab marsruuti. Tulemuseks öö konksus asendis voodiserval, Kasparil rongi põrandal...jõuame järgmine päev kell 16.00 Mumbaisse, säh sulle Nashikut.
Mumbais soodsat hotelli leides satume jällegi olukorda "kus kurat me oleme". Istume õhtupimeduses Liibanoni vanamehe kontoris, kes tänu kuuldeaparaadile ja joodud viskile liigutab teosammul. Tundub, et temast on abi, kuid parim, mis teada saime on arvamus, et minust saab hea vanaema :D. Muhe sell. Parima hotellini viis jällegi enda tunne.
Ja olge mõnusad :-)