All by myself

13.12 Soe tuba saabus ideaalsel ajal väljas ladistab ja on üpris jahe. Robi on tööle läinud, veedame päeva sooja tee ja tekiga filme vaadates.  Kui peremees koju jõuab on toit juba laual ja ta arvab, et me võimegi sinna elama jääda. Robert elab Iiri pubi peal, maja peal liigub ringi palju inglise keelt kõnelevat rahvast, Robi sõbrad, kellega ka kiirelt klapime.  Peale eilset rahulikku õhtut otsustame ühe mõnusa tequila teha. Hääled muutuvad kõvemaks, enda jutt on kõige olulisem ja keha tahab liigutamist. Sussides alla pubisse, mõned mängud piljardit tequila peald ühelt hetkelt muutub mängimine mõtetuks, eesmärk pidi ju olema kuule auku saada. DJ mängib head muusikat, tantsuringide lõppedes näitame kohalikele, kuidas põlevaid ja ninnatõmmatavaid shotte tehakse, vaatavad punnis ehmunud silmadega.  Alalõpmata on probleem, et kõik tulemasinad on kadunud. Õhtu parim inside nali sünnib kui õhinal silmadega Kaspar tuleb, paneb käe taskusse sõnadega: vaata, mis mul on. Võtab välja 3 musta mihklit. Vastukaaluks võtan oma taskust 2 helesinist. Olgu öeldud, et läksime tühjade taskutega, plaani varastada polnud ja on teadmata, kuidas neid nii palju tekkis.

14.12 Sain huvitava telefonikõne Kaspari emalt:"Räägi, kas kõik on ikka korras? Kas te omavahel ikka saate läbi?" Mina, et saame küll, kõik korras, pole vaja muretseda. Tema, et see pole võimalik, koguaeg olete ju ninapidi koos. Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2 kuud väikesel pinnal on tõesti ootamatult rahumeelselt läinud :).  Igatahes on täna meie ehk Roberti juures pokkeriõhtu. Mõned eestlased, mõned kohalikud. Peaksin ilmselt tihedamini mängima hakkama, esimesena kaotan kogu raha. Kaspar seevastu teeb terve pundi tühjaks.

15.12 Lõpuks jälle päike, kohe jooksuriided selga ja mööda rannikut jugama. No ei saa üle ega ümber, siin on ikka VÄGA ilus. Jahisadamad, mäed, kaljunukid, metsarajale langevad pisikesed kosed, vastu kive laksuvad lained, puhtus ja koertega jalutavad inimesed.  Täna on jälle pokkeripäev, võõrustajaks Eesti poiss Allar. Püsin mängus päris kaua, aga lõpptulemus on ikka 0! Koju magama minnes leian hoovist baaritöötajad, vestlus kestab tunde vaatamata nende nullilähedasele inglise keele oskusele ja minu täiesti nullseisus prantsuse keelele.

16.12 Robi on meie vastu suurepäraselt tore olnud. 2 võõrast enda koju lasta - peab ikka usaldus olema. Igatahes loodame, et ta tuleb suvel Pärnusse, et saaksime talle kuhjaga head teha.  On tulnud aeg lahkuda, Milano poole. Suundume mööda kiirteed, autoga mägede ületamine on väga keeruline, tema tervist arvestades.  Jõudes Itaaliasse tabab ootamatu üllatus, pangakaardile pole raha laekunud ja jääme bensiinijaamas võlgu. Kraabime kõik kopikad autost kokku, puuduva osa kohta ütleb tanklamees, et las jääb. Kuna pühapäeviti pankade vahel liikumist ei toimu oleme homseni kiirteel lukus. Mõtlesime küll hooga mõne auto järel maksepuntist läbi sõita ja põgeneda, aga auto ju ei kiirenda... Pargime ennast Milano lähistel Autogrilli rekkameeste parklasse. Lumi on maas! Mõjub väga võõrana arvestades, et päeval istusime lühikeste käistega Robi katusel.  Üks rekkamees lehvitab meile, lähenedes räägib vene ja inglise keele segu, väga purjus. Sõidame ära. Teine mees jookseb auto juurde, akent alla lastes kuulen eesti keelt. Pargime ära ja lähme veiniga rekkasse. Väga vabandan kõigi toredate rekkameeste ees, aga need 2 mu arvamust, et rekkamehed seksinäljad pervod on, ei parandanud. Leedukas korrutas ainult, et kuidas Kaspar mu Milanos üksi jätab ja kukkus põlve silitama. Eestlane oli selline salapervo, pilguga õgija. Kui asi juba väga imelikuks hakkas minema nägin, et ka Kasparil hakkab viimane piir tulema. Kiirete valede saatel väljusime kiirelt autost. Eestlane krabas õues veel ootamatult mul tagumikust sosistades: tule tagasi. Saime korraliklt naerda, vanad mehed, no halllloo!

