Hello Mumbai & Palolem Beach
Aasia reisi kolmanda nädala alguseks tulime Mumbaisse, et kohaliku tuttava kaudu saada maailma suuruselt teise linna kohta kiirem ülevaade kui seda ise suudaksime saavutada. Võiks öelda, et jube hea tuttav kui hotelli ukse ees teda oodates arutame, milline ta võiks välja näha. Pehmemat sorti ärimees saabub autojuhiga ja haarab meid kaasa. Rõõmsa olemisega ema töökaaslase Adityaga saame kiirelt jutu peale.
Aditya autojuht sõidutab meid mööda linna, käime ka esimeses äri moodi tehases, kus Aditya toodab siseviimistlusplaate, mis on megailusad. Pidev läbiv küsimus iga 15 min tagant on, kas olete nüüd juba näljased. Elu nagu kuningakassidel, autojuht ootab kuni einestame kohalikus uhkes buffees.
Aditya lahkus tekitab soovi kellelegi samamoodi head teha, kellegi lapsele, sõbrale...kellelegi, kes vajab Eestis abi.
Suure osa Mumbai ajast veedame omapäi, 1 vaatamist väärt koht on kindlasti Dhoby Ghat Loundry. Pesula, mis asub südalinnas lageda taeva all ja koosneb kivist boksidest, kus mehed ja naised riideid puhtaks hõõruvad. Elava tulega soojendatakse vett, pesu segatakse suurtes tünnides, kõikjal kuivab juba pestud pesu, maas jookseb seebivesi, must vesi, praht ja nende vahel rotid, kassid, koerad, lapsed. Siiski tundub, et pesumaja on arenenud, mõnel pool uhavad ka suured trummelmasinad ja kuivatid. Töö käib 24/7.
Pesula ja kesklinna minislummide kõrval, kus inimesed elavad paaril ruutmeetril kambakesi laiub pilvelõhkuja, kus elab 5 inimest, aga töötab 500. Maailma rikkuselt 5 mees peab näitama, mida on võimalik rahaga teha. Täielik idiootsus - oma teater, kino, restoranid....mis vaid pähe tuleb. Huvitav kui see maja müüki panna, kes ostab :D?!
Mumbai üllatab korralikkusega, tänavad on puhtad, keegi ei tuututa, tänaval saab liikuda, lehmi näeb harva. Kui tuled India reisile ja oled 2 nädalat Mumbais, siis võid samahästi Tallinnas olla. Kopli kandist leiab samamoodi mõne slummi, natuke mustust, koerad ja kodutud. Ainult kuulsad fotosessioonid jäävad Tallinnas ära. Gateway of India väravates käies satume täielikku kaameravälgumöllu. Mingi hetk Kaspar ainult irvitab ja teeb pilti, kuidas minu ümber on kogunenud kümneid kohalikke. Õhtul tühjale väravatrepile õlut jooma minnes saabub meiega merevaadet nautima jällegi kümneid inimesi. Rahulduseks teen nendega pilti, misjärel nad lahkumise asemel jäävad hoopis kambaga seljataha seisma. Huvitav - kuidas valged suitsu teevad ja õlut joovad.
Astudes Indias suvalisest uksest sisse ei tea sa iial, mis see kaasa toob. Pulmad. Kõigi pilgud rändavad pruutpaarilt meile. Saalitäis kirjudes, kolisevates peorõivastes indialasi ja 2 dressides valget. Hopsti õnnitleme laval pruutpaari, fotosessiooniks paigutatakse mulle veel laps sülle, kõik on jube õnnelikud peale päevakangelaste endi. Pulmas ei saa ju söömata, kellegi onupojatütremehenaisemees surub meile taldrikud pihku, hoolimata pikast järjekorrast saame toidu kohe, vist oleme näljaste nägudega :D. Kaugelt sugulane muretseb, et me ikka mitu portsu magustoitu ka saaks, külalised on elevil.
