elust......ja seiklustest!

20. 12. Hommikune kõne Türgi Suursaatkonnast sunnib mind kiiretele internetiotsingutele. Härra suursaadik on veininäljas. Zombilinna rahvas ei tunne sõnu Wifi ja Internett, keegi ei mõista mu soovi. Ainuke kaasajastatud koht on sama eilne restoran, kus suudan veeta peaaegu terve päeva. Rahuldatud internetivajadusega suundun kohalikule jõuluturule, lapsed sõidavad karussellidega, seltskonnad naudivad saksa-vorstikesi ja hõõgveini, naer rõkkab üle platsi. Üritan samastuda, võtan ka Glühweini ja vorstikese, aga no mis sa seal üksi naerad. Kino pilet maksab 10 euri, saksa keelse pealelugemisega....see meelelahutus jäägu tulevikku. Ootan pingsalt pimedat, et autoga sõita. Valges liigub liiga palju rahvast, jään neile äkki jalgu oma ülikiire masinaga. Öö saabudes liigun naaber äärelinna ja leian omale ideaalse koha lasteaia ja kiriku vahel. 21.12. Emme saadab sõnumi, et nad Valloga on kohe minu juures, 40 km veel sõita. Milline rõõm, üksi pimedas linnas hakkas päris kurb. Aga see tä

13.12 Soe tuba saabus ideaalsel ajal väljas ladistab ja on üpris jahe. Robi on tööle läinud, veedame päeva sooja tee ja tekiga filme vaadates.  Kui peremees koju jõuab on toit juba laual ja ta arvab, et me võimegi sinna elama jääda. Robert elab Iiri pubi peal, maja peal liigub ringi palju inglise keelt kõnelevat rahvast, Robi sõbrad, kellega ka kiirelt klapime.  Peale eilset rahulikku õhtut otsustame ühe mõnusa tequila teha. Hääled muutuvad kõvemaks, enda jutt on kõige olulisem ja keha tahab liigutamist. Sussides alla pubisse, mõned mängud piljardit tequila peald ühelt hetkelt muutub mängimine mõtetuks, eesmärk pidi ju olema kuule auku saada. DJ mängib head muusikat, tantsuringide lõppedes näitame kohalikele, kuidas põlevaid ja ninnatõmmatavaid shotte tehakse, vaatavad punnis ehmunud silmadega.  Alalõpmata on probleem, et kõik tulemasinad on kadunud. Õhtu parim inside nali sünnib kui õhinal silmadega Kaspar tuleb, paneb käe taskusse sõnadega: vaata, mis mul on. Võtab välja 3 musta mihk

20.11 Linn, kuhu oleme sattunud tundub avastamist väärt, kuid seame sammud ilmselgelt vales suunas, kui linna jõudes oleme läbinud totaalse aguli, roninud jõeäärse betoonist müüri otsas, läbinud kiirevoolulise jõesängi ja mööda seina kellegi tagahoovi roninud lootuses leida tänavat. Linn osutub vanade inimeste pesitsuspaigaks, kus monopoli moodustavad alkoholipoed. Tulevikuperspektiivi silmas pidades võtame tequila, jumal teab, kus see auto viimase tõmbe teeb ja rahustit vaja läheb. Lisaks alkoholile müüakse siin väga kummalisi purki pandud seenetaolisi rummist läbi imbunud minipirukaid. Vanakesi hoitakse igal sammul krapsakana! Suundume Prantsusmaale, Mentonisse, väljas 18 kraadi, tegemist linnaga, kus aastas päikest 360 päeva. Autol hakkab õli otsa saama, tütarlaps, kes pole elus mootori janu kustutanud, suundub poodi, loodame, et sai õige mootorijook J . Õli hankimisele supermarketis kulub mul küll tunde, no ebareaalne kui palju toredaid toiduaineid siin müüakse, lihtsalt vaat