17.12 Nii kui pea autost välja pistsin kutsuti jälle leeduka autosse. Loomulikult läksin ja täitsin kõik nende soovid. Tegelikult põgenesime kiirelt piiluva eestlase silmade alt.  Milano - katedraal - midagi metsikut. Terve vanalinn on täis superehitisi, oli vanasti inimestel ikka aega ja tahtmist nikerdada. Peale tutvust linnaga ja kosutavat pitsat liigume Bergamo poole, siinpool on lund juba küllaga.

18.12 Kell 6 hommikul viin Kaspari lennujaama, poiss tuleb koju. Kell 6.30 ihuüksi keset Itaaliat, kuhu poole minna, mida päevaga peale hakata? Kui aus olla, siis võttis päris kõhedaks ja jube üksik tunne on. Pühin pisarad, võtan ennast kokku ja liigun Šveitsi poole. Kui irooniline, kell 15.00 istun Šveitsi kiirtee äärses kohvikus, põhjuseks auto väga vaevaline liikumine ja raadiost tuleb "All by myself". F*** it! Proovisin autot tee ääres maha rahustada, aga olles täna sõitnud 300 km otsustas ta alla anda. Hüppab käte vahel nagu noor kits.  Üritan siiski teda rahustada ja ennastki, nutumaik tuli väga ligidale. Pean siiski suutma kiiresti Šveitsist põgeneda, otsustasin 40 eurosest teemaksust kõrvale hiilida ja ei soovi politseiga kohtuda. Siiani on hästi läinud, paar korda olen piduriklotse lahti tagunud ja õli juurde valanud, tänu kiirteedele on tulnud ületada vaid 1 mägi, rohkem poleks Opel küll suutnud.  Kohvikusse sisenesid maanteel abi pakkuvad SOS mehed, kellega olen täna juba tutvust teinud. Vaatavad mu märgi silmi kurbade nägudega.  Interneti ja telefoni teel sõpradega rääkimine toob vähemalt naeratuse tagasi. Vallo arvab, et peaksin küünlad ära vahetama, paraku on see võimatu, tanklates müüdavasse autovarustusse kuulub peale koledate tuuninguvahendite vaid aknapesuvedelik ja õli.  Otsustan sõita ja vaadata, mis saab. 300 km minna, hirm tekitab adrenaliini. Kiirtee ääres, tempo 60, tipphetkedel 65, mäest üles 40, ohutuled peal, tagant lähenemas tuututavad veoautod. Peale 6 tundi pingelist gaasiga mängimist jõuan Müncheni äärelinna Germeringi, pargin ujula ette, et hommikul kohe basseini hüpata.  Viimased 80 km sõitis auto veel aeglasemalt, närvide rahustuseks võtan shoti Avernat ja uinun 12 tunniks nagu beebi.

19.12 Õhtul turvavarustusena valmis pandud raudkang ja klaaspudel on õnneks samas kohas. Öösel hirmsa ja kõledana tundunud parkla osutus kooli omaks. Lapsed jooksevad igal pool.  SPA on nagu õnnistus, vedelen tunde ja mõtlen, mida autoga edasi teha.  Sisestan GPS'i kesklinna lootuses leida mõnda kohvikut. Kõnnin, kõnnin, jõudes sihtkohta seisan suvalise maja ees. Õnneks on peale elektroonika kaasas ka loogika ja leian sobiva Schnitzelhausi.  Olen siin zombilinnas natuke kinni, no ei julge autot liigutada, ükski käik ei vea rohkem kui 1500 pöörde juures.

Comments

Popular posts from this blog

Dominikaani Vabariik - kaardus palmide ja siniste vete maa

Sitsiilia - laguunisaladused, nõiakaevud, Bookingu hullus ja siiras väikelinlus

Üksi Guatemala vulkaanil ja silmitsi elu suurima hirmu - sukeldumisega - Hondurasel