Kui pulmapäev, siis ikka mitu korda. Mere ääres kostub kõvasti popmuusikat, nagu suur kontsert. Nina igale poole toppides saame teada, et erapidu, pulm. Noor kutt, kes meist vaimustusse satub, lubab siiski siseneda. Rikkurite pulm, hoopis uhkem, korralik catering ja keegi ei tunne meie vastu huvi. Sööme kõhu uuesti täis ja noor kutt ei taha meil enam minna lasta, saame järgmiseks päevaks after-partyle kutse. Sinna me paraku ei jõua...
Koht, kuhu vähemalt ligemal ajal ei soovita minna on Mumbai loomaaed. Sealsetest elanikest on enamus kas põgenenud või pole lihtsalt kodus. Tühjade puuride vahel käib teedeehitus, pidev ronimine üle kivihunnikute. Loomaaias saame aru, et 2 nädalat ringi reisimist on oma töö teinud, jalad lihtsalt ei kõnni enam. Unistus peatsest rannapuhkusest kannab mõtted päris pilvedesse.
Ahjaa, paar tähelepanekut: India McDonaldsis on keegi käinud? McVege, McMuffin munaga jne, isegi juustuburgerit pole, ainult taimetoit. Kohalik Pizza Hut üllatab klientuuriga, kohalikud manustavad pitsasi kahe suu poolega, muusikavalik on 10 aasta tagune läänedisko, enam me ei pea proovima kohalike nägemust erinevatest ketikohtadest. Lisaks on üllatav moment kui satume moslemite turule. Järjest kümneid kauplusi, kus ridamisi musti rüüsi, pisut erinevate kaunistustega...35 kraadises kuumuses.
Kaubelda saab siin ebanormaalsete asjade üle, näiteks telefoni kõnekaart ja bussipiletid. Kõnekaardi ostmisel tekib veel probleem, miks passis ja viisal on erinev foto - kuigi need on tehtud täiesti eriaastatel. Bussipileti samale bussile saad osta erinevate kaupmeeste käest, kes helistavad ja üritavad oma keskjaamast piletit meie soovitud hinda viia.
Peale 4 päeva Mumbais veedame 16 tundi veoauto põhjaga bussis, rappudes, logisedes, kuulates lastekisa ja trotsides vuhisevat tuult, täiesti magamata. Kaspari ponnistused põrandal magada lõpevad iga 5 minuti tagant kui mõni pagas pähe kukub või kuristikulisel teel sõites on vaja teha kiireid manöövreid möödumiseks. Mul on hea meel, et maanteele ei näe. Kell 6 hommikul jõuame Goa maakonna pealinna Panjisse, kus kohalik onu toimetab meid päris naljakasse hotelli. Koridorides käib ehitus, tuba on koristamata ja täis muudest tubadest üle jäänud mööblit. Koht ei maksa midagi ja ühest suust vastame, et ideaalne, uni ja pirtsutamine ei käi kokku. Panji on ilus linn, mida poolitab jõgi, on tunda, et oleme sattunud turistipiirkonda, kuurortlik kaubandus ja jõeäär. Siin on poed, kuhu saab sisse minna, isegi alkopoodi!, jookide hinnad on veel soodsamad, 350 ml rummi on 1 euro. Pimeduse saabudes lähevad kohalikud turistid laevadega jõele, muusika põhja ja hetkega kõik tantsivad. 2h pidu ja tehtud, tagasi maale. Juues rummi jälgime kogu melu ja tutvume kohaliku mehega. Onu võtab meid oma rollerile, kokkulepe on, et viib meid hetkel toimuvale Goa filmifestivalile, kolmekesi rolleriga tiirutades satume aga hoopis kohalikke napse kohalikku baari jooma. Jääb lõpuni segaseks, kas onu on purjus või pervo, aga Kaspari juukseid meeldib talle silitada ja midagi veidrat temast kiirgab.
