Minsk - Valgevene hallus

Ühel töökal päeval saatis Kerstin mulle Skypes lingi, et kuule Garage48 üritus Valgevenes, lähme? Süvenesin kirjeldusse täpselt 2 minutit ja vastasin talle, et muidugi. Ja see oligi kogu info reisi kohta. Ei, siiski teadsin, et majutus on olemas, viisa organiseeritakse, bussiga minnakse, reisi raames toimub Garage48 event.

Garage48 tähendab, et kogunevad programmeerijad, turundusinimesed, disainerid ja kõik vajalikud tegelased, keda on vaja uute startuppide/rakenduste loomiseks. Reede õhtul tehakse esmased ideede ettekanded, ehk kõik, kellel on mõte, mida nad sooviksid hakata arendama, räägivad sellest 90 sekundit ning kui leidub vähemalt 4 inimest, kellele sama mõte meeldib ja suudetakse katta nii programmeerimisvajadus kui disain/turundus... hakatakse idee kallal vaeva nägema. Programmeerijad teevad tööd praktliselt 48 tundi jutti, et saada rakenduse prototüüp valmis pühapäeva õhtuks, millal žürii hinnanguid jagab. Lõpus on esitluse pikkuseks 3 minutit, seejärel valitakse võitja. Antud sündmust on korduvalt läbi viidud nii Eestis, Lätis, Venemaal, Lõuna-Aafrikas, nüüd on tegemist esmakordse Valgevene külastusega.

Saabus 27.veebruari õhtu, kell 23.30 võttis buss mind Pärnust peale, sõit Valgevene poole võis alata. Bussiseltskonna rõõmus meeleolu oli ilmselt tingitud minult tellitud rummides :D. Igatahes ca 13 tunnine sõit Minskisse möödus naerukalt, öösel peatusime Riia Garage48 kontori juures, kus liitus bussiga veel punt kuuevarbalisi. Naljad lätlaste üle kostusid kõrvu isegi magades.

Imelikud reeglid – esimeses Valgevene tanklas kästi tervel bussitäiel rahval välja minna, tankides peab buss tühi olema. Miks :S? Shokolaad poes maksab 10 000, päris palju raha tuleb ikka välja käia. Raha numbritega harjusime õhtuks siiski ära, peale seda kui olime restoranis saanud miljoni rublase arve.

Päev enne reisi selgus, et muutunud on meie hostel ja ka ruumid, kus Garage48 üritus toimuma hakkab. Meid suunati uude hostelisse, Lasnamäele, suurte majade vahelt leidsime pika otsimise peale väikese „Traveler“ hosteli. Mõtlesime, et meid on eriti kaugele Lasnamäe nurka magama pandud, aga hiljem selgus, et terve Minsk lihtsalt ongi selline – suur, hall ja poolik.

Läbides kiiresti hosteli haisva hoovi mööda euroalustest ehitatud kõnniteed, seadsime ennast sisse tubadesse. Tüdrukud 8’kesi ühte suurde naridega tuppa, poisid veel suuremasse. Poiste toal oli täiesti arusaamatu akendest sein koridori vaatega. Ehk kõndides trepihalli said rahulikult vaadata, milline on kellegi magamisasend, õnneks või kahjuks nad leidsid kardina. Bussitäis nutitelefonidega inimesi lõi hosteli ruuteri igatahes sassi ja otsustasime internetist pigem loobuda.

Linna minekul on tavaliselt kaks valikut – takso ja ühistransport, valisime huvitavama: buss ja metroo. Toidupoe nurgas saime ka kiire valuutavahetuse, 20 eurose kupüüri eest anti 230000 vastu :D. 

Siin on kerge välja teha, Daniil hankis bussipiletid 17 inimesele, makstes selle eest alla 2 euro. Bussipeatuse putkast öeldakse, et piletid saab bussist ja bussijuht, et miks te lollid peatusest ei ostnud, no mis seisukoha võtad? Igatahes peale mõnda peatust juurdlemist, kas sõidame bussiga õiges suunas saadeti meid bussist välja, kästi liikuda 50 meetrit eemal olevasse peatusesse ja tuli uus sama numbriga buss. Seekord saime ka pileti peatusest. Aga see ümberistumine oli küll täiesti ebaloogiline.

Bussiaknast välja kiigates hakkasid silma igas hoovis parkivad vanad Ladad või lihtsalt katkiste autode hordid. Lisaks on siinsed inimesed toonud veetorud maa peale 2 meetri kõrgusele, kollane toru liikles mööda majade hoove kvartalite kaupa, kuni ootamatult lihtsalt lõppes. Ilmselt sealtmaalt sai majaomanikul raha otsa ja tal polegi vett :D.

Linna restorani jõudes kahanes meie grupp ootamatult, kaotasime lätlased. Nojah. Ilmselt tegime siiski päeva käibe selle resto jaoks, Valgevenepäraste roogade ja õllega sai reis ilusasti sisse õnnistatud.

Kell 19.00 algab Skype värbamisüritus aadressil Nesavisimosti 58. Metrooga õiges suunas liikumine on üpris edukas, teeküsimine miilitsa käest tagab nende esmase kulbiviskamise ja seejärel sõbraliku suunamise. Grupi pikim poiss Henri võtab koondaja rolli ja iga natukese aja pärast kostub:“Koguneme nüüd siia seina äärde ära.“ Nagu tõsised turistid, metroos iga peatus teadvustatakse:“Eestlased väljume kolmandas peatuses.“ Takkatipuks paneb Daniil metroost väljuva eskalaatori seisma, tööle see igatahes enam ei hakka ja põgeneme padavai.