12.11.2012 Pikk ja tihe koosviibimine on tekitanud seltskonnas mõningasi pingeid, peale teravaid kraaklusi tükkis mannapudru ümber suudame siiski Tarifa kodu vabastada ja ennast teekonnaks autosse pakkida. Giffi teeb igaks juhuks veel ühe ära jooksmise, jätab kohalike koertega hüvasti. Suundume mööda idarannikut Prantsusmaa poole, et homme kohtuda Kerstini ja Raikoga, kes minu uue autoga Eestist vuravad. Esimene enda auto ja ma pole seda isegi eemalt veel näinud. Super-inimesed Jürka, Vallo, Kerstin ja Raiko on teinud vähemalt nädala ränka tööd, et osta masin, registreerida, kontrollida remontida. Uskumatu kui häid sõpru võib inimesel olla! Tundub, et autol on siiski palju tõrkeid, Kerstini SMS’d jonnaka Bitchi kohta on päris hirmuäratavad. Plaanime siiski homme Nimes’s kohtuda. Meie karavan liigub tasa ja targu, otsime mugavaid asendeid ja üritame koera stressi leevendada, vaeseke väriseb terve tee jaanakoera kombel peidus. Koera jalutamiseks ja auto apelsinivarude täitmis

6.11.2012 Kaotasime eile Tomi ja Aive ning hommikuks pole nad ikka ilmunud. Kahtlane. Kuuldavasti Eestis on külm ja lumine, tuleb tõdeda, et ega siin paar päeva paremad ei tule. Sajab nagu oavarrest. Lohutuseks vaid kohvikuinternett, Sangria ja soe tekk. 7.11.2012 Sajab....jääb järgi...lähen rannale jooksma. Saabun koju tilkuvana. Siin ei tibuta, kui tuleb, siis ikka tuleb. Päeva tulem on ühe mitu päeva võtnud projekti peaaegu lõpule jõudmine. Siiski veel ei sõnu ära ;). Vihm ja tubane viibimine ajavad seltskonna tuliste vaidlusteni. Kumba eelistad: surfi või seksi? Vastuseta küsimus. *Keegi ei sõida Volvoga, keegi ka ei müü Volvot. Rahvas pole turvalisuse lainel. *Õhtul kell 23.30 kogunevad vanurid sööklasse BINGOT mängima. *Siesta kestab 14.30-......mõnes poes 19.30. *Televiisorit käivitades tuleb alati jalgpall. *Igas teises majas on kohvik, ülejäänud majad on üürile anda. *Saial on koorik ümbert ära lõigatud. *Jäätised on 4-8 kaupa pakendatud ja ülioda

1.11.2012 Silmi avades kostub „Minge te ka kõik p***e“. Härra Tomi lugupidamine, et ta soojast voodist eile peole sikutasime. Päev kruiisimiseks, võtan märkmiku ja tõukeratta. Selgitan välja Marokosse minemise taksi, reis sinna kestab vaid 35 minutit. Selle linna kõige vanem mees üritab mulle müüa rulluiske, veendes, et tõukeratas on nii 2011. Ilmselt ei väljatanud minus erilist entusiasmi, tegi uue katse: aga hašis? Jälgisin rannal Tomi lainesõitu, deem, mees sõidab Ülihästi! Päevaga tekkis palju mõtteid, ema/Vallo ja Kadiga veedan oma õhtu Skypes päid kokku pannes. Tarifa on risti-rästi läbi käidud, kuhu edasi minna? Väikse värskenduse pähe toob öine suplus. 2.11.2012 Päikesepaiste saatel arutame Tomiga järgmise suve surfiplaane, stay tuned, siit tuleb SEE hea asi. Ajurünnakust rammestunult tuiame Kaspariga linna peal otsides postkontorit, kaardid kodustele. Paraku on siin siesta mõiste aktiivne ja kaardiprojekt lükkub tulevikku. Ronides mööda Aafrika ranniku äärset