Aeg alustada rannapuhkusega, kohalikud bussid väikeste vahemaade läbimiseks on ekstra toredad. Kitsad kõvad pingid, amortide puudumine, pidevalt ringi asjatav kontrolör, bussist väljub neli säravat silma: kui äge see oli!
Palolem beach, tsiteerides Kasparit:"Vou nagu paradiis, ma pole enne nii ilusas kohas käinud". Elu rannaäärses hütis, igaõhtused värsked mereannid, üliodav alkohol, inimtühjad rannad jalutuskäigu kaugusel, mereäärsed küünlavalgusega restoranid...mmm.Vot siin oleks fantastiline võrguga kala püüda. Iial ei tea, kes sisse jääb. Paar tiigerkrevetti, väike hai, krabid, tuunikala jne....mitte lihtsalt 2 haugi.
Trotsides kohalike pidevat soovi meile paadireis maha müüa rendime hoopis kayaki ja suundume omal jõul paadireisi sihtkohtadesse. Päevitame merel tunnikese oodates delfiine, aga neid pole. Hetk enne loobumist nad tulevad, kambakesi, näitavad oma sabasi ja uimi mõnekümne meetri kaugusel. Võimas.
Jube hea mõte - rendime rolleri ja lähme hangime kalaturult kalamehe, kes oleks nõus meid paadiga kalale kaasa võtma. Kalameest küll ei saa, kuid kalaturg on vägev. Kordamööda hõikame üle turu:tule vaata, kui suur; tule vaata, mis näoga. Haarame kaasa kaks krabi ja kotitäie sinimerekarpe, plaanime lasta need mõnes restoranis ära küpsetada. Restoranimees saab õhtul kõva peatäie naerda kui naaseme ühe krabiga ja räägime, et hommikul oli 2. Noh, tegime rolleriga peatuse, võtsime krabikoti välja ja lasime neile õhku. Senikaua kuni ühega fotosessiooni tegime oli teine tuld pannud. Kusagil jalutab nüüd kinniseotud sõrgadega põgenenud õhtusöök. Kaspar nägi unes, et krabi läks Lepa Kaubamajja, kas keegi saaks vaatama minna?
Rolleriga sõit on siuke natuke veider tegevus siin, 80 km läbimiseks kulub ca 3 tundi, löön Kasparile ikka pidevalt küüsi kõhtu. Samas ennast sõitma ei usalda üldse, teisel rolleriretkel Candolim'i randa teen Margao linnas väikese avarii, peale mida väldin rooli ja panen parem silmad kinni. Candolimi on saabunud naabrimees Rätsep koos pruudi Stella ja veel 1 eesti paariga. Stella esimene lause on, et Kata, ema ei saatnudki sulle midagi. Sorri emps, kuigi verivortstid on väga head, siis krevetid ja värsked kalad ruulivad ikka täiega. Laav ju!
Plaan Candolimist õhtul tagasi sõita lõpeb vastu hommikut neljakesi hotellitoas tukkudes peale ohrat rummi, kala, tekiilat ja kohalikku ööklubi. Siinses rannas käib tunduvalt vilkam ööelu kui meie omas, kuid rannahüttide puudumine ja kohalike püüd igal sammul vene keelt rääkida veenavad, et meie rand on palju hubasem ja kodusem.
Päev hilisemat rolleri tagasiviimist ei pane keegi pahaks, kuigi pisut muretsesime. Reisi esimese pohmelliga tagasitee nõuab eriti palju küünte kõhtu vajutamist, no pekki, nende möödasõidud ei kannata kriitikat. Tee pealt haarame lohutuseks kalaturult uue portsu rannakarpe, ideaalne.
Kuidas reisivad blondiinid ennast hooldavad. Juuksevärvi ostes pakub müüja toont tumemustast sinakasmustani, öeldes, et no 1 on ju heledam?! Ma ei suutnud irooniale vastu panna soovides teada saada, kas tal on nägemisega ok.