Skype on oma ürituse täiesti ära peitnud, sellist aadressi pole nagu olemaski. Täiesti lootusetu, mitu tundi kulub ühel tänaval kõndimisele, inimesed jõuavad omavahel vaieldes väsimusest juba raksu minna. Kui lõpuks saame ühendust ühe põhikorraldaja Maarikaga juhatab ta meid õigesse hoovi. Poleks arvanud, et Skype üritusele jõudmiseks pead läbima räpase garaažide bloki haukuvate koertega ja ronima vana tehasehoone 3 korrusele. Tegelikkuses näitab see Valgevene stiili, Skype pidi saama kasutada ülikoolihoonet, aga valitsusele ei meeldinud, et Euroopa ettevõte tahab nende tarku insenere värvata J. Seldus, et meie Garage48  ürituse koha muutumise põhjuseks on sama segased ja hämarad mõtted.

Henri sünnipäev aga vajab tähistamist, suundusime mööda pisemaid baare liikudes suuremasse live-baari Goyote. Pileti eest 80 000, päris kelmikas. Harjumatult tuli vana aeg meelde, kui Eestiski toas suitsetati, siin on see siiani lubatud, lisaks maksab suitsupakk 1 euro kanti, valitsusel täiesti saamata jäänud tulu, tundub. Ka taksos pole reeglid nii karmid, 4 kesi tagaistmel istumine on täiesti ok taksojuhi arvates, mees sõidab meie hostelini mööda kõnniteed, ukse ette ikkagi.

Läti-Eesti integratsioon: Vana Tallinn vs Rigas Balsams. Hosteli köögis viimased öised jutud, kõrval lauas istuvad mängurid, arusaamatu, istud öö otsa, päev otsa ja üldse koguaeg arvuti taga ja mängid ühte mängu. No mida kuradit.

Hommikuks oli meil ette nähtud kolimine sinna hostelisse, kus alguses pidime olema. Segane seletus, miks me sinna kohe ei saanud algas jutuga, et nad olid topelt broneerinud, kuid lõppes jutuga, et tegemist nii uue hosteliga, et ühel toal on uks puudu, ehitus pole valmis. Igatahes ust nad reede hommikuks ette ei saanud ja segane majutussaaga lõppes meie kolimisega erinevatesse korteritesse. Tüdrukud ühes ja poisid jagatud kahte huvitava kohaliku sisekujundusega magamispaika. Nüüd on rohkem pesemisvõimalusi, vanas hostelis oli 1 wc ja 2 dušširuumi terve maja peale.

Lõunasöögil saame tüdrukutega oma suurepärase vene keelega isegi täiesti iseseisvalt hakkama, lõpuks isegi nii palju, et baaridaam mõistab meie soovi, et tema telliks preilidele takso. Taksoteenus osutub muidugi väga personaalseks, külmetame kõike-müüva-putka ääres, ootame. Tuleb mees, eemalt, käes keerutab võtmeid, inglise keelt ei räägi, kutsub meid kaasa, kangi alla. Aga õige mees, takso on musta värvi nagu lubatud.

Garage48 jaoks on leitud uus asutus, parlamentaarne instituut vms. Seame ennast auditooriumis sisse, et kuulata ära osalejate ideed, millele hakatakse grupikaaslasi otsima. Eestlased, lätlased, valgevenelased esitavad kokku 29 ideed, inimesi saalis on ligi 100, paar ideed on täiesti väärt arendamist. Mina ja Kerstin liitume tiimiga, mis hakkab arendama rakendust juhtimaks suuri inim-masse, nt paraadid, tantsupidu jne. Idee autoriks on Läti poiss Janis, lõpuks koosneb meie punt kolmest eestlasest, neljast valgevenelasest ja kolmest lätlasest. Tänane eesmärk on ära otsustada rakenduse nimi, milleks saab movesync.us ning leppida kokku ülesanded inimeste kaupa. Poisid jäävad ööseks programmeerima, meie lähme oma korterisse und ja Vana Tallinnat nautima.

Ülim organiseeritus naiste hulgas – vannitoa uksel on minuti täpsusega graafik, mis kell keegi peseb ja kui kaua. Hämmastav, aga kõik toimibki nagu kellavärk. Hea süsteem tagab ka meie õigeaegse jõudmise instituuti alustamaks kiiret tööd. 

Päev otsa ajuragistamist lõpeb külmas Minskis kohvikut otsides. Uskumatu, aga kõik kohad on puupüsti täis, peale vaevaga leitud pizzeriat jätkuvad arendustööd meie korteris. Hommikul loeme, et külaliste kutsumine on keelatud. No mis need 15 inimest siis ära pole.

Päev hoogsat arendustööd läks jällegi ludinal, õhtuks valmistasid kõik ettekandeid ette ning kell 17.30 oligi aeg kuulama hakata. Enda presentatsiooni hindasime päris tubliks, tulemused näitasid sama. Peavõit läks küll mööda, kuid saime ainukesena kaks auhinda, Runner-up ja Skype eriauhind. Tulemusega võib igati rahule jääda. Baltimaade rahvatantsu abisüsteem hakkab tulevikus kindlasti edasi arenema, vähemalt nii leppisime grupikaaslastega kokku.

Ja bussiga koju tagasi......

Suur au oli reisida koos Skype, Microsofti, Google, Pipedrive ja paljude muude kõvade ettevõtete tegijatega. Ülimalt lõbus! 

Aitäh kõigile!