Rannaelu on selleks korraks lõppenud, 30 november ja tõttame õhtuse rongiga lõuna poole, päästma meest, kelle püüton kõhtu mahutas!
Aditya autojuht sõidutab meid mööda linna, käime ka esimeses äri moodi tehases, kus Aditya toodab siseviimistlusplaate, mis on megailusad. Pidev läbiv küsimus iga 15 min tagant on, kas olete nüüd juba näljased. Elu nagu kuningakassidel, autojuht ootab kuni einestame kohalikus uhkes buffees.
Aditya lahkus tekitab soovi kellelegi samamoodi head teha, kellegi lapsele, sõbrale...kellelegi, kes vajab Eestis abi.
Suure osa Mumbai ajast veedame omapäi, 1 vaatamist väärt koht on kindlasti Dhoby Ghat Loundry. Pesula, mis asub südalinnas lageda taeva all ja koosneb kivist boksidest, kus mehed ja naised riideid puhtaks hõõruvad. Elava tulega soojendatakse vett, pesu segatakse suurtes tünnides, kõikjal kuivab juba pestud pesu, maas jookseb seebivesi, must vesi, praht ja nende vahel rotid, kassid, koerad, lapsed. Siiski tundub, et pesumaja on arenenud, mõnel pool uhavad ka suured trummelmasinad ja kuivatid. Töö käib 24/7.
Pesula ja kesklinna minislummide kõrval, kus inimesed elavad paaril ruutmeetril kambakesi laiub pilvelõhkuja, kus elab 5 inimest, aga töötab 500. Maailma rikkuselt 5 mees peab näitama, mida on võimalik rahaga teha. Täielik idiootsus - oma teater, kino, restoranid....mis vaid pähe tuleb. Huvitav kui see maja müüki panna, kes ostab :D?!
Mumbai üllatab korralikkusega, tänavad on puhtad, keegi ei tuututa, tänaval saab liikuda, lehmi näeb harva. Kui tuled India reisile ja oled 2 nädalat Mumbais, siis võid samahästi Tallinnas olla. Kopli kandist leiab samamoodi mõne slummi, natuke mustust, koerad ja kodutud. Ainult kuulsad fotosessioonid jäävad Tallinnas ära. Gateway of India väravates käies satume täielikku kaameravälgumöllu. Mingi hetk Kaspar ainult irvitab ja teeb pilti, kuidas minu ümber on kogunenud kümneid kohalikke. Õhtul tühjale väravatrepile õlut jooma minnes saabub meiega merevaadet nautima jällegi kümneid inimesi. Rahulduseks teen nendega pilti, misjärel nad lahkumise asemel jäävad hoopis kambaga seljataha seisma. Huvitav - kuidas valged suitsu teevad ja õlut joovad.
Astudes Indias suvalisest uksest sisse ei tea sa iial, mis see kaasa toob. Pulmad. Kõigi pilgud rändavad pruutpaarilt meile. Saalitäis kirjudes, kolisevates peorõivastes indialasi ja 2 dressides valget. Hopsti õnnitleme laval pruutpaari, fotosessiooniks paigutatakse mulle veel laps sülle, kõik on jube õnnelikud peale päevakangelaste endi. Pulmas ei saa ju söömata, kellegi onupojatütremehenaisemees surub meile taldrikud pihku, hoolimata pikast järjekorrast saame toidu kohe, vist oleme näljaste nägudega :D. Kaugelt sugulane muretseb, et me ikka mitu portsu magustoitu ka saaks, külalised on elevil.
Kui pulmapäev, siis ikka mitu korda. Mere ääres kostub kõvasti popmuusikat, nagu suur kontsert. Nina igale poole toppides saame teada, et erapidu, pulm. Noor kutt, kes meist vaimustusse satub, lubab siiski siseneda. Rikkurite pulm, hoopis uhkem, korralik catering ja keegi ei tunne meie vastu huvi. Sööme kõhu uuesti täis ja noor kutt ei taha meil enam minna lasta, saame järgmiseks päevaks after-partyle kutse. Sinna me paraku ei jõua...
Koht, kuhu vähemalt ligemal ajal ei soovita minna on Mumbai loomaaed. Sealsetest elanikest on enamus kas põgenenud või pole lihtsalt kodus. Tühjade puuride vahel käib teedeehitus, pidev ronimine üle kivihunnikute. Loomaaias saame aru, et 2 nädalat ringi reisimist on oma töö teinud, jalad lihtsalt ei kõnni enam. Unistus peatsest rannapuhkusest kannab mõtted päris pilvedesse.
Ahjaa, paar tähelepanekut: India McDonaldsis on keegi käinud? McVege, McMuffin munaga jne, isegi juustuburgerit pole, ainult taimetoit. Kohalik Pizza Hut üllatab klientuuriga, kohalikud manustavad pitsasi kahe suu poolega, muusikavalik on 10 aasta tagune läänedisko, enam me ei pea proovima kohalike nägemust erinevatest ketikohtadest. Lisaks on üllatav moment kui satume moslemite turule. Järjest kümneid kauplusi, kus ridamisi musti rüüsi, pisut erinevate kaunistustega...35 kraadises kuumuses.
Kaubelda saab siin ebanormaalsete asjade üle, näiteks telefoni kõnekaart ja bussipiletid. Kõnekaardi ostmisel tekib veel probleem, miks passis ja viisal on erinev foto - kuigi need on tehtud täiesti eriaastatel. Bussipileti samale bussile saad osta erinevate kaupmeeste käest, kes helistavad ja üritavad oma keskjaamast piletit meie soovitud hinda viia.
Peale 4 päeva Mumbais veedame 16 tundi veoauto põhjaga bussis, rappudes, logisedes, kuulates lastekisa ja trotsides vuhisevat tuult, täiesti magamata. Kaspari ponnistused põrandal magada lõpevad iga 5 minuti tagant kui mõni pagas pähe kukub või kuristikulisel teel sõites on vaja teha kiireid manöövreid möödumiseks. Mul on hea meel, et maanteele ei näe. Kell 6 hommikul jõuame Goa maakonna pealinna Panjisse, kus kohalik onu toimetab meid päris naljakasse hotelli. Koridorides käib ehitus, tuba on koristamata ja täis muudest tubadest üle jäänud mööblit. Koht ei maksa midagi ja ühest suust vastame, et ideaalne, uni ja pirtsutamine ei käi kokku. Panji on ilus linn, mida poolitab jõgi, on tunda, et oleme sattunud turistipiirkonda, kuurortlik kaubandus ja jõeäär. Siin on poed, kuhu saab sisse minna, isegi alkopoodi!, jookide hinnad on veel soodsamad, 350 ml rummi on 1 euro. Pimeduse saabudes lähevad kohalikud turistid laevadega jõele, muusika põhja ja hetkega kõik tantsivad. 2h pidu ja tehtud, tagasi maale. Juues rummi jälgime kogu melu ja tutvume kohaliku mehega. Onu võtab meid oma rollerile, kokkulepe on, et viib meid hetkel toimuvale Goa filmifestivalile, kolmekesi rolleriga tiirutades satume aga hoopis kohalikke napse kohalikku baari jooma. Jääb lõpuni segaseks, kas onu on purjus või pervo, aga Kaspari juukseid meeldib talle silitada ja midagi veidrat temast kiirgab.
Aeg alustada rannapuhkusega, kohalikud bussid väikeste vahemaade läbimiseks on ekstra toredad. Kitsad kõvad pingid, amortide puudumine, pidevalt ringi asjatav kontrolör, bussist väljub neli säravat silma: kui äge see oli!
Palolem beach, tsiteerides Kasparit:"Vou nagu paradiis, ma pole enne nii ilusas kohas käinud". Elu rannaäärses hütis, igaõhtused värsked mereannid, üliodav alkohol, inimtühjad rannad jalutuskäigu kaugusel, mereäärsed küünlavalgusega restoranid...mmm.Vot siin oleks fantastiline võrguga kala püüda. Iial ei tea, kes sisse jääb. Paar tiigerkrevetti, väike hai, krabid, tuunikala jne....mitte lihtsalt 2 haugi.
Trotsides kohalike pidevat soovi meile paadireis maha müüa rendime hoopis kayaki ja suundume omal jõul paadireisi sihtkohtadesse. Päevitame merel tunnikese oodates delfiine, aga neid pole. Hetk enne loobumist nad tulevad, kambakesi, näitavad oma sabasi ja uimi mõnekümne meetri kaugusel. Võimas.
Jube hea mõte - rendime rolleri ja lähme hangime kalaturult kalamehe, kes oleks nõus meid paadiga kalale kaasa võtma. Kalameest küll ei saa, kuid kalaturg on vägev. Kordamööda hõikame üle turu:tule vaata, kui suur; tule vaata, mis näoga. Haarame kaasa kaks krabi ja kotitäie sinimerekarpe, plaanime lasta need mõnes restoranis ära küpsetada. Restoranimees saab õhtul kõva peatäie naerda kui naaseme ühe krabiga ja räägime, et hommikul oli 2. Noh, tegime rolleriga peatuse, võtsime krabikoti välja ja lasime neile õhku. Senikaua kuni ühega fotosessiooni tegime oli teine tuld pannud. Kusagil jalutab nüüd kinniseotud sõrgadega põgenenud õhtusöök. Kaspar nägi unes, et krabi läks Lepa Kaubamajja, kas keegi saaks vaatama minna?
Rolleriga sõit on siuke natuke veider tegevus siin, 80 km läbimiseks kulub ca 3 tundi, löön Kasparile ikka pidevalt küüsi kõhtu. Samas ennast sõitma ei usalda üldse, teisel rolleriretkel Candolim'i randa teen Margao linnas väikese avarii, peale mida väldin rooli ja panen parem silmad kinni. Candolimi on saabunud naabrimees Rätsep koos pruudi Stella ja veel 1 eesti paariga. Stella esimene lause on, et Kata, ema ei saatnudki sulle midagi. Sorri emps, kuigi verivortstid on väga head, siis krevetid ja värsked kalad ruulivad ikka täiega. Laav ju!
Plaan Candolimist õhtul tagasi sõita lõpeb vastu hommikut neljakesi hotellitoas tukkudes peale ohrat rummi, kala, tekiilat ja kohalikku ööklubi. Siinses rannas käib tunduvalt vilkam ööelu kui meie omas, kuid rannahüttide puudumine ja kohalike püüd igal sammul vene keelt rääkida veenavad, et meie rand on palju hubasem ja kodusem.
Päev hilisemat rolleri tagasiviimist ei pane keegi pahaks, kuigi pisut muretsesime. Reisi esimese pohmelliga tagasitee nõuab eriti palju küünte kõhtu vajutamist, no pekki, nende möödasõidud ei kannata kriitikat. Tee pealt haarame lohutuseks kalaturult uue portsu rannakarpe, ideaalne.
Kuidas reisivad blondiinid ennast hooldavad. Juuksevärvi ostes pakub müüja toont tumemustast sinakasmustani, öeldes, et no 1 on ju heledam?! Ma ei suutnud irooniale vastu panna soovides teada saada, kas tal on nägemisega ok.
Rannaelu on selleks korraks lõppenud, 30 november ja tõttame õhtuse rongiga lõuna poole, päästma meest, kelle püüton kõhtu mahutas!
Comments
Post a Comment